Rubriik: Muinsus­kaitse ja konserveerimine

20. veebruar kl 12 – Puithoonete viimistluskihtide uurimise töötuba, juhendajad

Claudid Valge ja Triin Reidla. Töötoas tutvustatakse puitmajade viimistluskihtide uurimise meetodeid nii teoorias kui praktikas.

Kogunemine kl 12 muinsuskaitse ja konserveerimise osakonnas aadressil Suur-Kloostri 11

Laupäeval, 30.jaanuaril toimus EKA kunstiteaduse instituudis (Suur-Kloostri 11) töötoa “Kes kardab Kopli liine?” tulemuste esitlus, kus tudengid tutvustasid jaanuaris toimunud töötoa käigus leitud võimalikke uusi kasutusviise Kopli liinidele. Esitlus oli suunatud kõigile, kes Kopli piirkonna vastu huvi tunnevad – asumiseltside liikmed, linnaplaneerijad, kinnisvaraarendajad, arhitektid, tudengid, jt.

Kopli, millele peagi näib koitvat helgem tulevik, pakub endiselt vastuseta küsimusi ning lahendamata ülesandeid, seda nii linnaplaneerimise kui üksikhoonetega tegelemise, nii ajaloolise keskkonna delikaatse saneerimise kui loominguliste ja innovatiivsete lahenduste otsimise tasandil. Olukorrast inspireerituna murdsid Tallinna ühe põnevama piirkonna tuleviku kallal ühise töötoa käigus pead arhitektuuri, sisearhitektuuri, muinsuskaitse ja konserveerimise ning kunstiteaduse eriala tudengid Eesti Kunstiakadeemiast ning tulevased ehitusinsenerid Tallinna Tehnikaülikoolist.

Varem on “Hüljatud maastike” sündmustesarja raames tegeletud tööstusaladega Sindis ja Kohtla-Järvel ning Dominiiklaste kloostri Katariina kirikuga Tallinnas ja Paluküla kirikuga Hiiumaal. Õppejõudude juhendamisel kaardistatakse iga õpitoa raames konkreetse paiga hetkeolukord ning mõeldakse läbi rida võimalikke arengustsenaariume. Ka Kopli liinidel otsisid üliõpilased vastuseid väga erineval skaalal paiknevatele küsimustele – kuidas organiseerida elu asumi keskkonnaressursse arvestades ja kasutades; kuivõrd on võimalik jätkata ajaloolist puitkonstruktsiooni hoonete ehitusel; millist elamise viisi soosivad Kopli liinid kui poolsaart läbib transiit; millist rolli mängivad üksikud kivist trepikojad, sammalduvad munakiviteed ja vundamendilindid, mis fragmentidena meenutavad kunagist maastikku? 

Töötuba juhendasid Lilian Hansar, Oliver Orro (EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakond), Andres Ojari, Martin Melioranski (EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakond), Targo Kalamees, Alar Just (TTÜ ehitusteaduskond) ja Tüüne-Kristin Vaikla (sisearhitekt, EKA doktorant).

Ettevõtmist toetas Eesti Kultuurkapital. 

Sündmus leidis laialdast kajastamist ka erinevates meediakanalites, sh. Kanal 2 uudistesaates Reporter, TV3 saates Seitsmesed Uudised (alates 8:47) ning Postimehe koduportaalis. 

Raamatut soodushinnaga 8 eurot saab osta EKA raamatukogust ning muinsuskaitse ja konserveerimise osakonnast.

EKA muinsuskaitse osakonna praktika käigus leiti Vana-Võidu mõisa väikeses saalis mõisa ehitusaegsed maalingud. Hilisklassitsistlik mõis on oma praegusel kujul valminud 19.sajandi keskpaigas. Maalingute näol on tegemist väga kõrgekvaliteediliste koopiatega Herculaneumist. Mõis kuulus von Strykide perekonnale ning maalingud vastavad naabruses asuvate Suure-Kõpu Pompei koopiate ja Voltveti antiikatribuutikat kasutavate maalingute ringile – kõik kolm mõisa kuulusid samale perekonnale ning valmisid samal ajal.

Vana-Võidu maalingud järgivad tüüpilist antiikset seinaviimistlusskeemi: alumises tsoonis on marmoreeritud lambrii, kesktsooni moodustavad suured paneelid ning seinte ülemisse, friisi ossa on maalitud figuraalkompositsioonid.

Täpsem ülevaade ERR-i uudisteportaalist ja TV3 uudistest.

EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna dotsent Hilkka Hiiop ja doktorant Andres Uueni külastasid Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossi, et valgustada vanemate maalikihtide avamiseks infrapunakaameraga Evald Okase nõukogudeaegset pannood “Rahvaste sõprus”. Keskenduti peamiselt kahele paneelile, mis Okase algsetel joonistel kujutasid alasti figuure ja võisid olla töö lõppfaasis üle maalitud ent läbivalgustamise käigus ei leidnud see hüpotees kinnitust. Väiksemaid üllatusi pannoo siiski pakkus, täpsema ülevaate annab ERR-i uudisteportaal.

EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna õppejõudude ja tudengite eestvedamisel toimus 18.-20. novembril Niguliste muuseumis põnev erialane töötuba. Seekord oli tähelepanu keskmes Kannatusaltar ja läbivaks teemaks orgaanilise lahusti toime maalikihile. Külalislektoriks oli kutsutud Maastrichti restaureerimiskeskuse SRAL maalikonservaator Gwendoline Fife, kes muuhulgas lõi kaasa ka Madalmaade kunsti suurima meistriteose, Genti altari konservaatorite tiimis.

