Anni Zupping & Eline Selgis + Kelly Turk

Foto illustreerib Anni Zuppingu ja Eline Selgise residentuuriprogrammi.

Vent Space galerii ja projektiruum tõi oma residentuuriprogrammis kokku tantsukunstniku, koreograaf-lavastaja ning luuletaja. 

Eline Selgis on tantsukunstnik, kes on lõpetanud Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti eriala ja Tartu Ülikooli teatriteaduse magistrantuuri. Ta uurib kehateadvust, -agentsust ja -tehnoloogiat. 

Anni Zupping on vabakutseline koreograaf-lavastaja ja etenduskunstnik. Ta on lõpetanud Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti eriala ning on end täiendanud ka Berliini Kunstiülikoolis. Teda huvitab keha, objekti ja visuaalsuse ühisosa leidmine ning liikumine. 

Oma residentuuriprogrammis võtsid nad eesmärgiks uurida eksootika mõistet ja leida kohtumispunkte keha ning eksootiliste elementide või objektide vahel. Inspiratsiooni said kunstnikud Tallinna Uuskasutuskeskustest leitud postkaartidest, kus inimesed kirjeldavad reisil või uues elukohas viibides neile rõõmu ja naudinguid pakkuvaid olukordi, elemente tegevusi. Postkaardid on pärit seitsme- ja kaheksakümnendatest.

Näiteks üks neist postkaartidest kandis endas sisu:

Palav tervitus päiksepaistelisest Sotšist!

Ilu võrratu, päikest palju. Vesi voolab siit ja sealt. Saleduskuuriks väga sobiv. Kui veel puhkus ees, paksukestel eriti soovitav sulada. 

Sotšis, Tervitades Ulve + abikaasaga

15.08.1980

Vent Space selle aastase residentuuriprogrammi idee on omavahel aga kokku tuua kunstnikud ja kirjanikud/luuletajad. Anni ja Eline residentuurist sai osa ka noor Eesti luuletaja Kelly Turk. Kelly kunstnikupositsioon on spirituaalne anarhism ja nihilism. Kuidas Kelly aga oma residentuuriprogrammis kokku võttis, seda avab ta oma alljärgnevas tekstis.

 

 

Mingi suvaline pealkiri, sest see on postkaart, mina olen adressaat, ja see on essee psühhoanalüüsist, mida ma teen juba palju palju kordi. Mul on laua peal Lenin 2017 by Slavoj Žižek.

Lugesin marxistliku filosoofi Louis Althusseri elul põhinevat tema enda poolt kirja pandud abstraktset narratiivi, milles ta kirjutas kuidas tal oli diskussioon prantsuse psühhoanalüütiku nimega Jaques Lacan kas adressaat saab kätte adresseerija kirja. Louis Althusser see prantsuse filosoof kirjutas seal raamatus nimega “Tulevik kestab igavesti“, et Jaques Lacan väidab, et nii on adressaat saab adresseerija kirja kätte, ent Louis Althusser ei nõustu sellega, sest tema ei ole kätte saanud mitte ühtegi kirja, tegelikult nii ei olnud kirjas, ta lihtsalt arvas, et ei.

