Õppejõule

Kunstiakadeemias töötab ligi 450 õppejõudu (neist 80 koosseisulised) ning 120 tugiüksuste töötajat. Õppejõududeks on oma ala professionaalid – rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikud, arhitektid, disainerid, ajaloolased, teadlased. Regulaarselt kutsutakse erinevatelt erialadelt õpetama ka külalislektoreid partnerülikoolidest Eestist ja väliskõrgkoolidest, toimuvad rahvusvahelised konverentsid ja seminarid.

Millised on praegused ja tulevased EKA tudengid? Hea õpetamise seminar

Neljapäeval, 9. novembril 2017 toimus EKAs järjekordne hea õpetamise seminar.

Seminar algas üliõpilaste paneeliga, kus osalesid Maarja-Liis Raamat (tootedisaini erialalt), Helga Aliis Saarla (sisearhitektuurist), Sten Saarits (uusmeediast) ning Kasper Kuldkepp (graafilisest disainist). Arutelu juhtis õppeprorektor Anne Pikkov, kes tõi ka välja suuremad statistilised muutused, mis on seotud EKA üliõpilaskonnaga viimase 10 aasta jooksul.

TÜ emeriitprofessor Marju Lauristin jagas kokkutulnutega oma pikiuuringu tulemusi teemal Eesti ühiskonna koondportree.

Fotod Mart Vainre

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

EKA aastal 100. Neoliberalistlikud mõjud (kunsti)kõrgharidusele. Maarin Ektermann

Eesti Kunstiakadeemia 90. sünnipäeva ajal 2004. aastal olid meeleolud helged – oodati nii varsti valmivat Kumu kui ka otsust EKAle lahedamate ruumivõimaluse jaoks kas siis Patarei vanglas või oma ajaloolisel krundil Tartu mnt 1.[1] Paar aastat varem oli Eesti liitunud Euroopa Kõrgharidusruumiga, loovmajandus tundus uus ning paljutõotav valdkond ning kõik need asjaolud koos ennustasid EKAle huvitavaid eestseisvaid aastaid.

Kümme aastat hiljem on olukord palju keerulisem – loodetavasti on praeguseks selja taga vintsutusi täis protsess, mille lõpptulemusena jäädi ilma võimalusest ehitada uus hoone oma Tartu mnt 1 krundile ning pärast mitmeaastast üüripindadel asumist loodetakse paari aasta jooksul koolipere taas kokku kolida Suva sukavabriku hoonesse. Bologna protsessid on muutunud kõrgkoolid eelkõige „tõhusamaks“ masinavärgiks ning aidanud kaasa kõrghariduse devalveerumisele. Seoses järjest laiema üleminekuga teadmistepõhisele majandusele, kasvab eriti nõudlus loovtöötajate järele, kuid pigem allutab majandus kunstniku oma nõudmistele kui vastupidi. Hiinlastel on needus „Elagu sa huvitavatel aegadel“ .

Võttes arvesse erinevaid ühiskondlikke, poliitilisi ja majanduslikke suundumusi, on Tõnu Viik hästi kokku võtnud kaasaegse kõrghariduse kahetisuse: „Ülikoolist võib mõelda kui süsteemist – sel juhul nähakse teda kui teatavate kvalifikatsioonide saavutamiseks vajalike pädevuste hulka, ning sel juhul saab uurida, kas pädevuste saavutamiseks mõeldud nõuded on adekvaatsed, kas neid ka täidetakse ja kui hästi nende täitmist kontrollitakse. Aga ülikoolist võib mõelda ka kui kohast, kus mööduvad ühed kõige olulisemad aastad inimese väljakujunemisel. Sellisel juhul lähenetakse ülikoolile kui keskkonnale, kus toimub isiksuse intellektuaalne areng.“[2] Järgnev artikkel käsitlebki Eesti Kunstiakadeemiat mõjutavaid asjaolusid ning nendest lähtuvalt EKA võimalusi tegutseda „koha“ ja / või „süsteemina“. Algatuseks tuleb aga lühidalt vaadata, mida mõista neoliberalistliku ühiskonnakorralduse all nii Eestis kui laiemalt, mis on alates 80ndatest Läänes kujundanud ümber arusaamad loovusest, haridusest ja tööst.

Neoliberalism ja Eesti

Peale laulva revolutsiooni erilise õhustiku lõppemist 90ndatel võttis Eesti Lääne eeskujul suuna neoliberalistliku ühiskonnakorralduse poole.[3] Noore riigi püüdlikkus andis rahvusvahelisel meedial põhjust rääkida Eestist kui „kõige liberaalsemast majandusest lääne pool Hongkongi, ületades thatcherismis isegi Margaret Thatcherit ennast“[4]. Üle 15 aasta Eestis valitsenud Reformierakond on kuni viimase ajani olnud üks vähestest Euroopa liberalistlikest erakondadest, kes on neoliberalismi doktriini üsna õigeusklikult järginud.[5]

Neoliberalismi põhimõtteid on üldiselt samad nn klassikalise liberalismiga, kuid muutunud on riigi roll. Kui varasemalt oli riik midagi, mida tuli piirata, et sõltumatu indiviid saaks vabalt tegutseda, siis neoliberalismi visiooni elluviimist ei jäetud turu iseregulatsiooni hoolde – liberalistlikud lõppeesmärgid nagu vabadus, valikuvõimalus, tarbija suveräänsus ja konkurents konstrueeritakse nüüd riigi poolt.[6] Lisaks sobivate tingimuste loomisele kujundab riik ka sobiva üksikisiku, kes hoolitseks enda eest, oskaks valida, oleks ettevõtlik, nö iseenda korravalvur ning võtaks sellega seotud riskid enda kanda.[7] Riigi poolt määratud standardite ülesanne on kindlustada pakutavate kaupade ja teenuste kindlaksmääratud tase ja teha valimine võimalikult „tarbijasõbralikuks“.[8]

Läänele „järelejõudmise“ himus siia kiiruga imporditud mõttevool sobis kokku eestlaste individualistliku ja pragmaatilise hoiakuga; lisaks pakkus liberalism tõhusat vastukaalu nõukogulikule retoorikale, mis propageeris kollektiivsust, varanduslikku võrdsustamist jne.[9] Kuid vähemalt sama tähtis nagu neoliberaalne majanduspoliitika, on peale taasiseseisvumist olnud ka konservatiivne rahvuslus – vaatamata sellele, et need kaks mõttevoolu on oma olemuselt teineteisele vastukäivad. Ilmselt on paljude silmis just neoliberalism olnud rahvusluse uuendaja rollis, Rainer Kattel märgib tabavalt, et „ideaalne eestlane on rahvariideis Skype’i-insener“[10]. Liberalism kohandus, sündis kohaliku värvinguga eestilik liberalism[11] ning seega on tänaseni teatud protsessid, mis neoliberalismi iseloomustavad nagu sotsiaal- ja haridussüsteemi privatiseerimine, siin alles arutelu ja üksikute näidete tasandil.

80-90ndatel toimus Läänes ka üleminek postindustriaalsesse ajastusse –  asjade  asemel on nüüd põhirõhk informatsiooni, ideede, teenuste, sotsiaalsete suhete ja emotsionaalsete seisundite loomisel.[12] Materiaalseid objekte tootvad tehased on kolitud silma alt ära Kolmandasse maailma, uut moodi tootmisprotsess Läänes kandub nö tehasest välja ning leiab aset igas ühiskonna sõlmpunktis – töökohal ja kodus, pereringis ja sotsiaalsetes suhetes, puhkuse ajal ja unes.[13] Valdavaks saanud töövormi – immateriaalse töö – üheks olulisemaks tunnuseks ongi seose kadumine tööaja ja töölise ekspluateerituse vahelt; kapital ei ole hõivanud mitte üksnes toote valmistamiseks kuluvat ressurssi, vaid kogu tema eksistentsi, töölise mõtted ja tunded.[14]

Need protsessid on toonud Läänes kaasa uue klassi tekkimise, mille kirjeldamiseks kasutatakse prekaarsuse mõistet; vaatamata plahvatuslikule levikule viimase kümne aasta jooksul, on see mõiste alles kujunemises.[15] Võrreldes argiteadvuses kinnistunud „tavalise“ palgatöötaja kujuga iseloomustab prekaarset töötajat ebastandartne töösuhe, millega kaasneb piiratud või puuduv ligipääs sellistele elementaarsetele tööõigustele nagu tasuline puhkus, tasu ületunnitöö või haiguspäevade eest, fikseeritud tööaeg, haigus-, töötus- või pensionikindlustus.[16] Lääne-Euroopa tööealisest elanikkonnast töötab prekaarsetes tingimustes, mida iseloomustab paindlikkus, ajutisus ja sotsiaalne ebakindlus, hinnanguliselt umbes 25-30%.[17] Töösuhete prekariseerumine puudutab väga erinevaid sotsiaalseid gruppe nagu näiteks migrandid ja ilma dokumentideta elanikud (sans-papier), kultuuri- ja haridustöötajaid, koduperenaised, hooldustöö tegijad (care workers) ning teenindus- ja tööstustöötajad, kelle töösuhetel on hulgaliselt halle varjundeid.[18]

Toimunud tehnoloogia kiire areng ning teadmiste edasikandumise uute võrgustike kaudu panid postindustriaalsel ajastul aluse globaalsele infoühiskonnale. 90ndate lõpus esile kerkinud termin „teadmistepõhine majandus“, mille poole püüdleb ka Eestis valitsev partei[19], kirjeldabki ühiskonda, kus  kõige olulisemaks kapitaliks on saanud teadmised ja ning kõige olulisemaks oskuseks ümberõppimisvõime. Kui Tony Blair kuulutas 1996. aastal valitsuse kolmeks prioriteediks “Haridus, haridus ja haridus!”[20], siis tähendas see hariduse käsitlemist ühe vahendina, mille kaudu meist kõigist saavad “oma saatuse arhitektid”[21] – kuid selline vabaduse ja võimaluste liberaliseerimine tähendab riigile ka vähem vastutust oma kodanike käekäigu ees. Toimides turu põhimõtetel, sätestatakse üksikisiku peamiseks käivitavaks jõuks omakasu ning ühiskonna kõige efektiivsemaks seisundiks pidev konkurents, mis murendab inimestevahelist usaldust ning kahandab kokkuvõttes ühiskonna sidusust.[22] Sellest, kui sügavalt on neoliberalistlikud hoiakud „õrnas kujunemiseas“ Eesti ühiskonda mõjutasid, annavad märku erinevad uuringutulemused – näiteks domineerivad meil selgelt asised ellujäämisväärtused ning neid, kelle puhul võiks rääkida nö postmateriaalsetest väärtustest, on alla 5%.[23] . Viimastel aastatel jõuliselt edasi arenenud kodanikuühiskonda ning nn arutlusdemokraatiat, mis tõstabki tähelepanu alla ühiskonna sidususe problemaatika ning väärtustab taas rohujuure-tasandi algatusi, võib eriti majanduslanguse kontekstis samuti vaadata neoliberalistlikest väärtustest väsimisena.[24]

Neoliberalistlik arusaam haridusest ja tööst

Läänes seni kehtinud arusaama juured haridusest on valgustusfilosoofias, saksa keelne sõna „Bildung“ viitab inimese mitmekülgsele kasvamisele; haridus on midagi, mis aitab inimesel realiseerida sisemist potentsiaali. Hegeliaanlike arusaamade järgi, mis kuni 20. sajandi teise pooleni on olnud vundamendiks hariduse mõistmisel, käsitleti haridust kui enese-arendamist, mis hõlmab nii tegutsemist, kogemuste saamist, tõeotsinguid, pingutust kui ka vastutust.[25]  Haridusprotsessis õpib vaim minema kaugemale teadaolevast, seadma kahtluse alla konventsionaalseid tõdesid ning avastama selle käigus enda andeid ja tugevusi, mis viivad isikliku küpsemiseni. Neoliberalistlikud ümberkorraldused ühiskonnas seavad aga sellised ideaalid ja hariduse kui avaliku hüve kahtluse alla, propageerides selle asemel arusaama haridusest kui personaalsest investeeringust. Keskseks saavad märksõnad nagu tööturu nõuded, kutseharidus, töödistsipliin ja –moraal, innovatsioon, teadmiste ülekanne (näiteks ülikoolist ettevõttele), kulude kokkuhoid jne.[26]. Hariduselt nõutakse suuremat ühiskonna teenimist, ainult et ühiskond ei tähenda enam inimkonna emantsipatsiooni, inimeste valgustamist, kodanikkonda ega avalikkust, vaid turgu.[27] Ülikoolidele heidetakse ette, et need huvituvad teadmisest vaid teadmise enda pärast ning on end turust ja ühiskonnast ära lõiganud. Selles uues tekkinud „kliimas“ kulub peamine energia tõe otsingute asemele aruandluskohustuste täitmise, töö tõhustamise ning mõõdetavate väljundite leidmise peale[28].

Hariduse kaubastamise kontekstis sarnanebki kõrgharidussüsteem bürokraatliku masinavärgiga, mille peamine eesmärk on end ülal pidada. Eelarvekärped ja riigi tagasitõmbumine teeb ülikoolid sõltuvaks sponsoritest, korporatsioonidest ja fondidest, millest räägitakse küll kui suurenenud iseseisvusest, kuid tegelikult tähendab see äri ja poliitika imbumist haridussüsteemi. [29] Riiklike toetuste vähenemise maksavad kinni tudengid ja nende perekonnad, mis muudab üliõpilased „haridusteenuse“ tarbijateks ning kinnistab nad juba varakult kapitalistliku süsteemi osadena – olles võtnud suured õppelaenud, tuleb (hiljemalt!) peale kooli lõpetamist tööle asuda.[30] Samas on uuringud näidanud, et suurem osa lisanduvaid kulutusi, millega kõrgkoolid näiteks oma õppemaksu tõusu põhjendavad, lähevad töökohtadele administratsioonis, turundus- ja arenguosakondades, millel ei ole õpetamisega mingit pistmist.[31] Toetudes järjest enam doktoriõppe tudengitele ja adjunctidele[32] – lepingulistele töökohtadele, mida iseloomustavad prekaarsed töötingimused –, saavutatakse kulutustes sisulisele poolele märkimisväärne kokkuhoid.[33] Nii on näiteks Ameerikas viimase kümnendi jooksul riiklike koolide õppemaksud tõusnud 72%, kuid riiklikud kulutused õpilase kohta vähenenud 24%.[34] Sellised arengud seavad kahtluse alla pikaajalise veendumuse, et avalikust rahast toetatud kõrgharidus on kättesaadav ka madalama sissetulekuga ja keskklassi peredele.

