History of the Institute of Art History and Visual Culture

Kunstiteadus ja visuaalkultuur koju kätte! Meie õppejõud ja teadurid jagavad siin lehel oma mõtteid ja kogemusi ning pakuvad lugemiseks ja vaatamiseks välja oma tekste, videoloenguid ja näituste kuraatorituure

1992 – an art history programme is opened at the Tallinn Art University. The first entrance examinations are held that summer. The art history department is renamed the Institute of Art History.

1995 – the first doctoral dissertations are defended (Juhan Maiste and Rein Zobel).

1996 – the first graduates in the BA programme.

1998 – the first state-funded research grant is received for beginning the compilation of the series of volumes “Eesti kunsti ajalugu” (The History of Estonian Art).

29 March 2016 – the Institute of Art History is renamed the Institute of Art History and Visual Culture.

A selection of articles and interviews about the Institute is available in Estonian.

Professor Krista Kodres

Krista on kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute doktoriõppekava juht

 

Mida kunstiteadlase elukutse sinu jaoks tähendab?
Mulle tähendab see eelkõige huvitavaid mõtlemisülesandeid ja näitusesaalidest saadavaid esteetilisi elamusi. Aga kaasas käivad harivad inimsuhted kodus ja võõrsil, raamatud, uurimine ja kirjutamine, ülikoolis ka suhtlus noortega.
Missuguseid põnevaid tööalaseid ülesandeid ja väljakutseid see endaga kaasa
on toonud?
Neid mõlemaid on aja jooksul olnud ikka väga palju olnud: kasvõi “Eesti kunsti ajaloo” (liiga pikaks kujunenud) tegemine, teadusgrantide juhtimisega seonduv, ka uute kursuste kujundamine on küll töömahukas aga väga huvitav. Alati on väljakutse millegi juhtimine, mida ma tegelikult väga hea meelega ei tee; mulle meeldib pigem kollegiaalne asjaajamine.

Hetkel tegelen oma viimase aja nö suure teemaga, milleks on kunstiajaloo kirjutamine 20. ja 21. sajandil. Selle fookus on Eesti aga nõukogude perioodi puhul ka NSVL kunstiajalood, st kunstiajaloolaste kirjutatud tekstid, mis loovad lugejate suhet juba eksisteerivasse kunstipärandisse, lihtsamalt öeldes: ütelvad, kuidas sellesse suhtuda. Huvitab see mind seetõttu, et paremini mõista kuidas kunsti on mingil ajal avalikkusele esitletud ning kuidas see esitlus on muutunud olukorras, kus teosed ise ju füüsiliselt ei muutu. Muidugi tähendab see ühtlasi huvi kirjutamise aja ja kontekstide vastu.

Kas on mõni saavutus, mille üle sa oma senises tööalases karjääris erilist heameelt tunned?
Oma suurimaks saavutuseks pean seda, et ikka veel tahan ja suudan suhtestuda kunstiteaduses ringlevate uute ideede ja praktikatega. Enam käegakatsutav saavutus on ehk “Eesti kunsti ajaloo” peatoimetamine aga – nagu juba öeldud – see, paljuski väga õpetlik protsess, pole veel sugugi lõppenud. Ja ju ka monograafia “Esitledes iseend. Tallinlane ja tema elamu varauusajal” (2014), mida tunnustati riikliku humanitaarteaduste aastapreemiaga.

Professor Andres Kurg

Andres on vanemteadur ja magistriõppekava “Kirjandus- visuaalkultuuri- ja filmiteooria” juht

 

Mida kunstiteadlaseks olemine sulle tähendab? 
Minu jaoks on kunstiteadus ennekõike dialoog: nii teoste kui teiste uurijatega, nii minevikus kui kaasajas. Kunstiteadlase töö on sellest lähtuvalt dialoogi pidamine üle aja ja ruumi, tekstide lugemise, arhiivitöö ja teostega tutvumise kaudu. Teiseks, tundub vastuoluline, aga kunstiteadus võimaldab tegeleda väga laia teemadespektriga väga erineval moel. Arhitektuuriuurijana püüan ma end kunstiteadusega paralleelselt kursis hoida nii tehnika-, sotsiaal- ja keskkonnaajalooga, ühiskonna- ja meediateooriatega. Minu töö väljundiks võib olla nii akadeemiline tekst, näituse kureerimine, kriitiline artikkel mõnes populaarses meedias, eksperimentaalsema iseloomuga kataloogitekst jms. 

Missuguseid põnevaid tööalaseid ülesandeid ja väljakutseid see endaga kaasa on toonud?
Niimoodi tagasi mõeldes, on erinevaid ülesandeid olnud üsnagi palju. Kõige hiljutisemalt tulevad meelde näitus Tallinna, Moskva ja Novosibirski paberarhitektuurist Berliini arhitektuurijooniste muuseumis 2017. aastal (kureeritud koos Juri Avakumoviva) ja 2018 Euroopa arhitektuuriajaloo võrgustiku konverentsi korraldamine Tallinnas, Rahvusraamatukogus. Sellest aastast algas pikem uurimisprojekt Nõukogude 1960-1980. aastate arhitektuurist, mille üheks väljundiks on näitus Arhitektuurimuuseumis 2022. aastal. 

