Rubriik: Muinsus­kaitse ja konserveerimine

Veneetsia harta on mälestiste ja ajalooliste paikade konserveerimise ja restaureerimise rahvusvaheline harta, mis võeti vastu 1964 aastal. 01.-04.oktoobrini toimus Viinis selle sündmuse äramärkimiseks rahvusvaheline konverents ’50 aastat Veneetsia hartat – ajalugu, retseptsioon ja tulevikuperspektiivid’, mille korraldasid Arbeitkreis Theorie und Lehre der Denkmalpflege (Saksamaa), Bundesdenkmalamt (Austria), Österreichisches Museum für angewandte Kunst (Austria) ja ICOMOS.

Konverentsil osales EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna juhataja, professor Lilian Hansar.

Konverentsil arutati harta ettevalmistust ja ajalugu ning keskenduti küsimusele, kuidas see vastab tänapäeva muinsuskaitse põhimõtetele. Leiti, et harta tõlked on tihti erinevad ning on sellest tingituna tekitanud mitmel pool segadust (sh. Eestis). Kokkuvõtvalt leiti, et selle põhitõed on jätkuvalt aktuaalsed, ehkki mälestiste eri liikidest tulenevalt on hiljem vastu võetud mitmeid spetsiifilisemaid, kitsamatele valdkondadele kontsentreeruvaid hartasid: näit. ajaloolisi parke kaitsev Firenze harta aastast 1981; linnaehitust käsitlev Washingtoni harta aastast 1987 ning 1993 aastal vastuvõetud Nara dokument, mis laiendab muinsuskaitse materiaalset pärandit ka vaimsele pärandile.

Konverentsi raames külastati ka Austria muinsuskaitseametit, mille juurde on riigi finantseerimisel loodud kaasaegse kõrgtehnoloogiaga varustatud kunstimälestiste restaureerimise töökoda. Täpsemalt saab nende tegevusega tutvuda siin

04.oktoobril astus professor Lilian Hansar Saksamaal tegutseva muinsuskaitse teooria ja õpetamisega tegeleva töörühma Arbeitkreis Theorie und Lehre der Denkmalpflege liikmeks. Organisatsioon kogub ja levitab erinevaid muinsuskaitsealaseid üritusi ja erialakirjandust puudutavat informatsiooni, viib läbi aastakonverentse ning publitseerib peetud ettekannete materjale.

EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna traditsiooniks kujunenud igasügisene Eesti-reis (õppeaine ‘mälestis ja keskkond’, mis alati toimub ekskursiooni vormis) viis sellel aastal Viljandimaale. Nagu ikka, oli eesmärgiks tutvustada tudengitele võimalikult erinäolist pärandit ning erinevaid restaureerimisprobleeme. Käidi mõisates, luterlikes- ja õigeusu kirikutes, väikelinnades ning alevites; vaadati mõnda kunagist jõukat mulgi häärberit ehk suurtalu edevat elamut ning sekka sattus ka 20.sajandi arhitektuuri eestiaegse maarahvamaja või 1960. aastate modernistliku kolhoosiklubi näol. Viljandi linnas seekord pikalt ei peatutud kuid siiski saime mahti tutvuda kolme väga silmapaistva ehitisega: Viljandi Pauluse kirik, Ugala teater ning eestiaegse Paluküla kooli juurdeehitusena mullu valminud uhke riigigümnaasium. Reis kestis kolm päeva, ööbimistega Kärstnas ja Karksi-Nuias. Ilmad olid ilusad ja meeleolu mõnus. Ainus, mis meid kurvastas, oli mõnede mälestiste ehmatavalt halb seisund: kui see vähegi võimalik oleks olnud, tahtnuks tudengid neile hääbuvatele või lihtsalt hooletusse jäetud hoonetele otsekohe oma kätega appi tormata.