Ühtlasi tuleb muuta ka oma arvamust hariduse kui „garantii“ suhtes. Nagu liberaalset haridusmaastikku toetav Volli Kalm on täheldanud, siis „Surmani haritud, austusväärseks ja targaks inimeseks vorminud ülikooliharidus on asendunud olukorraga, kus formaalse kõrghariduse omandamine võtab vaid loetud aastad, aga end täiendatakse õppides kogu aktiivse tööea jooksul ja kauemgi.“[35] Kiirelt muutuvad olud eeldavad kõigilt töötada soovijatelt pidevat kohandumist ning seega on investeerimine haridusse lõppematu protsess. Elukestvast-õppest on saanud üks kõlavatest mõistetest, mis peaks aitama toime tulla nii nooruse priviligiseerimise kui pidevalt tööturul kummitava ümberõppe nõudega.[36]

Bologna protsessid

Euroopa kõrghariduses on neoliberalismiga seotud muutused kanaliseeritud nn Bologna protsessidesse, mis said alguse 1999. aastal 29 riigi haridusministrite poolt allakirjastatud deklaratsiooniga. Vajaduse Euroopa-tasemel kokkuleppe järele olid esile kutsunud arengud seoses postindustriaalse töö, globaliseerumise, teadmistepõhise majanduse ning masshariduse kujunemisega, mille kontekstis hakkasid mandri-Euroopa rahvusriikide eriilmelised haridussüsteemid jalgu jääma Euroopa Liidu rahvusvahelisele konkurentsivõimele. Bologna deklaratsioon seadiski oma eesmärgiks jõuda ühtlustatud Euroopa Kõrgharidusruumini aastaks 2010, mis Lissaboni strateegia järgi aitaks omakorda kaasa Euroopa Liidu kui maailma suurima teadmistepõhise majanduse loomisesse. Kuigi Lissaboni strateegia selle osa elluviimine on osutunud tegelikkuses palju keerulisemaks ning seda on vastavalt vajadustele ka kohandatud, annab see üldiselt ettekujutuse ootustest haridusele Euroopas.

Bologna protsessidega liitumine ei olnud kohustuslik, direktiivid ei ole liikmesriikidele juriidiliselt siduvad, kuid siiski on sellega praeguseks ühinenud 47 riiki nii Euroopa Liidust kui ka näiteks Venemaa ja Türgi; huvi tunnevad ka Ladina-Ameerika, Põhja-Aafrika, Kagu-Aasia riigid jne. Eestis liituti Euroopa Kõrgharidusruumiga aastal 2002 ning formaalselt on üleminek olnud pea täielik (enamus üliõpilasi õpib selle süsteemi järgi), samal ajal kui mitmed suurriigid nagu näiteks Saksamaa alustasid selle protsessiga hiljem ja ettevaatlikumalt.

Kõige nähtavam osa Bologna protsessidest on olnud üleminek kolmeastmelisele süsteemile (3+2+4) ning ühtsetele ainepunktidele ECTS. Kolmeaastane haridus annab küll tööturu jaoks piisava diplomi, kuid teadmistepõhises majanduses edukaks toimimiseks eeldatud taseme lisab siiski alles bakalaureusele lisandunud magistrikraad (omandatud võib-olla hoopis mõnel teisel, täiendaval erialal ja mõnes teises Euroopa ülikoolis). Sisuliselt tähendab see bakalaureusetaseme muutumist üld-teadmiste omandamiseks valitud valdkonnas ning alles MA tasemel jõutakse spetsialiseerumisele. Muutunud BA tundubki nüüd toimivat pigem kas ettevalmistuskursuste või nö kutseharidusena, andes ülevaate valitud valdkonnast ning mõned oskused, millega on võimalik küll elatist teenida, kuid mille läbimisel ei saa end kindlasti lugeda antud valdkonnas spetsialistiks.[37] Kuid selleks ongi uue „normaalsusena“ kehtestatud elukestev õpe – kuna ametlik haridussüsteem annab ainult baasoskused, siis jääb vastutus enda hariduse komplekteerimise eest üksikisikule.

Bologna süsteem on tulnud, et jääda[38]

Bologna rakendumine riigi on olnud erinev – instrumendid, mis hariduse ühtlustamiseks kätte anti, on peamiselt hoopis välja toonud, kui erinevad kohaliku traditsiooniga haridussüsteemid on.[39] Eesti liitumine Euroopa Kõrgharidusruumiga oli (nagu ka ühinemine Euroopa Liiduga) ametliku retoorika järgi paratamatu samm. Parasjagu käimasolev kohaliku kõrghariduse kujundamine Nõukogude Liidus kehtinu asemele jäeti pooleli, Bologna kohene kasutuselevõtt oli „ainuke valik“[40]. Uus süsteem seostus ka Eestis kõige nähtavamalt üleminekuga 3+2 õppekavadele, kuid tähelepanuväärne on tegelikult see, et Bologna deklaratsioon ise ei räägi midagi 3+2st, seal on vaid öeldud, et esimene ülikooliaste kestab minimaalselt kolm aastat, on teise astme eeldus ja annab vajaliku kvalifikatsiooni, et pääseda Euroopa tööturule.[41] Seega vastas tegelikult enne kehtinud nelja-aastane bakalaureuseõpe täielikult Bologna nõudmistele. Põhjusena, miks ühena esimeste seast siiski uuele süsteemile kiiresti üle minna, tuuakse peamiselt ohtu jääda üliõpilaste vaba liikumise suhtes isolatsiooni, kuid kogu avalikust retoorikast kõlab läbi vastuvaidlemist mitte-salliv toon ning „naturaliseerimise“ loogika: „/…/ Bologna sobib kindlasti ka Eestile, oleks üsna arrogantne väita vastupidist“.[42] 3+2 süsteem on „elule avatud“ (skeptilisemalt öeldes „turule avatud“), mistõttu see ongi lihtsalt parem kui „sissepoole suunatud, üksnes akadeemilistele tulemustele orienteeritud klassikaline stuudium“.[43] Kriitilistele häältele vastatakse lihtsalt, et „ise peab vaeva nägema / tahtmise korral saab küll“![44]

Kriitilised hääled ei ole siiski samuti vaikinud ning jätkuvalt tõuseb erinevates kontekstides esile kõrghariduse devalveerumise teema.[45] Bologna protsesside ellurakendamine Eestis langes majandusbuumi tingimustesse, mida on toodud ühelt poolt põhjuseks, miks ainult ca 50 % bakalaureuse taseme lõpetajatest jätkas oma õpinguid kohe, samal ajal kui ülejäänud aga astusid ellu lihtsalt väiksema teadmiste ja oskuste pagasiga kui endise haridussüsteemi järgi.[46] Kuigi omaaegne haridusminister Tõnis Lukas väidab, et „paljud õpingud pooleli jätnud leiavad viimastel aastatel järjest rohkem tee tagasi kõrgkoolidesse“ ja et „/…/ vahepeal töötanud inimesed naasevad kõrgkooli selgema ettekujutuse ja ootustega oma edasise haridustee osas“, on Bologna siinseid rakendamise viise kritiseerinud ka näiteks Eesti Üliõpilaskondade Liit, kelle väitel üritasid ülikoolid Bologna ettekäändel säästa eelkõige raha, viies uuele õppekavale üleminekul sisse massloengud.[47] Teine oluline kokkuhoid õnnestus saavutada magistriõppe vähendamisega – ülikoolid meelitati 3+2 reformi teele kinnitusega, et riik finantseerib 75% bakalaureuseastme lõpetanute jätkamist magistriõppes. Tegelik suhtarv riikliku koolitustellimuse vahel on tunduvalt väiksem, mis tähendab, et tasulise õppe kaudu voolab igal aastal ülikooliharidusse hulk lisaraha.[48] Seega ei saa lugeda ainult buumiaegseid teenimisvõimalusi põhjuseks, miks suur hulk noori on jäänud baasharidusega, vaid oma osa on olnud ka riiklikul hariduspoliitikal, mis suurendab toetuste vähenemise kaudu konkurentsi kõrghariduses.

Ootused kunstialasele kõrgharidusele

Ühiskonna ootused kunstialasele kõrgharidusele Eestis tunduvad olevat kahetised: ühelt poolt tuntakse puudust „kauneid kunste“ viljelevatest kunstnikest; teiselt poolt võiks Eesti Kunstiakadeemiast aga ühiskonnale rohkem „kasu“ olla, koolitades tööturule sobituvaid või vähemalt ise endaga hakkama saavaid loovisikuid.

Ühiskondlik foon, mis EKA tegevust tugevalt mõjutab, on laiema publiku „võõrandumise“ probleem kaasaegsest kunstist. Viimane suurem diskussioon[49] sel teemal toimus 2013 aasta sügisel kui Tartu kaasaegse kunsti festival ART IST KUKU NU UT oli visanud publikule kinda, nimetades oma põhinäituse “MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU!”, et „põrgatada vaatajale tagasi need emotsioonidest kantud poolautomaatsed hüüatused, mida publik kaasaegse kunstiga näost näkku kohtudes tihti kas mõttes või häälekalt väljendab“.[50] Järgnenud debatist järelduski, et „realism“, mis on lubatud kinokunstis, kirjanduses, teatris ja muusikas, ei ole vastuvõetav kujutavas kunstis – kuid miks peaksid kunstnikud jätkuvalt käima, „ /…/ barett peas, lõbus viisijupp suul ja molbert peos, mööda rohetavat aasa ja koerliblikaid maalima“, nagu küsib irooniliselt Kadri Karro[51]?

Kui sealt midagi ilusat loota ei ole, siis võiks sellest vähemalt kasu oll. Teine, nn pragmaatiline ootuste horisont kogu kultuurivaldkonna suhtes lähtubki peale taasiseseisvumist valitsenud innukast neoliberaalset mõtlemisest, mille jaoks on oluline „pehmete“ ühiskondlike sfääride toimimise tõhustamine ja rõhumine majanduslikule edule. Siinkohal on võtmemõisteks saanud loomemajandus, piltlikult öeldes tööriistakast, mis aitab konverteerida kunstnike andeid ühiskonnale ning tööturule sobivasse vormi. Kui kaasaegne kunst tekitab laiemas avalikkuses pigem nõutust, siis loomemajandusega tundub kõik eemalt vaadates palju selgem – luuakse ju ainult neid asju, mille jaoks turg on olemas või mille jaoks see suudetakse tekitada.

Lähtudes visalt juuri ajavatest pragmaatilistest ootustest, on viimase kümne aasta jooksul on tulnud EKAl pidevalt kommenteerida arvamust, et kas ei oleks ehk mõistlikum liituda mõne teise kõrgkooliga.[52] Avalik arvamus kunstiakadeemia suunal tuli eriti reljeefselt esile seoses EKA uue maja projekti ummikusse jooksmisega. „EKA majasaaga“, ebameeldiv ja kohati absurdini jõudnud protsess, mis kestis selgusetus olekus aastaid, tõi ilmsiks ka ühiskondlikud hoiakud kõrgema kunstihariduse suhtes. Ootamatult kiiresti kandus uue maja projekti kajastus üle aruteluks, kas EKAle üldse on vaja sellist luksust nagu iseseisva koolina toimimine, koos uue majaga ka veel eriti. Sõnavõtud meedias meenutasid Eesti Kunstimuuseumi peahoone Kumu ehitamisega seotud vaevuseid – avaliku arvamuse jaoks, eriti mõjukast majanduse- ja poliitikaleerist, tundusid mõlemad objektid „liiga kulukad“.[53] See, et ühe kultuurrahva puhul võiks olla elementaarne, et olemas on iseseisev, kunstialast kõrgharidust pakkuv õppeasutus, ei olnud avalikkuse silmis piisav põhjendus. Arutelud selle üle, kas EKA ikka peaks saama oma, spetsiaalselt vajadustele vastava hoone, jäämagi laiali erinevatele üüripindadele või liituma teaduskondade / osakondade kaupa hoopis näiteks Tallinna Ülikooli ja Tehnikaülikooliga, kõnelevad kunsti mainest ühiskonnas ja sellest, kui vajalikuna loovisikuid tajutakse. EKAt kui loovklassi „koolituskeskust“ saaks ju efektiivsemalt ülal pidada mõne suure ülikooli allüksusena – nii saavutatakse kulude kokkuhoid ning kunstialane kõrgharidus muutuks selgemalt piiritletumaks.