Kas on mõni saavutus, mille üle sa oma senises tööalases karjääris erilist heameelt tunned? 
Ma muidugi tunnen heameelt enamike valminud projektide ja ilmunud kirjatööde üle. Aga ehk võiksin siin välja tuua juhtumi, mis lubas mul olla kaasosaline ühe ebatavalise teose avalikkuse ette toomisel. 2011. aastal, kui me koos Mari Laanemetsaga valmistasime ette näitust Nõukogude eksperimentaalsest arhitektuurist ja disainist – “Me metamorfne tulevik” –, püüdsime teiste tööde seas üles leida 1975. aastal Moskva ICSIDi disainikongressiks valminud multimeedia programmi. Peale poolt aastat meilivahetusi ja telefonikõnesid erinevate inimestega, saime programmi ühe autori, Juri Rešetnikovi kontakti. Temaga kohtudes selgusid nii mastaapse programmi detailid – viieosalist tarbimiskriitilist etendust demonstreeriti mitmekümnelt paralleelselt slaidiekraanilt, sellele lisaks filmiekraanidelt ja televiisoritelt, kokku 45 minutit -, aga ka tõsiasi, et mõni päev enne kongressi algust keelati autoritel etenduse näitamine ja aastatepikkune töö vaatajateni ei jõudnudki. Rešetnikovil oli siiski alles 16-millimeetrisele filmile salvestatud programmi läbimäng. Kulus veel pool aastat koordineerimist ja meil õnnestus film koos seda saatva heliga Moskvas digitaliseerida. Nüüdseks on seda näidatud mitmetel näitustel, lisaks algsele näitusekohale Vilniuse rahvusgaleriis ja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis ka Moskva moodsa kunsti muuseumis, Royal College of Art’is Londonis, KUMUs.

Lugemiseks: essee “Vahepealsuse visuaalkultuur” (“Jüri Okas”, Eesti Kunstimuuseum, 2017).

Kristina Jõekalda

Kristina on KVI nooremteadur, kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute magistriõppekava juht

 

Mida kunstiteadlaseks olemine sinu jaoks tähendab?
Mitte niivõrd vastuste andmist kuivõrd uute küsimuste küsimist. Mind huvitab, kuidas on eriala ja arusaamad selliseks kujunenud – asjade tänane seis ei ole ju ainuvõimalik stsenaarium. Minu uurimisvaldkond on kunstiteaduse ajalugu, kuid vaatlen seda alati seoses kõrvalerialadega. Ühtlasi tähendabki kunstiteadlaseks olemine minu jaoks seoste loomist väljapoole kunstiteaduse piire. Mind huvitab iseäranis kunstiajaloo argine, populaarne mõõde. Kuidas mõistavad samu ajaloolisi objekte inimesed eri aegadel, eri kultuuride kandjad, eri rahvuste esindajad, eri ühiskonnaklassid, eri poliitiliste vaadete pooldajad, eri koolkondade uurijad jne? Seetõttu olen palju tegelenud ka kultuuriajaloo, muinsuskaitse, restaureerimise, turismi ja pärandiuuringute teemadega.

Missuguseid põnevaid tööalaseid ülesandeid ja väljakutseid see endaga kaasa on toonud?
Mulle meeldib tuua inimesi kokku sama eesmärgi nimel töötama, nagu see juhtub konverentsi/seminari korraldades või artiklikogumikku välja andes. Ka teiste õpetamine on mõistagi paras väljakutse, mille käigus õpib palju ka ise. Samas olen tänulik nooremas eas saadud muuseumi-, giidi- ja muinsuskaitsealase töö kogemuse üle, mis on mind palju kujundanud, eriala piire ja võimalusi nägema õpetanud. Ühe suurima väljakutsena tajun praegu õppejõu ja õppekavajuhi rollis huvi tekitamist varasema (kunsti)ajaloo vastu – kõik ei saa olla vaid 20.–21. sajandi kunsti uurijad, nii muutume pimedaks toonaste arenguteni viinud protsesside ja nende tähenduse suhtes. 

Kas on mõni saavutus, mille üle sa oma senises tööalases karjääris erilist heameelt tunned?
Iga publikatsiooni valmissaamine või korraldatud ürituse kordaminek toob kaasa uhkustunde, eriti aga kollektiivse töö viljad, kus vastutus hõlmab mitmeid osapooli. Enim heameelt tunnen kindlasti koos Krista Kodresega koostatud-toimetatud väljaannete üle nagu “Debating German Heritage: Art History and Nationalism during the Long Nineteenth Century” (2014) ning “A Socialist Realist History? Writing Art History in the Post-war Decades” (2019). Ka preemiate ja kolleegide tunnustuse pälvimine teeb alati rõõmu. 