Nagu tavaks kujunenud, toimusid tagasiteel bussis missivalimised parima külastatud objekti väljaselgitamiseks. Sel aastal osutus salajase hääletuse võitjaks Tarvastu – romantilised lossivaremed koos hilisema mõisnike matusekabeliga. Palju hääli kogus ka Viljandi riigigümnaasium, mille uus moodne õpikeskkond paljudele muljet avaldas.  

EKA

muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna dotsendi Hilkka Hiiopi välislähetus.

Urbino, Liege ja

Porto Ülikoolide professorite initsiatiivil alustati juba aastaid tagasi

projektiga, mis tegeleb lõuendalusel maalide erinevate dubleerimismeetoditega.

Dubleerimine on olnud maalirestaureerimises traditsiooniliselt tavapärane

tegevus, mille tulemusel kantakse vana lõuend üle uuele. Tänases

konserveerimises kasutatakse dubleerimist märksa vähem, kuna see rikub

originaalmaali autentse materjali. Siiski on pika

restaureerimisajaloo vältel suur osa lõuendmaale selle protsessi läbi teinud

ning konservaatoritena peame tundma traditsioonilisi konserveerimisvõtteid. 

Euroopa on olnud

ajalooliselt jagatud kolme meetodi vahel: põhjapool Alpe on kasutatud vahapõhist

dubleerimist, lõunapool Alpe jahupasta põhist dubleerimist ning Vene

traditsioon on tuginenud Volga jões ujuva tuurakala liimi põhisele

dubleerimismeetodile. Õpitoa raames

demonstreerisid Euroopa ülikoolide õppejõud erinevaid traditsioonilisi ja

kaasaegseid sünteetilistele liimainetele ning kõrgtehnoloogilistele vahenditele

tuginevaid meetodeid.

Erasmuse programmi raames läbiviidud õpitubadest esimene

toimus 2013 aastal Liege’i Ülikoolis, sellel aastal viidi see läbi Portos ning

aastal 2015 on võõrustajaks Urbino Ülikool.  Õppes osales mõlemal aastal ligi 50 tudengit

üle Euroopa. EKA dotsendi Hilkka Hiiopi roll oli tutvustada ja demonstreerida

Vene traditsioonile tuginevat kalaliimi tehnoloogiat, mis on olnud ka Eesti

konserveerimise alusmetoodika.  Lähiajal

on ilmumas ka erinevaid dubleerimismeetodeid analüüsiv publikatsioon.

Juhendajad:

Väliuuringud: Kaarel Truu, Maris Mändel

Siseviimistlusuuringud: Hilkka Hiiop,

Kristina Aas, Kaisa-Piia Pedajas, Helen Volber

Kolga mõis on

suurimaid klassitsistlikke mõisahooneid Eestis.Tänasel mõisa peahoonel on kaks

peamist ehitusperioodi – 18.sajandi II pool 

ja 19. sajandi I pool. Mõis väärib esiletõstmist nii selle suuruse kui

valdajate tõttu – Eesti oludes on Kolga tõeline hiigelmõis ning tema omanikeks

on olnud nii De la Gardie’d kui Stenbockid.

Kooliaasta sissejuhataval nädalal viis EKA

muinsuskaitse ja konserveerimise osakond pea täies koosseisus (kokku ligi 50

inimest) läbi selle Eesti ühe võimsama arhitektuurimälestise siseviimistluse ja

ehituskehandi uuringud. Kurbusega peab tõdema, et Kolga mõisa keeruline

lähiajalugu on hävitanud suurema osa hoone uhkest siseviimistlusest – tänaseks

on säilinud vaid väikesed fragmendid kunagistest erakordselt kõrge kvaliteediga

klassitsistlikest ja historitsistlikest viimistluskihtidest. Siiski suutsime

praktika käigus tuvastada fragmentide ulatuse ja stratigraafia ning jäi üle

vaid nentida mõisa kunagiste väärikate omanike peent kunstimeelt.

