Kaasaegne kunst MA, stuudioprojekt

Dotsendid: Merike Estna, Laura Kuusk, Oliver Laas, Taavi Piibemann ja Margit Säde

Juhendajad: Liina Siib, John Grzinich, Jaan Toomik, Taavi Talve ja Reimo Võsa-Tangsoo

Kursuse Stuudioprojekt 2 peamiseks eesmärgiks on aidata tudengil mõtestada oma loomingulist tegevust ja analüüsida oma loomingut, olles teadlik enese kui kunstniku positsioonist kunstimaastikul ja ühiskonnas. Aine keskendub süviti õpilase valitud loomingulisele projektile ning koondab endas iseseisvat loomepraktikat, individuaalset juhendamist, konsultatsioone dotsentidega ja vajadusel töökodade juhatajate ja meistrite tehnilisi nõuandeid. 

Alice Hagenbruch

Bruch
Video
4 min 15 min

Bruch is a grim appearing music video by Alice Hagenbruch, which was recorded during the Estonian winter days, close to the city of Tallinn. The video is a Gesamtkunstwerk, which contains a performance combined with a video montage, that could be best described by using the word “oral”. This visual unity is followed by the brutal, but lyrical, piece of music.

.

.

.

Denisa Štefanigová

GIVE THAT LOVE TODAY
Digital brochure with paintings and videos
15 pages

The works of this semester are about transforming and accepting infidelity and desire into a part of human and his/her life. Paintings are initially records, means of understanding, looking at the situation from a different angle, understanding through painting – not rationally. The videos are experimental sketches and playing with the visuals of fluid and not very clear stories.

The main and last project is a painting called “We all decided to try it.” I came back home to the Czech Republic after a long time. In the one-room apartment, I resumed my life with a boyfriend. In the most personal space of our life together, I began to paint a painting and the situation in which we found ourselves in a new way, which strangely opens up a relationship with polyamory elements – means me and two men. I have not realized what the painting would become, and that is the daily showing of the situation, new and probably unpleasant. As an uninvited guest. As if the third person, even though he lives in another country and is not there, his presence is still with us because of the painting that depicts him. When my boyfriend and I get up, we have breakfast, we work at the table, we come from the toilet, we cook dinner, we play cards, we talk, we go to bed and watch a movie, the picture is still watching us and it’s there. Still, energetically very strongly present in everything we do at home. Painting is not a decoration of space, nor is it the best means of establishing conversations; painting is a growing tension and my boyfriend cannot wait until at least the physical fact – the painting resembling a situation – disappears from the wall of our apartment.

.

GIVE THAT LOVE TODAY – link

.

.

.

.

 

Eliis Laul

10 nädalat isolatsiooniluulet
Juhendaja: Taavi Talve

“10 nädalat isolatsiooniluulet” on projekt, mis tekkis ajendatuna sundisolatsioonist, milles viibisin märtsi lõpust mai keskpaigani 2020. aasta kevadel. Tegu on ühe osaga minu suuremast selle aasta projektist nimega “52 nädalat”, mida alustasin septembris 2019, ning mis kestab kuni septembrini 2020. “52 nädalat” projekti ideeks oli luua igal nädalal uus fotol põhinev raamat või väike-trükis, mis kajastaks minu hetkel käimasolevat loomingut.
“10 nädalat isolatsiooni luulet” tekkis justkui vastureaktsioonina minu füüsilisele kimbatusele isolatsiooni ajal oma loominguga tavapärasel moel tegeleda. Need 10 nädalat markeerisid minu jaoks aega, mille veetsin täielikus isolatsioonis, nii ruumilises kui ka mingis mõttes pildilis-visuaalses, suutmata sel ajal luua ühtki uut fotoraamatut lisaks juba olemasolevatele. Sellest tundest ja tühimikust ajendatuna tekkis minus vajadus kirjeldada seda aega ja sellega seotud mõtteid hoopis läbi luule. See oli viis, kuidas sain läheneda antud olukorrale teise nurga alt, mis järele mõeldes oli samuti omal teataval moel visuaalne kogemus. Sellest perioodist tekkinud luulevalimik tähistab minu jaoks selle 10 nädala jooksul kaotatud, aga ennekõike just võidetud aega.
Siin lehel on kokku 26 luuletust, mis on vaid käputäis kirjutatust. Suuremasse projekti läheb antud valik hiljem kokku köidetud luuleraamatuna, hoides samal ajal seda algupärast A4 kuju, mil moel nad ka seinale olid riputatud.