Lugemiseks: artikkel “Mälestised ja mälestused. Rahvusriigi kimbatus” (U. Eesti Urbanistide Väljaanne, nr 18, jaanuar 2016)

Anu Allas

Anu on magistriõppe museoloogia õppesuuna juht

 

Mida kunstiteadlase elukutse sinu jaoks tähendab?
See tähendus on ajas alati natuke muutunud seoses sellega, mida ma parasjagu teen ja kus töötan. Ma ei defineeri ennast ka ainult kunstiteadlasena, seda enam, et olen viimased aastad olnud Kumu kunstimuuseumi kuraator ja kuraatori elukutse on kunstiteadlase omaga mitmel viisil põimunud, aga neis on ka teatavaid erijooni. Laiemas plaanis tähendab kunstiteadlaseks olemine kunsti ja kunstiajaloo uurimist ning mõtestamist ja selle töö tulemuse jagamist ühel või teisel viisil: läbi kirjutamise, ettekannete, näituste, õpetamise jm. 

Missuguseid põnevaid tööalaseid ülesandeid ja väljakutseid see endaga kaasa on toonud?
Alustasin näitusekriitika kirjutamisega, nagu sageli alustatakse. Pärast EKA lõpetamist läksin tööle Eesti Kunstimuuseumi maalikogu assistendiks ja veetsin mitu aastat tuhandete maalide vahel, mis õpetas (lisaks kunstiajaloolistele teadmistele) tähele panema kunstiteoste materiaalsust. Hiljem töötasin EKM-i kirjastuses, mis tähendas nii sisulist tööd tekstidega kui ka projektijuhtimist, raamatute valmimise protsessi koordineerimist alates ideest läbi sisuloome kuni kujunduse ja trükini. See meeldib mulle tänaseni. Mingil hetkel hakkasin EKA-s õpetama, alguses üldist kunstiajalugu, hiljem spetsiifilisemaid kursusi. Üks lõbusamaid etappe mu tööelus oli koos Andreas Trossekiga raadiosaate „kunst.er“ (praegu tuntud kui „Kunstiministeerium“) tegemine Klassikaraadios. Lõpetasin oma doktoritöö Berliinis ja sealsed kolm aastat olid ühele suurele eesmärgile keskendumise aeg kogu selle ilus ja valus. Kumu kuraatorina on minu vastutusel 20. sajandi II poole – Eesti kontekstis nõukogude aja – kunsti näitused ja ma õpin läbi iga projekti väga palju juurde, muuhulgas seda, kuidas kirjutamine ja näituse tegemine üksteisest erinevad, kuidas sõnades väljendatud ideed või narratiivi ei saa kunagi otse ruumi üle kanda, vaid ruum ja selles olevad objektid loovad alati oma narratiive. Mulle väga meeldib kuraatori töö puhul selle kollektiivsus: ma võin küll välja mõelda asja sisu, aga ma ei saa seda teostada ilma kujundaja, graafilise disaineri, installeerijateta, kes kõik vormivad seda, mis lõpuks välja tuleb. Olen viimastel aastatel korraldanud Kumus mitu konverentsi ja see organiseerimistöö sobib mulle hästi: teatava energia ja inimeste kokku toomine lootuses, et sellest sünnib mingit uut teadmist. 

Kas on mõni saavutus, mille üle sa oma senises tööalases karjääris erilist heameelt tunned?
Kuna viimatised saavutused tunduvad alati olulisemad kui varasemad, siis tunnen heameelt mõningate Kumu näituste üle: nõukogude aja Eesti kunsti püsiekspositsioon „Konfliktid ja kohandumised“ (2016), koos Anu Vahtra, Jessamyn 

Fiore ja Sergio Bessaga tehtud näitus „Gordon Matta-Clark: anarhitekt. Anu Vahtra: eemaldamise teel tervikuni“ (2019), koos Tiina Abeliga kureeritud „Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis“ (2019). Valmistame praegu koos Jane Sharp’i, Liisa Kaljula ja teistega ette nõukogude aja kontseptuaalse kunsti näitust „Mõtlevad pildid“, mille üle ma loodan ka ühel päeval heameelt tunda. Tekstidega töötamise kogemuse ja omaenda teadmiste horisondi laiendamise mõttes oli mulle väga oluline koos Beáta Hockiga toimetatud raamat „Globalizing East European Art Histories: Past and Present“ (2018). Ma loodan väga, et mitmed saavutused on ka veel ees. 

Vaatamiseks: videotuur KUMU näitusel “Eneseloomine: Emantsipeerum naine Eesti ja Soome kunstis” (2020) ja videotuur KUMU püsinäitusel “Konfliktid ja kohandumised. Nõukogude aja Eesti kunst” (2020).