Ühiskondlikele ootus-horisontidele vastamist ei tee kergemaks ka asjaolu, et küsimusele, milline siis peaks olema kunstialane kõrgharidus täna, ei olegi ühest head vastust[54][55]

Vaatamata sellele, et „peale Duchampi võib ükskõik mis olla kunst ning seega ka ükskõik mis võib olla kunstiharidus“[56], tuleb pidevalt, iga päev võtta vastu otsuseid, mida ja kuidas õpetada, kes õpetab, kuidas positsioneerida end ühiskondlike hoiakute suhtes jne. Vaadates neid EKA poolt lähiaastatel tehtud otsuseid, käsitletakse järgnevalt Tõnu Viiki määratluste juurde tagasi tulles kunstiakadeemiat „koha“ ja „süsteemina“. Ootused EKAle kui „süsteemile“ tulenevad otseselt muutunud arusaamisest kõrghariduse ning loovisikute rollist ühiskonnas. Sellised ootused tõstavad esikohale „kasulikkuse“ ning mõõdetavad tulemused; oma toimimiseks vajab „süsteem“ pidevat aruandlust ning oluline on algusest peale paika panna, kuhu õpiprotsess suundub, millised on õpiväljundid ning hindamiskriteeriumid. „Süsteemina“ oleks EKA ülesanne koolitada loovtöötajaid, kes panustaksid innovaatiliste lahenduste loomisesse ning toetaksid seeläbi majanduse arenemist.

EKA kui „koht“ tähendab seevastu enda emantsipeerimisele ning intellektuaalsele arengule keskendunud kogukonda, kus võetakse aeg, et otsida, katsetada ning lubada endale kaasajal üha luksuslikumaks muutuvat „mitte-teadmise“ hetke. Koolis peaks toimuma ka senistest teadmistest lahtilaskmine / õpitust vabanemine (un-learning) – klišeede eemaldamine selle kohta, mis on kunst ja kunstniku roll.[57] Ernesto Pujoli järgi aitavad head kunstiõpingud noorel kunstnikul jõuda just talle sobiva väljendusvahendi juurde ning aitavad tal mõista ja artikuleerida oma praktikat nii, et ta mõistaks, millisesse konteksti ta nii kunstiajaloo, jooksva kunstielu kui ka laiemalt ühiskondlikus plaanis asetub.[58]

EKA kui „süsteem“

EKA 95nda sünnipäeva puhul antud intervjuus tõi rektor Signe Kivi välja, et „/…/ ühiskond ei ole alati kursis sellega, mis toimub meie maja sees – kes on ikkagi need ligi 1200 tudengit, kes õpivad kunstiakadeemias ja mida nad teevad, mis kasu kvaliteetse kunstiharidusega disainer ja kunstnik ja arhitekt ja kunstiajaloolane ja restauraator Eesti ühiskonnale toob.“[59] Vaadates erialade proportsioone (u 20% vabasid kunste, ülejäänud disaini ja arhitektuuri erialad), tunduvad need kõnelevat eelkõige samuti „ühiskonnale kasulik olemisest“. Juba kümme aastat tagasi hindas tollane rektor Ando Keskküla need proportsioonid realistlikeks, st vastavaks ühiskondlikule tellimusele.[60] 2014. aasta sisseastujate hulgas oli kõige popim eriala graafiline disain, mille järgnes sisearhitektuur ja mööblidisain ning siis fotograafia[61] – erialad, mille puhul on ilmselt võimalik ette kujutada, mida saadud haridusega pärast kooli peale võiks hakata.

„Vajalik olemise“ retoorika on iseloomustanud EKAt eriti viimastel aastatel peale vana maja lammutamist 2010. Ajakirjanduse loodud negatiivne maine[62] tekitas väljapoolt surve näidata oma kasulikkust, demonstreerida üliõpilaste ning õppejõudude saavutusi, osalust ühiskonnas, rahvusvaheliselt jne. Neoliberalistlikus kliimas ei kehti argument, et kunst (või ka kultuur laiemalt) on väärtuslik kuidagi iseenesest; küsimust “mida ühiskond saaks teha kunstiakadeemia jaoks” pole mõtet esitada, tuleb ise hakkama tuleb saada. Võttes arvesse üldist „ellujäämisväärtustele“ keskendunud ühiskonda, mõjuvad disainiteaduskonna dekaani Lilyan Meisteri sõnad mõnevõrra kõhedalt: „/…/ ka meie disainiõpe on nüüd praktilisem, probleemikesksem. Praegu küsib disainer: kuidas teistele vajalik olla, inimesed, ühiskond, riik – mida nad vajaks?“[63] Erinevad erialad on juba õpingute ajal erineval määral seotud tööstuse ja tööturuga, mis suunab nii üliõpilased kiiremini tööle kui ka juba koolitööde raames tegelema „päris“ ülesannete ning päris klientide soovide lahendamisega.

„Süsteemi“ raames tõestavad kellegi või millegi vajalikkust kõige paremini erinevad hindamise vormid. Bologna protsesside kaudu toimunud kõrghariduse ümberkujundamine suurendas tublisti ka ülikoolidele kohustusliku bürokraatia määra. Tõnu Viik pakub iroonilise vaate euronõuete ees taastekkinud „pokazuhhale“: „Õppejõud toodavad ja ametnikud kontrollivad aina edenevaid formaalseid näitajaid, millesse keegi ei usu. Ometi jätkavad kõik nende täitmist. Aga pole halba ilma heata: mitte kuskil mujal kui Eestis ei visata nii head nalja inimesi valitsevate süsteemide üle. Sarkasmi ja iroonia kunstiline tase hilistel õhtutundidel on ületamas Brežnevi aegade kõrgeimat pilotaaži. Aga mõistagi tehakse seda hääle mõõdetud valjusel ning allumatust on süsteemi loojatel karta sama vähe nagu riigi eelarvet kärpival valitsusel.“[64] Neoliberalistliku riigi „nähtamatu käsi“ valitsebki distantsilt, korraldades hindamist, auditeerimist, akrediteerimist; seades sisse regulatsioone, kehtestades standardeid ning kindlustades potentsiaalsed ostjad ja müüjad infoga turul olevate valikuvõimaluste kohta.[65] Dieter Lesage ongi märkinud, et me ei ole mitte kontrolli-ühiskond, nagu väitis Foucalt, vaid kvaliteedikontrolli ühiskond[66].

Harjutusi iseseisvaks eluks[67] – uued töölised

„Süsteemi“ peamine eesmärk on end taastoota ning luua edasikestmiseks „omasuguseid“. Teadmistepõhise majanduse kontekstis, mis toodab peamiselt nn lisaväärtust, on töötaja hädavajalikeks oskusteks loov mõtlemine, uudsete seoste loomine, „kujundamine“ kõige laiemas tähenduses ning seetõttu on tõusnud huvi kunstikoolides õpetetava suhtes. Töö-küsimuse kontekstis ongi huvitav märkida, et oskused, mis iseloomustavad kunstiväljal tegutsejaid, sobituvad kaasajal üha enam neoliberaalse tööturu ootusega üksikisikule. Paindlikkus, enda tööaja reguleerimine, enda motiveerimine, töötamine ilma otsese tööandja ja –lepinguta või iseenda tööandjana, mitmekülgsus (olles ühteaegu nii enda manager, raamatupidaja, autojuht, koristaja, projektijuht jne), pühendumus, mitte-traditsiooniline mõtlemine, pidev enese täiendamine jms peaks nüüd kuuluma palju laiema ühiskondliku tööealise elanikkonna „pagasi“ hulka.

Prekaarsuse mõistel ongi algusest peale olnud erakordselt tugev kõlapind kultuuri valdkonnas, iseäranis just kaasaegse kunstis – võrreldes teiste kultuurialadega jõuab visuaalsete kunstide valdkonda märksa vähem avalikku raha ning kunstnikud on alamakstud pea kõikjal, ka „arenenud kapitalismi“ tingimustes.[68] Loovuse instrumentaliseerimine kaasajal on teinud kunstnikest prekaarse töö „kangelased“ ning loovtööstust kui sellist võib kriitilisemalt vaadata kui mugavat viisi panna kunstnikud – kui üks sotsiaalne grupp, kes on tegutsenud avalikes huvides – vastutama ise endale elatise teenimise eest, „aidates“ konverteerida nende oskuseid ühiskondlikult „kasulikku“ vormi. Töötades enamasti üksi või väikestes gruppides, killustab ja raskendab see töövorm kunstnike organiseerumist; kunstiväljal puuduvad ka lepingulised tööandjad a la orkestrid või teatrid.[69] Seetõttu ongi viimastel aastatel hoogustunud kunstitöötajate (art worker) liikumine[70], mis püüab teadvustada kunsti kui tööd ning luua solidaarsust teiste prekaarsete töölistega. Kuigi kunstnike olukorda ei saa võrrelda näiteks illegaalsete immigrantide töötingimustega, on prekaarse töö mõiste aidanud teadvustada probleeme, mida kapitalismi viimased vormid kaasa on toonud ning mis mõjutavad suuremat hulka tööealisest elanikkonnast kui esialgu võib tunduda – kunstnike vaid teiste seas. Kunstitöötajatel oli ka üürike koondumishetk aastal 2011 Eestis, kuid liikumine hääbus siin erinevatel põhjustel üsna kiiresti.[71]

Olukorras, kus kohalikul kunstiväljal ei ole veel välja arenenud alternatiivseid süstemaatiliselt kriitilist mõtlemist arendavaid platvorme, lasub EKAl kohustus lisaks demonstreerimisele, kuidas tulevased loovisikud saavad ühiskonnale kasulikud olla selle erinevaid “kujundusprobleeme” lahates, anda neile ka kriitilised tööriistad, arusaamaks turu pragmaatilistest ootustest tööealise indiviidi hoiakutele. Just kool on koht, mis selle asemel, et muutuda kiireks läbilasketoruks tööturule, arutleb tööturu ja loovisiku seoste üle kriitiliselt ning osutab ka rohkem või vähem varjatud probleemkohtadele kaasaja arusaamises tööle kui sellisele. Kuigi immateriaalne töö on vabastanud töölise ruumipiirangutest ning loonud võimalusi töötada üle maailma, viib selline paindlikkus enamikel juhtudel pikemate töötundideni, püüdes vastu tulla nõudmisele olla pidevalt „saadaval“. Piirid töö ja vaba aja vahel on kadunud ning selles “hallis tsoonis” elades tundub, et töötama peaks alati rohkem, end täiendama peaks alati rohkem, pidevalt peaks olema “pildil” – käima näituseavamistel, saatma välja pressiteateid, nädalakirju jne.[72] Olukorras, kus ühiskond alles harjub muutunud arusaamisega tööst, tundub immateriaalne töö tihti pigem „kutsumuse“ kui päris tööna ning nii võib kaasaegne kõrgelt haritud tööline jääda (piisavalt) tasustamata, olles sunnitud töötama mitmel töökohal /tööotsal korraga.[73]

Neoliberalistliku hariduse ümberkujundamine, mis teostus Euroopas Bologna protsesside kaudu, tähendab hariduse käsitlemist praktilise investeeringuna. See võtab omakorda ära eksimisruumi –  kuna aega ei ole (või õigemini, aeg on raha), siis ei tohi teha selles vigu, näiteks kulutada mitu aastat erialale, mida lõpuks ei lõpetatagi jne.  Sidudes hariduse sellisel utilitaarsel viisil tööturuga, kaob ära arusaam ülikoolist kui vaba mõtte, katsetamise ja enese otsimise kohast, esikohal on nüüd funktsionaalsus, tõhusus ja mõõdetavus.

Kunst ja teadus

Teema, mis samuti rahvusvaheliselt seoses kunstialase kõrgharidusega elavaid arutelusid põhjustab, on Bologna kehtestatud nõuded kõrghariduse kolmandale astmele, doktorantuurile. Nimelt peab selle keskmes olema uurimus (research) ning ka õpetamine selles astmes peab põhinema uurimusel – seega tähendab see koolidele kohustust muutuda  „akadeemilisemaks“. Kunsti õpetamisel märgib iroonilisel sõnademängu kombel „akadeemilisusest“ ärapöördumine just olulist murrangut kunstihariduses – nii et kui üldiselt kõlab „akadeemilisus“ kvaliteeditunnusena, siis kunstimaailmas on see juba mõnda aega olnud solvang, kunstilise kvaliteedi puudumise tähistaja.[74] Seega tekitab kunst-kui-uurimus tõrkeid ja arusaamatusi nii kunstimaailma sees kui ka sellest väljaspool teadusmaailmas, kus ei saada samuti aru, mida see uus „teadus“ endast kujutab.

EKA alustas doktoriõppega 1995. aastal ning esimesena sai akrediteeritud kunstiteadus, hiljem lisandusid muinsuskaitse ja restaureerimise õppekavad ning arhitektuur. EKA Doktorikool asutati 2005, samal aastal avati ka meedia ja disaini õppekava, mis 2007 kujundati ümber kunsti ja disaini õppekavaks.[75] Kunst-kui-uurimus suuna jaoks on see olnud liiga lühike aeg, et aru saada, mida doktoriõpe siinsete kunstipraktikate jaoks tähendab, millistele kunstnikele sobib ning kuidas seda läbi viia. Üldises plaanis peaks see kindlasti tooma EKAle juurde lisarahastust ning demonstreerima „ajaga kaasas käimist“, kuid esialgu on kaitstud veel liiga vähe doktoritöid, et kehtestada kunstialane doktoritöö laiemas plaanis tõsiseltvõetava teadusena.[76]

Bologna mõju kunstihariduse kolmandale astmele hakkas toimima väga erinevalt – osades riikides (nagu ka Eestis) püüavad kunstikõrgkoolid luua oma iseseisvad doktoriõppekavad, osades riikides liitusid akadeemiad ülikoolidega, kuna viimastel on ju kogemus doktoriõppega. Samas ei ole ka ülikoolidel kogemust kunst-kui-uurimus valdkonnaga ja see, mida võiks tähendada doktoriõpe kunsti puhul, tuleb alles kujundada. Kui tuua paralleele teadusliku uurimusega, siis peaks see algama teatavas kunstilises kontekstis esineva probleemi formuleerimisega, sätestama vajaduse selle üle teatavas teoreetilises raamistikus juurelda; ning see võib viia kunstiteose, sekkumise, performancei või statementini, mille kaudu kunstnik positsioneerib end esialgse probleemi ning selle konteksti suhtes.[77] Paralleeli tõmbamine teadusliku uurimusega võib ka viia nõudeni rakendada sarnaseid mõõtmis- ja hindamisprotseduure. Lesange visandab iroonilise tulevikupildi, kus unistatakse „kunsti tsiteerimise indeksist“ või vajadusest klassifitseerida kunstiplatvorme samal viisil nagu akadeemilisi ajakirju „mõjukuse faktori“ järgi; võib-olla  leiutab keegi varsti isegi uue teaduse nimega „kunstimeetria“![78] Juba praegu on näha ülikoolide probleeme kunstialaste doktoritööde hindamisega – kuigi võetakse arvesse kunstihariduse omapära, ei ole taganetud doktoritöö kirjaliku osa nõudest.  See näitab usalduse puudust, et kunst suudab rääkida tähendusrikkal, keerulisel ning kriitilisel viisil oma meediumis. See „ebamugavus“ seoses kunsti hindamisega võib aga kaasa tuua selle, et kirjalikule osale pööratakse rohkem tähelepanu ning portfoolio muutub vaid pelgaks illustratsiooniks. Kuigi ka mitmed erialad EKAs nõuavad praktilise töö juurde kirjalikku osa juba kõrghariduse varasematel astmetel, on siin enamasti tekstiline osa jäänud pigem tahaplaanile ning kaitsmistel hinnatatud ikkagi kunsti.