See oli näitus minule. Me elame ju selles kollektiivses privaatsuses. Ja minule loodi näitus. Elasin sellesse kaks korda. Ja minust sai adressaat. See oli näitus reisidest postkaardil. Tahaks elada Mehhikos, mul on see unelm, ma rääkisin sellest ka tantsukunstnikutele Eline Selgisele ja Anni Zuppingule, et tahaks nagu avada külmkappi iga päev, mingis flanell särgis, ja siis teeksin neid viinakokse, ja peegli peal oleks ka midagi, mida sisse tõmmata näiteks ninna. See hoiaks mind erksana, saaksid kirjutada veel rohkem, muudaksin teadvusseisundit. Ma oleks vaba. Ma reisiks Mehhikos ringi. Ja saadaks ma arvan ka postkaarte teistele. Ja nad on sellises NSVLi aegses ajas. Näitus ajanihkest, oli see kuidagi igav. Neil on igav, kellele ma saadan postkaarte, sellest kuidas ma elan Mehhikos, seal ei oleks mul vaba tahet ka. Seal, aga ükskõik. Ma kirjutaks midagi postkaardile, seda et ma luubin, ja olen ikka külmkapi ees, ja võtan välja viina ja valan viina klaasi, ja kummutan selle oma kõrist alla, ja ikka on peegli peal midagi, mida ninna tõmmata, sest midagi muud ei ole niikuinii teha kui sa oled kirjanik. Mu postkaart oleks pilt minust hommikumantlis. Pealkirjaga Alateadvus. Ma lubasin selle näitusel endale, et ma ei kirjuta sellest läbi enda. Aga ma kogesin seda. Minust sai mingisugune adressaat. Ja nendest adresseerijad. Ja veel on eelnevalt adressaadid ja adresseerijad, sest need on mingid suvalised juhuslikud, väidetavalt juhuslikud, postkaardid. Ma ei osanud midagi arvata, seda sürrim. Teen endale Jaques Lacani. Ma tunnen ennast nii inimesena. Ma ei teagi kas selline tunne on hea märk. Või kõike võibki filosoofia lahendada. Ma lahendan seda ja marxistlikust ideoloogiast inspireerituna. Ma kardan ka midagi. Selleks ongi maailmas olemas horror. Peatusin mõttel, et teie tahtsite kogeda postakaartide peal olnud sümboleid, ja elemente. Mul on hea meel, et Eline ja Anni kaasasid mind kunstiteosesse, ma astusin aknaklaasi lõhki. Seda et mul ei ole ka head muusikamaitset. Ma olen endaga aus. Ma olen ka ideoloogia ohver. Mul on hea meel, et mul oli võimalik kunstnikele esitelda ka oma ideoloogilisi vaateid, ja nendeks on anarhism, spirtuaalne anarhism, ja nihilism. Mul on alati äärmiselt rõõm kui ma saan kusagil esitleda kunstnike seas oma ideloogilisi vaateid, äkki ma veenan nad ära, nad tulevad minu poolele, liituvad minu ideoloogiaga, ja meist saab lõpuks näiteks poliitiline rühmitus. See on äkki liiga julge pakkumine. Aga mulle tõesti meeldis olla osa kunstist. See annab asjale kuidagi tunde nagu aeg oli sisukas. Klaasiga meenub mulle hirm. Mul oli ka hirm kui ma pidin astuma klaasi peale, ma arvasin kohe horror stoorilikult, et lõikan jala küljest ära. Aga see hirm olevat olnud mõttetu. Ma arvan, et seda kunsti näitust iseloomustaks ka sõna mõttetu. Aga see on see väga filosoofiline mõttetus, nihilistlik,äärmuslik, nauditav, küsitav, ja nii nüüd. Selles hetkes. Kus ajastus on taas esile kerkinud reisimise küsimus. Aga ma ei viitsi sellest arutada. See on see ida-euroopa. Ma mängin ida-euroopa välja küll. Mulle meeldis nende kunstnike välimus. Nad on ilusad. Selle kunsti osa. Ma arvan, minnes psühhoanlüüsi juurde, et see oli mingi sõnum äkki mulle, et mul oli võimalik heita kõrvale ajaloo motiivi, sest ma ei taha selle näituse puhul rõhutada ajalugu. Ma tahan selle välja jätta. Ma ei taha kirjutada sotsialismist, sest ma ei oskakski. Lenin 2017 minu laual ei vabanda mind välja, et nagu ma teaksin, millest ta rääkis. Peaksin üldse selle raamatu ära viskama. Minu meelest mõttetus on kõige ilusam asi, sest mina sain ainukesena kogeda näitusel mõtet mõttetu. Ma olen nihilistina viljelenud juba mõndaaega eitamist, ja mõttetust. See ei ole vabastav. See on ka juhuslik, aga nii kindel. Ma jagasin Anni Zuppingu ja Eline Selgise näitust oma uue telefoni Instagramis esimese stoorina, siis on vist nii, et läheb teistele teavitus,et sa postitad pildi, ning ma sain esimest korda teha neid pilte mitu, ja siis postitada. Mul on nüüd selline tunne et korraldasin väikese näituse. Nii see vist on. Aga mul oli teisiti, ma sain kunstnike peal kasutada meetodina empaatia ajalugu, ma püüdsin kogeda ajalugu, mis oli nende postkaartide peale kirjutatud, ma vist sain aru, selleks ma julgeni öelda, et selles oli midagi nii huvitavat. Kuidas selline idee. Ja kuidas see viis mind marxistliku filosoofi Louis Althusseri ja Jaques Lacani vaidluseni, et esimene väitis, adressaat ei saa adresseerija kirju kätte, ja teine ütles vastupidist,et adressaat saab alati adresseerija kirja kätte. Ma usun Lacani isiklikult. Meil tuli, mul meenus nad on ka lisaks kunstnikele, tantsijad, et on olemas alateadvus, ma nentisin, et mina lugesin, alateadvus, üks ameerika poeet väitis nii, on läbitungimatu, ma ei tea, kas ongi sel mingisugust tähtsust, selleks ma tean, et ma olen Lacani poolel. Minust sai selle näiliselt juhusliku meenutuse tõttu, mõte, mis ma sain Eline Selgiselt ja Anni Zuppingult oli see, et mis on see adressaadi sõnum. Minule tuli alateadvusest kiri et mõttetus. Aga ma rõhutan, et filosoofiliselt mõttetus. Ma nautisin täiega.

 

Jaga sõpradega:

Postitas Vent Space Projektiruum
Viimati muudetud

Vent Space blogi