Liisa-Helena Lumberg

Liisa on bakalaureuseõppekava juht

 

Mida kunstiteadlaseks olemine sulle tähendab?
Kunstiteadlase elukutse tähendab minu jaoks pühenduda inimkonna visuaalse, pidevalt juurde tekkiva pärandi uurimisele, analüüsimisele ja seal avalduvatele tendentsidele tähelepanu juhtimisele. Mind paelub, kuidas ja milliste faktorite tulemusena on pildid, maalid, arhitektuuri- jm objektid saanud sellise kuju, nagu neil on. Kunstiteadlane olla on ühtlasi nauding ja luksus tegeleda niivõrd põneva valdkonnaga, samas tunnen endal ka vastutust neid teadmisi teistega jagada ja osaleda nii teaduse, analüütilise mõtlemise kui ka kunsti populariseerimises. 

Missuguseid põnevaid tööalaseid ülesandeid ja väljakutseid see endaga kaasa on toonud?
Töö ühed põnevamad ja vahvamad osad on kindlasti seotud kunsti uurimisega praktikas – reisidel. Kunstiteadlasel on harukordne võimalus öelda, et kultuurne reisimine on ka tema töö ja enesetäiendus. Kuna olen ka õppereiside korraldamisega tegelenud, olen oma mugavustsooni piire seal kaasuvaid väljakutseid lahendades kindlasti laiendanud. Huvitava kõrvalmõjuna on näiteks minu telefoniraamatusse siginenud hulgem kirikuõpetajate telefoninumbreid, kellelt on tulnud paluda võimalust kirikusse ekskursioonigrupiga sisse pääseda. Teiseks on minu küll seni lühikese karjääri jooksul tulnud ette ka mõningaid esinemiskutseid, mis on viinud mind huvitavatele üritustele ja seltskondadesse, kuhu muidu ei satuks. Esinemine endale esialgu tundmatu grupi ees, kus võib olla väga erineva taustaga inimesi, on huvitav väljakutse. Kolmandaks ja igapäevaseks väljakutseks on mõelda kunstiajaloo õpetamise metoodika üle, kuna töötan KVI-s lektori ja õppekava juhina. Samuti on põnev tegeleda pidevalt juba mainitud mugavustsooni laiendamisega ja lahendada uusi väljakutseid keeleoskuse, teoreetiliste teadmiste ja näiteks ka vanade kirjade lugemise osas. Igav ei hakka kunagi! 

Kas on mõni saavutus, mille üle sa oma senises tööalases karjääris erilist heameelt tunned?
Ühelt poolt tunnen heameelt seni kirjutatud tööde üle, mis on olnud verstapostid haridusteel, aga ka teadusartiklite üle, millest esimesed on värskelt ilmumas. Minu uurimisvaldkond langeb enim 19. sajandisse ja hetkel tegelen doktoritöö raames 19. sajandi algupoole Balti kunsti uurimisega läbi teadmisloome prisma. Siiski on minu olulisemad kirjatööd kahtlemata veel ees. Erilist heameelt tunnen võimaluse üle jagada oma teadmisi ja kogemusi veel nooremate kolleegidega või ka inimestega, kes muidu selle valdkonnaga iga päev ei tegele. Kui näen, et olen suutnud kelleski kunstiajaloo vastu suuremat huvi äratada ja pärast kõnelemist tullakse huvitava loengu või tuuri eest tänama, on selle üle alati eriline rõõm. 

Professor David Vseviov

Michiel Sweerts, Katk muistses linnas. Õli lõuendil, 1650-52.

 

Vaatamiseks: “Klaaspärlimäng. Enn Soosaar ja David Vseviov” (ETV 1997). “Inimese mõõde” (Tallinna Televisioon, 2018)

Lugemiseks valimik esseid (osaliselt ilmunud raamatus David Vseviov, “Aja vaimud. Kirjutisi 1996–2009”. Tallinn: Valgus, 2009): “Ajaloo õppetund: Nero” (juuli 2003); “Ajalugu ja emotsioonid” (november 2010); “Ajalugu ja mälu” (veebruar 2008); “Ajalugu ja propagandistid” (mai 2017); “Ajalugu ja valikud” (september 2011); “Ajalugu kui lõppjaam” (jaanuar 2005); “Ajalugu kui mängumaa” (veebruar 2006); “Ajalugu kui nauding” (veebruar 2006).

Katrin Kivimaa

Katrin on KVI vanemteadur

 

Mida kunstiteadlase elukutse sinu jaoks tähendab? 

Kui ma 16-aastaselt tegin valiku minna Tartu Ülikooli kunstiajalugu õppima, siis oli selle põhjuseks armastus kunsti, kirjanduse ja kultuuri vastu. Nüüd 35 aastat hiljem ütleksin, et kunstiteadlase töö on minu jaoks üks võimalusi, kuidas kultuuriproduktsiooni kaudu tõlgendada ühiskondlikku ja individuaalset toimimist. Mind on alati rohkem huvitanud see, miks inimesed teevad kunsti, mida nad sellega öelda tahavad ning vähem vormilised ja kunstitehnilised probleemid. Teatud etapil pakkusid mulle erilist huvi kaasaegse kunsti liikumised, mille eesmärgiks oli aktiivselt kaasa rääkida ühiskonna muutmise ja parendamise teemadel (feministliku kunsti erinevad suunad, sotsiaalne kunst jne). Edaspidi sooviksin keskenduda rohkem ajaloo uurimisele: nt üksikisikute loomingule nende oma aja kontekstis või sellele, kuidas kultuuris levinud ideed, sh kunstiajaloolised ideed, loomingut ja looja identiteeti vormivad.