.

Veebilink: eliislaul.wixsite.com/luule

.

 

 

.

.

.

Emilia Furs

Autoportree
Skulptuur (puit, hõbedast kõrvarõngas)
13 x 10 x 25 cm

Saime sõpradeks 15. märtsil 2020 aastal. Nägin jalutades kopra langetatud puud – valget ja uppumas. Kaks päeva hiljem tulin tagasi koos isa ja elektrisaega.
Teoseks on skulptuur – autoportree. Lõikasin rutiinselt puust tükke välja poolteist kuud, üks/kaks tundi päevas. Muru lõikamispaigas muutus mu jalajälgedega kaetud mullaks.
Skulptuuril ei ole nime, aga ta on autoportree. Ma ei räägi temaga: oleks veider pärast seda noaga ta silmas nokitseda, aga ta on mu sõber. Vähemalt puust kaisuloom. Mu terapeut hoiab oma kabinetis pehmet mänguasja — ta ütleb, et selle käes hoidmine aitab klientidel enda lapsepõlves kannatada saanud lapse osaga paremat kontakti saada.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

 

.

 

.

.

.

Janne Lias

Minu tuleviku päevik
isiklikud päevikud, dünaamiline veebileht .php-skriptimiskeeles
Andmed: 1997–2020
Veebileht: 2020

Levinud meetod tulevik ennustamiseks on uurida, kuidas asjad senini on olnud, tuvastada korduvaid mustreid ning eeldada, et nii läheb ka tulevikus.
Ma olen pidanud päevikut alates 1996. aastast. Vanu päevikuid lugedes on tüütu ja mõnevõrra hirmutav näha, kuivõrd mõnest teemast rääkides olen aastakümneid korranud samu mõtteid erinevate sõnadega.
Üks teema, milles näen korduvaid mustreid, on segane aeg kellesegi armumise ja temaga suhte loomise või temast ülesaamise vahepeal. See on see osa suhtest, millest räägitakse romantilistes filmides – kohtad kedagi, mõtled ta eriliseks, üritad temaga mingit suhet luua, oled eufoorias ja samal ajal piinled.
Olles 20 aastat armununa samasugust juttu kirjutanud, võin järelikult oma päeviku tulevikuks ette genereerida. Selleks kirjutasin programmi, mis loob juhuslikult lauseid valides vanadest päevikutest uue päeviku. Igal lehekülastusel luuakse uus, kordumatu tekst.

Minu tuleviku päevik: http://jannelias.ee/MyFutureDiary.php

Inimeste nimed ja äratundmist võimaldavad detailid on nende isikute privaatsuse kaitseks eemaldatud.

.

.

.

Minu kollid
Isiklikest andmetest genereeritud pildid, veebilehed, tekst.
2019 – arenev projekt

Selleks, et midagi oma elus muuta, soovitatakse tihti alustada hetkeolukorra jälgimisest. Detsembri alguses panin kirja umbes 60 jah/ei-vastusega küsimust, millele ma sellest ajast peale iga päev vastan. Kuna ma ei teadnud ette, mis mida mõjutab ja kuidas asjad omavahel seotud on, siis otsustasin koguda võimalikult palju andmeid.
Neile küsimustele vastata pole alati lihtne. Kõiki asju ei saa numbritega mõõta ja ühe päeva “jah” on täiesti erinev mõne teise päeva omast. See segadus paneb mind mõtlema, kas teaduslikud uuringud, mis põhinevad inimeste küsitlemisel, saavad olla täpsed ja kas nende põhjal on üldse võimalik tõeseid järeldusi teha.
Mulle tundub, et andmeid kogutakse liiga palju, ei osata neid töödelda või seda ei üritatagi. Mida teha kasutute andmetega? Ma võiksin muidugi uurida, kas minu jäätise söömise ja raamatu lugemise vahel on seos, aga lähenesin seekord teisiti. Otsustasin kogutud andmetest mustreid otsida hoopis sõna otseses mõttes. Nagu inimesed näevad pilvedes loomi ja pannkoogil Jeesust, leidsin mina üles oma kollid.

Minu kollide veebileht: http://jannelias.ee/kollid/kollid.html

Kliki kollidel, et nende kohta rohkem teada saada.

 

.

.

.

