Rubriik: Muinsus­kaitse ja konserveerimine

Anu Põder (1947-2013) on Eesti viimase viie aastakümne üks ilmutuslikumaid hääli. Tema tööd on alates 1970. aastatest silma paistnud unikaalselt konstrueeritud, algselt väljamõeldud ja sügavalt isiklikuna. Ometi, kuna see oli kuidagi sünkroonis toonase Eesti kunstimaastikuga, on see juba aastaid kahe silma vahele jäänud. Põder on tuntud selle poolest, et uurib inimkeha, toob esile elu hapruse, püsimatuse ja kaduvuse mitmetes ülimalt muljet tekitavates skulptuurides. Kogu oma karjääri jooksul kasutas ta õrnade koosluste koostamiseks ebatavalisi materjale, nagu tekstiil, vaha, krohv, seep, plastik ja puit. Töötades kahe suure ajastu – 1940. aastal alanud Nõukogude okupatsiooni Eestis ja 1991. aastal saavutatud uue iseseisvuse – tipul võttis Põder omaks eesti rahva identiteedimääramatuse, töötades ühena vähestest naiskunstnikest. otsustavalt mehelik kontekst ja keskendudes naiste subjektiivsusele koos teiste rahvusvaheliste kunstnikega, nagu Magdalena Abakanowicz, Louise Bourgeois, Ana Mendieta ja Alina Szapocznikow.

Anu Põderi näitus: Ruum minu kehale Muzeum Suschis, mille kuraator on Cecilia Alemani, on kunstniku esimene suurem retrospektiiv väljaspool tema kodumaad, mis annab põhjaliku ülevaate tema kunstnikukarjäärist ja mõtlemapanevast narratiivist, mis tõstab esile tema algse panuse arengusse. sõjajärgsest kunstist.

Näituse raames korraldatava Põderi loomingule pühendatud ühepäevase sümpoosioni, mis kaasneb kunstniku monograafiaga, eesmärk on tõhustada kunstniku loomingu rahvusvahelist vastuvõttu ja esitleda seda laiemas, uutele rikastavatele tõlgendustele avatud kontekstis.

Lisateavet monograafiaraamatu kohta leiate siit

Sümpoosion toimub inglise keeles.

Registreerimisel sissepääs tasuta
Veebiülekanne algab siin 23. märtsil 2024, kell 10.00 (CET)
Sümpoosion salvestatakse ja seda saab vaadata veebis meie veebisaidil.

PROGRAMM
10:00 HOMMIKUL

Tervitused:
Grażyna Kulczyk

Muuseum Susch asutaja

SA Art Stations juhatuse esimees CH

Sissejuhatus:
Agnieszka Sosnowska

Muzeum Suschi diskursiivse programmi kuraator

Cecilia Alemani

Näituse Anu Poder: Space for My Body kuraator

I osa
10:10

Anu Põder: Elu piltides

slaidiseanss Triin-Tulgiste-Tossi teksti põhjal

10:30

Loeng: Cecilia Alemani

Anu Põder. Ruumi minu keha jaoks

11:00

Loeng: Agata Jakubowska

Anu Põder ja teised naiskunstnikud esitavad väljakutse sotsialistlikule erootilisele visuaalkultuurile

11:20

Paneeldiskussioon:
Anu Põder eesti kunsti kontekstis

Participants: Edith Karlson, Katrin Kivimaa, Berit Teeäär.

Moderaator: Maria Arusoo

12:30-13:30

lõunapaus

13:30

Linastus: Intervjuu kunstnik Anu Põderiga, 2008.

Intervjueerisid Isabel Aaso-Zahradnikova ja Juta Kivimäe, Eesti Kunstimuuseumi Arhiiv.

II osa
14:30

Paneeldiskussioon:

Anu Poderi Väljaspool raudset eesriiet – rahvusvaheline kontekst

Osalevad Manuela Moscoso, Andreas Nilsson, Matylda Taszycka

Moderaator: Cecilia Alemani

15:30

Loeng: Anna Szyjkowska-Piotrowska

Anu Põder: Keha-objekt vs keha-ruum

16:00

Paneeldiskussioon:

Muudetud vorm: keha ja moonutuse mõiste Anu Põderi loomingus

Osalejad: Dina Akhmadeeva, Linda Kaljundi, Adomas Narkevičius, Anna Szyjkowska-Piotrowska

Moderaator: Agnieszka Sosnowska

16:00

Paneeldiskussioon:

Anu Põderi loomingu lühiajalisusest ja materiaalsusest

Participants: Jaan Elken, Anders Härm, Hilkka Hiiop, Maarja Kask

Moderaator: Marika Kuźmicz

16:30

Online giidiga ekskursioon:

Anu Põder: Ruum minu kehale

Teisipäeval, 12. märtsil kell 15:00 toimub Rotermanni soolalaos raamatu “Minu sajand. Muinsuskaitsja Fredi Tomps” esitlus.