Missuguseid põnevaid tööalaseid ülesandeid ja väljakutseid see endaga kaasa on toonud? 

Õpetamine ning tudengite juhendamine on mulle endale palju andnud nii professionaalses kui isiklik-psühholoogilises plaanis. Kindlasti on kõige suuremat erialast “pilotaazhi” nõudnud rahvusvahelistes projektides ja võrgustikes osalemine. Nende seast tõstaksin esile 2009–2010 Viini Moodsa Kunsti Muuseumis ja hiljem Varssavis toimunud suurnäitust “Gender Check: Femininity and Masculinity in the Art of Eastern Europe” (http://gender-check.erstestiftung.net). Mina kuulusin Eestit esindava uurijana näituse rahvusvahelisse töörühma, mis tõi kokku juhtivad kunstiteadlased ja kuraatorid Ida- ja Kesk-Euroopast ning inspireeris nö järellainetusena mitmeid näitusi ja konverentse üle terve regiooni, sh ka Eestis. Loomulikult olen õnnelik selle üle, et mul on olnud võimalus töötada Eesti ühes juhtivad kunstiteaduse institutsioonis – iga vestlus ja koostöö kolleegidega on intellektuaalne pidupäev!

Kas on mõni saavutus, mille üle sa oma senises tööalases karjääris erilist heameelt tunned? 

Eriline aeg minu professionaalses kujunemisloos oli doktoriõpe prof. Griselda Pollocki juures Leedsi Ülikoolis, mis päädis doktoritööga rahvusluse, sooideoloogia ja Eesti kujutava kunsti teemal. Pideva rõõmu allikaks on minu endiste üliõpilaste, magistrantide ja (seni küll väheste) doktorantide erialased saavutused. Järelkasvu pealetulek annab lootust, et millalgi võib rahuliku südamega pensionipõlve pidama hakata.

Vaatamiseks: venia legendi loeng “Malle Leisi “kunstnikukunst” ja selle erinevad tõlgenduskontekstid” (2015).

Epp Lankots

Epp on KVI vanemteadur

 

Mida kunstiteadlaseks olemine sulle tähendab? 

Kunstiteadlase, minu puhul siis arhitektuuriajaloolase elukutse tähendab minu jaoks võimalust “lugeda” ümbritsevat. See on tegelikult päris võimas tunne, kui sa kõnnid mööda võõra linna tänavaid (või ka oma kodulinna omi) ja tunned, kuidas ümbritsev ruum kõneleb sinuga. Sa mõistad mitte üksnes seda, millal üks või teine hoone on ehitatud või millised inimesed võisid selles hoones elada või millised on erinevused ühe või teise tänava vahel, vaid oled suuteline arutlema ka põhjuste üle, miks meid ehitatud keskkond on selliseks muutunud. Kunstiteadus pakub seega võimalust minevikku (ka meie lähminevikku) ette kujutada ja kogeda seda teisel viisil, kui sul neid teadmisi ei oleks.

Missuguseid põnevaid tööalaseid ülesandeid ja väljakutseid see endaga kaasa on toonud? 

Minu töö on peale ülikooli lõpetamist olnud seotud alguses muinsuskaitse korraldusega linnavalituses, hiljem ülikoolis teadustegevuse ja õpetamisega. Erialasiseselt on tegemist kahe erineva maailmaga. Esimene on seotud väga igapäevasel ja praktilisel tasandil arhitektuuriajaloo selgitamisega inimestele, kes tegelevad või langetavad otsuseid ruumilise keskkonna arendamisel või on lihtsalt tavalised elanikud ajaloolises keskkonnas. Teadlase töö on aga sügavuti minek, hoopis teistlaadne intellektuualne pingutus uue teadmise loomiseks, mida keegi teine saaks siis omakorda väga lihtsal viisil ja praktilisel kasutada. Arhitektuuriteadlasteta ei oleks näiteks muinsuskaitsjatel võimalik oma otsuseid majaomanikele põhjendada ja teadlase töö omakorda on poolik, kui sellest midagi ühiskonna teadvusesse ei jõuaks. Mul on hea meel, et ma olen saanud neid kahte maailma ise kogeda.

Kas on mõni saavutus, mille üle sa oma senises tööalases karjääris erilist heameelt tunned? 