Johannes Luik

Kivi ja puit
Foto, leidobjektid

2020 aasta esimesel poolel olin ma sunnitud koju jääma. Kiirustamine igale poole vahetus kodus passimisega. Närviline sisemine tiksumine aeglustus. Kooli akadeemiline keskkond vahetus ümbritseva vaatlemisega. Kiirustav samm muutus uitavaks jalutuseks. Aeg läks aeglasemaks. Jalutades hakkasin märkama materjale.
Materjal ja viis, kuidas see materiaalselt manifesteerub, on midagi, mida luuakse ja taasluuakse lakkamatult läbi igapäevaste tegevuste, mis seostuvad selle materjaliga. Ja need igapäevased tegevused tulenevad sellest materjalist.
Materjalide kasutamisega igapäevase ümbritseva maailma loomisel standardiseeritakse selle materjali omadustest tulenevalt see materjal. Pidevalt materjalidega kontaktis olles muutuvad materjalide parameetrid osaks meist endist. Puidu paindumine on tajutav peaaegu füüsiliselt. Kividega pidevalt kohtudes on muutunud selle kõvadus meie osaks.
Kuid materjal kulub ja hävib. Nähes materjali pingesituatsioonis või lagunemas ja kulumas, tajume materjali muutusest tulenevat ajalist mõõdet, mis ületab meie eksistentsi mitmekordselt.
Teos on veel töös ja paljudel osadel pealkirjad puuduvad. Teos koosneb erinevatest skulpturaalsetest objektidest ja fotodest.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

 

 

.

.

 

.

.

.

.

.

.

.

 

Julian Angermann

Diary or how I became the fortress – PDF

.

.

.

.

.

.

.

.

..

.

.

 

Katariin Mudist

8 meetrit joogat
Staatiline animatsioon, marker paberil

Kaheksal meetril paberil liigutav inimene tekitab staatilise animatsiooni, mis     võimaldab näha korraga oluliselt rohkem narratiivi kui tavalise animatsiooni puhul. Vaataja ees on samaaegselt nii algus kui lõpp ning ta saab ise valida oma oleviku.

 

.

 

.

 

.

.

.

 

Täiusliku suhte otsingutel
Keraamika

“Täiusliku suhte otsingud” on abstrahheeritud mudelid inimsuhetest ja nende         arengulugudest.

.

.

.

.

 

Kunstniku seiklused juristina
Digitaalne graafika

Skeem visualiseerib 2019 aasta augustis alguse saanud saagat fassaadimaali eest tasumata jätnud ehitusfirmaga. Sügisel algatatud kohtuprotsess kestab siiamaani. Antud töös kajastub minu osavõtt kohtuprotsessist nn juristi perspektiivist, kus ma esindan iseennast ilma eelnevate teadmiseta ning läbin erinevaid kohtuprotsessi faase katse-eksituse meetodil, jättes endas maha asjatundmatu inimese tekitatud kaose keerulises süsteemis.

.

.

.

.

.

 

 

Sidney Lepp & Kristina Mirjam Villand

Notes
Instruktsioonid

Notes – PDF

Teos algas otsingute ja katsetustega. Kuna töötasime semestri alguses ühe näituseprojekti raames koos, siis otsustasime ka selle stuudioprojekti katsetuse pärast koos teha. Kogesime enda ümber olevat linnaruumi ja suhestusime sellega, samal ajal hoides oma fookust huvipakkuvatel teemadel nagu kogemus, ruumi mõju, objektide mõju, situatsionism, uuendamine, mis on kellele ja kuidas kasulik. Käisime palju erinevates kohtades – tunnelid, haljasalad, pargid, staadionid, kodutute squatid, uusarendused jne. Nähes neid kohti, tekkisid erinevad ideed ja viiteid. Kui erisugune on linnaruum, kohad, mis on juba muutunud uusarenduseks, ja kohad, mis on muutumas uusarendusteks. Seda kogedes ning nendega suhestudes kogunes igapäevaselt mitmeid tegevusi ja žeste. Mõtlesime, mida nende ideekogumitega peale hakata ja siis juhendajate abil otsustasime, et koostame instruktsioonid.