Erandi moodustab Kolga mõisa kabelina

tuntud ruum, mille siseviimistlus on säilinud pea puutumatuna tänaseni. Seda

ruumi on peetud siinse klassitsismi üheks absoluutseks tipuks. Uuringute

tulemusel selgus siiski, et tõenäoliselt on tegemist hoopis historitsismi

perioodi ehk 19. sajandi lõppu kuuluva viimistluskihiga, mille kõrge kvaliteet

ja maitsemeel on muljetavaldavad. Ehkki kabeli päritolu, aeg ja autor on seni

tuvastamata, lubavad esialgsed andmed seda seostada ühe kummalisema kujuga meie

kultuuriloos – krahv Eric von Stenbockiga. Tema inglise taust, liikumine

toonases briti kõrgkultuuri ringkonnas koos Oscar Wilde’i, Aubrey Beardsley ja

prerafaeliitidega, millele lisandus dekadentlik ja ohjeldamatu elulaad ning  õudusromaanide kirjutamine, võiks olla

selgituseks ka kabeliruumi erilisusele siinses kultuuriruumis. 

 

Juhendajad: Anneli Randla, Hilkka Hiiop

EKA muinsuskaitse ja konserveerimise
osakonna magistrandide siseviimistlusuuringute praktika Haljala kirikus tõi
päevavalgele maalingud võidukaarel ja piilaritel.

Haljala kirik on Virumaa keskaegsete
kirikute seas üks omapärasemaid. Selgelt kaitsefunktsioonile orienteerituna
kuulub ta otsapidi militaararhitektuuri valdkonda.

Kirik on praegusel kujul nelinurkse
võlvitud kooriruumi, sellega põhjaküljel liituva käärkambri, avara
kolmelöövilise pikihoone ja kõrge läänetorniga kavatis.

Kiriku kooriruum ja käärkamber rajati u. 1430–1440,
mõnekümne aasta pärast ehitati ja võlviti pikihoone. Pikihoone plaan ja võlvid
on silmatorkavalt ebakorrapärased, mis annab kirikule eriti arhailise ilme.
Seda võimendavad omakorda 1998. aastal kirikus toimunud põlengu tagajärjel tahmunud
pikihoone seinad ja võlvid.

Haljala kirikus on läbi viidud
ehitusarheoloogilisi uuringuid, kuid siseviimistlusega ei ole varem tegeletud –
see andis põhjuse otsida kirikus ajaloolist dekoori, sh maalinguid. Ja tõepoolest, kiriku
varasemast viimistluskihist need ka võidukaarelt ja piilaritelt leiti.

Maalingud on oma tüübilt lihtsad kvaadrid,
kuid erinevalt Eestis seni valdavalt tuntud punase ookriga teostatud ornamentidest
on Haljala kirikust leitud maalingud hallides toonides. Tänu kirkiuõpetaja
Margit Nirgi initsiatiivile ja aktiivsusele on lootust, et võidukaare maalingud
avatakse peatselt ka täies mahus ning Eesti on taas rikkam ühe maalitud kiriku
võrra!

Juhendajad: Anneli Randla, Hilkka Hiiop,
Merike Kallas

EKA muinsuskaitse ja konserveerimise
osakonna II kursuse bakalaureusetudengite siseviimistlusuuringute praktika Nõo
kirikus tõi päevavalgele imposantsed maalingud hoone võlvidel.

Nõo kirik on Lõuna-Eesti olulisim keskaegne
maakirik. See on ainus kirik piirkonnas, mis on pea terviklikult säilitanud oma
13. saj. algkuju.

Kirik koosneb ühelöövilisest kooriruumist
ja kolmelöövilisest kodakirikulisest pikihoonest. Koor ja pikihoone kesklööv on
kaetud roietega domikaalvõlvidega, külglöövid ristroidvõlvidega.