Bologna uute nõudmistega, mille kohta ei oska keegi veel arvata, kuidas need pikemas perspektiivis toimima hakkavad, kaasnevad kunstivälja jaoks ehk aga ka mõned etteplaneerimata positiivsed küljed. Kui kunst-kui-uurimus liitub teiste humanitaarteadustega, võimaldaks see seda küsimuse alla teadusmaailmas kaua kehtinud reaalteaduste hegemoonia, millest sõltub tänapäeval rahastus ning nähtavus ühiskonnas.[79] Kõlab võib-olla liiga idealistliku ootusena, aga ehk tähendaks see ka võimalust, et hakataks laiemalt tunnustama erinevamaid väljundeid kui ainult klassikalist artiklit rahvusvahelises eelretsenseeritud ajakirjas. Lisaks võimaldab nelja-aastane doktorantuur kunstnikele stipendiumeid, sotsiaalseid garantiisid ning kindlamat ühiskondlikku positsiooni kui töötamine nö lihtsalt kunstnikuna. Ühelt poolt on see „neoliberalistliku reaalsusega“ kohtumise edasilükkamine, kuid teiselt poolt võib seda vaadata ka kui taktikalise „aeglustumisena“. Doktorantuur EKAs tundubki rohkem toimivat analüüsimis- ja teooriahuvilistele kunstnikele kui võimalus end huvitav praktika süvendatult läbi mõelda – ilma, et oleks veel selget aimdust, mida hiljem doktorikraadiga peale hakata. Hariduse kokkutõmbamise ajajärgul tähendab laiendatud võimalused edasi õppida ka lihtsalt – rohkem kooli! Seega võib ehk tähelepanuta jätta aeg-ajalt kõlavad iroonilised küsimused, et millal kunst ei oleks põhinenud uurimusel, laiapõhjalisel eeltööl, ühiskondlikul ja teoreetilisel kontekstil ning kasutada süsteemi ära nii kaua kui selles valdkonnas on veel palju segadust ning loomingulist vabadust.

Eesti Kunstiakadeemia kui „koht“

Kunstikoolid, mida armastatakse 20. sajandist heade näidetena välja tuua nagu Bauhaus, Black Mountain College, CalArts, Free Universities (FIUS)  jne, tõid lühikeseks ajaks kokku tudengite erilise kärsituse /energia, personali pühendumuse ja julguse ning ühiskonnas valitsevad poliitilised ja sotsiaalsed olud.[80] Olles kõik erinevate asjaolude kokkulangemised, ei pärandanud nad ka mingit mustrit, mida jälgida; lisaks on iga pikemat aega tegutseva organisatsiooni jaoks loomulik elada läbi nii tõuse kui keerulisemaid perioode. Isegi sellisel pidulikul hetkel nagu saja-aastane juubel, tuleb tõdeda, et erinevatel põhjustel on Eesti Kunstiakadeemia praegu nii ühiskondlikus plaanis kui ka oma sisemiselt sidususelt nõrgestatud. Koolid, mida nimetatud, paistsid silma just sünergilise vaimse ruumi loomise pärast ning see, mida EKAl praegu kõige rohkem napib, ongi kogukonnatunne. Ilma selleta ei jaksa EKA ka üleval hoida oma ühiskondlikku positsiooni, mida samal ajal nõrgestavad neoliberalistlikud nõudmised kõrgharidusele kui „süsteemile“.

Osakondade lahkukasvamine

„Esmase kahtlusalusena“ torkab loomulikult silma EKA õnnetu majasaaga, mis oma mitmetes pööretes suunas kooli juhtkonna energia suures osas kaitsepositsioonide kindlustamisele ning tundub, et alates 2010 aastast üüripindadele laialijaotatud kool pidi vahepeal nö ise hakkama saama. Anno 2014 paistabki, et erinevates kohtades tegutsevad teaduskonnad / osakonnad toimivad omamoodi väikeste kunstikoolidena ning tudengid ei taju, et nad õpivad Eesti Kunstiakadeemias, vaid pigem näiteks Marko Laimre juures fotokateedris, Indrek Sirkli käe all graafilises disainis, Raja tänaval skulptuuri- ja installatsiooni osakonnas jne. Seda, et EKAt ei tajuta seestpoolt millenagi, mille külge tasub kuuluda, aimub ka suvel 2014 avalikkuse ette jõudnud uudisest, et Kunstiteaduse Instituudi sooviks liituda hoopis Tallinna Ülikooliga.[81] Katusstruktuurist lahkukasvamises mängib mingil määral kaasa ka nö probleemikeskne õpe, mis asetab rõhu tudengite ideedele ning jätab valiku meediumi suhtes vabaks. Lisaks on erialadel erinevad hoiakud EKA kui „süsteemi“ suhtes, mis maja sees samuti territooriumijooni osakondade vahele veab.

Üks pakilisemaid probleeme EKAs on heade õppejõudude leidmine. Paljud loovisikud, kes on oma valdkonnas väga head, ei sobi õpetama. Need, kellest saaksid suurepärased õppejõud, ei saa endale selle palgataseme tõttu, mida EKA pakkuda suudab, vaid sellele pühendumist lubada. Võttes arvesse haridussüsteemi ümberkujundamist „efektiivsemaks“, on õppejõul vaja  erakordset vastupidamist akadeemilisest bürokraatiast läbinärimisel ning tugevat selgroogu ning rahvusvahelist vaadet kunstiõppele, et suuta etteantud nõuete kontekstis oma rida välja kujundada. Oma eriala professionaale, kelle puhul kõik nimetatud tingimused toimiksid, on Eesti väiksust arvestades mõistagi ülimalt keeruline leida. Seega saab harva tekkida ka tõsiseltvõetav konkurents või roteerimine professorite ning osakonnajuhataja kohtadel, mistõttu kipub ka väljapaistvamaid osakondi EKAs iseloomustama teatud „territorialiseerumine“, kesksete õppejõudude „nägu ja tegu“ minemine.

Koos õppimine

Lisaks inspireerivatele õppejõududele, kes kujundavad tugeva erialase õppe, on kokkukuuluvustunde juures olulised „sotsiaalsed sõlmpunktid“. Õppimine toimub paljuski ka mitte-formaalselt, kaastudengitelt ning kõigilt nendelt isiksustelt, kellega kokku puututakse. John Baldessari, legendaarse CalArtsi pikaajaline õppejõud on sõnastanud kooli eesmärgina,  näidata üliõpilastele palju erinevaid kunstnike ja seda ilma aurata, mida ajakirjad, näitused ja muuseumid nende ümber loovad. [82] EKA juurde on alati kuulnud vabadus töötada ateljeedes ja klassiruumides ööpäevaringselt ning eriti enne eksamisessioone toob see kaasa ka palju väikseid loomingulisuse-puhanguid üldkasutavatel pindadel, millest andis näiteks märku ka EKA vana maja seintele ladestunud kultuurikiht. See kõik mängib olulist rolli omanditunde kujunemisel – kool ei ole midagi ülereglementeeritut, vaid on siin oma üliõpilaste pärast, nähes välja just selline nagu tema asukad. Kolides ajutistele pindadele, püüdis EKA juhtkond aga kehtestada koolis käimise ajad, millele vastukaaluks toimus 2012 Rüütelkonna hoones „rahumeelne meeleavaldus ÖÖTÖÖ, mis väljendub selles, et tudengid jäävad kooli eesmärgiga teha õpperuumides ja töökodades tööd nagu oleks selleks alati võimalus“[83]. Viimaste aastate keerulistel aegadel ei ole EKA üliõpilased üldiselt olnud väga agarad avalikult oma seisukohti kooliga toimuva ümber väljendama, kuid võitlus ruumide kasutamise eest on olnud üks selgemaid väljaastumisi: „Rüütelkonna hoones õppivad tudengid ei ole nõus tegema pidevalt järelandmisi oma õppetöö kvaliteedis. /…/ Normaalne oleks teha tööd koolis, selleks ettenähtud keskkonnas ja teistega koostöös.“[84]

Lisaks peaksid üliõpilasi kokku tooma nö erialade ülesed workshopid (mille jaoks on jaanuaris enne õppetöö algust 3 nädalat) ning ülemajalised teooria / vabaained, kuid need on korraldatud enamasti ülemajaliste massiloengutena, millega pole rahul ei üliõpilased ega õppejõud. Mõnedel EKA teaduskondadel on lähiajal plaanis liikuda õppekavade täieliku moduleerimise suunas (õppeaasta on jaotatud viie nädala pikkusteks tsükliteks ning iga aine peaks mahtuma 3 ainepunkti sisse), mis võimaldab küll üliõpilastele vabamat liikumist ning  suuremat vabadust endale hariduse kokkupanekul, kuid paratamatult tekib küsimus – kes vastutab? Kas otse keskkoolist tulnud noor on valmis olema oma hariduse kokku-miksija? Selline süsteem nõuab lisaks mentorite / tuutorite toetust ning kuigi EKA üheks plussiks on alati olnud väikesed kursused ja igale üliõpilasele pühendatav isiklik tähelepanu, asetab suurenenud valiku- ja võimalustevabadus lisakoormuse ka koosseisulistele õppejõududele, kes peaksid üliõpilase arenguid veelgi tähelepanelikumalt jälgima. Sellele perspektiivile räägib vastu aga nii tendents hariduses üldisemalt – asendada kooseisulised tunnitasuliste õppejõududega (nn adjunctidega) kui ka Eesti kunstivälja olukord, kus vähese rahastuse tõttu on inimesed sunnitud töötama mitmel kohal korraga. Lisaks tuleks kriitiliselt arutada ka moduleerimise pikaajalise mõju üle – sellega küll soodustatakse liikumist interdistsiplinaarsuse poole (mis on kaasaegses ühiskonnas veel üks tihti kõlav mõiste), kuid ei saa välistada, et tulemuseks võivad olla ka lihtsalt eklektilise teadmistepagasiga, paljudest valdkondadest pinnapealset ülevaadet omavad noored, kes suunduvad kiirustades „pärisellu“, tööturule.

Tugistruktuurid

Ka tugistruktuuride nagu galerii, raamatukogu, kirjastus, kohvik ja üliõpilasesindus tegevus mängib suurt rolli ühiste kokkupuutepindade loomisel. Nii lihtne asi nagu kooli kohvik on oluline punkt, kus kohata päeva jooksul teisi tudengeid ja õppejõude[85]; praegu ei ole seda aga loodud ühegi ajutise pinna juurde.

Kuid ehk kõige nähtavam struktuuri osa, mille kaudu kool endas toimuvat nii erinevatele erialadele kooli siseselt kui ka laiemale avalikkusele vahendab, on tema galerii ja näitusetegevus. Paraku on ka see suund EKA puhul peale vana maja lammutamist olnud kummalises seisus – vahepeal ei olnud seda üldse ning siis tekkis see lahendusena, mis galerist Gregor Tauli sõnul oli „/…/ õnnetu fuajee, mis ei vastanud kellegi ootustele.“[86]. Üldiselt on kunstikõrgkoolides tendents liikuda pigem teises suunas, liitudes mõne juba tuntud galeriiga või investeerides kooli galerii esinduslikkusesse[87], et anda üliõpilastele kogemus professionaalse eksponeerimise ja kollektiivse produktsiooni alal. EKAl on küll igaaastane lõputööde näitus TASE, kuid selle korraldab siiski kool ise; seega analoogne näide oleks hoopis ERKI moeshow, mille korraldamine toimub spetsiaalse valikaine raames ning annab võimaluse kokku puutuda  suuremahulise ürituse nii lava- kui köögipoolega.[88] Viimastel aastatel Tallinnas tegutsenud projektiruumid nagu MÄRZ, Katarsis, Rundum ja hiljuti avatud ISFAG[89] on kõik võtnud enda kanda EKA galerii koormust ning nendes tehtud näitused on olnud isegi nähtavamal kohal kui EKA G ametlikes ruumides Estonia pst 7, mille peamine funktsioon on siiski võimaldada sissepääs 22 asutusse, mh muidugi ka Eesti Kunstiakadeemiasse. [90]

Koolipere hoiavad koos ka traditsioonilised üritustesarjad, mida korraldab Üliõpilasesindus, kui need liigituvad enamasti pidude ja spordi valdkonda. Esinduse üldiselt „meelelahutusliku“ funktsiooni taustal mõjus ootamatult terava käiguna rektor Signe Kivile umbusalduse algatamine[91], kuid kuna esindus ei soostunud seda kuidagi lähemalt kommenteerima ning umbusaldus läbi ei läinud, siis ei saa sellest palju välja lugeda – kuigi muidugi on juba selline algatus ise kõnekas.

