Foto: Toomas Kivikas
Inimtühjus. Keha kergus. Suur vaikus.
Aeg peatub. Inimtühjus. Vee massiivsus. Iseenda väiksus. Keha kergus. Suur vaikus.
Kuhu põgeneda veel maakeral, kus elab peaaegu 7,3 miljardit inimest? Miks mitte minna omadega vee alla. Mõte sellest tundub esmapilgul jabur, kuid olles kord selle sammu teinud, on raske leida käeulatuses asuvat inimtühjemat paika, kus aeg saab teise mõõtme.
Oma esimese peaaegu vabasukeldumise kogemuse sain 2016. aasta suvel Rummu Karjääris – peaaegu, sest siis ei teadvustanud ma veel endale päris täpselt, millega tegu on. Püüdlikult hoidsin vee all hinge kinni, et jälgida läbi veepinna sügavustesse ulatuvaid päikesekiiri ja olin aja kulgemise aeglustumisest lummatud. See lühike, kuid emotsionaalne kogemus oli millegi suurema algus, kuhu olin jõudnud tänu oma toona veel uutele sõpradele, kes hobi korras vabasukeldumist harrastavad. Suplusklubi, mis poolhuumoriga tituleerib end nimega “Neverdive“ on väike seltskond asjaarmastajaid, kes vahelduva eduga ilmutab end ühistel sukeldumisretkedel ja basseinitrennides.
Mis on vabasukeldumine? Vabasukeldudes sõltub sukelduja vee all üksnes oma kopsudesse talletatud õhukogusest. See tähendab, et mida kauem suudab sukelduja oma hinge vee all kinni hoida, seda parem. Teoorias lihtne, kuid praktikas pidevat harjutamist nõudev tegevus, mida saadab alati teatav adrenaliin ja ekstreemsus, seejuures tuleb jääda rahulikuks, usaldada iseend ja mis peamine – usaldada vett. Oma keha ja vaimu piiride nihutamine on vabasukeldumise lahutamatu osa: vabasukelduja proovib iga korraga olla vee all natuke kauem, minna natuke sügavamale, ujuda natuke kaugemale. Pidev enesedistsipliin tasub vee all aga heldelt – avaneb paljudele varjatuks jääv maailm, mis vaatajani jõuab vaid läbi video või foto.
Hariduselt klaasikunstnik, kuid hingelt samapalju fotograaf olen pidevalt otsimas seda ühisosa kahe eri meediumi vahel. Mind huvitab, mis juhtub siis, kui klaastaies liigub pretensioonitust galeriiruumist ootamatusse keskkonda, luues nii uue terviku. Seejuures võib lõpptulemiks olla üksnes foto – kordumatu hetke jäädvustus. Nii sündis seeria Rummu vetes pildistatud klaasorganisme järjekordse otsingu käigus ning rajas tee uuele eneseväljenduse vormile.
Pildistada vee all hinge kinni hoides ei ole kaugeltki lihtne tegevus. Esialgu on selles palju juhuslikkust, kohmakat klõpsimist, kuid mida kogenumaks saab sukelduja, seda kindlamaks muutub kontroll kaamera üle ning teadlikumaks kaadrivalik. Mängida, otsida, katsetada fotograafia vallas ja ekstreemsetes oludes on suplusklubi uus väljakutse, mis ei lase oodata. Vesi kutsub.
Foto: Toomas Kivikas
Foto: Rait Lõhmus