Fredi Tomps (s 1928) on Eesti kõige pikema kogemusega muinsuskaitsja ja arhitekt. Tema teekond Eesti pärandi hoidjana algas juba 1948. aasta kevadel, kui ta koos kaas- arhitektuuritudengitega koristas sõjas purustatud Niguliste kiriku varinguid. Fredi Tomps on üks väheseid, kes näinud sõjaeelset Narvat, see linn ja selle saatus on suunanud teda tööle muinsuskaitsjana.

Fredi Tompsi suur armastus on ka Eesti taluarhitektuur, ta on üks Eesti Vabaõhumuuseumi loojaid, aga ka taluarhitektuuri väärtustamise eestkõnelejaid Lahemaa rahvuspargis. Töö Teadusliku Restaureerimise Töökojas ja Tallinna vanalinna muinsuskaitseala ette valmistavas meeskonnas oli tema eellugu tõusmaks Vabariikliku Arhitektuurimälestiste Kaitse Inspektsiooni loojaks ja Eesti muinsuskaitse tippjuhiks. Ta vastutas nii Eesti mälestiste kaitse eest kui ka koostöö eest rahvusvahelisel tasandil.

„Minu sajand“ on Fredi Tompsi mitmekihiline ja isiklik lugu Eesti pärandi hoidmisest ja hoidjatest, edust ja takistustest, pärandi tähtsusest inimesele ja meie ühiskonnale.

ICOMOS Eesti auliikme Fredi Tompsi mälestused kirjutas üles ja kohendas Eesti Kunstiakadeemia dotsent ja ICOMOSi asepresident Riin Alatalu.

Olete oodatud!

15. märtsil kell 14.30-15.30 toimub muinsuskaitse ja konserveerimise doktorandi Triin Reidla näituse „Vaprad ja ilusad. Eesti eramuarhitektuur 1980. aastatel“ retsenseerimine Eesti Arhitektuurimuuseumi seminariruumis. Näitus on osa postmodernistlikku eramuarhitektuuri uurivast doktoriprojektist Eesti Kunstiakadeemias.

Doktoritöö juhendajad on dr Maris Mändel (EKA) ja dr Ingrid Ruudi (EKA).
Näituse retsensendid on prof Andres Kurg (EKA) ja prof Marija Dremaite (Vilniuse Ülikool).

Näitus on avatud Arhitektuurimuuseumis (Ahtri 1, Tallinn) 29.11.2023-12.05.2024.

Näitus „Vaprad ja ilusad. Eesti eramuarhitektuur 1980. aastatel“ pakub sissevaadet eramute kavandamise, ehitamise ja kujunemise lugudesse muutlikel 1980. aastatel. Näitusel otsitakse vastuseid küsimustele:
– millisesse (arhitektuuri)ajaloolisesse konteksti majad paigutuvad?
– kuhu postmodernistlikke eramuid kavandati?
– kuidas mõjutasid ajaloolised iseärasused hoonete ehitamist?
– milline näeb välja postmodernistlik elamu? Milline on majade ruumiplaan?
– mis on saanud neist majadest tänapäeval?
– mida arvavad tänapäeval postmodernistlikest majadest arhitektid, omanikud?

Triin Reidla on kultuuripärandi spetsialist, arhitektuuriloolane, toimetaja ja õppejõud ning EKA doktorikooli tudeng. Tema uurimuse fookuses on 1980. aastate arhitektuur.

EKA avatud uste päev toimub 29. veebruaril 2024!

Text

Programm ja registreerumine: https://www.artun.ee/sisseastumine/tere-tulemast/avatud-uste-paev/

On tore tõdeda, et pärast üleilmset pandeemiat on kõige kiiremini taastunud kultuuriturism. Sestap kutsus Eesti Turismifirmade Liit EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna tänavusele
Turismimessile tutvustama Eesti pärandit ning muinsuskaitse rolli selle teadvustamisel ja hoidmisel.
EKA saab Pirital Eesti Näituste hallis kasutada selle kõige põnevama ruumi – postmodernistliku Sinise Baari. Värviliste vitraažidega baar sai 1990. aastal uue kujunduse, autoriks Maile Grünberg.