Teos ei tohiks oma kontseptsiooniga olla tähtsam kui see, mida ta annab oma teostamise ja kogemise hetkel. Ringi liikudes leidsime ka selliseid objekte, mis võiksid oma olemuselt olla meie juhiste järgi tehtud enne meie teose valmimist. See suunas meid instruktsiooni vormini. Tähtis on kogemus ja uus ruumitunnetus, mida kõik need teosed endas ka edasi annavad. Huvitav suhe, mis tekib on see, kui oled näpunäited läbi lugenud ja leiad žesti, mis võiks nende kirjeldusele vastata. Neid instruktsioone järgides ja luues oli meie mõttemaailm konstantselt fokuseeritud avatud kunstile ja selle nägemisele paikades, kust seda tavaliselt ei otsita. Erinevate objektide ja žestide leidmine andis motivatsiooni neid edasi otsida, lisaks ka nendele aladele juurde luua. Füüsilisel kohalolul on tähtis osakaal. Linnaruumis olevad objektid ei peaks oma olemuselt ja visuaalilt suunama kunstile, vaid peaksid kõrgendama hetkes olemise tunnet, siduma kogejat paiga ja hetkega, tekitama uusi seoseid äratundmiseks ning jätma mällu jälje, mis avardab vaatepunkti ja taasloob ennast sarnastes olukordades.

 

 

.

.

.

 

Reading position for perfect tan
Fotod, video
2 min 55 sek

Teos on viide kunstnik D. Oppenheimi teose “Reading position for second degree burn” (1970) tänapäevastatud versioonile. Päevitamine on vabatahtlik, kuid sihilik keha moonutamine selleks, et näha välja meie kultuuri iluideaali kohaselt atraktiivsem. Keha isepruunistuva kreemiga katmisel arvestasime sellega, et Iphone ja käte jälg jääb keha katma pikemaks perioodiks. Isepruunistuva kreemi kasutamine näitab, et päevituse saamiseks pole vajalik lõputuid tunde päikese käes peesitada, selleks on mitmeid kiiremaid ja tõhusamaid vahendeid nagu solaariumid, spray-on päevitus, pruunistavad kreemid jne. Kui Oppenheim oli päikesekiirguse käes, rinnal raamat “Tactics: Cavalry and Artillery” (autor: L. Von Buckholtz, 1861), mis kirjeldab ja tutvustab omaaegset sõjatehnikat ja taktikaid, siis tänapäeval toimuvad sõjad ja lahingud meedia ja interneti vahendusel. Samuti on võimalik leida internetist informatsiooni, kuidas häkkida, mõjutada või muul moel kahjustada ükskõik kelle tehnikat, kasutades arvutit või telefoni, mistõttu kasutasime ka oma teoses populaarset Iphone’i telefoni. Pruunistava kreemi nahale kandmine võtab aega alla 5 minuti ja tulemus on peaaegu silmapilkne, viidates sellele, kui palju “kiiremaks ja lihtsamaks” on läinud elu kahekümne esimesel sajandil. Lõpuks saame aru, kui ajutine, ebavajalik ja ebapraktiline see kiirus meie ümber on, ja oleme sunnitud pöörduma tagasi vanade praktikate juurde, milleks on antud olukorras päikesest eralduv UV-kiirgus ja vana hea raamat.

 


 

 

.

.

 

.

Liis Vares

Sinust saab tantsija!
9. aprillil 2020 Sõltumatu Tantsu Laval esietenduma pidanud lavastus, mis tänase seisuga esietendub 2.-4. juulil 2020 Rakveres.

Kelleks oled võimeline saama ja millal? Mis võiks anda julguse ja tekitada tahte väljuda valmismustritest, loobuda etteantud rollidest?

Liis Varese uus lavastus on mõtteline järg lavastusele „Hingake! Ärge hingake!” (esietendus 18.10.2018 Sõltumatu Tantsu Laval). Autor jätkab keha kui materjali uuringuid, lubades ühes ruumis kohtuda neil, kelle elud on eri vajadustega. Sel korral on fookuses kogenud lavaprofessionaalid, naised, kes naudivad peatusi, kuid kelle tung on edasi liikuda. Nad liiguvad justkui eri kiirusel ja vastupidistes suundades, kuid lavaruumis tuleb neil kohtuda. Kohtuda teisega iseendas.

Autor, lavastaja: Liis Vares
Etendajad: Helen Reitsnik, Katariina Unt
Kunstnik: Kris Kongi
Helikujundaja: Ekke Västrik Valguskujundaja: Siim Reispass Dramaturg: Taavet Jansen
Produtsent: Sõltumatu Tantsu Lava Kaasprodutsent / Co-producer: ēlektron

.

