EKAs töötab alates 2017. aastast psühholoogina Kaia-Leena Pino, kelle on üliõpilased ja õppejõud soojalt vastu võtnud. Ta vastas ka meie küsimustele.
Räägi palun natuke endast.
Olen psühholoogina töötanud 16 aastat ja EKA toredasse kollektiivi kuulun eelmise aasta septembrist. Varem olen töötanud üldhariduskoolides ja lasteaias ning andnud koolitusi, sh Gordoni perekooli. Psühholoogitöö tasakaalustamiseks tegelen tõlkimise, kirjutamise ja toimetamisega.
Mis on peamised probleemid, millega üliõpilased õppimisega seoses kokku puutuvad?
Minu kogemuse järgi on üliõpilaste üks põhilisi muresid kõik see, mis puudutab tagasisidet: hindamistega kaasnevad pinged, ebakonstruktiivne kriitika ja see, kui ei saadagi tagasisidet. Tudengid tunnevad tihtipeale, et tagasiside on liiga hinnanguline, jääb sageli lihtsalt „meeldib – ei meeldi“-tasandile ning nad ei saa piisavalt konstruktiivset infot.
Tudeng sooviks tagasisidet oma individuaalsele arengule, ta tahaks teada, mis on tema tugevad küljed ja mida ta peaks endas arendama. Tihtipeale kipub aga kriitika minema „lammutamiseks“ või halvas mõttes isiklikuks. See jätab oma jälje ja tekitab tudengis kõhklusi, kas ta on ikka õigel teel või peaks ehk kunstiõpingutest üldse loobuma. Samuti viib see alla inimese enesehinnangu tervikuna.
Pahatihti on pingeallikaks kontakttunnid ja oma töödest rääkimine, sest teemad võivad olla väga isiklikud ja üliõpilane ei taha neid kogu õpperühma ees sügavalt lahata. Õppejõudude fookusrühmaintervjuust sain aru, et paljud EKA osakonnad püüavad minna üle üks-ühele-vestlusele, mis on kindlasti tõhusam ja tudengi jaoks parem lahendus.
Teine suur murede allikas on üldine õppekorraldus, näiteks sagedased muudatused tunniplaanis, liiga suur koormus ning ainepunktide ja aine mahu mittevastavus. Tunnid kipuvad venima oodatust pikemaks või ei ilmu õppejõud kohale, loengute vahele ei jää pahatihti vaheaega ega söögipause. Raskusi tekitavad muudatused tunniplaanis ja/või tunniplaani hiline avalikustamine, mis ei võimalda aega planeerida (nt teatatakse, et järgmisel nädalal on hindamine, aga pole selge, mis päeval täpselt). Kaootilise õppekorralduse tõttu on tudengil raske oma ülejäänud elu korraldada ja see tekitab pingeid. Tunniplaani hiline avalikustamine ja pidevad muudatused ei toeta kindlasti elukestva õppe ideed, kuna see takistab nii tööelu kui ka vaba aja planeerimist.
Päris paljudele on probleemiks aja tõhus planeerimine. Tegemist vajavaid asju on palju ning nii ei suudeta kuskilt peale hakata ja oma tegevustele struktuuri luua või neid tähtsuse alusel järjestada.
Üks põhimõtteline lahkhelide teema, mis on väga tuline nii õppejõudude kui ka tudengite jaoks, on üliõpilaste kooli kõrvalt töötamine. Üliõpilased ei mõista, miks rahateenimist taunitakse, ja õppejõud ei mõista, miks tudeng ei pühendu täielikult õpingutele.
Eraldi teema on välistudengid, eriti need, kes on tulnud kraadiõppesse ja jäävad siia mitmeks aastaks. Pahatihti tunnevad nad end üsna üksi ja neil on raske Eesti eluga kohaneda. Nii mõnigi neist tunneb, et tegelikult pole ta siia oodatud, samuti kurdetakse selle üle, et õppekava ei vasta ootustele. Siin on meil kindlasti veel arenguruumi.
Milliseid probleeme märkavad õppejõud?
Paljuski probleemid kattuvad. Nagu tudengite nii on ka õppejõudude jaoks pingelised hindamised. Neil on raske tõmmata piiri, kui kaugele võib kriitikaga minna. Mõni tudeng on väga tundlik ja tihtipeale toob talle pisara silma isegi hinne B, mis on tegelikult väga hea hinne.