Ehkki 2012 aastal viidi kirikus ARC Projekti
poolt läbi põhjalikud siseviimistluse uuringud, jäid toona maalingud leidmata.
Põhjuseks aja ning vahendite nappus – uurijad ei pääsenud tookordsete
vahenditega võlvideni.  Aga just maakiriku
kohta eriti kõrgetes võlvipäistes (kooriruumi võlvi kõrgus põrandast on ligi 13
meetrit) kiriku ulatuslikud maalingud asuvad. Oma iseloomult on tegemist siinses
kontekstis küllalt kummalise dekooriga – võlvipäisest siiludele kulgevad
taimornamendid ja kujundid, mille ajalist ja stiililist kuuluvust on analoogide
puudumise tõttu keeruline leida. Esialgse oletuse kohaselt võiks tegemist olla
Poola-Rootsi sõjapurustuste järgse kihistusega 17. sajandist.

Juhendaja: Hilkka Hiiop

Muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna magistritudengid Kristina Aas ja Eva Tammekivi restaureerisid ja korrastasid Viinistu Kunstimuuseumis kuu aja vältel eesti kunstiklassikat. Muuseumikülastajal oli võimalik restaureerimistöid uudistada kohapeal sisseseatud konserveerimisstuudios. Kokku vajasid korrastamist ligi 30 tööd. Keerulisemas seisukorras maalid tuleb siiski transportida Tallinnasse, spetsiaalse sisseseadega EKA maalirestaureerimise stuudiosse. Viinistu oma imelise asukoha, hea seltskonna ja erilise atmosfääriga on kindlasti üks meeldejäävamaid praktikakohti meie osakonna ajaloos.

Kunstihariduse osakonna avatud seminarid kõigile huvilistele, eelkõige aga neile, kes kaaluvad kunstiõpetaja magistriõppekavale õppima tulemist.

Seminarid toimuvad Suur-Kloostri 11- 303 kell 15.00-16.30: 

20. märtsil Anneli Porri ja Kunstiteose analüüsi didaktika

11. aprillil Merike Rehepapp ja disainididaktika

25. aprillil Anu Purre ja muuseumipedagoogiline didaktika

23. mail Edna Vahter ja kunstididaktika

11.-15.novembril toimus Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Kunstimuuseumi ühise ettevõtmisena nädalane rahvusvaheline workshop, mis keskendus laiemalt puitpolükroomia ja kitsamalt Hermen Rode altariretaabli konserveerimisele.

Workshop oli suunatud eelkõige doktoriõppe, aga ka teiste tasemeõpete tudengitele ning erialaspetsialistidele.

Töötoa läbi viimiseks oli Eestisse kutsutud valdkonna kaks “grand old man’i”,
üks esindamas Lääne ja teine Ida konserveerimistraditsiooni – dr Arnulf von Ulmann, puitpolükroomia asjatundja ja Germaani Rahvusmuuseumi Konserveerimisinstituudi kauaaegne juhataja ning Rode altarit restaureerinud Nikolai Bregman Venemaa Riiklikust Restaureerimise ja Teadusliku Uurimise
Instituudist Moskvast.

5 päeva jooksul andis dr Ulmann auditoorsete loengute raames laiapõhjalise sissevaate keskaegse puitskulptuuri konserveerimisvõimalustesse, kaasaegsetesse esitlusmeetoditesse (3D rekonstruktsioonid jmt) ning käsitles vanema kunstipärandi eksponeerimistingimuste ja eksponaatide valgustusega seotud probleeme. Pärastlõunane tegevus toimus Nigulistes, Rode altari taha kooriruumi loodud konserveerimisstuudios.

Nädala jooksul analüüsiti Rode altari konserveerimise lugu, vaadati altari
sisse nii otseses kui ülekantud tähenduses, uuriti skulptuure mikroskoobi,
foto- ja videokaamerate vahendusel. Pärastlõunaste töötubade teoreetiline
diskussioon keskendus küsimusele, kuidas eilsed konserveerimisotsused mõjutavad tänaseid ja homseid otsuseid nii eetlises, esteetilises kui metoodilises
plaanis.  