 

 

 

Videodokumentatsioon protsessist: „18.05.2020: RUUM’’ 4’27
Režii: Liis Vares
Kasutatud tekst: Ene Mihkelson „Korter“
Teksti luges: Liis Vares
Monteeris: Taavet Jansen

15.03.2020 pidid algama lavaproovid lavastusega „Sinust saab tantsija!“. 13.03.2020 algas eriolukord. „Tühistatud“ periood andis lõputult võimalusi uute kuupäevade kokkuleppimiseks, tulemusteta koosolekuteks ja proovivõimaluste leiutamiseks, kuid eelkõige ikkagi loobumiseks. Pärast üksi ja ükshaaval proovisaalis oludele vastu liikumist otsustas lavastaja inimkeha kui viiruse kandja – ohu – mõneks ajaks kõrvale jätta, vaadata ja kuulata juba olemasolevat – ruumi ja liikumist. 18.05.2020 tegi seda lavastus esmakordselt üheskoos.

.

.

.

 

Martin Buschmann

Dok.Foto 2020

Teose idee on tuua vaataja ning ka dokumentaalfotograafia tänapäevasesse ajahetke, analüüsides veebikeskkonnas toimuvaid sündmuseid fotograafiast lähtuvalt. Seoses muutustega Covid-19 pandeemia ajal muutusid online-arvutimängud tavalisest mängu- ja suhtluskeskkondadest hoopis laiemateks platvormideks, kus korraldada nö päris elu sündmusi.

Kuna dokumentaalfotograafia ülesandeks on dokumenteerida sündmuseid kohapeal, siis virtuaalsete sündmuste puhul peame paratamatult mõtlema sellele, kuidas olla kohal ning kuidas see mõjutab fotograafiat üldiselt. Võttes arvesse tänapäevaseid olukordi, kus reaalses maailmas fotograafi töö võib olla võimatu (ürituste korraldamise piirangud Covid-19 pandeemia näitel). Samuti tuleb arvesse võtta eelkõige tulevikku silmas pidades, et kontsertide korraldamine virtuaalses keskkonnas on kasvufaasis ja rahalises mõttes korraldajatele ülimalt kasumlik. Kontserdi korraldamine füüsilises maailmas, üle 100 000 külastajaga, on juba korraldusliku poole pealt kallis, rääkimata siis miljoni või kümne miljonilise külastajate arvuga kontserdist, mille korraldamine on füüsilises maailmas põhimõtteliselt võimatu ettevõtmine (füüsilise ruumi piirangute tõttu).

See tõstatab omakorda küsimuse, kuidas kajastada virtuaalkeskkonnas toimuvat läbi fotograafia. Millised on ühised jooned reaalse ja virtuaalse maailma vahel? Millised on võimalused ja piirangud ning kuidas toimib ja peab vastu tänapäevane fototeooria virtuaalses keskkonnas?

.

.

.

.

.

.

.

.

 

 

Mathias Väärsi

 

Nimetu
Video
5 min 16 sek

.

.

.

 

Nusrat Jahan

The Depression Series (part 2)

I have worked with the playful nature of my subconscious mind. Likewise, I tried to catch the moment, moreover I felt low and lack of respect to myself. The paintings portray the particular situation of my loneliness, exhaustion, frustration, reserve, and sadness. Furthermore, depression of the arts which interpret the psychological conditions that we often try to hide from others is very natural. Also, we consciously ignore our mental situation because we do not have enough courage to show that. In short, we fight our own weaponless battle and, nobody knows we are wounded and nearly died of those internal fights.

.

.

The Burden
Acrylic on canvas
60 × 80 cm

Life leads seldomly to situations that we cannot handle and overlook. At that moment, I become slow and stiff to think about the crisis. Likewise, it absorbs my strength and gives the weakness as a waste. Besides, I discover the slow-motion part of myself like a tortoise. This least motion feeling creates a stubbornness in my heart that leads me to the new world where everything is quiet and slow. And, life becomes a burden on some points makes a surrealistic feeling that my life is long like a tortoise. Every single second becomes like an hour in those specific stressed situations. I feel that the substance of the stresses is heavier than life.

.

.

.

The Face of Silence
Acrylic on canvas
50 × 60 cm

Silence is the only phenomenon today that is useless, but it has a powerful sound that we cannot hear. Screaming is a familiar feeling to bring-out the pain; however, it is absurd to most circumstances. As a result, I move, work, talk with an emotionless blank face where scream is ignorable and invisible to my face. My subconscious feelings say to me to cry or scream to get rid of the pain, but on the other hand the optimist in me tells me to act like an adult who can handle every problem of life.