Teinekord on keeruline loksutada paika oma õppejõu positsioon skaalal autoriteet – õppejõud – kamraad. Ühelt poolt ei soovi õppejõud olla karm, pigem tahab ta tudengiga suhelda kui võrdne võrdsega. Teisalt võib selline suhtlus mõnikord ka probleeme tekitada, õppejõu sõna kaotab kehtivuse ning tudengid lasevad oma suhtumise ja käitumise liiga vabaks.
Samuti valmistab õppejõududele muret üliõpilaste motivatsioon. Vahel tekib küsimus, kas üliõpilane ikka teab, miks ta siin EKAs on. Kes peaks tema õpitahet suurendama? Samuti teeb olukorra keerukaks see, et tudengite tase on teinekord väga erinev.
Muret teeb ka juba mainitud töö ja kooli ühitamine ning see, et kollektiiv ei ole ühtne – igaüks ajaks justkui omas nurgas oma asja. Eks paljuski ole see tingitud sellest, et praegu asuvad EKA osakonnad eri hoonetes ja üksteisest kaugel. Seetõttu pole kolleegid üksteisega tuttavad ja ei teata nägusidki. Kindlasti on uuele majale selles plaanis suured ootused nii tudengitel kui ka õppejõududel.
Mis põhimõtted võiksid olla Sinu kui EKA psühholoogi seisukohast abiks, et neid probleeme ennetada?
Kindlasti ei ole võimalik kõigile märkimist leidnud teemadele ühtseid ja kõigile sobivaid lahendusi pakkuda. Oluline on muresid teadvustada ja neist rääkida.
Hea näide on sel õppeaastal toimunud hea õpetamise seminarid. Näen neis väga suurt kasu: ühtpidi pakuvad need õppejõule tuge ja teadmisi hindamise ja õpetamise kohta, teistpidi annavad aga laiema vaate sellele, kuidas näevad asju tudengid ja kuidas õppejõud. Nii saavad õppejõud teada, millised on eri osapoolte murekohad ja millised võiksid olla lahendusviisid. Samuti hindan kõrgelt tudengite ja õppejõudude fookusrühmaintervjuusid ja tagasisideküsitlusi.
Tudengeid julgustan probleemidest rääkima. Kui on muresid õppetööga seoses, näiteks kui tunniplaan ei kehti või kui tekib probleeme mõne õppejõu või ainega, siis andke sellest tingimata oma osakonnas märku. Ainult nii saavad asjad paraneda. Kui te mingil põhjusel ei julge osakonnas rääkida, võib alati pöörduda minu poole.
Osadele muredele on olemas ka n-ö valmislahendused, millega katsetada. Võtame kasvõi ajaplaneerimise: on olemas töölehti, telefonirakendusi ja arvutiprogramme, mis on selles abiks. Kellele mis paremini sobib. Paljudele meeldib kõige rohkem siiski paber ja pliiats ning see, kui koondada tegemist vajavad asjad nimekirjaks. Ka selleks on mitmeid erinevaid võimalusi. Kui üliõpilasel endal pole piisavalt infot või ta ei leia sobivaid lahendusi, võib alati tulla nõu küsima.
Õppejõududel soovitaksin arvestada nii palju kui vähegi võimalik eri tudengite eripäraga ja hoida kuklas tiksumas teadmist, et laiskus pole alati laiskus. Tihti on asi hoopis selles, et tudeng pole kindel, kuidas midagi tegema peaks, kust alustada ja kuidas edasi liikuda. Ka fookusrühmaintervjuudest tuli välja, et tudengid tunnevad end halvasti, kui nad ei vasta õppejõu ootustele, kuid pahatihti pole õppejõud oma ootusi piisavalt selgelt väljendanud ning üliõpilane ei tea seetõttu, mida temalt oodatakse.
Usun, et korralduslikult on uude majja kolimise valguses praegu väga hea aeg teha kohendusi ja muudatusi ning loodan väga, et paljud õppetöö korraldust puudutavad mured jäävad kolimise järel suuresti minevikku.
Artikkel ilmus “EKA LOOVKÄRG – Eesti visuaal- ja ruumikultuuri õppe- ja teaduskeskus” projekti raames. Projekti rahastab Euroopa Regionaalarengu Fond.