Nüüd, kui lootused EKA taas ühtekolimiseks on uue suuna saanud ning oodatakse arhitektuurikonkursi tulemusi sukavabriku kohandamiseks oma vajadustele vastavaks, on küsimus, kuidas liita omaette toimetavad teaduskonnad jälle kindlamalt Eesti Kunstiakadeemia külge, eriti päevakorral. Igale organisatsioonile on suur väljakutse luua pikale venivates ajutistes tingimustes haakumispunktid, ühine vaimne ruum, mis on tegelikult isegi olulisem kui ühine füüsiline ruum. Just selle hoidmiseks oleks pidanud EKA juhtkond viimastel aastatel tegema suuremaid pingutusi. Võttes arvesse, et õppimise aeg on üldiselt lühemaks jäänud, üliõpilased käivad enamasti kooli kõrvalt tööl jne, on kooli kuulumise juures tugistruktuurid ja sotsiaalsed sõlmpunktid üha olulisemad – see, kellega koos õpiti, loob ühe põlvkonna kuuluvustunde ning aitab prekaarsetesse töösuhetesse sukelduvaid kunstitöötajaid tulevikuks kokku liita.

EKA teel oma 110. sünnipäeva poole

Lisaks vajadusele mõtestada enda jaoks lahti, kuidas taasluua kool kui ühine vaime ruum, kuidas positsioneerida end ühiskondlikus plaanis, mida võiks tähendada kunstialane doktorantuur jne, tuleb EKAl veel enne oma järgmise ümmarguse sünnipäevani jõudmist kohanduda ilmselt mitmete muutustega, mis on tingitud nii laiematest ühiskondlikest protsessidest kui ka arengutest Eesti kunstiväljal. Mitmed asjaolud, mis iseloomustavad kunstielu mujal, on Eestis olnud alles lapsekingades. Järgnevalt on välja toodud mõned teemad, mis lähiaastatel hakkavad kindlasti suuremat rolli mängima – rahvusvahelistumine, kunstituru arenemine ning konkurentsi / alternatiivide tekkimine.

Rahvusvahelistumine

Bolognaga seotud muudatuste üks enim korratud kasutegureid on üliõpilaste ja õppejõudude vaba liikumise soodustamine – nagu ka üle-Euroopalisel tööturul, nõnda peaks ka hariduses olema võimalus valida õpingute jätkamiseks / enese täiendamiseks põhimõtteliselt ükskõik milline kõrgkool. Ka EKA on mitmete koostöövõrgustike liige ning 1999. aastast osaleb ka  Euroopa Liidu programmis Erasmus, mille raames on sõlmitud üle 100 kahepoolse vahetuslepingu. [92] Kuigi üliõpilaste vaba liikumine ja õpingute jätkamine mõnes muus ülikoolis on olnud Bologna protsesside üks lipukirju, siis tähendab see Eesti puhul ka ohtu ajude äravooluks, sest lähevad ju ikka ärksamad. Seega on ka EKAl vaja olla atraktiivne, et vahetusaastalt pöördutaks ikka tagasi ning et usaldataks kunstialase kõrghariduse järjepidevusest tekkinud kogemust vaatamata keerulistele aegadele.

Teine suurem probleem on olnud vastupidine liikumine, üliõpilaste vastuvõtt vahetus-semestriks või –aastaks; eelkõige kuna EKA madalate palkade juures on raske leida vajalikul tasemel õppejõude, kes suudaksid inglise keelseid aineid anda. Kui „erasmuslastele“ suudetakse veel siiski programm kokku panna, siis eriti problemaatilised on juhtumid, kus eesti keelsele õppekavale võtetakse vastu mõni välismaalane. Osakonnad tunnevad ülevalt poolt survet „rahvusvahelistuda“[93], kuid EKA kõrgemal tasemel ei ole veel piisavalt läbi mõeldud, millise koormuse asetab see igapäevasele õppetööle. Kuigi koostöös Tallinna Ülikooliga pakutakse süvendatud keeleõppe võimalust, võib ka see jääda ebapiisavaks näiteks kohustuslike teooriaainete mooduli läbimiseks, mida loetakse massloengutena eesti keeles. Lisaks tuleb erialaõppejõududel tihti vaid 1-2 inimeste pärast seletada kõike topelt inglise keeles (mis ei ole enamasti ju ka siia tulnud üliõpilaste emakeel) ning seda ajakulukat tööd enamasti ei kompenseerita.

Õppejõudude tasandil on mobiilsus toiminud pigem lühiajaliste kursuste / workshopide läbiviimise kaudu, mis on praegu olnud optimaalne lahendus. Kuid nii akadeemilise personali kui ka üliõpilaste ränne saab olema lähiaastatel hoogustuv teema ning EKAl tuleb tegeleda ka küsimusega, kuidas integreerida neid mitte ainult õppetöösse, vaid koolielusse tervikuna ja seda olukorras, kus juba erinevate teaduskondade tudengite (taas) integreerimine EKAsse tundub suur väljakutse.

Kunstivälja areng

Soodustatud liikumine juba tudengieas on kindlasti kaasa toonud iseseisvamad tudengid, kelle jaoks edukuse tunnus ei ole enam teha igal aastal näitus tingimata mõnel Tallinna näitusepindadest, vaid osaleda järjest enam rahvusvahelises kunstielus.[94] Viimastel aastatel on kunstiväljal esile kerkinud või nähtavamalt tegutsema asunud ka erinevad tugistruktuurid nagu näiteks Eesti Kaasaegse Kunsti Keskus ja Temnikova & Kasela galerii, lisaks valdkondlikud arenduskeskused nagu Disainikeskus (2007), Arhitektuurikeskus (2008) ning kõige värskema lisandusena Kaasaegse Kunsti Eesti Arenduskeskus (2012). Nende kõigi toel satub Eesti kunst ja looming järjest enam kokkupuutesse rahvusvahelise kunstituru ja loovmajanduse erinevate hoobadega ning need arengud mõjutavad ka EKAt mitmel moel.

Praegusel üldkehtivate retseptide puudumise ajastul tundub, et kunstitudengid võivad teha, mida nad tahavad – ainult et see, mida nad tahavad, on tihti juba vormitud edu peibutuslikkusest, mida pakuvad messid, kogujad, kommertslikud galeriid jne.[95] Just kunst pakub praegu nii palju erinevaid võimalusi, kuidas täita “haritud” tarbimiskultuuri nõudmisi ja ihasid, mis soovib väljendada oma “peent erinevust”; kunst on saanud elustiili osaks ja see elustiil vajab pidevalt “avatud stuudioid” ja järjest nooremaid kunstnikke.[96] Olukorras, kus EKA maine tundub kunstiväljal olevat pigem probleemne kui autoriteetne, näivad tekkivad alternatiivid, mis pakuvad produktsiooni- ja eksponeerimisvõimalusi palju laiemalt, tunduvalt ahvatlevamad. Kuigi Eesti kontekstis tundub praegu, et siinne kunstiturg ei võta ka lähima kümne aasta jooksul ulatuslikke ja noori kunstnike arumutult ekspluateerivaid mõõtmeid, käib selles valdkonnas võistlus samuti ju rahvusvahelisel areenil. Pikema traditsiooniga kunstiväljadel, kus turul on väljakujunenud roll, on tihti just kunstiakadeemiad nendeks kohtadeks, mis loovad teadlikult vastukaalu kunstiturule oma paralleelse produktsioonisüsteemi loomise kaudu. Kooli ülesanne olekski arutleda ja problematiseerida, mis roll on kunstil ja selle institutsionaalsel aparatuuril globaliseerunud ja kaubastunud ühiskondades ning anda üliõpilastele vajalikud tööriistad, et teda mõjutavaid protsesse läbi näha ja kriitiliselt hinnata.[97]

Konkurentsi / alternatiivide teke

Oma 100 tegutsemisaasta jooksul on EKA liikunud üha kindlamasse monopoliseisundisse kunstialase kõrghariduse andmise alal. Tartu Ülikooli juures tegutsev maaliosakond võitleb juba aastaid oma püsimajäämise eest ning Tartu Kõrgema Kunstikolledži roll on anda head rakenduslikku kõrgharidust (mille baasilt tullakse tihti EKAsse edasi).

Samas on alati olnud õhus küsimus, milliseid erialasid oleks mõttekas koondada EKA alla ning milliste suhtes sõlmida ühisõppekavad teiste kõrgkoolidega. Alates 2013. aastast toimib EKAl ühine õppekava „Disain ja tootearendus“ koos Tehnikaülikooliga; valmidus ühiseid õppekavasid kujundada on olemas ka Tallinna Ülikooliga[98]; samas tuleb selgelt mõelda, kuidas see ei tähendaks siiski märkamatut lahustumist teise distsipliini sees, mis võib suruda peale oma „ühiskonnale vajalikum olemise“ retoorika. Üks suuremaid diskussioone toimus seoses Balti Filmi- ja Meediakolledž asutamisega 2005 – rektor Ando Keskküla nägemuses oleks filmi ja televisiooni õpetamine tulnud Tallina Ülikooli alt hoopis EKA alla ning ühtlasi oleks koolitatud ka videokunstnikke.[99] Asjad läksid hoopis teistpidi – BFMil on tänasel päeval TLÜ krundile mahutatud erakordne hoone, mille viiendal korrusel on leidnud endale ka koha EKA animatsiooniosakond.

Arhitektuuriõpe on teine teema, mis põhjustanud elavaid arutelusid nii haridus- kui ka erialamaastikul. EKAl on arhitektuuriõppes head partnerlussuhted Tallinna Tehnikakõrgkooliga (TKK), mis on juba aastaid hästi toiminud ning võimaldab inseneriteadmiste sulamise arhitektuuri kraadiõppe sisse. Kuid 2013 avas Tehnikaülikool samuti viieaastase integreeritud kraadiõppe, mille ümber on praeguseni palju segadust. TTÜ järgi on nende õpe mõeldud täiendamaks EKA arhitektuuriõpet pigem inseneeria ja „rakendusarhitekti“ suunaga, kuid samas on kogu arutelu juures siiski dubleerimise kaudu konkureerimise maik. Kõrvaltvaadetes tekib tõesti küsimus, milleks investeerida kulukasse õppekava avamisse kui otseselt ette heita ei ole EKA arhitektidele midagi – võttes eriti arvesse olemasolevat integreeritud magistriõpet koos TKKga.[100] Jälgides viimastel aastatel ühiste õppekavade ja erialade liigutamise plaane, on seal varjus ka kerge hirm EKA laialijagamise ees. Nagu märgib EKA arhitektuuriteaduskonna dekaan Toomas Tammis, kommenteerides EKA majasaagat: „Ütleme siis välja, mis on õhus ja mida pole avalikult veel välja öeldud: arhitektuur viia Tallinna tehnikaülikooli ning kõik, mis on uue meediaga seotud, Tallinna ülikooli. Kui see on tehtud, siis on põhjust uuesti arutada, kui suurt hoonet järelejäänud kunstiakadeemia vajab.“[101]

Lisaks sellele, mis toimub institutsionaalses kõrghariduses, on EKAt seni suhteliselt vähe mõjutanud võimalus saada kunstnikuks omal käel või alternatiivseid võimalusi kasutades. Viimase kümne aastaga on hariduse mõiste muutunud kunstiväljal nii atraktiivseks, et võib rääkida isegi nn hariduslikust pöördest.[102] Samas ei tundu olevat kuigi populaarne rääkida haridusasutustest endist, pigem on tähelepanu nö akadeemia laiendamisel, kaasates võimalikult palju kunstimaailma asutusi, kuid mitte tegeleda kunstiakadeemia kui sellise positsiooni määratlemisega.[103] Põhjuseid, miks kunstiakadeemiast on ära pöördutud, on mitmeid, kuid väga palju sellest on laiemalt seotud kirjeldatud neoliberalistlike ümberkorraldustega hariduses, loovuses ja töös. Ka Eesti kontekstis tuleb tulevikus kindlasti arvestada võimalusega, et kunstikoolide roll muutub küsitavamaks, kuna (näiteks kunstituru kontekstis) ei ole vaja kunstikooli diplomit, et olla kunstnikuna tunnustatud. Õppimine kunstnike käest toimub ka muudes kohtades, kunstikoolid ei ole ainuke võimalus oma ala professionaalidega kokkupuutumiseks. Üks levinud viis on töötada näiteks kunstnike stuudios / olla kunstniku assistent, kuid kuna Eestis töötavad vähemalt viimase ajani kunstnikud enamasti ilma tugistruktuurita, siis ongi nende kokku olnud võimalik puutuda ainult koolisüsteemis. Kuid järjest rohkem jõuab ka siia assistentide ja praktikantide (internship) kasutamise süsteem – viimasel paaril aastal on seda rakendanud näiteks Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus oma erinevate projektide ja tegevuste juures ning see on muutunud üha populaarsemaks võimaluseks. See tendents liigub koos Eesti kunstimaailma üldise „normaliseerumisega“, täites järkjärgult mujal olemasolevate struktuuride eeskujul oma tühikuid.