.

.

.

.

An Ordinary Day
Acrylic on canvas
60 × 80 cm

Wearing a sophisticated dress and high heels is a social requirement that has not given any clue about the true feeling, because we do not show our pain to society and it is not even possible sometimes to show up the difficulties to the people we see around us. Likewise, I wear nice, decent dress, wear high heels, go to parties, come back home, and relax on the sofa wearing the happy mask that I put every day while dressing up. Nevertheless, the sad face of a person is very personal, so I am getting used to the happy mask. Moreover, I love to show that I am delighted. I know I am not the person that I pretend to others. I expect someone will ask me how I am I doing. Even if some people ask me that, I do not say I am not well. I don’t reveal that I am broken. I wear a happy face every day just as I do my regular work. Sometimes, I can’t remember how does my real face look like. The happy face becomes my very own skin.

.

.

.

.

The Stubbornness of Time
Acrylic on canvas
46 × 38 cm (two canvases)

Time stops in trauma, and it can tie anyone into the loops. When my father died, I was 9. After 20 years, I have the feeling of emptiness of my father. I ask myself, why did it happen? I go back to the past and feel the same time when he died. The clock is ticking and reminds me that time never stops. When time wants to fly, I want to keep it with me. I live and stand at a specific time can also be still in my subconscious mind, and I want to get rid of it. It is a dilemma between present and past where I always want to embrace the present. Somehow, my past still stays with me either in my thoughts or in my brain. That specific time cannot pass and it is still like gravestones.

.

.

.

 

 

 

Ott Lemsaar

YET UNTITLED PIECE OF ART

Teos, mille piire hetkel alles kompan, tegeleb edasilükkamise ideega isiklikust vaatepunktist. Keskendudes antud teemale, olen ma leidnud, et asjad ei ole alati päris nii, nagu need tunduvad. Jah, edasilükkamise juures on mingisugune mõnu, kuid samas ka enesepiin. Ma tean, et tegelikult tahan jõuda lõppu. kuid mind hirmutab mõte sellest, milline see lõpp on. Üritangi uurida, kuidas see mind mõjutab ning mis on need piirid, kuhumaani asju lükata saab. Kas edasilükkamisest tulenev nauding on väärt seda pingutust ja milline see nauding üldse on?

.

 

.

.

YET UNTITLED PIECE OF ART – PDF

 

.

.

.

 

 

.

 

.

.

 

Raluca Mănăilă

 

Disposable
Synthetic yarn, cotton fabric and acrylic paint on polycarbonate
200 × 100 cm

“Disposable” depicts the epilogue of our relationship with people we were attached to in the past. It is an introspection following the feeling of one being disposed, slowly learning how to accept and move on.

Disposable – PDF

 

.

.

.

 

 

Cheung King Wai, Reds

Visual narrative – Quarantine in 2020
Mixed media

My studio project 2, conducted in five parts has each part co-related and could only be seen as a response to the global crisis from a personal aspect. Which is also an extension of my working topic in studio project 1 “the whiteness.”

The original plan for studio project 2 (related to ephemeral matter/material in white cube) has been postponed, while I am, like others, focusing on the crisis and would like to take this for my work as a footnote in this particular period.

.

.

 

Chapter 1

I am living in a small studio flat with my girlfriend in Tallinn. She is also an art student. Basically, we are living with each other every minute during the quarantine period. One day, I suggested to set up a white cube inside our home, as a kind of substitute that I cannot reach any white cube at the moment. We both agree to empty the bedroom, make it clean and treat it as a gallery. As a result, all the stuff, including the bed and mattress inside the bedroom squeezed into the living room. A messy “bedroom” plus living room, plus open kitchen mixture are created for this particular period. Compare with the room next to it, an empty room with special care, I tidy and clean it up every day, planned to fill up with my artwork.

.

.

.

.

.

.

.

 

Chapter 2

I assume there are no gallery/museum open during the global crisis. And I am always thinking about how they look in the period. Are they still professionally cleaned and protected? Are they even more quiet than usual? I would love to go inside them now. This is a particular moment, maybe the only time I can see the purest white cube.
As the central idea for my tiny gallery in the quarantine period, I made a small-scale white cube inside it, that helps my overview of the white cube and the subject about it. It made of cardboard. It just likes a paper model with three white walls, no artwork placed inside. But I try to treat it like a small sculpture or ritual object. Appreciate its form, on the other hand, imagine what should be placed inside. It is like a kind of daily meditation. It makes me calm and being creative through tough time.