Muinsuskaitse osakond valmistas messiks ette kolm uut näitust:

• Eesti pärand maailmakaardil:
  tõenäoliselt esimest korda esitleme koos erinevatesse rahvusvahelistesse nimekirjadesse ja võrgustikesse nagu UNESCO, Euroopa kultuuripärandi märgis, Euroopa kultuuriteed jms kuuluvaid paiku ja nende lugu. Samuti tõstame esile Europa Nostra auhinnaga pärjatud töid. EKA võib julgelt pidada end üheks UNESCO kompetentsikeskuseks Eestis, ka mitmed auhinnad on seotud EKAga. Näitusega kaasneb dotsent Riin Alatalu ettekanne turismivaldkonna ekspertidele
• Professori kleidid:
  uhke kollektsioon dekaan prof. Hilkka Hiiopi maailmamainega restaureerimisprojektide reklaamkangastest õmmeldud kleitidest ja muidugi ka projektidest
• Eesti maailmamainega tuletornid:
  näituse koostas doktorant Indrek Laos. Toimub Ristna tuletorni teemaline viktoriin, mille osalejate vahel  loositakse välja tuletorni kõrgtehnoloogiline laserprinditud 3D-mudel

Lisaks esitleme nii näituse kui viie-minuti-loengutena põnevamaid tudengitöid Paldiskist viinaköökideni.

Messil viivad tudengid läbi ka kaks töötuba:
Tapeetide restaureerimine
Kalatopise (vene tuur, Acipenser gueldenstaedtii) konserveerimine

Koostöös Eesti Mõisakoolide Ühendusega esitletakse Eesti Arhitektuurimuuseumi näitust “Mõisast kooliks. Mõisakool kui pärandi hoidja”, mille koostasid tänased EKA töötajad Pille Epner ja Riin Alatalu.

Messile on kutsustud ka teiste EKA erialade tudengid, kes korraldavad oma loomingu näitusmüügi, esitleme oma trükiseid ja loomulikult on avatud tudengikohvik!

Sinise Baari kunstiklubi programm täieneb ja seda saab vaadata siit. 

22.-24. jaanuaril uuritakse EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonnas valikaine “Metsik muinsuskaitse” raames kogukondlikku restaueerimist – kuidas hoida ja korrastada pärandit ning tegevusi planeerida, kui ressursse napib.

Esmaspäeval, 22. jaanuaril toimuvad spetsialistide loengud, mida saab jälgida Zoomi vahendusel.

9.30-11.00
Sissejuhatav loeng – Triin Reidla, Piia Tammpuu, Kateriin Ambrozevits, EKA

11.15-12.45
Fundraisingust, väärtuspõhisest pakkumisest ja Ameerika kogemusest – Mirjam Krull, Muinsuskaitseamet

Lõunapaus

13.15-14.45
Kibe projekt – Ulla Alla ja Nika Gabiskiria, Gruusia

15.00-16.00
Audla mõisa omandiprobleemid ja kuidas see restaureerimist takistab – Marju Pilv, EKA

16.00
Töötoa objektide tutvustamine, ülesande püstitamine, gruppidesse jagunemine – EKA tiim ja külalised Gruusiast

Kolmapäeval, 24. jaanuaril kell 13.00 esitletakse tudengite töötoa tulemusi, mida saab taas jälgida Zoomis.

Õppeainet toetab projekt LIFE heritageHOME, mis on suunatud pärandhoonete omanikele ning eesmärgiga töötada välja ja piloteerida terviklik konsultatsiooniteenus ja läbimõeldud protseduurid, mis hõlbustaks kaitsealustes hoonetes väärtuspõhiste energiatõhususe parandamise lahenduste rakendamist.

Projekti kaasrahastab Euroopa Liit.

Tehastel on olnud määrav roll linnade, asulate ja linnaosade kujundamisel, väga paljud neist on välja kasvanud tööstustest. Ajalooliste tehaste paiknemisel on olnud esmatähtis ümbritsev keskkond – tööstused paiknevad vee-, raud- või maanteede läheduses, olulised olid veekogud nii energia tootmiseks kui ka jahutamiseks, piirkonna maavarad tooraineks jne.

Traditsiooniline tööstusmaastik hõlmab mitte ainult tootmishooneid, aga ka elamuid, koole, lasteaedu, haiglaid, klubisid, pesumaju jne moodustades terviklikke kvartaleid ja terveid linnaosi. Ka keskmise suurusega tööstuskompleksil on keskkonnas oluline mõju, tänavune Hüljatud maastike objekt – Kreenholmi manufaktuur oli aga oma rajamise ajal 1857. aastal Euroopa suurim.

Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse, arhitektuuri ja sisearhitektuuri tudengid kohtuvad taas 15.-18. jaanuaril ühises “Hüljatud maastike” töötoas, kus arutletakse ja otsitakse lahendusi järgnevatele teemadele:

• Skaalanihked tööstusmaastikul
• Suure tööstusmaastiku elavdamine ja uuesti elule äratamine
• Narva kui (piiri)linn ja selle probleemide kajastumine tühjas tehases
• Geograafilised tegurid ja piirid pärandi taaselavdamisel
• Tehas kui kogukonna siduja

Grupitööde tulemuste avalik esitlus toimub reedel, 19. jaanuaril kell 13:00 EKA saalis (A-101) ja EKA TVs.

Kursust juhendavad Riin Alatalu, Triin Reidla ja Aljona Gineiko EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonnast; Gregor Taul EKA sisearhitektuuri osakonnast; Koit Ojaliiv ja Andres Ojari EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonnast ning Simo Ilomets TTÜ ehituse ja arhitektuuri instituudist.

Töötuba toetab Eesti Kultuurkapital.

„Hüljatud maastikud“ on EKA ja TTÜ iga-aastane erialaülene töötubade seeria, kus püstitatakse koos küsimusi ja otsitakse lahendusi kasutusest kõrvale jäänud ajaloolisele hoonestusele. Käesolev töötuba toimub juba 13. korda. 

21. detsembril kaitseb Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise eriala doktorant Mariann Raisma doktoritööd „Muuseumi võim. Muuseum kollektiivse mälu kujundajana Eestis 20. sajandi murranguperioodidel“ („The Power of the Museum. Shaping Collective Memory in Estonia during the Turning Points of the 20th Century“).
Avalik kaitsmine toimub algusega kell 11.00 EKAs (Põhja pst 7), ruumis A101.

Doktoritöö juhendajad: prof Linda Kaljundi (Eesti Kunstiakadeemia), dr Anneli Randla (Eesti Kunstiakadeemia)
Eelretsensendid: dr Anu Kannike (Eesti Rahva Muuseum), dr Marleen Metslaid (Eesti Rahva Muuseum)
Oponent: dr Anu Kannike (Eesti Rahva Muuseum)

Muuseumid on viimase kahe sajandi jooksul paljuski kujundanud ühiskondade arusaama minevikust. Muuseum suunab seda, kuidas me ajaloost mõtleme, määrab unustamise ja mäletamise tasakaalupunktid ning vormib pärandiga seonduvate väärtuste hierarhiat.

Doktoritöö keskendub muuseumi kui kultuurimälu meediumi võimu ja mõju analüüsile Eesti muuseumivälja näitel. Kuna meie identiteedi aluseks on suures osas see, mida mäletame ja mida unustame, on oluline mõista ja mõtestada seda, miks ja kuidas on kollektiivset mälu eri aegadel kujundatud ning kuidas on see muutunud. Siinne uurimus teeb seda 20. sajandi Eesti muuseumiloo põhjal, kasutades näidetena kolme suurt murrangut aastatel 1919–1925, 1940–1941/1944–1953 ja 1987–1994.

Eesti muuseumide ajalugu võimaldab jälgida, kuidas ühiskondlike ja poliitiliste murrangute ajal muutusid kultuurimälu kujundamise põhisuunad, väärtused ja kaanonid: rõhuasetused teemades ja nende representatsioonides, tõlgendustes ja ideoloogiates, muuseumides kui institutsioonis, nende hierarhias ja nimedes, võimu ja institutsiooni vahelise suhte dünaamika ning muuseumi võime, tahe ja oskus kujundada ühiskonna kollektiivset mälu.