Olen olnud erinevatel ametikohtadel, sh ka ülikooli juhtkonnas. Samas pean tõeliseks “karjääriks” mitte tõusu ametiredelil, vaid võimalust jäägitult süveneda ja pühenduda oma teemale. Võibolla seepärast loodangi, et mu parimad saavutused on veel ees. Seni peangi saavutuseks, et mul on võrdlemisi kirju erialane tegevus olnud ja kogemusena hindan ma seda väga.

Mari Laanemets

Mari on KVI vanemteadur

 

Mida kunstiteadlase elukutse sinu jaoks tähendab? 

Tahaksin sellele küsimusele vastamiseks viimase natuke ümber sõnastada, püüdes kirjeldada mitte niivõrd seda, mida see elukutse minu jaoks tähendab, kuivõrd seda, mida ma kunstiteaduses kui praktikas oluliseks pean ning oma tegevuses jälgida püüan. Esmalt on see kunsti, aga ka kunstiajaloo enda kriitika. See tähendab iseenesestmõistetavate jutustuste ja tõekspidmiste ning nende kujunemise peegeldamine. Kunstiteaduse (ja laiemalt pilditeaduse) kui praktika tähendab konkreetsete esteetiliste ja visuaalsete vormide ajaloolisuse ja poliitilisuse kajastamist, keeruliste ja varjatud viitesüsteemide, nagu ka kunsti loomise tingimuste ja retseptsiooni nihete kaardistamist.

Missuguseid põnevaid tööalaseid ülesandeid ja väljakutseid see endaga kaasa on toonud? 

Suurimaks väljakutseks ongi näha konstruktsioone näiliselt koherentsete ja universaalsete tõlgenduste taga – mitte korrata harjumuspäraseid nägemis- ja lugemismustreid, vaid avada pigem nende mustrite tausta ja tekkepõhjusi. Minu uurimisteemaks on nõukogude periood. Erinevatel põhjustel kirjutati siis allikatele osutamata, nende rekonstrueerimine ja kaardistamine on põnev väljakutse: milliseid tekste ja teooriaid tunti, mida loeti ja vaadati, kuidas need erinevad teadmiste fragmendid omavahel kokku sobitati, kuidas neid mõisteti ja millegi uue loomiseks rakendati? Palju on räägitud informatsiooni puudumisest, samas tundub mulle, et loeti rohkem kui kunagi varem, loeti (ja vaadati) kõike, mis kätte saadi. Lõpetasin just ühe artikli Ando Keskküla kunsti- ja disainiteoreetilistest vaadetest, milles katsusin tema ideede horisonti rekonstrueerida. Oma käesolevas uurimistöös tegelen kunsti-, aga ka arhitektuuri- ja disaininäitustega, üritan lahata seda, kuidas näitused kommunikatsiooni vahendina funktsioneerivad, kuidas need ruumilise kogemuse kaudu sõnumeid edastavad.

Kas on mõni saavutus, mille üle sa oma senises tööalases karjääris erilist heameelt tunned? 

Eriline hea meel on mul 2017 sügisel Tallinna Kunstihoones toimunud näituse „Abstraktsioon kui avatud eksperiment“ üle, mis tõi kokku nelja väga huvitava naiskunstniku – Sirje Runge, Dóra Maureri, Zofia Kuliku ja Falke Pisano – loomingu. Esiteks oli seda näitust väga põnev teha. See võimaldas kohtuda ja heita pilk nelja väga isikupärase kunstniku arhiivi. Näituse ettevalmistamise protsessis arutasime Zofia Kulikuga, milliseid kaduma läinud töid rekonstrueerida, millistest negatiividest fotosid teha. Sama põnev oli Sirje Runge varaste geomeetriliste maalide ja joonistuste omanike väljaselgitamine ja leidmine. Mul on siiani väga hea meel, kui mitmeid töid õnnestus erakogudest leida, näitusele üles panna ja dokumenteerida. Sellise, pigem kureerimise köögipoolele kuuluva töö kõrval oli näitus muidugi uurimus abstraktsionismist ja selle tõlgendusvõimalustest. Näituse eesmärk oli murda harjumuspärast lugemisviisi ning mõelda konkreetsete näidete varal abstraktsionismi „tähendusest“ ning abstraktsionismi strateegiate rakendamisest kunstis.

Kädi Talvoja

Kädi on KVI teadur

 

Mida kunstiteadlase elukutse sinu jaoks tähendab? 

Kuigi ma pole rahutu seikleja, olen kunstiteadlasena saanud üsna erinevaid kogemusi. Nii et mingil hetkel tundus, et nende oskustega võiks teha mida iganes. Näituste kureerimise kõrval olen korraldanud filmi- ja loenguprogramme, organiseerinud seminare ja konverentse, loonud ja toimetanud näitustega kaasnevaid buklette ja raamatuid, teinud kunstisaadet nii raadios kui teles. Lisaks olen olnud õpetaja kunstikoolis ja andnud loenguid Kunstiakadeemias. Viimasel ajal olen proovinud teadlase elu. Meie erialal on paralleeltegutsemine vist pigem tavaline.