.

.

.

.

.

 

 

Chapter 3

Surgical mask or face mask is one of the most consumed items in the world in the past few months. People, especially Asians, believe that it could protect themselves from the virus. In my country, ordinary people like my mum are becoming expert in identifying different type of medical mask. In the people’s mind, it is hard to believe why there are some people not willing to use it during the crisis. She insists on sending me a box of masks, which is seen like a limited resource from 7,848 km away. Unfortunately, the virus spread faster than the postal package. At the meantime, I paid attention to the symbolic meaning behind this tiny object, being between clean and contaminate, sophisticated yet general, life and death, dangerous and sound.
I try to enlarge a face mask, intend to reveal the micro-texture of it. At the same time, it looks like a group of abstract photos with attractive jade colour, waving gently under the wind, implying to the weight of life and the size of the new enemy.

.

.

.

.

 

Chapter 4

I believe many people hope to travel again, like me. I spent some time exploring the travel pages online. Pretend I am planning to go out. I choose 25-26 April 2020 as a travel day (actually my home country was locked down on the date), trying to search for the empty room which like the place I am living in. I found there are 50 empty rooms in 50 different cities are available on the date. They are identical to each other, similar colour, similar furniture, and same photo shooting angle. An old Chinese proverb says “A journey of a thousand miles begins with a single step.” In my case, I comfort myself in this way, even though I cannot put any step outside the door, I can still imagine myself living in the room, quarantined in the rest of the world.

.

.

 

 

Chapter 5

I started to conceive and execute the illustrations with the white cube items during the dates all white cube were locked down. The project intends to isolate and discuss typical items within the white cube, including the pedestal, the partition wall, the caption label, gallery bench, the visitor etc. to re-examine/re-position it one by one in illustration form.
I try to make it like a landscape painting in isometric perspective, which mostly void space, and it is conceptually endless space. I put myself into the white cube landscape. It works somehow in between proposal and fantasy.

.

.

.

 

Tõnis Laurson

Dear Fucking Diary
Veebinäitus

Link: https://dearfukkingdiary.tumblr.com/

„Dear Fucking Diary“ on Tõnis Laursoni esimene isiknäitus ning ühtlasi ka esimene online-näitus. Käesolev näitus seob mõlemat eespool mainitud loomeväljundit, võttes alustemaatikaks päeviku pidamise. Näituse tuumiku moodustab nii uutest kui ka varasematest teostest koosnev joonistuste seeria, mida saadavad väljavõtted autori päevikutest ja märkmetest. Kuna pikalt planeeritud näitusedebüüt oli sunnitud kolima internetti, siis on kunstnik vormistanud näituse teemakohaselt just Tumblr-blogina.

Tõnis Laurson (s. 1996) on lõpetanud 2019 a. Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonnas graafika eriala ning õpib hetkel kaasaegse kunsti magistrantuuris. Oma kunstnikupraktika raames tegeleb ta peamiselt joonistamise ning kirjutamisega.

.

.

 

 

Stuudioprojekti materjalid:

Link: https://fromno1tonoone.tumblr.com/
(parool: punk)

Raamatuprojekt on Eesti underground alternatiivmuusika skeenest. Raamat koosneb intervjuudest, fotodest ning joonistustest ja Eesti punk-temaatikaga seonduvast. Projekt on algfaasis.

.

.

.

Maarja Tõnisson

Naha all
Digitaaltrükk paberil
21 cm × 30 cm (üksikud fotod)
340 cm × 280 cm (kogu assamblaaž)

Teos on autori lavastatud, fotografeeritud ja töödeldud. See koosneb 10 fotost, mis moodustavad ühe tervikteose. Fotodel on kujutatud eri elemente, mis on meelevaldselt kokku lõigatud. Selles mitmekihilises teoses põimuvad abstraktsioon ja performatiivsus. “Naha alla” eesmärk on luua autoportree seoses hiljutise eriolukorraga, end ümbritsevate asjadega ning samal ajal mõeldes hüperobjektidele, mis märkamatult naha alla poevad. Timothy Morton kirjutab: „ Ei ole lihtne häälestuda intiimsusele, mida hüperobjektid nõuavad. Samas on intiimsus ja isetu maailmavaade ökoloogilises teadlikkuses siiski ühendatud. Tajuda enda läheduses võõrast, mis on ühtlasi ka meie enda kõige sügavam olemus, on selle tundmuse struktuuriks. ” (Timothy Morton. Hüperobjektid: filosoofia ja ökoloogia pärast maailmalõppu. Minneapolis: University of Minnesota Press, 2013. lk 139)

