Eesti Kunstiakadeemias
Situatsioonis, kus kaasaegne kunst peab oma põhiliseks ülesandeks teda ümbritseva sotsiaalse keskkonna kriitilist peegeldamist ja analüüsi, on – vähemalt Eestis – tekkinud situatsioon, kus kunstiakadeemia peab oma põhiülesannete läbiviimiseks pidevalt tõestama oma olemasolu vajalikkust ja olulisust. On tekkimas teatud polariseerumine – osa publikust (ja ka paljud ühiskonna otsustajad) on asumas seisukohale, et taolisel kujul ei vasta kaasaegne kunst (ja sellega koos ka kunstiõppeasutused) enam oma aastakümnete jooksul väljakujunenud eesmärkidele. Need tendentsid ei väljendu küll veel ametlikes avaldustes, kuid on jälgitavad meedias avaldatud märkustes ja kommentaariumides – ja igal tasandil. Seda on tunda ka avalikku ruumi ilmestavate kunstiteoste tellimisel, kus konkurssidel võidutsevad populistlikud tendentsid ning spetsialistide hinnangutele eelistatakse n-ö rahva arvamust.
Kahtlemata on kujutav kunst aastakümnetega muutunud. Eriti teravalt on seda muutust tunda Eestis, kus 1980–90ndate vahetusel muutus kogu kujutava kunsti paradigma. Selle muutuse järelmõjudes liigume praegugi. Tänased otsustajad ja valdav enamik kunsti tarbijad on oma kunstitarbimise eelistused välja kujundanud 30–40 aastat tagasi, hoopis teises kultuurisituatsioonis. Samas on noorem põlvkond üha rohkem suundunud kommertskultuuri tarbimisele. On tekkinud teatav vaakum, kus ühed ei taha ja teised ei oska tahta.
Teisalt on loomulik, et ühiskonnal on kunsti suhtes (ja sealhulgas ka kunstiõppeasutuste suhtes) teatavad ootused, mida nimelt ja kuidas peaks kunstis käsitlema. Kuid ka kunstnikkonna erinevad põlvkonnad pole antud küsimuses ühel meelel.
Sellest ka meie konverentsi teemad, kus üritame läbi arutluste leida vastuseid järgnevatele küsimustele:
Keda peavad kunstikõrgkoolid koolitama – kas traditsioonide järgijaid või nende murdjaid?
Milles on kunstikõrgkooli vastutus ühiskonna ees?
Kuidas peaks toimuma kunsti ja ühiskonna dialoog ning milline oleks kunstikõrgkooli roll selles dialoogis?
Kas igaüks võib olla kunstnik? Kas igaüks peab mõistma (või suudab mõista) kaasaegset kunsti?
Kas ühiskonnakriitiline kunstnik on looja või hävitaja?
Milline on esteetika roll tänapäeva kunsti ja kunstihariduses?
Milline peaks oleme kunstiõpetus koolides, et tagada üheltpoolt kunsti laiem mõistmine ühiskonnas ja teisalt kunsti järelkasv?
Konverentsi eesmärgiks on käsitleda kunsti, kõrghariduse ja ühiskonna vahelisi suhteid läbi ettekannete ning töötubade kunstikõrghariduse ja -õpetajahariduse teemadel. Töö toimub I päeval inglise keeles sünkroontõlkega eesti keelde, II päeval eraldi eesti ja inglise keeles.
Konverents on tasuta!
KORRALDAJA
Eesti Kunstiakadeemia
Aeg: 2.–3. veebruar 2012
Koht: EKA vabade kunstide teaduskond, Rüütelkonna hoone, Kiriku plats 1, Tallinn
PEAESINEJAD
Prof. Mikkel Bogh
(Kopenhaageni Kuninglik Kunstiakadeemia, rektor; kunstiteoreetik)
Prof. Henrik B. Andersen
(Vilniuse Kunstiakadeemia, skulptuuri professor; kunstnik; teoreetik)
Prof. Teemu Mäki
(Aalto Ülikooli Kunsti- ja Disainikool, vabade kunstide professor; kunstnik)
Prof. Tomaz Zupančič
(Maribori Ülikool, Sloveenia; pedagoogika professor)
Prof. Em. Viive-Riina Ruus
(Tallinna Ülikool)
Konverentsi sihtgrupiks on kunstikõrgkoolide esindajad nii Eestist kui välismaalt, kunstnikud, kunstiõpetajad, haridusametnikud, omavalitsuste juhid, koolidirektorid, magistrandid, doktorandid jpt.
TEEMAD
Prof. Mikkel Bogh
(Kopenhaageni Kuninglik Kunstiakadeemia; rektor, kunstiteoreetik)
"Kaasaegne kunstiakadeemia ja avalikkus"Klassikalised kunstiakadeemiad – olgu nad siis tekkinud absolutistliku võimu kiiluvees, valgustusajastu ideede toel või hoopis vast-tärganud rahvusriikide rüpes – mõjuvad väljast poolt nähtuna, pealispindsel vaatlusel endiselt kui tugevad kindlused, mille võimuses on saata välja sõnumeid, allumata ise ühelegi korraldusele. Arusaam, nagu oleks kunstiakadeemia mingi omaette eksisteeriv maailm või suletud territoorium, millele ainult väga vähestel üldsuse esindajatel või spetsialistidel on juurdepääs, on tõest paraku väga kaugel. Viimase kümnekonna aasta jooksul on kunstiakadeemiate roll ja eesmärk sedavõrd muutunud, et rohkem kui kunagi varem võib neist rääkida kui avalikest asutustest, koguni kui masinavärgist, mille eesmärk ei ole mitte lihtsalt toota haridust, vaid kultuuri kõige laiemas tähenduses, pakkudes kõikvõimalikke näitusi, koostöö projekte, seminare, kontserte, kohtumisi, arutelusid, publikatsioone, avatud loenguid ja muid laiale avalikkusele suunatud üritusi. Akadeemiad on muutunud avalikuks kogu täiega! Tänasel akadeemial tuleb tegutseda mitte ainult keerukas, vaid paratamatult ka politiseeritud domeenis, kus teda ümbritsevad erisugused ideed, soovid ja huvid. Kõrged on ka akadeemiale esitatavad ootused. Ometigi, kunstiakadeemia enese seisukohast pole need ootused mitte alati just kõige asjakohasemad, vahel lausa mõttetud. Kuidas sellise nurisuhtluse puhul toimida? Kas on võimalik, et akadeemia võiks taastada talle kunagi lausa tähenduslikult omase olnud otsustusvõimu ja teha seda nüüd olukorras, kus kõik, seal hulgas ka kunsti tõlgendamine on vaieldav? Kas on saabunud aeg hinnata ümber senised arusaamad üldharidusest, osalusest, kunstiloomingu autonoomiast ja kunstiteadusest? Ettekandes väidetakse, et kaasaegsel kunstiakadeemial tuleb välja arendada uus strateegia üldsusega suhtlemiseks. See ei peaks aga tähendama veelgi suuremat avatust ega mitte ka endise akademismi taastamist, vaid selgemat avalikkuse ja akadeemia vahelist dialoogi ja arusaamist, milline võiks olla akadeemia ja teda ümbritseva keskkonna vastastikune mõju.
Prof. Henrik B. Andersen
(Vilniuse Kunstiakadeemia; skulptuuri professor, kunstnik, teoreetik)
"Kaasaegse praktilise õppe olukord kunstiakadeemiates"Üldiselt, haridus või akademism—kool või laboratoorium (protsess)—talent või õpilane—kunstiajalugu ja kaasaegne kunstiõpetus—õppejõu roll—ülalt alla—alt üles—teooria ja kunsti produktsioon—keel ja kunstiõpetus—klass või kursus—hindamine—kunsti funktsioon tänapäeval—kunstiturg ja kunstiõpetus—Kas meedium ongi sõnum?—kunstiüliõpilane kui isiksus—kunstikooli rakenduslik pool—kunst ja elu—kohalik kultuuritraditsioon ja üleilmastunud kunst.
Prof. Teemu Mäki
(Aalto Ülikooli Kunsti- ja Disainikool; vabade kunstide professor, kunstnik)
"Mis on kunsti funktsioon kaasaegses ühiskonnas—kuidas õigustada (majanduslikult) mittekasumlikku?"Tänapäeva maailmas pole kunsti iseloomustamiseks muutumatut definitsiooni või mõtet. Seetõttu tulebki pidevalt arutleda, milline on kunsti funktsioon. Kunst on praegu nagu hall tsoon või avatud väli, kuhu võib siseneda ja teha seal mida iganes öeldes, et see on kunst – ja mitte keegi ei saa tõestada, et see ei ole kunst. Turumajanduse seisukohast on kunst enamasti mitteratsionaalne tegevus; ühe sotsiaalteooria järgi on kunst inimestele justkui rekvisiidiks, mille kaudu saab määratleda ja tähtsustada oma sotsiaalset staatust. Kuidassellises olukorras kunsti loomist ja tarbimist põhjendada? Mil moel oleks võimalik vaadelda kunsti kui ühiskonnale eluliselt olulist sfääri, aga mitte pelgalt kui meelelahutustööstuse hääbuvat kõrvalharu? Millised on kunsti mõtestatud funktsioonid kaasaegses turujõududest juhitud ühiskonnas? Mida peaksid kunstnikud tegema? Keda nemad teenivad (kui mitte turgu)? Mis on kunstihariduse funktsioon: mille jaoks me koolitame kunstnikke ja kunstiõpetajaid? Ja mida peaksid kunstiõpetajad õpetama koolis lastele?
Prof. Tomaž Zupančič
(Maribori Ülikool, Sloveenia; pedagoogika professor)
"Sild üle vaevavete"(Pisut kaasaegsest kunstist, pikemalt kunstiharidusest ja üht-teist ka ühiskonnast)
Kelle süül laiutab kaasaegse visuaalse kunsti ja ühiskonna vahel lõhe? Kindlasti pole see kunsti süü, vaatamata sellele, kui kummaline võib kunst esmapilgul tunduda. Sild üle vaevavete, tänapäeva visuaalse kunsti ja seda mitte mõistva ühiskonna vahele, tuleks rajada kaasaja kunstiharidusel. Arthur Eflandi sõnutsi on postmodernistliku ajastu kunstihariduse eesmärk laiendada ja süvendada oskust mõista kultuurimaastikku, millel asutakse. Tänapäeva kunstiharidus põhineb samadel meetoditel, hoiakutel ja põhimõtetel, mis on omased kaasaja kunstilegi. Oluline on, et õpetajad laskuksid alla oma pjedestaalilt ja aktsepteeriksid tõlgendamise erinevaid võimalusi ja põhimõtteid. Ühiskonnakriitiline kunstnik on looja, mitte lõhkuja. Kaasaja kunstiharidus üritab anda endast parima tulles kaasaja kunstile lähemale, nautides seda ning andes ühtlasi ka võimaluse peegeldada ja mõtestada iseenda peidetud ja vahel ka tumedamat poolt.
Prof. Em. Viive-Riina Ruus
(Tallinna Ülikool; emeriitprofessor, pedagoogikateadlane)
"Õppekavade disainimine, kunstiharidus ja innovatsioon"Ettekandes tuuakse esile lokaalse olulisust praeguses situatsioonis ja peatutakse pikemalt õpetajate ja õpilaste võimalustel ise õppekava disainida. Pakutakse välja 3D mudel, mille dimensioonid on: 1) kultuurinormidel rajanevad haridusstandardid, 2) õppekava loome (üli)koolis ja sellega seotud innovatsioon ja uurimine, 3) kõigi, igaühe haaratus õppekavaloomesse. Iseloomustatakse sellega seoses ka muutunud õppimiskäsitust. Erilise rõhu all on, kuidas selline lähenemine kujundab demokraatlikumaid võimusuhteid ja annab õppijatele ja õpetajatele ankru identiteediloomeks.
AJAKAVA
Neljapäev, 2. veebruar 2012
Koht: EKA vabade kunstide teaduskonna saal,Rüütelkonna hoone, Kiriku plats 1, Tallinn
Moderaator: prof. Andres Tali
(EKA vabade kunstide teaduskonna dekaan)
12:00-13:00 — Registreerumine ja kohv
13:00-13:20 — Sissejuhatus. Prof. Andres Tali
13:20-13:30 — Avasõnad. Prof. Signe Kivi, EKA rektor
13:30-14:15 — Sõnavõtt: Eesti Vabariigi haridusminister prof. Jaak Aaviksoo
Diskussioon
14:15-15:15 — Prof. Mikkel Bogh "Kaasaegne kunstiakadeemia ja avalikkus"
15:15-15:30 — Kohvipaus
15:30-16:30 — Prof. Henrik B. Andersen "Kaasaegse praktilise õppe seisukord kunstiakadeemiates"
Diskussioon
16:30-17:30 — Prof. Teemu Mäki "Milline on kunsti funktsioon kaasaegses ühiskonnas – kuidas õigustada (majanduslikult) mittekasumlikku?"
Diskussioon
17:30-18:00 — Päeva kokkuvõte
Reede, 3. veebruar 2012
Koht: EKA vabade kunstide teaduskonna saal,Rüütelkonna hoone, Kiriku plats 1, Tallinn
Moderaator: dots. Annely Köster
(EKA kunstipedagoogika osakonna juhataja)
9:30-10:00 — Registreerumine ja kohv
10:00-10:30 — Sissejuhatus. Dots. Annely Köster
10:30-11:30 — Prof. Tomaž Zupančič "Sild üle vaevavete"
Diskussioon
11:30-12:30 — Prof. Em. Viive-Riina Ruus "Õppekavade disainimine, kunstiharidus ja innovatsioon"
Diskussioon
12:30-13:15 — Töörühmad*
13:15-14:00 — Lõuna
14:00-15:30 — Töörühmad*
15:30-16:30 — Töörühmade kokkuvõted
16:30-17:00 — Konverentsi kokkuvõte
17:00-18:00 — Konverentsi lõpetamine
*Töörühmad:
—Ülikoolilt koolile.
Moderaator: EKA akadeemiline prorektor Liina Siib
—Kunsti(hariduse) positsioon ühiskonnas.
Moderaator: EKA kunstiteaduse doktorant Maarin Ektermann
—Miks ja kuidas kunsti õpetada ja õppida?, kunstiõpetaja magistriõppe arendamine.
Moderaator: dots. Annely Köster
—What M stands for in MA?, kunsti magistriõppe arendamine
Moderaator: prof. Andres Tali (inglise keeles)
EKA vabade kunstide teaduskond,
Rüütelkonna hoone, Kiriku plats 1, Tallinn
www.artun.ee
