1. Semester: Kiirkursus planeerimispraktikatesse

Oleme ette võtnud ambitsioonika ülesande. Teha lühikese aja jooksul selgeks, kuidas planeeritakse linna. Millised osapooled milliseid vahendeid kasutades langetatavad otsuseid, mis puudutavad Tallinna? Mitte et see ülesanne ise ei oleks piisavalt kompleksne, oleme selle info välja otsinud võrdlevalt ka Helsingist, Riiast, Kopenhaagenist, Vilniusest, Prahast ja Zürichist. Kiirkursus nii meile endile kui tegelikult ka tulevase uurimistöö eri osade ettevalmistajatele.

Linnade valikul oleme vaadanud Tallinnaga nii suuruselt kui lähiajaloolt võimalikult sarnaseid, kui ka erinevaid, mõneski mõttes eeskuju näitavaid linnu. Sisuliselt on see tähendanud seda, et oleme nendes linnades leidnud kontakti kohalike praktikute, linnaametnike, aktivistide ja teoreetikutega. Oleme rääkinud inimestega, mitte institutsioonidega. Oma küsimustes oleme püüdnud olla otsekohesed ja aru saada, millised on erinevate linnade edulood ja murekohad. Oleme küsinud, kas nende linnade planeerimisel on aluseks mingisugune suurem visioon. Mingi paberile pandud ühiskondlik kokkulepe sellest, kuidas linn areneb ja kuidas seda arengut eri etappides järk-järgult ellu viia. Oleme astunud sisse linnaarhitektide kabinetti ja uurinud, milline on nende argipäev. Kui suur on inimeste hulk, kes seda tööd koos linnarhitektiga teevad ja milline on linnaarhitekti suurem ühiskondlik roll. Paljuski on need vestlused olnud vägagi isiklikud ja ausad. Vähe oleme kokku puutunud nö. ametliku infoga. See on võimaldanud intervjueeritavatel jääda oma arvamuse juurde, tihtipeale ka kriitiliseks oma suurtest edulugudest rääkides. Püüame avada linnade köögipoolel kehtivaid regulatsioone ja protseduure, mis annavad linna arengule raamid, suuna ja ambitsiooni.

Ringi kombates püüdsime näha ja mõista, milline on XXI sajandi hea elukeskkond ja kuidas sinna jõuda, kellelt ja mida on meil siin õppida, kes ja mil viisil on meie linnade muut(u)mise protsessis olulised osalised. Ilmneb, et juhtmõte elamisväärsest Tallinnast on tegelikult kahepalgeline – ühelt küljelt “kõige elamisväärsem linn” kõlab väga ahvatlevalt ja õilsalt, kuid tegelikult on siin ka oma pahupool, nagu kirjeldas kanada arhitekt Leonard Ma arhitektuuriteaduskonnas korraldatud „Lõpetamata linna“ nime kandvas töötoas. Olles ise pärit Vancouverist, mida peetakse üheks elamisväärseimaks linnaks ja mis figureerib erinevate “elamisväärseima linna” pingeridades, teadis Leonard rääkida, et selle nö. ‘elamisväärseima’ linna pahupooleks on see, et kohalikud ei jaksa kinnisvarahindade tõusu tõttu sealse eluga sammu pidada ja peavad kolima. Ainult rahvusvaheline ärieliit tundub suutvat. Näiteks Merceri koostatud elamisväärseima linna tabel ongi suunatud suurkorporatsioonidele tööjõu targemaks paigutamiseks. Samas, väita, et elamisväärne linn oleks halb eesmärk on totter, tegelikult ei ole ka kinnisvara väärtuse tõus olemuslikult halb. Pigem vastupidi. Küsimus on selles, kuidas seda väärtust linnaruumis tekitada stabiilselt ja jätkusuutlikult, mitte mainekujundusprojekti põhiselt (võrdluseks: stabiilne Zürich on 2. kohal, samas kui valjuhäälselt kasvav Dubai on 74. ja Tallinn 89. kohal).

Oleme kogunud ja
analüüsinud suure hulga linnasid iseloomustavat kaardimaterjali, milles saame
ülevaatlikult võrrelda elukeskkonna tihedust ja struktuuri, looduse kohalolu ja
ülesehitust, transpordivõrgustikke, piirialasid, ning toome välja sellega
kaasneva mõõdetava ja arvulise andmestiku ning võimalikud (mõne linna puhul
konkreetsed) tulevikuplaanid. Uurimistöö
edenedes ja linnadesse süüvides sai väga kiiresti selgeks, et planeerimispraktikad
erinevad üksteisest nüanssides. Seetõttu on kõige mõistlikum avada neid
linnasid vestluste ümberjutustuste kaudu. 


Johan Tali
Kalle Komissarov

Jaga sõpradega:

Postitas Johan Tali
Viimati muudetud

Arhitektuur ja linnaplaneerimineArhitektuuri­teaduskond