Altari ulatuslikud konserveerimistööd viidi läbi 1975-1992 aastatel, mil
töid juhtis üks vene esirestauraatoreid Nikolai Bregman – osaliselt toimusid
need kohapeal (toona Oleviste kirikus, hiljem ka Nigulistes), osa altari
detaile aga viidi  Moskvasse restaureerimisinstituudi töökotta. Tööd katkestas poliitiline pööre 1992. aastal – puhastamata ja konserveerimata jäid umbes pooled retaabli skulptuuridest.

Nüüd, üle 20 aasta hiljem, jätkatakse konserveerimist Eesti Kunstimuuseumi
spetsialistide poolt; töödega kaasneb põhjalik tehniliste ja kunstiajalooliste
uuringute programm ning avalikkusele suunatud üritused.

Workshop oli mitmeid aastaid kestva suurprojekti avalöök, mille ülesanne haridusliku poole kõrval oli vaadata koos eriala tippspetsialistidega üle vene-aegse konserveerimise metoodika ning leida tänane konserveerimislahendus. 

Kokku osales töötoas üle 50 inimese nii Eesti Kunstiakadeemiast, Eesti
Kunstimuuseumist, Ennistuskojast “Kanut”, Tartu Ülikoolist, ERM-ist jm.  Ehkki kohati kippus erinevate keelte virrvarris (eesti, vene, inglise, saksa) teema fookusest välja libisema, võib kokkuvõttes hinnata nädala tulemust õnnestunuks – juba selliste suurmeeste kohalolu andis alustatud projektile täie hingamise.

Jälgige Niguliste kodulehte, kus vahendame oma tegevust ka filmilõigukeste ja varsti avaneva blogi kaudu.

Hilkka Hiiop, Hedi Kard, Tarmo Saaret

Lisa sisutekst

Kolmapäeval, 20. novembril kell 17.30 toimub Niguliste muuseumis Amsterdami Ülikooli emeriitprofessori Anne van Grevensteini
avalik loeng vendade van Eyckide Genti altari uurimisest ja
konserveerimisest rahvusvahelise koostööprojekti raames aastail
2010–2011.

Anne van Grevenstein on õppinud
maalikonserveerimist ja kunstiajalugu Brüsseli Ülikoolis ja Istituto
Superiore per la Conservazione ed il Restauro’s Roomas. Ta on töötanud
Frans Halsi muuseumi peakonservaatorina, asutanud ja juhtinud aastaid
Limbourgi Konserveerimisinstituuti (SRAL) ning õpetanud Amsterdami
Ülikoolis praktilist konserveerimist. Ta on konserveerinud põhiliselt
Madalmaade maalikunsti, kuid tegelenud põhjalikult ka ajalooliste
interjööridega.

Vendade van Eyckide Genti altari
uuringuteks ja esmaseks konserveerimiseks algatas Getty Instituut 2010.
aastal rahvusvahelise koostööprojekti, mida juhtisid Anne van
Grevenstein Amsterdami Ülikoolist ja Ron Spronk Queensi Ülikoolist
Ontarios. Projekti raames viidi läbi altari ulatuslik tehniline
dokumenteerimine, seisundi uuringud, koostati konserveerimiskava ning
tehti esmased konserveerimistööd. Selle projekti käiku ja tulemusi
tutvustabki Anne van Grevensteini avalik loeng.

Loeng on inglise keeles ja ilma tõlketa.

Loengu korraldab Eesti Kunstiakadeemia
muinsuskaitse ja konserveerimise osakond koostöös Eesti Kunstimuuseumi
Niguliste muuseumiga.

Vaata projekti kohta lähemalt: http://closertovaneyck.kikirpa.be