Missuguseid põnevaid tööalaseid ülesandeid ja väljakutseid see endaga kaasa on toonud? 

Kõige lahedam protsess on vist ikkagi näituse tegemine. Mulle lihtsalt väga meeldib piltidega (tegelen nõuka-perioodiga) töötada. Käivitun ja vaimustun. Mingis mõttes ongi minu jaoks olnud oluline Nikolai Kormašovi näitus KUMUs 2013. aastal. Meedias jäi see tagaplaanile, aga ise pean seda laiemaks töövõiduks: ka nõukogude diskursuste raamides sai teha väga head kunsti.

Kas on mõni saavutus, mille üle sa oma senises tööalases karjääris erilist heameelt tunned? 

Teadusega on natuke keerulisemad lood: annad sõrme, võtab käe, jalad ja hinge. Ma ei hakka valetama, see on raske teekond. Aga samas on just teadustööga seotud minu elu õnnelikumad hetked: kui pärast pikka uurismistööd midagi paika loksub ja selle ka sõnastatud saad – sellele rõõmule pole vähemalt minu elus olnud vastet.

Mari Laaniste

Mari on KVI teadur

 

Lugemiseks: artikkel “Võõrandumine modernistlikus paneellinnas. Lasnamäe filmis “Sügisball” (“Sügisball. Etüüde nüüdiskultuurist 2”, 2010); artikkel “Tehiskaaslased ja nende fiktiivsed elud” (“Katsed nimetada saart. Artikleid fantastikast. Etüüde nüüdiskultuurist 4”, 2013); artikkel “Ühetaoliste tubade globaalklubi” (Müürileht, aprill 2019).

Margaret Tali

Margaret on KVI teadur

 

Mida kunstiteadlase elukutse sinu jaoks tähendab? 

Minu jaoks tähendab see ühiskonna uurimist pildi meedia, selle loojate ja kujundajate kaudu. Pean tegelikult ennast nii kunstiteadlaseks kui kultuuriteoretikuks ja minu jaoks tähendab kunsti uurimine topeltaeglustumist, et mõelda millest pildid neis mõlemas kontekstis räägivad. Olen oma senises töös kaua tegelenud muuseumide kogumise ning kureerimispraktikatega, seejuures huvitas mind samavõrd see, mis muuseumides olemas on, kui see mida seal ei ole. Usun, et puudumine võib olla vähemasti sama kõnekas ja see võib meil aidata paremini mõista nii ühiskondlikke arenguid kui nende põhjuseid minevikus. Ka minu kuraatoritööd on olnud seotud aktiivse panustamisega nende puuduste teadvustamisse või tööks nende kõrvaldamise suunas.

Missuguseid põnevaid tööalaseid ülesandeid ja väljakutseid see endaga kaasa on toonud?

Usun, et parimad asjad sünnivad koostöös ja naudin õnnestunud koostööd väga, olgu selleks siis ühised kirjutised, näituseprojektid või publikatsioonid. Minu jaoks on põnev luua seoseid ajaloo ja tänapäeva vahel. Muidugi tähendab see palju lugemist ja süvenemist, mis nõuab aega ning kirjutamist, mis tuleb tihti vaevaliselt, aga mõlemad kannustavad ja inspireerivad. Eriti kui midagi uut saab enda jaoks paika ja leiad õiged sõnad, et seda väljendada. Õpetades viimastel aastatel suuri gruppe olen taasavastanud kui väga ma väikeses ringis õpetamist naudin ning selles mõttes on KVI kunstiteaduse kursuse mõõtmed hästi tänuväärsed – nende käigus saab suhelda üliõpilastega vahetult, neid kaasates ja samas proovile pannes.

Kas on mõni saavutus, mille üle sa oma senises karjääris erilist heameelt tunned?

Põnevaim ja mitmekülgseim koostööprojekt on minu jaoks siiani olnud “Vahendades ebamugavat minevikku” Ieva Astahovskaga Läti Kaasaegse Kunsti Keskusest, mis tõi kokku kunstnikud, kuraatorid ja humanitaarteadlased. Selle käigus korraldasime suvekooli ja sümpoosioni, veel peaks sündima publikatsioon ning näitus Riia kunstimuuseumis 2020. aasta sügisel. Mitmed kunstnikud teevad näituseks uued tööd ning ka see protsess on olnud väga põnev dialoog. Hea meel on olnud ka raamatute ilmumise üle autori ja toimetajana, sest need on alati väikesed verstapostid, mis loovad uusi võimalusi aruteluks ning edasi – ning tihti millegi juurde tagasi – minekuks.

Ingrid Ruudi

Ingrid on KVI nooremteadur

 

Mida kunstiteadlaseks olemine sulle tähendab? 

