Rubriik: KVI sündmused

7.-8. mai 2026

Toimumiskoht: Eesti Kunstiakadeemia,

Ruum A501

Sümpoosiumi eesmärk on uurida, kuidas viited mütoloogilisele allilmale loovad, säilitavad ja taaselustavad kultuurilise ja sotsiaalse kriitika poliitikat viimase kolme aastakümne (pärast 1991. aastat) kaasaegses kunstis. Projekti keskmes on krooniliste elementide, näiteks kuradite, vaimude, nõidade ja teiste olendite – nii inimlike kui ka mitte-inimlike – kujutamine ja tõlgendamine, mis on seotud allilma, maa-aluse maailmaga, olemise algpõhjustega Balti folklooris ja teistes kultuurimaastikes.

Sümpoosiumi osalejad uurivad, kuidas nende elementide kasutamine kaasaegses kunstis on aidanud kaasa uue sotsiaal-poliitilise teadmiste kogumi arengule, sealhulgas tundlikkusele, teadlikkusele ja arusaamisele mitmetest pakilistest küsimustest, nagu sooline ebavõrdsus, rassism, kliimakriis, tarbimine ja gentrifikatsioon. „Allmaailma kaasaegne kunst“ kasutab publiku ligimeelitamiseks ja kaasamiseks kummalist kujundit ja okultistlikku võlu, vaidlustades status quo’d ning edendades samal ajal arutelu, mis edendab sotsiaalseid muutusi, tugevdab demokraatlikke väärtusi ning edendab kaasavaid ja turvalisi ühiskondi.

Projekti korraldab Läti Kirjanduse, Folkloori ja Kunsti Instituut koostöös Eesti Kunstiakadeemiaga. Projekti autorid: dr Toms Ķencis, dr Jana Kukaine, dr Ieva Melgalve ja doktorant Maija Rudovska. Toetab Läti Teadusnõukogu projekti „Kaasaegne kunst ja folkloor: Allmaailma avamine“ (UNART) (lzp-2024/1-0479).

Kõik on oodatud osalema.
Töötubadesse registreerumiseks palun lingi kaudu: https://forms.gle/jPLYsRJbSYv6FPSf6

Visuaalne kujundus: Liana Mihailova

13. oktoobril toimub Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis (Harju 1) konverents sarjast “Etüüde nüüdiskultuurist”: “Väljad, ruumid, rajad: etendus- ja visuaalkunsti piiriülesed vormid”.

“Inimestele meeldib asju lahterdada [—]: kujutava kunsti kuuluvusega ei taheta tavaliselt segada teatrikuuluvust ja vastupidi. Mõlemad valdkonnad eelistavad jääda “puhtaks”. Olen aga ise avastanud, et ükskõik millist loovat kompositsiooni on mingist hetkest peale võimalik ehitada samadel alustel: teatrilavastus allub teosena täpselt samadele reeglitele, nagu maal või videoinstallatsioon, küsimus on pelgalt vahendite valikus.” Nõnda vastas Ene-Liis Semper 2017. aasta Veneetsia biennaalil esitatud küsimusele oma kunstnikuidentiteedi kohta.

Euroopa kultuuri traditsiooniline kiindumus “puhastesse” fenomenidesse on hakanud murenema alles viimasel poolsajandil: ajal, mil teatri- ja etenduskunsti avarale maastikule on siginenud üha enam nähtusi, mis kaugenevad mitte ainult dramaatilisest, vaid ka postdramaatilisest teatrist, kohtudes visuaalkunsti performatiivsete vormidega. Teisalt on visuaalkunstid leidnud ühisosa teatri, filmi, heli- ja sõnakunstiga. Katsetatakse leitud kohtade, objektide, materjalide, helide, tehnika ja kehadega, pööratakse mänglevalt pahupidi senised tavad, žanrid ja struktuurid. Vaatajad-osalejad kohtuvad uue reaalsusega ootamatutes paikades, kuid piiriületusretked jõuavad ka peavooluteatrisse.

Seda etendus- ja visuaalkunsti otsingulist ala on proovitud püüda eri terminivõrkudesse nagu visuaalteater, installatiivne ja füüsiline teater, performance’i-, objekti- ja materjaliteater. Mitmed uurijad on katsunud jõudu uute hübriidvormide eritlemisega, alates nende vormide kujunemisloost dadaistide, futuristide ja sürrealistide tegevuses kuni tänapäevaste teosteni välja. Richard Schechner on kirjeldanud neid etendusuuringute, RoseLee Goldberg etenduskunsti ja Hans-Thies Lehmann postdramaatilise teatri käsitlustes, mida täiendavad kunstidevahelisuse ja intermeedialisuse teooriad ning semiootilised mõtisklused tõlkimise, piiride, keele ja struktuuride üle. Eesti publik on kohtunud etendus- ja visuaalkunsti põimingutega Baltoscandali ja Tallinn Treff festivalil, samuti esindavad seda suunda mitmed kodumaised kunstnikud: Ene-Liis Semper, Erik Alalooga, Andrus Laansalu, Taavet Jansen, Renate Keerd, Mart Kangro, Joel Väli, Urmas Lüüs, Erki Kasemets, Anita Kremm, Liisa Saaremäel, Netti Nüganen, Keithy Kuuspu jt.

Kuidas luuakse nüüdiskultuuris hübriidseid, eri kunste põimivaid ja ristavaid vorme? Millised piirid eraldavad eri kunste, kunsti ja elu, etendusi, aktsioone ja sündmusi? Kas piirilolemine või piiriületamine võib ka tänapäeval tähendada seda, et piirilolija muutub nähtamatuks? Kuivõrd sobib keele loodud maailm keelevälise maailma kirjeldamiseks? Sellistele küsimustele otsitakse vastuseid sarja “Etüüde nüüdiskultuurist” 19. konverentsil.

KAVA:
11:15-12:45
Liis Kibuspuu. Leonhard Lapini „Multiplitseeritud inimene“ (1980): Eesti esimene performance’i-teatri lavastus
Heili Einasto. Kohaspetsiifilistest tantsulavastustest 1990. aastatel
Urmas Lüüs. Teatraalsest installatsioonist installatiivse teatrini

Kohvipaus 15 min

13:00-15:00
Eero Epner. Alguses ei olnud sõna
Helen Kannus. Kuhu kaod, neljas sein? Ühe konventsiooni hääbumine Eesti teatris
Evelyn Raudsepp. Sotsiaalne publik hüpersotsiaalses ühiskonnas
Ene-Liis Semper. Untitled
Lõunapaus

16.00–18:00
Anita Kremm. Mis on see, mis läidab
Kristel Nõlvak. Ene-Liis Semperi impulsiteater ja tühi ruum
Andrus Laansalu. Liikuvad pildid
Henri Hütt, Kärt Koppel. Konverentsi kattevarjus kõigest, mis südamel

Korraldajad:
Nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ) ja Eesti Kirjanike Liit
Toetavad:
Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia teadusfond