Eesti muuseumivälja identiteet ja institutsioonid olid muutumises ka läbi 19.–20. sajandi – alustades enesemääratlemist Euroopa kultuuri kaudu, liikusid muuseumid Heimat’i ja sealt edasi etnilisuse väärtustamiseni, mis päädis suurtes rahvuslikes muuseumiideedes ning jagunes 20. sajandi jooksul erinevatesse spetsialiseeritud muuseumidesse. Maiskondlik diskursus asendati 20. sajandi alguskümnenditel rahvuslikuga, seejärel nõukogulik-marksistlikuga ning sajandi viimasel kümnendil taastati hoogsalt rahvuspõhist kultuurimälu. See väljendus ka ajalooteemalistel püsinäitustel: 1920. aastatel toimus rahvakultuuri legitimeerimine eliidikultuuriks, 1940. aastatel kehtestati normatiivne ajaloolise materialismi käsitlus ning 1980. aastate lõpust nägi taas rahvusluse võidukäiku, mis sai väljundi ka uutes museoloogilistes lahendustes. Kõigi nende muutuste analüüsimise juures on rõhutatud Eesti muuseumiloo hübriidset loomust ning põimitust erinevate kultuuriruumide ja -paradigmadega.

Kõigi doktoritöös käsitletud kolmel murranguperioodil olid muuseumid esimeste hulgas, kes kujundasid uue kultuurimälu kaanoni. Veelgi enam, suuresti nende kolme pöörde tulemusena on kujunenud Eestile omane unikaalne muuseumiväli.

Doktoritööga saab tutvuda EKA repositooriumis.

Kaitsmiskomisjon: prof Krista Kodres (esimees), dr Anu Allas , prof Hilkka Hiiop, prof Juhan Maiste, prof Kurmo Konsa.

EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna nooremteaduri Tiin Reidla doktooritööga seotud näitus “Vaprad ja ilusad. Eesti eramuarhitektuur 1980. aastatel”
29.11.–21.04.2024 Eesti Arhitektuurimuuseumis

Eesti arhitektuuriruumi jõudis 1970. aastate keskpaiku postmodernistlik esteetika, mis 1980. aastateks oli kujunenud kümnendit iseloomustavaks stiiliks. Uus stiil tõi kaasa julge ja mängleva, karmile modernismile vastanduva arhitektuurikeele, rõhutades varasemaga võrreldes rohkem arhitekti kui kunstniku rolli. Individuaalsem lähenemine hoonete kujundamisel võimaldas kavandada kirevaid ja detailirohkeid ühiskondlikke hooneid, mida tunneme pigem hästi, kuid ka eramuid või ajastule omast sõnavara kasutades, individuaalmaju. Stiili üks ideaale oli ka madaltihe hoonestus, mis koosneks peremajadest või ridaelamutest, olles seega igati teistsugune laialt levinud kortermajade halli rütmisammu käivatest majadest. Arhitekti eneseväljendust ei piiranud tüpiseerivad suunised.

Arhitektuuriloos on 1980.–1990. aastatel ehitatud postmodernistlikke elamuid uuritud peamiselt arhitekti praksise või ehituslike suundumuste kirjeldamise kaudu, kuid laiemale publikule suunatud ülevaatenäitust eramutest veel koostatud ei ole. Arvestades kui palju neid ajastule omaseid, kaude ka tänapäeva koduideaali kujundavaid elamuid on loodud, on neile pööratud proportsionaalselt vähe tähelepanu. Näitus kergitab katteloori eelkõige neljalt elamualalt, mis on kavandatud 1970. aastate lõpust kuni 1991. aastani: Rehe tänava piirkond Viljandis, nn Arhitekti linnaosa ja Ihaste Tartus ning Ilmandu küla Tallinna külje all. Pärandivaldkonnast lähtuvalt tõstatuvad ka majadele omistatud väärtuse küsimused.

Näitus on sissevaade elamute kavandamise, ehitamise (sealjuures iseehitamise) ja kujunemise lugudesse muutlikel 1980.–1990. aastatel ja baseerub Triin Reidla 2020. aastal Eesti Kunstiakadeemias kaitstud magistritööl “Nii kole maja! Postmodernistlikud elamud ja nende väärtustamise problemaatika”.

Kuraator Triin Reidla
Kujundajad Koit Randmäe ja Brit Pavelson
Fotograaf Martin Siplane
Koordinaator Anna-Liiza Izbaš

Täname Kultuurkapitali

Loe ja vaata lisaks:

Karin Paulus. Peaaegu rõve, ent väga huvitav – Sirp, 05.01.2024
KINDEL LAKS ⟩ Sellistest majadest me unistasime – Postimees, 02.12.2023
VIDEO. Vaprad ja ilusad. Eesti 80ndate eramajad näitavad ajastu ideaale ja ambitsioone – Pealinn, 01.12.2023
Kuraator: Eesti 80ndate eramajade arhitektuuris väljendus vabaduse püüdlus – ERR Kultuur, 29.11.2023
GALERII ⟩ Viljandi maja ja piirkond valiti näitusele – Sakala, 25.11.2023