Ajakava oli paljudele juba varasemast tuttav: päeva esimeses pooles toimusid avatud loengud kõikidele huvilistele ning pealelõunati praktilised töötoad piiratud arvuga osalejatele. 

Tegemist oli tudengitele olulise sündmusega – mitte just iga päev ei avane võimalust kuulata oma kõrvaga meie eriala rahvusvahelist tipptegijat!

Töötoa kajastust koos videoga saab lugeda ja vaadata ka SRAL-i kodulehel.

Krohvil seinamaalide teisaldamine ja uuele asukohale paigaldamine on olnud läbi ajaloo levinud restaureerimispraktika – mõelgem kasvõi Pompei maalingutele, mis põhimahus asuvad hoopis Napoli Rahvusmuuseumis. Siiski on seda moodust valdavalt rakendatud vaid freskotehnikas maalingute puhul. Viimane poolsajand aga taolist restaureerimispraktikat ei soosi – arhitektuurse maalingu puhul eeldatakse pigem, et see säilitatakse oma autentses kontekstis.

Siiski on vahel paratamatu, et taoline suhteliselt vägivaldne praktika ellu viiakse, näiteks siis, kui maalingu kandja ehk hoone lammutatakse ning teisaldamine on maalingu säilitamise ainus võimalus.

Taoline pretsedent võeti Eestis esmakordselt ette 2010. aastal, kui lammutati EKA õppehoone. Toonased konserveerimisosakonna tudengid eemaldasid vana peahoone seintelt kümmekond väärtuslikumat maalingut. Paraku seisavad need täna aga EKA laos ning uut asukohta neile veel leitud pole.

Teine taoline ettevõtmine osutus vajalikuks Tartu Kaubamaja lammutustööde käigus. 1970. aastatel asus kaubamaja hoones märgiline restoran “Tarvas”, mille sümboliks oli Elmar Kitse sgrafiitotehnikas hiidpannoo. Selle eemaldamiseks töötas EKA konserveerimisosakond koos insenerifirma Haspo OÜ-ga välja tehniliselt keerulise süsteemi, kuidas maalingud seintelt koos krohvikihiga kätte saada. Maalingutele kinnitati profülaktilise kleebisena kaks kihti kaitsekangast ning paneelide ümber konstrueeriti raamisüsteem, mis maalingut seinalt eemaldamise ja ladustamise ajal kaitseb. Elmar Kitse maalingu reljeefsus ja tavatud maalivõtted tegid ettevõtmise kohati keeruliseks, kuid pannoo õnnestus seinalt eemaldada. Kahjuks ootavad ka need maalingud seniajani ERMi fondis oma uut asukohta.

Õnneks saame rääkida projekti kolmandast faasist – maalingu taaseksponeerimisest arhitektuurses keskkonnas – oma kolmanda sarnase projekti puhul. 2015. aasta mais eemaldasime Vana-Võidu mõisa nõukogudeaegsest, lammutamisele määratud juurdeehitisest Elmar Kitse viimase pannoo – tegemist oli taas hästi läbi komponeeritud reljeefse maalinguga. See sai ka esimeseks maalinguks, mis leidis tee uuele seinale. Tänaseks võime öelda, et riskantne ja tehniliselt keerukas ettevõtmine on väga hästi õnnestunud ja maaling on täies hiilguses Viljandi Kutseõppekeskuse uues õppehoones eksponeeritud. Jääme ootama, millal saame EKA uue hoone seintele “kleepida” ka meie vana õppehoone maalingud!

3. novembril viidi Tartu Ülikooli keemialabori, EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonnna ning Eesti Keskkonnauuringute Keskuse koostöös läbi Tartu Jaani kiriku skulptuuride analüüs figuuridel kasutatud pigmendivaliku ja maalimistehnikate kaardistamiseks. Loe sündmusest lähemalt Rahvusarhiivi ajaveebist

Dortmundis toimus 1. – 3. oktoobril Saksa muinsuskaitse teooria ja õpetamise töörühma kongress teemal “ Struktuurimuutused – mälestise muutused. Ümberehitused, kasutuse ja tähenduse muutused”, millest võttis osa EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna juhataja Lilian Hansar. Ettekannetest jäi kõlama, et mälestiste funktsioonimuutused on paratamatud ning originaalkujul mälestiste säilitamine ei ole võimalik. Paraku on linnastruktuuri muutused Dortmundis nii ulatuslikud, et kesklinnas on säilinud vaid mõned üksikud ajaloolised ehitised.  

Aastal 2005 avastati Tallinna Toomkiriku orelirõdu alt suurejoonelised, 18.sajandi lõpust pärinevad arhitektuursed maalingud, millel on kujutatud perspektiivselt koonduvat sammaskäiku. Laudisele maalitud ainulaadsed kunstiteosed olid kaetud mitmete värvikihtidega ning varasem teave nendest puudus. Järgnevatel aastatel avati ja restaureeriti kolmest maalitud kaarest kaks. Kolmas kaar, mille asukoht jäi 1990. aastatel Toomkiriku loodenurka rajatud vapirestaureerimise töökoja ruumidesse, jäeti toona puutumata.

Tänaseks on vapitöökoda oma funktsiooni kaotanud ning kirikul on plaan see ruum lammutada. Sellega seoses tõusis taas päevakorda kolmanda maalivälja puhastamine, mis võimaldaks kompositsiooni täies ulatuses eksponeerida. Möödunud kuul tegid EKA konserveerimistudengid ja õppejõud puhastustöödega algust.