Kunstiteadlaseks olemine tähendab mulle kindlasti enamat kui kaheksast viieni tööd. See on pigem üleüldisem maailmaga suhestumise viis, vajadus ja soov mõtestada meid ümbritsevat üsna laias plaanis – mõista kunsti ja arhitektuuri kaudu inimest, ühiskonda ja aega. Kunstiteadus pakub selleks ka väga laia valikut väljendusvahendeid ja võimalust neid ise vastavalt teema ja küsimuse spetsiifikale valida. See mitmekesisus on pakkunud mulle palju rõõmu ja rahuldust – on küsimusi ja probleeme, mida on kõige produktiivsem läbi kirjutada tekstina, aga ka teemasid, mille puhul on tundunud kõige asjakohasem koostada näitus, sekkuda sündmuse korraldamise või suisa mingi uutlaadi platvormi algatamisega. Nii algatasime 2010. aastal koos Maarin Ektermanniga projektiruumi MÄRZ, mille eesmärgiks oli luua eksperimentaalne ruum, mis ühendaks omaalgatuslikke ettevõtmisi kunsti- ja arhitektuurinäitustest ja performance’itest filmiõhtute, lugemis- ja diskussioonigruppide, malelaupäevakute, stand-up komöödiate või burleskini. Kombineerisime ise kureeritud sisu avatud ja paindliku osalemisvõimaluse pakkumisega kõigile teistele soovijatele ilma igasuguste etteantud formaatideta, täites kohalikul kultuuriväljal tol hetkel ilmselt mingi olulise tühimiku. MÄRZ oli väga põnev väljakutse nii selles mõttes, kuidas ehitada midagi üles täiesti nullist ja olematute vahenditega, kui ka selles mõttes, kuidas mõtestada kuraatoripraktika ümber moel, mis hõlmaks nii kontrolli ja hoolitsuse kui ka täieliku vabaduse ja usalduse. Katsetus luua ruum, mille toimimisreeglid oleksid pidevas läbirääkimises – omamoodi anarhiline eksperiment, mis kestis poolteist aastat.

Missuguseid põnevaid tööalaseid ülesandeid ja väljakutseid see endaga kaasa on toonud? 

Palju õppimisvõimalusi on pakkunud ka mitmed teised kuraatoriprojektid, näiteks “Gaasitoru” Veneetsia arhitektuuribiennaalil (2008) koos Salto arhitektide ja kunstnik Neeme Külmaga, mille teostamine oli tänu asukohale avalikus ruumis ning Vene ja Saksa paviljonide kaasamisele erakordselt keerukas nii tehniliselt kui kultuuridiplomaatiliselt, pakkudes närvikõdi viimase hetkeni. Ometi olen veendunud, et Veneetsia biennaal on üks asjakohasemaid kontekste, kuhu sekkuda projektiga, mis toob esile arhitektuuri ja infrastruktuuri seotuse võimu, poliitika ja keskkonnatemaatikaga – kaasaegne kunst ja arhitektuur ei ela kindlasti oma hermeetilises elevandiluutornis. Hoopis teistmoodi puudutav kogemus oli koostöö kunstnik Dénes Farkasega, millest sai näitus “How-to-calm-yourself-after-seeing-a- dead-body Techniques” Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (2017). See pika ettevalmistusprotsessiga näitus andis võimaluse dialoogideks, mis ulatusid globaalsest toidujulgeolekust eksistentsiaalse ebakindlusetundeni, ja tegi tuttavaks mitmete väga põnevate inimestega hoopis teistest valdkondadest. Võimalus  kunstniku tööprotsessi väga lähedalt näha, sellele peegeldades ja küsides, nii kahtluse alla seades kui toetades kaasa aidata ja kaasa elada on omaette väärtus.

Kas on mõni saavutus, mille üle sa oma senises tööalases karjääris erilist heameelt tunned? 

Suurt heameelt olen tundnud ka kahe viimase Eesti Arhitektuurimuuseumis kureeritud näituse üle: “Ehitamata. Visioonid uuest ühiskonnast 1986 – 1994” (2015) ja “Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile” (2019). Mõlemad olid omamoodi katse kõnetada meie arhitektuuriajaloo “valgeid laike”, tegeleda materjaliga, millest seni kuigivõrd ei räägitud, ning muuta arusaama arhitektuurse ruumi, inimese ja ühiskonna suhtest mitmekesisemaks. Mõlemal juhul suhtusin näitusesse ühtlasi kui käimasoleva protsessi töövahendisse, mitte ühe uurimistöö lõppraportisse: eesmärgiks oli diskussiooni tekitamine ja uue materjali esiletoomine ning mul oli väga hea meel, et need said päris palju vastukaja nii erialainimeste kui laiema publiku hulgas.

Lugemiseks: Näituse “Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile” (Eesti Arhitektuurimuuseum, 2019) buklett.

Anders Härm

Anders on KVI lektor ja magistriõppekava kuraatoriõppe suuna juht

Vaatamiseks: kuraatorituur KUMU näitusel “Ando Keskküla. Tehnodeelia ja tegelikkus”.

More info

Vaata ka KVId tutvustavat bukletti (2017).