EKA peaks tõsiselt tähelepanu pöörama ka omaalgatuslikele praktikatele, eelpoolnimetud projektiruumidele, mille käigus toimub tihti intensiivsem learning-by-doing kui (üle)reglementeeritud kõrgkoolis. Mida rohkem areneb Eestis üldiselt kodanikuühiskond, seda rohkem mõjutab see ka tudengite soovi juba kooliajal midagi ise teha, midagi rohkemat kui lihtsalt „koolis käia“. Võttes arvesse õpinguteaja vähenemist, vajadust selle kõrvalt veel tööl käia, siis võib isetegevuslike praktikate hoogustumine tekitada ametlikule kõrgharidusele tõsist peavalu. Seetõttu on EKAle eluliselt oluline saada taas kunstielus mainekal tasemel tööle näiteks EKA galerii, kohvik jms kokkupuute- ning esitlemis-punktid. Teine võimalus, mida on EKA erinevad osakonnad kasutanud, on olnud isetekkeliste praktikate ning koolisüsteemi ühildamine – Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM) alustas ju näiteks Marko Laimre käe all fototudengite katsetuste-kohana, kes panustasid nii ruumi enda loomisesse kui täitsid ka selle esimesed näitusehooajad. Raja tänavale on loodud väga korralik galerii, mis peaks kaasa aitama selle alati EKAst füüsiliselt kaugel asunud osakonna integreerimisele kooli kogukonda. Kuna EKKM on liikunud oma näitusetegevuses järjest professionaalsemaks ning institutsionaalsemaks (tuues kaasa teistsugused praktikavõimalused EKA erinevate osakondade tudengitele, näiteks tulevastele kuraatoritele) ning Raja ikkagi asub väga kaugel, siis fotoosakonna ja skulptuuri-installatsioonitudengite ning õppejõudude ühisel pingutusel avati kevadel 2014 uus platvorm ISFAG EKKMi kõrvalkrundil. Ka teiste osakondade tudengid on olnud kaasatud oma õppejõudude algatustesse – graafilise disaini tudengitel on ilmselt kirjastuse Lugemik suhtes tekkinud „oma“ / osakonna pikenduse tunne jne.

Kokkuvõttes

Vaadates EKAs ning EKA ümber toimuvat, on palju asjaolusid , mis seda praegu „kohana“ on nõrgestanud – hariduse ümberkujundamine neoliberalistlikus kontekstis tähendab lühendatud õppeaega ning survet muutuda „kasulikumaks“, suurenenud bürokraatia hulk on eriti väikestele kõrgkoolidele suur katsumus, ühiskonna umbusklik suhtumine kaasaegsesse kunsti ning EKAsse on viinud kaitsepositsioonidele, väsitades kunstiakadeemiat sisemiselt.  Kunstiakadeemia oma maja puudumine on kindlasti olnud suur ja nähtav, kuid mitte ainuke põhjus EKA kui sisulise terviku praeguse seisundi taga. Kooli hoiab koos ja loob ühtekuuluvust arusaamine, et kuulutakse millegi ühiskondlikus plaanis mõjuka juurde; kooli suurusest kõnelevad nii õpetamise kvaliteet, aga ka loodud tugistruktuurid, ühised traditsioonid ja sündmused ning nende kõigi järjepidevuse hoidmisega on EKAl viimastel aastatel probleeme olnud.

Lähiaastatel peabki EKA – nii juhtkonna, õppejõudude, personali kui ka üliõpilaste tasemel – enda jaoks otsustama, kui palju ta allub neoliberalistlikule hariduse ja loovuse kaubastamisele, kui palju liigub ta edasi, saamaks veelgi tõhusamaks „süsteemiks“. Otsuste, mis esmapilgul tunduvad muutvat üliõpilaste elu „mugavamaks“, võimalikke pikaajalisi tagajärgi tuleb kriitiliselt käsitleda ning panna tähele kui liiga paljude valikute delegeerimine hakkab tähendama juba vastutuse kooli õlgadelt ära veeretamist ning seega neoliberalistlike hoiakute toetamist. Ühiskondlikust foonist tulenev kärsitus siduda võimalikult kiiresti kool ja elu survestab üliõpilasi veetma vähem aega turvalises koolikeskkonnas, et katsetada, õppida oma eksimustest ning võtta endale aega kõige selle tegemise jaoks. Loomulikult on mõistetav osakondade hool oma kasvandikke ellu saates, kuid olukorras, kus just loovtöötajad kujutavad endast kõige ideaalsemaid uusi töölisi, tuleks mõelda, kuidas EKA ei muutuks eriti kõrghariduse esimesel astmel nö kutsekooliks. Kunstikoolid on kunstimaailma südametunnistused[104], kuid on vaja enesekindlust, et tuksuda natuke teises rütmis kui ühiskondlikud hoiakud seda alati sooviksid.

Kasutatud allikad:

Aaviksoo, Jaak. Ülikool peab muutunud oludega kohanema. Õpetajate leht, 13.11.2009.
Allik, Jüri. Kas ülikoolireform on ennast õigustanud? Eesti Päevaleht, 25.08.2009
Arak, Helen. Meister oma mätta otsas. Ideesahver, 14.12.2013; http://ideesahver.ee/sisustus/18C35/; vaadatud 13.08.2014.
Baldessari, John; Craig-Martin, Michael. Conversation. Raamatus „Art School. Propositions for the 21st Century“, toim. Steven Henry Madoff; MIT Press, 2009; lk. 41 – 52.
Bauer, Ute Meta. Under Pressure. Raamatus „Art School. Propositions for the 21st Century“, toim. Steven Henry Madoff; MIT Press, 2009; lk. 219 – 227.
Birnbaum, Daniel. Teaching Art: Adorno and the Devil. Raamatus „Art School. Propositions for the 21st Century“, toim. Steven Henry Madoff; MIT Press, 2009; lk. 231 – 246.
Tony Blairi parteikongressil sõnastatud valitsuse kolm prioriteeti aastal 1996.http://www.guardian.co.uk/politics/2007/apr/26/tonyblair.labour, vaadatud 13.08.2014.
BNS. Thatcher toetas 1990. aastate algul Eesti karme reforme ja Laari. Postimees, 08.04.2014.
Chukorov, Keti. Towards the Space of the General: On Labor beyond Materiality and Immateriality. E-flux journal, 10/2011; http://www.e-flux.com/journal/towards-the-space-of-the-general-on-labor-beyond-materiality-and-immateriality/#_ftn1, vaadatud 13.08.2014.
Eesti Kunstiakadeemia doktorikool, ülevaade; https://www.artun.ee/teadus-ja-arendus/doktorikool/uudised/; vaadatud 13.08.2014.
Eesti Kunstiakadeemia, Rahvusvaheline, https://www.artun.ee/akadeemia/rahvusvaheline/, vaadatud 13.08.2014.
EKA G – galerii või fuajee. Facebooki event; https://www.facebook.com/events/159881484165946/permalink/159881487499279/; vaadatud 13.08.2014.
Eldridge, Michael. The GermanBildung Tradition, http://www.philosophy.uncc.edu/mleldrid/SAAP/USC/pbt1.html; vaadatud 13.08.2014.
Ernits, Rutt. Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna ülikool sõlmisid koostööleppe. ERR uudised, 24.09.2012; http://uudised.err.ee/v/eesti/ea4df91f-61e8-4f51-b212-159607daee16, vaadatud 13.08.2014
Ernits, Rutt. Signe Kivi: võtan üliõpilaste rahulolematust väga tõsiselt. ERR uudised, 20.09.2012; http://uudised.err.ee/v/eesti/67f8ae45-2c14-4716-bdfd-4f7b00c45828, vaadatud 13.08.2014
Esche, Charles. Include Me Out. Helping Artists to Undo the Art World. Raamatus „Art School. Propositions for the 21st Century“, toim. Steven Henry Madoff; MIT Press, 2009; lk. 101 – 113.
Grammatikopoulou, Christina. And now, what? Cognitariat and collective intelligence in times of Chrisis.Interartive; http://interartive.org/2013/08/cognitariat-collective-intelligence/; kasutatud 13.08.2014
Groys, Boris. Education by Infection. Raamatus „Art School. Propositions for the 21st Century“, toim. Steven Henry Madoff; MIT Press, 2009; lk. 25 – 32.
Hennoste, Tiit. Vastuolude aeg. Sirp, 16.09.2011.
Kaljuvee, Ardo. Tagasivalitud Signe Kivi soovib kunstiakadeemia muuta rahvusvahelisemaks. Eesti Päevaleht, 20.01.2010.
Kamenetz, Anja. DIY U, Edupunks, Edupreneurs, and the Coming Transformatsion of Higher Education. Chelsa Green Publishing Company, Canada, 2010.
Kalm, Volli. Bologna protsess ja massikõrgharidus. Õpetajate Leht, 13.11.2009.
Lühifilm „Kleines Postfordistisches Drama“, http://05.diskursfestival.de/pdf/symposium_performing_lorey_3.en.pdf, vaadatud 13.08.2014.
Karro, Kadri. Sitt lugu. Endiselt. Eesti Ekspress, 24.09.2014.
Kartau, Mari. NÄDALA INTERVJUU. Elin Kard: Mul ei ole kunagi olnud probleemi ükskõik milliste huvigruppidega suhtlemisel. Kultuur.err.ee, 25.02.2014; http://kultuur.err.ee/v/nadala_intervjuu/2aba27b0-fae7-46d3-bf0a-c8b839fd9427, vaadatud 13.08.2014.
Kattel, Rainer. Viimane eestlane. Eesti Päevaleht, 02.07.2009.
Kendzior, Sarah. The Closing of American Academia. Aljazeera, 20.08.2012; http://www.aljazeera.com/indepth/opinion/2012/08/2012820102749246453.html?fb_action_ids=10151024111012817&fb_action_types=og.recommends&fb_sour, vaadatud 13.08.2014.
Kivi, Signe. Astuksin ka täna kunstiakadeemiasse. Eesti Päevaleht, 28.11.2009.
Kivi, Signe. Omaette kunstiakadeemia. Postimees, 20.06.2011.
Kivi, Signe. uue maja muret oleme ise üle võimendanud. Eesti Päevaleht, 07.07.2012.
Kaasaegse kunsti kriitika. Indrek Grigor, Triin Tulgiste, Maarin Mürk, eetris Klassikaraadios 12.11.2012; http://arhiiv.err.ee/vaata/kunstiministeerium-54740; vaadatud 13.08.2014
Kokkuvõtted kunstiaastast 2012, Kadri Karro, Andreas Trossek, Indrek Grigor, Maarin Mürk, eetris Klassikaraadios 10.12.2012; http://arhiiv.err.ee/vaata/kunstiministeerium-kokkuvote-aastast-2012, vaadatud 13.08.2014
ERKI Moewshow, Piret Mägi, Janela Peterson, Maarin Mürk, eetris Klassikaraadios 19.05.2014; http://arhiiv.err.ee/vaata/kunstiministeerium-erki-moesou/same-series, vaadatud 13.08.2014
er: Eesti Kunstiakadeemia 90, kõnelevad Ando Keskküla, Kaido Ole, Mari Kartau, Anu Allas, Andreas Trossek, eetris Klassikaraadios 31.10.2004, https://arhiiv.err.ee/vaata/kunst-er-kunst-er-31-10-2004, vaadatud 13.08.2004
Martin, Stewart. An Aesthetic Education Against Aesthetic Education. Raamatust „Curating and the Education Turn“, toim. Paul O´Neill ja Mick Wilson, De Appel Arts Center, 2010, lk. 108 – 117.
Lesage, Dieter. Who’s Afraid of Artistic Research? On measuring artistic research output. Art & Research, 2/2009; http://www.artandresearch.org.uk/v2n2/lesage.html, vaadatud 13.08.2014.
Lesage, Dieter. Academy is Back. On Education, the Bologna Process, and the Doctorate in the Arts. E-flux 3/2009; http://www.e-flux.com/journal/the-academy-is-back-on-education-the-bologna-process-and-the-doctorate-in-the-arts/, vaadatud 13.08.2014.
Mutsu, Margit; Varblane, Reet. Eesti Kunstiakadeemia …? Sirp, 30.03.2012.
Olssen, Mark; Peters, Michael A. Neoliberalism, higher education and the knowledge economy: from the free market to knowledge capitalism. Journal of Education Policy, 3/2005; http://www.scribd.com/doc/77874316/Neoliberalism-and-Knowledge-Economy, vaadatud 13.08.2014.
O`Neill, Paul; Wilson, Mick. Introduction. Raamatust „Curating and the Educational Turn“, toim. Paul O`Neill, Mick Wilson, Raamatust „Curating and the Education Turn“, toim. Paul O´Neill ja Mick Wilson, De Appel Arts Center, 2010, lk. 11 – 22.
Osten von, The Artist: A Model for Innovative Work and Lifestyles – The Creative Imperative. http://www.goethe.de/ges/soz/dos/arb/alw/en2355609.htm, vaadatud 13.08.2014.
Pressiteade: Tartu kaasaegse kunsti festival ART IST KUKU NU UT “MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU! Eesti kunsti klassika”, 2013, http://www.artistkukunuut.org/2012/exhibitions/moh-fui-oak-ossa-vau-eesti-kaasaegse-kunsti-klassika/; vaadatud 13.08.2014.
Pujol, Ernesto. On the ground. Practical Observations for Regenerating Art Education. Raamatus „Art School. Propositions for the 21st Century“, toim. Steven Henry Madoff; MIT Press, 2009; lk. 1 – 14.
Pukk, Aapo. Äradisainitud akadeemia. Eesti Ekspress, 27.02.2014; täistekst http://aapopukk.com/node/1410; vaadatud 13.08.2014.
Raud, Monica. Maailma edukaim tudengivahetusprogramm Erasmus. Eurokratt, 10.07.2013, http://www.eurokratt.ee/maailma-edukaim-tudengivahetusprogramm-erasmus/, vaadatud 13.07.2014.
Raun, Alo. Ärimehed koliksid kunstiakadeemia odavamale pinnale. Postimees, 28.06.2011.
Raunig, Gerald. Factories of Knowledge, Industries of Creativity. MIT Press, 2013.
Reformierakond. Teadmistepõhine majandus. http://www.reform.ee/teadmistepohine-majandus, vaadatud 13.08.2014.
Ruus, Viive-Riina. Eesti haridusest: olukord, riskid, tulevikuväljavaated. Raamatus „Seestpoolt suurem Eesti. Haridus ja haritus.“ Sihtasutus MÜ, Tartu, 2013; lk. 157 – 176.
Ruus, Viive-Riina. Neoliberalismiga on kadunud rahulolu ja ideaalid. Sirp, 14.06.2012.
Rüütelkonna tudengite ÖÖTÖÖ, Facebooki event; https://www.facebook.com/events/342389075807683/, vaadatud 13.08.2014.
Salu, Mikk. Eesti kultuuriobjektid: alati kallimad kui planeeritud. Postimees, 21.11.2011.
Saarts, Tõnis. Liberalismi transformatsioon Eestis. Sirp, 21.12.2007.
Simson, Priit. Reformid teevad nõutuks. Eesti Päevaleht, 24.05.2005.
Triisberg, Airi. Kõik orjad, ühinege! Prekaarne töö ja sotsiaalsed võitlused. Vikerkaar, 4-5/2013; lk. 102 – 107.
Triisberg, Airi: Soomre, Maria-Kristiina; Mürk, Maarin. Sirbi erinumber „Kunstitöötajate Hääl“, 10.02.2011.
UKK (Unge Kunstnere og Kunstformidlere, Young Artists and Artworkers) https://ukk.dk/, vaadatud 13.08.2014.
Uudis: Eesti Kunstiakadeemias on jätkuvalt popim graafilise disaini eriala. Pealinn, 03.07.2014.
Uudis: Lukas: majandusbuum 3+2 õppesüsteemi rakendumist ei soosinud. Tartu Postimees, 15.09.2009.
Uudis: Tallinna Ülikool ei planeeri EKA instituuti üle võtta. Postimees, 23.07.2014.
Valk, Veronika. Tehnikaülikooli ja tehnikakõrgkooli arhitektuuriõpe – kaks tilka vett? Sirp, 15.05.2014.
Varblane, Reet. Eesti Kunstiakadeemia kujundab kunstimaailma. Sirp, 09.01.2014.
Viik, Tõnu. Ülikool kui süsteem, ülikool kui koht. Eesti Ekspress, 16.03.2011.
Walsh, Ben. Counterparties: America’s trillion-dollar student debt burden. Reuters US, 14.05.2012; http://blogs.reuters.com/felix-salmon/2012/05/14/counterparties-americas-student-debt-crisis/, vaadatud 13.08.2014.
Wikipedia artikkel „Adjunct Professor“, http://en.wikipedia.org/wiki/Adjunct_professor#Adjunct_professor, vaadatud 13.08.2014.
Wikipedia artikkel „Academic Art“, http://en.wikipedia.org/wiki/Academic_art, vaadatud 13.08.2014.
Working Artist and the Greater Economy (W.A.G.E.) http://www.wageforwork.com/, vaadatud 13.08.2014.
[1] Kunst.er: Eesti Kunstiakadeemia 90, kõnelevad Ando Keskküla, Kaido Ole, Mari Kartau, Anu Allas, Andreas Trossek, eetris Klassikaraadios 31.10.2004, https://arhiiv.err.ee/vaata/kunst-er-kunst-er-31-10- 2004, vaadatud 13.08.2014.
[2] Viik, Tõnu. Ülikool kui süsteem, ülikool kui koht. Eesti Ekspress, 16.03.2011.
[3] Ruus, Viive-Riina. Eesti haridusest: olukord, riskid, tulevikuväljavaated. Raamatus „Seestpoolt suurem Eesti. Haridus ja haritus.“ Sihtasutus MÜ, Tartu, 2013.
[4] BNS. Thatcher toetas 1990. aastate algul Eesti karme reforme ja Laari. Postimees, 08.04.2014.
[5] Saarts, Tõnis. Liberalismi transformatsioon Eestis. Sirp, 21.12.2007.
[6] Olssen, Mark; Peters, Michael A. Neoliberalism, higher education and the knowledge economy: from the free market to knowledge capitalism. Journal of Education Policy, 3/2005; http://www.scribd.com/doc/77874316/Neoliberalism-and-Knowledge-Economy, vaadatud 13.08.2014.
[7] Ruus, Viive-Riina. Eesti haridusest: olukord, riskid, tulevikuväljavaated. Lk.168.
[8] Ibid.
[9] Saarts, Tõnis.
[10] Kattel, Rainer. Viimane eestlane. Eesti Päevaleht, 02.07.2009.
[11] Saarts, Tõnis.
[12] Triisberg, Airi. Kõik orjad, ühinege! Prekaarne töö ja sotsiaalsed võitlused. Vikerkaar, 4-5.2013; lk.103.
[13] Triisberg, Airi. Lk.103.
[14] Chukorov, Keti. Towards the Space of the General: On Labor beyond Materiality and Immateriality. E-flux journal, 10/2011; http://www.e-flux.com/journal/towards-the-space-of-the-general-on-labor- beyond-materiality-and-immateriality/#_ftn1, vaadatud 13.08.2014.
[15] Triisberg, Airi. Lk.102.
[16] Ibid.
[17] Ibid.
[18] Ibid. Lk. 104.
[19] Reformierakond. Teadmistepõhine majandus. http://www.reform.ee/teadmistepohine-majandus, vaadatud 13.08.2014.
[20] Tony Blairi parteikongressil sõnastatud valitsuse kolm prioriteeti aastal 1996; http://www.guardian.co.uk/politics/2007/apr/26/tonyblair.labour, vaadatud 13.08.2014.
[21] Osten von, Marion. The Artist: A Model for Innovative Work and Lifestyles – The Creative Imperative. http://www.goethe.de/ges/soz/dos/arb/alw/en2355609.htm, vaadatud 13.08.2014.
[22] Ruus, Viive-Riina. Eesti haridusest: olukord, riskid, tulevikuväljavaated. Lk.168.
[23] Ibid. Lk.162.
[24] Ruus, Viive-Riina. Neoliberalismiga on kadunud rahulolu ja ideaalid. Sirp, 14.06.2012.
[25] Eldridge, Michael. The German Bildung Tradition, http://www.philosophy.uncc.edu/mleldrid/SAAP/USC/pbt1.html; vaadatud 13.08.2014.
[26] Ruus, Viive-Riina. Eesti haridusest: olukord, riskid, tulevikuväljavaated. Lk.166.
[27] Ruus, Viive-Riina. Neoliberalismiga on kadunud rahulolu ja ideaalid.
[28] Ruus, Viive-Riina. Eesti haridusest: olukord, riskid, tulevikuväljavaated. Lk. 166.
[29] Raunig, Gerald. Factories of Knowledge, Industries of Creativity. MIT Press, 2013; lk.38.
[30] Ibid. Lk. 32.
[31] Kamenetz, Anja. DIY U. Edupunks, Edupreneurs, and the Coming Transformatsion of Higher Education. Chelsa Green Publishing Company, Canada, 2010; lk 53.
[32] http://en.wikipedia.org/wiki/Adjunct_professor#Adjunct_professor, vaadatud 13.08.2014
[33] Kendzior, Sarah. The Closing of American Academia. Aljazeera, 20.08.2012; http://www.aljazeera.com/indepth/opinion/2012/08/2012820102749246453.html?            fb_action_ids=10151024111012817&fb_action_types=og.recommends&fb_sour, vaadatud 13.08.2014.
[34] Walsh, Ben. Counterparties: America’s trillion-dollar student debt burden. Reuters US, 14.05.2012; http://blogs.reuters.com/felix-salmon/2012/05/14/counterparties-americas-student-debt-crisis/, vaadatud 13.08.2014.
[35] Kalm, Volli. Bologna protsess ja massikõrgharidus. Õpetajate Leht, 13.11.2009.
[36] Martin, Stewart. An Aesthetic Education Against Aesthetic Education. Raamatust „Curating and the Education Turn“, toim. Paul O´Neill ja Mick Wilson, De Appel Arts Center, 2010, lk. 110.
[37] Olssen, Mark; Peters, Michael A. Neoliberalism, higher education and the knowledge economy: from the free market to knowledge capitalism.
[38] Aaviksoo, Jaak. Ülikool peab muutunud oludega kohanema. Õpetajate Leht, 13.11.2009.
[39] Ibid.
[40] Ibid.
[41] Allik, Jüri. Kas ülikoolireform on ennast õigustanud? Eesti Päevaleht, 25.08.2009.
[42] Aaviksoo, Jaak.
[43] Ibid.
[44] Kalm, Volli.
[45] Hennoste, Tiit. Vastuolude aeg. Sirp, 16.09.2011.
[46] Uudis: Lukas: majandusbuum 3+2 õppesüsteemi rakendumist ei soosinud. Tartu Postimees, 15.09.2009.
[47] Simson, Priit. Reformid teevad nõutuks. Eesti Päevaleht, 24.05.2005.
[48] Allik, Jüri.
[49] Kunstiministeerium. Kaasaegse kunsti kriitika. Indrek Grigor, Triin Tulgiste, Maarin Mürk, eetris Klassikaraadios 12.11.2012; http://arhiiv.err.ee/vaata/kunstiministeerium-54740; vaadatud 13.08.2014.
[50] Pressiteade: Tartu kaasaegse kunsti festival ART IST KUKU NU UT “MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU! Eesti kunsti klassika”, 2013, http://www.artistkukunuut.org/2012/exhibitions/moh-fui-oak-ossa-vau-eesti-kaasaegse-kunsti-klassika/; vaadatud 13.08.2014.
[51] Karro, Kadri. Sitt lugu. Endiselt. Eesti Ekspress, 24.09.2014.
[52] Kivi, Signe. Omaette kunstiakadeemia. Postimees, 20.06.2011.
[53] Raun, Alo. Ärimehed koliksid kunstiakadeemia odavamale pinnale. Postimees, 28.06.2011; Salu, Mikk. Eesti kultuuriobjektid: alati kallimad kui planeeritud. Postimees, 21.11.2011.
[54] Pukk, Aapo. Äradisainitud akadeemia. Eesti Ekspress, 27.02.2014; täistekst http://aapopukk.com/node/1410; vaadatud 13.08.2014.
[55]          http://en.wikipedia.org/wiki/Academic_art, vaadatud 13.08.2014.
[56]          Groys, Boris. Education by Infection. Raamatus „Art School. Propositions for the 21st Century“, toim.      Steven Henry Madoff; MIT Press, 2009; lk.27.
[57]                     Birnbaum, Daniel. Teaching Art: Adorno and the Devil. Raamatus „Art School. Propositions for the 21st   Century“, toim. Steven Henry Madoff; MIT Press, 2009; lk.233.
[58]                      Pujol, Ernesto. On the ground. Practical Observations for Regenerating Art Education. Raamatus „Art       School. Propositions for the 21st Century“, toim. Steven Henry Madoff; MIT Press, 2009; lk.12.
[59]                     Kivi, Signe. Astuksin ka täna kunstiakadeemiasse. Eesti Päevaleht, 28.11.2009.
[60]                     Kunst.er: Eesti Kunstiakadeemia 90.
[61]          Uudis: Eesti Kunstiakadeemias on jätkuvalt popim graafilise disaini eriala. Pealinn, 03.07.2014.
[62]          Mutsu, Margit; Varblane, Reet. Eesti Kunstiakadeemia …? Sirp, 30.03.2012.
[63]          Arak, Helen. Meister oma mätta otsas. Ideesahver, 14.12.2013; http://ideesahver.ee/sisustus/18C35/;         vaadatud 13.08.2014.
[64]                     Viik, Tõnu.
[65]                     Ruus, Viive-Riina. Eesti haridusest: olukord, riskid, tulevikuväljavaated. Lk.166.
[66]                     Lesage, Dieter. Who’s Afraid of Artistic Research? On measuring artistic research output. Art &    Research, 2/2009; http://www.artandresearch.org.uk/v2n2/lesage.html, vaadatud 13.08.2014.
[67]          Populaarne ülemajaline vabaaine kunstiakadeemias, mida viib läbi Elin Kard. Vt ka Kartau, Mari.             NÄDALA INTERVJUU. Elin Kard: Mul ei ole kunagi olnud probleemi ükskõik milliste   huvigruppidega suhtlemisel. Kultuur.err.ee, 25.02.2014;        http://kultuur.err.ee/v/nadala_intervjuu/2aba27b0-fae7-46d3-bf0a-c8b839fd9427, vaadatud 13.08.2014.
[68]                     Triisberg, Airi. Lk. 105 – 106.
[69]                     Ibid.
[70]                     Näiteks rühmitus Working Artist and the Greater Economy (W.A.G.E.) http://www.wageforwork.com/;     UKK (Unge Kunstnere og Kunstformidlere, Young Artists and Artworkers)  https://ukk.dk/; Eestis           toimunud selleteemalised arutelud võttis kokku Sirbi erinumber „Kunstitöötajate Hääl“, 10.02.2011.
[71]          Triisberg, Airi. Lk. 106 – 107.
[72]          Lühifilm „Kleines Postfordistisches Drama“,            http://05.diskursfestival.de/pdf/symposium_performing_lorey_3.en.pdf, vaadatud 13.08.2014.
[73]                     Grammatikopoulou, Christina. And now, what? Cognitariat and collective intelligence in times of            Chrisis. Interartive; http://interartive.org/2013/08/cognitariat-collective-intelligence/; kasutatud        13.08.2014.
[74]                     Lesage, Dieter. Who’s Afraid of Artistic Research? On measuring artistic research output.
[75]                     Eesti Kunstiakadeemia doktorikool, ülevaade; https://www.artun.ee/teadus-ja-     arendus/doktorikool/uudised/; vaadatud 13.08.2014.
[76]          Mutsu, Margit; Varblane, Reet. Ibid.
[77]                     Lesage, Dieter. Who’s Afraid of Artistic Research? On measuring artistic research output.
[78]                     Ibid.
[79]          Ibid.
[80]                     Esche, Charles. Include Me Out. Helping Artists to Undo the Art World. Raamatus „Art School. Propositions for the 21st Century“, toim. Steven Henry Madoff; MIT Press, 2009; lk.106.
[81]                     Uudis: Tallinna Ülikool ei planeeri EKA instituuti üle võtta. Postimees, 23.07.2014. Vt. ka Heie Treier,   Maria-Kristiina Soomre, Maarin Mürk. Kuhu kuulub Kunstiteaduse Instituut. Artishok, 25.07.2014;           http://artishok.blogspot.com/2014/07/kuhu-kuulub-kunstiteaduse-instituut.html, vaadatud 13.08.2014.
[82]                     Baldessari, John; Craig-Martin, Michael. Conversation. Raamatus „Art School. Propositions for the 21st    Century“, toim. Steven Henry Madoff; MIT Press, 2009; lk.45.
[83]                     Rüütelkonna tudengite ÖÖTÖÖ, Facebooki event;     https://www.facebook.com/events/342389075807683/, vaadatud 13.08.2014.
[84]                     Rüütelkonna tudengite ÖÖTÖÖ, Facebooki event.
[85]                     Kivi, Signe. uue maja muret oleme ise üle võimendanud. Eesti Päevaleht, 07.07.2012.
[86]                     Varblane, Reet. Eesti Kunstiakadeemia kujundab kunstimaailma. Sirp, 09.01.2014.
[87]          Ibid.
[88]                     Kunstiministeerium. ERKI Moewshow, Piret Mägi, Janela Peterson, Maarin Mürk, eetris            Klassikaraadios 19.05.2014; http://arhiiv.err.ee/vaata/kunstiministeerium-erki-moesou/same-series,   vaadatud 13.08.2014.
[89]                     ISFAG – EKA installatsiooni ja skulptuuri osakonna ning fotoosakonna autonoomne galerii
[90]          EKA G – galerii või fuajee. Facebooki event;            https://www.facebook.com/events/159881484165946/permalink/159881487499279/; vaadatud      13.08.2014.
[91]                     Ernits, Rutt. Signe Kivi: võtan üliõpilaste rahulolematust väga tõsiselt. ERR uudised, 20.09.2012;          http://uudised.err.ee/v/eesti/67f8ae45-2c14-4716-bdfd-4f7b00c45828, vaadatud 13.08.2014.
[92]                     https://www.artun.ee/akadeemia/rahvusvaheline/, vaadatud 13.08.2014.
[93]                     Kaljuvee, Ardo. Tagasivalitud Signe Kivi soovib kunstiakadeemia muuta rahvusvahelisemaks. Eesti          Päevaleht, 20.01.2010.
[94]                     Kunstiministeerium. Kokkuvõtted kunstiaastast 2012, Kadri Karro, Andreas Trossek, Indrek Grigor,          Maarin Mürk, eetris Klassikaraadios 10.12.2012; http://arhiiv.err.ee/vaata/kunstiministeerium- kokkuvote-aastast-2012, vaadatud 13.08.2014.
[95]                     Bauer, Ute Meta. Under Pressure. Raamatus „Art School. Propositions for the 21st Century“, toim.           Steven Henry Madoff; MIT Press, 2009; lk.222.
[96]                     Ibid.
[97]                     Ibid.
[98]                     Ernits, Rutt. Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna ülikool sõlmisid koostööleppe. ERR uudised,     24.09.2012; http://uudised.err.ee/v/eesti/ea4df91f-61e8-4f51-b212-159607daee16, vaadatud 13.08.2014.
[99]                     Kunst.er: Eesti Kunstiakadeemia 90.
[100]         Valk, Veronika. Tehnikaülikooli ja tehnikakõrgkooli arhitektuuriõpe – kaks tilka vett? Sirp, 15.05.2014.
[101]         Ibid.
[102]         O`Neill, Paul; Wilson, Mick. Introduction. Raamatust „Curating and the Educational Turn“, toim. Paul     O`Neill, Mick Wilson, Raamatust „Curating and the Education Turn“, toim. Paul O´Neill ja Mick           Wilson, De Appel Arts Center, 2010, lk. 12.
[103]                    Lesage, Dieter. Academy is Back. On Education, the Bologna Process, and the Doctorate in the Arts. E-    flux 3/2009; http://www.e-flux.com/journal/the-academy-is-back-on-education-the-bologna-process-    and-the-doctorate-in-the-arts/, vaadatud 13.08.2014.
[104]                    Pujol, Ernesto. Lk.9.