 

 

English:

Under the skin
Digital print on paper
21 cm x 30 cm (single photos)
340 cm x 280 cm (overall assemblage)

The artwork is staged and photographed by the author. It consists of ten separate pieces, that form one whole piece. The photographs depict various elements of human and non-human bodies assembled and cut together. Abstractions and performativity intertwine in these multi-layered and associative works. The aim of the photo collage series is to create an autoportrait in relation to being in isolation with things around me, but also the sense of the hyperobjects at hand. Inspired by Timothy Morton and his brilliant writing: “Attuning ourselves to the intimacy that hyperobjects demand is not easy. Yet intimacy and the no-self view come together in ecological awareness. The proximity of an alien presence that is also our innermost essence is very much its structure of feeling.” (Timothy Morton. Hyperobjects: Philosophy and Ecology after the End of the World. Minneapolis: University of Minnesota Press, 2013. p 139)

.

.

.

.

.

 

.

.

.

 

Lisann Lillevere & Johanna Maria Ruukholm

Future is Enthusiasm / Tulevik on entusiasm
Installatsioon näitusel Kogukonna alged (10. juunist–21. juunini ARSi maja projektiruumis)
Materjalid: savi, maokest, kunstlilled, alumiinium, vineer, tekstiil

.

 

Maailm, mida me juba kogenud ja teame teiseneb

Sissetöötatud süsteemid on kokku varisemas, inimestel ei ole enam toetuspinda. Teadmised, mis on kehtinud, on kahtluse all, sest informatsioon maailmast, teistest ja iseendast ei pruugi enam olla edasiviivaks jõuks.
Kuna toetuspinda pole, siis mis või kes toetab inimest? Victor Turner nimetab seda liminaalsuseks – see on aeg ja ala, mil puudub struktuur ja kindlus. Mõnes hõimurituaalis sarnastatakse liminaalset perioodi surma või üsas viibimisega. Ülemineku- ehk siirderiituse defineeris etnograaf Arnold van Gennep, jagades selle kolmeks faasiks: eraldumine, liminaalne ehk lävefaas ning taasühinemine. Kunstnikud on teadvustanud, et viibivad enda jaoks lävefaasis ja tunnetavad oma igatsust taasühinemise järele.

.

 

Kogukonna alged

On tekkinud vajadus ümber häälestamiseks. Aga kuidas või milline on uus visioon? Selle kohta ei ole veel täielikku selgust ega ka teadmisi. Kui väline ei toeta enam, siis pöördutakse iseenda juurde tagasi, muud ei jää üle kui tundma õppida isiklikku jõudu. Oma isikliku psühholoogia läbitöötamine ja mitte enam toetava väljajuurimine on pikk protsess ning igaühe enese otsus. Usume, et see on eelduseks tervemateks inimsuheteks ja taasühinemiseks. Meid kunstnikena viis kokku vastastikune vajadus tugistruktuurile.
Teaduskirjanikult Bruce Sterlingult küsiti arvamust, mis tulevikus juhtuma hakkab. Ta ironiseeris, et moodsaid äppe pole inimkonnal vaja, entusiasmi elada aga küll. See sõnum läbistas meidki ja “Future is Enthusiasm” on olnud meid abistav häälestus toimetulekuks praeguses kriisiolukorras. Kuna me ise oleme inimestena liminaalses etapis, siis meid osaliselt mõjutab juba teadaolev, aga püüdleme veel tundmatu poole – millegi suunas, milles pole varasemat kinnistunud teadmist. Seega meie kogukondlik alge sisaldab nii teadaolevat kui tahet ise luua endale sobivat uskumussüsteemi  ja autentsust.

.

 

Installatsioonist

Oleme praegu veel tegemise protsessis. Töötame endi jaoks uute materjalidega ja valmis ei ole seepärast, et vajasime kooli töökodasid. Antud installatsioon on jätk sügissemestri stuudioprojektilde If I would be a nintendo elf, what kind of world would I enter? Installatsiooni keskmes on fiktiivse kogukonna alustala, sõnum – mis häälestab edasi looma – Future is Enthusiasm. Installatsioon saab valmis 10ndaks juuniks ja võtab osa grupinäitusest “Endast väljas”.

.

.

.

.

.

.

.