Rubriik: KVI avatud loengud

Esmaspäeval, 25. märtsil kell 17:30-19:30, Eesti Kunstiakadeemias, ruumis A-302

Ettekandjad: Jaana Kokko, Andris Brinkmanis; respondendid: Anu Allas ja Airi Triisberg

Üritus toimub EKA MA Contemporary Art (MACA) ja KVI koostöös ning projekti “Kommunikeerides keerulist ajalugu” (2019–2024) raames.

Moderaatorid: Margaret Tali ja Ieva Astahovska

Üritus toimub inglise keeles.

Minevik on sarnaselt olevikuga tihti ebamugav. Avatud seminaril võtame fookusesse kahe poliitiliselt aktiivse naise elud ja loomingulise töö, et arutada üheskoos, kuidas avada ebamugavust Hella Wuolijoki (1886–1954) ja Asja Lācise (1891–1979) lugudes. Seejuures huvitab meid, kuidas võiks võrdlev perspektiiv kunstnike elule ja tööle aidata muuta nende intellektuaalse ja loomingulise pärandi ebamugavast ja marginaalsetes tingimustes sündinust keeruliseks ja rahvusteüleseks ning kuidas võiksime mõista vasakpoolsete ideede mõju kunstnike loomingus ebamugava asemel kompleksetena. Kuidas kontekstualiseerida ebamugavust ja ähvardusi, mida naised oma karjääri jooksul kogesid? Ning kas seoste loomine nende loomingu ja elude vahel võiks pakkuda meile ühelt poolt viise, kuidas mõtestada paremini pikka 20. sajandit ja teisalt uusi viise selleks, kuidas mõista nüansseeritumalt loomingulist uurimistööd ka tänapäeval?

Hella Wuolijoki (sünd Ella Murrik) oli aktiivne figuur Soome kultuuri-, majandus- ja poliitilises elus. Olles sündinud Helmel kõrgema klassi peres aastal 1888, kolis ta 1904. aastal Soome ja asus õppima Helsingi ülikooli, mis võimaldas naistele kõrgharidust al 1901. aastast. Wuolijoki rahvusvaheliselt tuntuim teatrietendus on “Härra Punttila ja tema sulane Matti”, mille ta kirjutas koos Berthold Brechtiga 1940. aastal. Oma autobiograafilises triloogias, mis on osaliselt kirjutatud Katajanokka vanglas, kus Wuolijokit hoiti süüdistatuna reetmises, kirjeldab ta vägivalda oma vanemate aias Valgas 1905. a revolutsiooni ajal. Olles tunnistajaks revolutsioonile järgnenud puhastustele, jõudis ta klassivõrdsuse ja ajaloolise materialismi ideedeni. Kunstnikuna huvitavad Jaana Kokkot Wuolijoki huvide muutumise seosed isikliku kogemusega.

Asja Lācis (või Anna Lāce) oli läti teatridirektor, pedagoog, teoreetik, väsimatu otsija ja eksperimenteerija, kes oli ühenduslüliks saksa, läti ja vene avangardkultuuri vahel. Lācise elu topograafia toob kokku peamised 20. sajandi Euroopa kultuurikeskused. Oma kogemuse, elava loomu ja teadmistega on ta inspireerinud Berthold Brechti, Walter Benjamini ja paljusid teisi. Peaaegu unustatud ja mõnikord teadlikult välja jäetud, muutus Lācise töö läänes uuesti kättesaadavaks 1960ndatel. Ta on rahvusvaheliselt tunnustatud töö eest kodutute lastega, töölistega ja amatöörnäitlejatega. Ta on avaldanud teosed “Saksa revolutsiooniline teater” (1935) ja “Lapsed ja kino” (1928, koostööna). Andris Brinkmanis kureeris tema arhiivimaterjali Documenta 14 (2017) raames Kasselis, Saksamaal.

Kõik on oodatud arutlema ja kaasa mõtlema!

Jaana Kokko on kunstnik, filmitegija ja õpetaja, kes elab Helsingis. Tema taustaks on kunst ja majandus. Teda huvitavad keeled ja inimeste kohad/ruumid, milles kogemuse singulaarsus avab kollektiivse ja ajaloolise sellisel viisil, mis võimaldab reflekteerida eetilise, poliitilise ja esteetilise dimensiooni üle nii eneserepresentatsioonis kui jagatud elus eneses. Praegu töötab ta kahe filmiga, mis leiavad aset perifeerias, püüdes suunata pilku sellele, mis jääb kuulde- ja nägemisulatusest välja.

Andris Brinkmanis on kunstikriitik ja kuraator, kes on sündinud Riias ning elab Brunates ja Milanos. Ta töötab lektori ja bakalaureuseõppe programmi Maal ja visuaalne kunst juhina Milano Kunstiakadeemias ning külalisprofessorina Läti Kunstiakadeemia kuraatoriõppe suunal. 2021. aastal koostas ta raamatu “Asja Lācis. L’agitatrice rossa. Teatro, femminismo, arte e rivoluzione” (Meltemi, 2021).

Cecilia Alemani

“Ulmade piim: Tagasivaade 59. Veneetsia biennaalile”

Cecilia Alemani on hetkel üks mõjukamaid kuraatorid maailmas. Ta kureeris 59. Veneetsia biennaali peanäituse, mis oli mitmes mõttes ajalooline ja pälvis palju kõneainet. Biennaali pealkiri “Ulmade piim” on laenatud sürrealistliku kunstniku Leonora Carringtoni raamatult, kus ta kirjeldab võlumaailma, kus kõigil on võime muutuda, saada millekski või kellekski teiseks, maailm, kus pole piiranguid, vaid mis pulbitseb võimalustest. 

Loengus kõneleb Alemani oma kogemustest Veneetsia biennaali kui maailma kõige prestiižsema kunstinäituse korraldamisel. Ta räägib sellest, kuidas ta töötas välja näituse teema ja ehitas väljapaneku üles nn ajakapslitele, kuidas ta valis kunstnikud, kuidas kulges töö uute tellimuste, näituse installatsiooni ja lugematute teiste üksikasjadega, mis sellise ulatusliku näituse korraldamisega seonduvad. 

Cecilia Alemani on Itaalia kuraator, kes elab New Yorgis. Alates 2011. aastast on ta New Yorgi High Line’i avaliku kunstiprogrammi High Line Art direktor ja peakuraator. 2018. aastal oli Alemani Art Basel Cities: Buenos Aires kunstiline juht. 2017. aastal kureeris ta Itaalia paviljoni Veneetsia biennaalil ja 2022. aastal  59. Veneetsia biennaali peanäituse “Ulmade piim”. Hetkel valmistab ta ette Anu Põdra isikunäitust, mis avatakse Suschi muuseumis Šveitsis jaanuaris 2024.

Loengu korraldab Eesti Kunstiakadeemia kunstikultuuri teaduskond koostöös Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusega.

Loeng toimub inglise keeles.  

Registreerumine ei ole vajalik.

Info: Annika Toots (annika.toots@artun.ee)