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Hindamine. Hindamine! Hindamine? Hea õpetamise seminar

5. oktoobril 2017 algas EKAs hea õpetamise seminaride sari õppejõududele. Osalejaid oli 29 õppejõudu kõigist teaduskondadest, rektor ja õppeprorektor.

Esimeses seminaris avasid oma arusaamu ja praktikaid hindamisel Ingrid Allik (keraamika), Kalle Komissarov (arhitektuur), Ülle Marks (joonistamine), Indrek Sirkel (graafiline disain) ja Urmas Puhkan (keraamika). Diskussioon jõudis põhimõttelise küsimuseni, miks me EKAs hindame ning millised on erinevate hindamispraktikate eesmärk ja mõju.

Peatselt käsitleme hindamise seminaril käsitletut õppejõudude lehel täpsemalt.

Hindamise seminari üheks lugemissoovituseks on Maarin Ektermanni artikkel.

EKA hea õpetamise seminarid toimuvad “EKA LOOVKÄRG – Eesti visuaal- ja ruumikultuuri õppe- ja teaduskeskus” projekti raames. Projekti rahastab Euroopa Regionaalarengu Fond.

Mart Vainre fotosid seminarist vaata SIIT

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

EKA väljasõiduseminar Heimtalis

Õppeaasta alguse väljasõiduseminari saab EKAs juba traditsiooniks pidada – sel aastal külastasime Heimtali muuseumi. Meid võtsid vastu EKA emeriitprofessor Anu Raud ja muuseumi juhataja Anna Liisa Regensperger, kes tutvustasid ekspositsioone ja tegevusi. Heimtali muuseum, nüüdseks ERMi filiaal, on olnud oma 20 tegevusaasta jooksul meie üliõpilastele oluliseks õppebaasiks. Seoses EV100 aastapäevaga kootakse muuseumis 100 meetri pikkune rahvuslik vaip, kus igaühele anti võimalus end paari mustritriibuga ajalukku kududa.

Seejärel koguneti Heimtali seltsimajja, kus rektor Mart Kalm pidas EKA rahvale aasta alguse kõne, mis keskendus kauaoodatud infole – akrediteerimiste-evalveerimiste protsessi edukatele tulemustele. Rektor tõi välja olulised tegevussuunad uueks perioodiks – õppe tagasiside arendamine, õppijakeskse õppimise mõtestamine ning kolimine uude majja.

Külalisena osales seminaril Mart Noorma, kes jagas oma kogemust Tartu ülikooli õppeprorektorina õppe kvaliteedi määratlemisel ja mõtestamisel ning tõi näiteid õppija arengut toetavast ning ühiskonna vajadustele vastavast õppest. Visionäärina ärgitas ta mõtestama kaugemat tulevikku ja ülikooli rolli selles.

Anne Pikkov juhatas sisse arutelu osa, kus igaüks sai kujutada EKA rolli 10 aasta pärast. Tehes igapäevatöös otsuseid enamasti lähituleviku kohta, andis uus perspektiiv väga lennukaid ideid ja võimalusi.

Tagasiteel bussis sai tutvustatud hea õpetamise seminaride sarja, mis mõeldud eelkõige meie õppejõududele. Järgmine koolitus leiab aset juba septembris, infot ja teemasid saab lähemalt vaadata SIIT

Aitäh Maarin Ektermann ja Kaido Kruusamets, kelle kaamerasilma läbi saab kogu üritust meenutada SIIT

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Lugemist ja viiteid õppejõule

Soovitame lugeda

Post-digital Art SchoolFinding new ways to prepare students for a meaningful career in today’s creative industries

EKA aastal 100. Neoliberalistlikud mõjud (kunsti)kõrgharidusele. Maarin Ektermann

Mujal maailmas räägitakse üha enam ümberpööratud õppest – tegemist väga populaarse lähenemisega. Vaata järgi vastavasisuliselt inglisekeelselt e-kursuselt http://www.modern.pm/resources/online-training-course/

Tutvuda tasub kunstikõrgkoole ühendava organisatsiooni ELIAga, mis korraldab ka erinevaid konverentse > The European League of Institutes of the Arts (ELIA) – http://www.elia-artschools.org

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Jenni Mobergi seminar õppejõududele loova ettevõtluse toetamisest

2. märtsil 2017 toimus õppejõududele disaini agendi Jenni Mobergi seminar Seminari slaidid on kättesaadavad siit. 

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Koolitus “Haridusliku erivajadusega üliõpilane: teejuht olulisemate erivajaduste mõistmiseks ja HEV tudengi toetamiseks”

9. veebruaril 2017 on Eesti Kunstiakadeemias toimunud hariduslike erivajaduste teemaline koolitus “Haridusliku erivajadusega üliõpilane: teejuht olulisemate erivajaduste mõistmiseks ja HEV tudengi toetamiseks”

Koolituse materjalidega saab tutvuda sellel lingil

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Hindamise hea tava (ettepanekud 29.08.2016 seminarilt)

EKAs on eriala hindamised avatud.

EKAs väärtustatakse kujundavat ja kaasavat hindamist. Erialahindamine tähendab, et tudeng saab lisaks arvestusele või hindele sisulist tagasisidet.

EKAs jagatakse regulaarselt õppejõudude vahel häid õpetamis-hindamispraktikaid.

Tudengite tagasiside analüüs on avalik.

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Õppejõu inspiratsioonikohvik II

17. veebruaril 2017 toimus 21.koolis EKA õppejõudude teine inspiratsioonikohvik.

Sissejuhatusena tõi õppeprorektor Anne Pikkov välja, et “Harvardis viiakse läbi täiskasvanute arengu pikiuuringut (Harvard Study of Adult Development) ning selle peamine tulemus on, et rahulolu/õnnelikkuse peamiseks eelduseks on soojad suhted, armastus (Vaillant, 2012).

Toetavad suhted õppeprotsessis on üliõpilase arengu eelduseks. Õppejõud suhtleb muutuva kultuurilise tausta, kogemuse ja vanuses üliõpilastega ning suhtlemissituatsioonid ei ole alati kerged.

Kui seni pole ülikoolides õppejõu õpetamisoskustele tähelepanu pööratud, siis nüüd on see muutunud pigem mujal maailmas reegliks, et toetada õppejõudu ja seeläbi ka üliõpilast.”

Inspiratsioonikohvikus saadi osa David Mameti näidendist “Oleanna”, mille kohta saab lähemalt lugeda Ugala teatri kodulehelt.

Etendusele järgnes noorsootöö koolitaja ja õppejõu Urmo Reitavi juhtimisel arutelu, kuhu kaasati kõik osalejad ning kutsututena EKA professor David Vseviov ja psühholoog Kaire Cocker.

EKA psühholoog Kaire Cocker tõi arutelu käigus välja, et tema on poole pöördunud nii õppejõud, bakalaureuseõppe kui magistriõppe tudengid (sh Erasmus tudengid), peamised teemad on seotud iseendaga toimetulekuga. Üliõpilased tulevad ka küsimustega teemal, kuidas hindamine toimub? kuidas antakse tagasisidet? Jne.

Arutelus tõusis üles küsimus, kas tänane õppija on muutunud? Ühtpidi inimene on inimene – ta ei muutu. Teisalt me ei ela enam ühtses kultuuriruumis. David Vseviov tõi välja, et “Nõukogude ajal lõi ühtede allikate lugemine kontakti õppejõu ja üliõpilaste vahel. Täna on kultuuriline kontaktitus valdavam, me ei puutu enam samade teemadega kokku. Kui õppija ei tea, kus sündis Kristus, siis mina ei tea paljusid ansambleid.” Samuti loovad erisust muutunud ja varieeruvad arusaamad, väärtused ja hoiakud ning õppejõuna ei saa eeldada, et õppijad saavad hindamisest, õppimisest ja muust samamoodi aru nagu õppejõud. Eeldame suhtlemisel teineteiselt, kuid aitaks kui eeldame vähem ja küsime rohkem.

David Vseviov tõi välja, et “õpetamine EKAs on vägagi seotud õppejõu persooniga ning see kujundab suhteid. Õpetamine on kunst ja see nõuab annet. Miks peab arvama, et andekaid õppejõude on rohkem kui andekaid viiuldajaid? … Mind on alati üllatanud see, et kui tuleb hääl, et õppejõu loengud ei kõlba, satume ärevusse ja institutsioonid hakkavad tööle, et vallandada või mitte ning unustatakse ära, et vahepeal on olnud 10 000 tudengit, kes on olnud rahul.”

Minu jaoks toimub võõrkeele õppimine ainult läbi suhtluse, mina teisiti ei oska. Aga mul on hea sõber, kes teeb endale selgeks grammatika kui süsteemi. Kui teda õpetada nii nagu mind saab õpetada, siis ta kirjutab õppejõu peale kaebuse, et too õpetab keelt läbi suhtluse ja mängu. Me õpime erinevalt! Samuti ei ole õpetamine universaalne. Mis toetab üht, ei toeta teist õppijat. Kui tegemist ei ole just ahistamise või muu seesugusega, siis kui kellelegi õppejõu õppemeetod ei sobi, siis ei pea see üldse katastroof olema.”

EKA õppejõudude arengu toetamise programm toimub “EKA LOOVKÄRG – Eesti visuaal- ja ruumikultuuri õppe- ja teaduskeskus” projekti raames. Projekti rahastab Euroopa Regionaalarengu Fond. 

 

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink