Olete väga oodatud külastama Merike Männi vaipade näitust „Hingehoidja“ Vabaduse galeriis. Väljapanek on lahti 16. veebruarini.

Merike Männi on Eesti tekstiilikunstis olnud enam kui viiskümmend aastat, neist kakskümmend õpetas ta kunstiinstituudis (praeguses kunstiakadeemias). Merike Männi on peaaegu kogu oma loomingulise aja jäänud truuks gobeläänile – suurte traditsioonidega vaibatehnikale, mis vaheda idee, tundliku värvi- ja kompositsioonimeele kõrval nõuab perfektset teostust ja täpsust. Kunstniku gobelääne võib näha Tallinna linnavolikogu (2007) ja linnavalitsuse hoones (1997), Glehni lossis (1981), Norra ja Rootsi saatkonnas. Aga ka kunstniku enda käes olevad viimasel ajal valminud gobeläänid sobiksid ideaalselt mõnda XXI sajandi villasse, kasvõi kõrvuti Arne Maasiku must-valgete linna- või maastikufotodega.

11. veebruaril 80. sünnipäeva tähistav Merike Männi on üks neist tekstiilikunstnikest, kes pole mitte ainult oma ala meister, vaid kelles on säilinud nooruslikku entusiasmi ja tegutsemisindu. Nagu on seda Anu Raual, Maasike Maasikul ja paljudel teistel vanemate põlve tekstiilikunstnikel. Ega asjata ei pealkirjastanud Kai Lobjakas oma päris viimase aja (2009-2014) ülevaadet „Palju uut ja palju vana“ äsja ilmunud tekstiilikunsti koguteoses.

Tekstiilikunstnike liidu elutööpreemia puhul 2012. aastal iseloomustati Merike Männit kirgliku ja virtuoosse loojana, kes igal aastakümnel on oma loomingusse toonud uut ja huvitavat ning kelle töödes saavad kokku kütkestav kompositsioon, lihtsuse võlu ja teostuse pöörasus. Kui siis rõhutati tema „kutsuvaid maastikke“ või õigemini looduseelamusest sündinud vaipu ning nende ahvatlevat meeleolulisust, siis paari viimase aasta gobeläänidesse on ilmunud emotsionaalsuse ning hõrgu, aga ka üllatavalt intensiivse, isegi provokatiivse koloriidi kõrvale sisemist tõsidust, suuremate abstraktsemate ideede ning nähtuste tõlgendamist. Need ei ole niivõrd sisemised enesevaatlused, kuivõrd lugemuse kaudu omandatud teadmiste tõlgendus, nagu on seda sumeri tsivilisatsiooni käsitlus vaibas „Nibiru“ (2015) või „Memento vivere“ (2015). Aga neid võib julgelt nimetada ka hinge elus hoidmiseks, nagu on Vabaduse galerii kogu väljapanek saanud pealkirja ühe hiljutise vaiba „Hingehoidja“ (2014) järgi. Noorusliku vaimuga Merike Männi ei ole jätnud unarusse ka n-ö teostuse pöörasust. Tema paari viimase aasta gobelääne võib vaadata ka kui kunstniku kuldset perioodi. Aga kuna tegemist on ikkagi juubelinäitusega, siis on siin omal kohal ka mõned meie gobelääniklassikasse kuuluvad vaibad nagu on seda tarbekunsti- ja disainimuuseumi kogu „Mere ääres“ (1988). Suurejooneline, isegi karge looduselamus ning ulmeline sumera kultuuri tõlgendus moodustavad teineteist toetava paariku.

Reet Varblane

Täname kultuurkapitali.

Kuupäevad

Asukoht

Märksõnad

Täida küsitlus, võida meeneid!