Jaanipäeval tuli kurb teade Kaliforniast Palo Altost – seal suri kunstiteadlane Boris Bernstein, kes suurema osa oma pikast elust pühendas eesti kultuurile.
Bernstein sündis Odessas ja sattus noorukina sõjakeerisesse, algul põgenikuna, hiljem sõjaväelasena. Oma põnevas mälestusteraamatus „Vana kaev“ meenutab Bernstein, kuidas ta sõjaväest vabanenuna 1946. aastal Leningradis edasiõppimist kavandades kõhkles erialade vahel ning valis üpris juhuslikult sealses ülikoolis just kunstiajaloo õppimise. Kuni selle ajani oli talle kunstiliikidest olnud lähedaseim muusika, mis jäi edaspidi küll oluliseks, kuid ikkagi kõrvalharrastuseks. Visuaalset kunsti oli Leningradis muidugi rikkalikult ja kunstiajaloo õppimine innustas ja läks edukalt, kuid paraku nendes üha kitsenevates raamides, mida stalinistlik ideoloogia kultuurile oli seadnud. Lisaks ahistas Bernsteini antisemitism, mis on Venemaal ikka esinenud, kuid mis Stalini viimastel eluaastatel omandas eriti jõhkra ja varjamatu vormi. 1951. aastal ei leidnud Bernstein Leningradis mingit erialast tööd. Lootus seda leida oli keskustest kaugemal ja tuttava soovitus tõi Bernsteini Eestisse, millest ta varem peaaegu midagi ei teadnud. Bernstein on arvanud, et nõnda nagu eriala valik, nii ka Eestisse sattumine oli juhus, kuid tõi kaasa „…ümberasumise ja juurdumise teise tsivilisatsiooni ja erilisse etnokultuurilisse traditsiooni.“
Boris Bernstein asus 1951. aastal tööle Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi kunstiajaloo ja esteetika õppejõuna ning emeriteerus professorina Tallinna Kunstiülikoolist (tänasest Eesti Kunstiakadeemiast) 1995. aastal. 45 aastat oli Boris Bernstein austatud ja armastatud õppejõud üliõpilastele ning sõbralik, vaimukas ja usaldusväärne teekaaslane kolleegidele.
Kunstikriitiku ja kunstiteadlasena tegi Bernstein selle ajaga läbi suure arengu. Ülikoolist tulnuna oli ta enda sõnade järgi ametliku ideoloogia mõju all ja tema esimesed kirjutused olid sellega kooskõlas, kuid „…eesti kontekst aitas vabaneda sotsrealismi lummusest…“ning juba viiekümnendate aastate lõpu kohta kirjutab Bernstein, et „…kroonuretoorika trummipõrin varjas ja kaitses elavat loomingut“. Esimestena ilmusid tekstid traditsioonilisema käekirjaga kunstnike (Eduard Einmann, Aino Bach, Günther Reindorff) loomingust, aga järgnesid kirjutised Ilmar Torni, Vive Tolli, Peeter Ulase, Enn Põldroosi, Malle Leisi, Jüri Arraku ja Nikolai Kormašovi kohta. Boris Bernstein toetas eesti kunsti uuenemist ja eriti tema kirjutatud raamatud ning artiklid eesti graafikast rajasid teed meie graafikaklassikute tunnustamisele. Olulised kunstikriitilised tekstid on koondatud kogumikku „Ringi sees, ringist väljas“ (1979). Bernstein suutis oma kirjutistes ühendada erksa kunstitundlikkuse teoreetiliste üldistustega, tõstes need sellega esile eesti kunstiteadlaste ülekaalukalt empiiriliste uurimuste hulgas.
1960ndatest aastatest kasvas Bernsteini kunstiteoreetiline huvi ja tulemuslikkus. Eesti keeles oli võimalik pisut avameelsemalt kunstiteooriaga tegelda, sest vene keeles avaldatud tekste said NSVL Kunstiakadeemia sotsialistliku realismi valvsad kaitsjad paremini kontrollida. Näiteks Boris Bernsteini artikkel „Seoses vaidlustega realismi üle“ (1966-1967) kritiseeris sel ajal veel elujõulist püüet käsitada sotsialistlikku realismi ühtse stiilina. Sellega kaitses Bernstein kunstnike õigust isikupärasele käekirjale. Niisugune artikkel oleks vene keeles avaldatuna tõenäoliselt hukka mõistetud, kuid eestikeelsena jäi vastulöögita.
Järgmistel aastakümnetel valmisid Boris Bernsteini olulised tööd kunstiteooria ja kunstiteaduse metodoloogia alalt. Mitmed tähtsad artiklid on koondatud kogumikku „Kunstiteadus ja kunstikultuur“ (1990). Kunstikultuuri mõiste kasutuselevõtuga rõhutas Bernstein, et kunstiteos omandab tähenduse üldkultuurilises kontekstis. Sellega distantseerus ta formalistlikust, teosekesksest kunstikäsitlusest. Kunstikultuuri mõiste on lähedane umbes samal ajal Lääne kunstiteaduses kasutuselevõetud kunstimaailma (artworld) ja kunstivälja mõistetega ning Institutsionaalse kunstiteooriaga, kuid viimane aitab seletada eelkõige Lääne 20. sajandi kunstielu. Boris Bernsteini kunstikultuuri mõiste on sisukam eriti seetõttu, et ta ei piirdu modernse ajajärgu kunstiga, vaid käsitleb kunstikultuuri tüpoloogiat, visuaalselt tajutavate artefaktide erinevat seisundit ja toimimist inimkonna ajaloos. Kunstikultuuri tüpoloogiat arendades polnud Bernstein teadlik kõigist Lääne kunstiteaduse lähedastest arengutest ̶ muidugi seetõttu, et külma sõja aastatel oli vastava informatsiooni kättesaadavus juhuslik. Kunstikultuuri analüüsi viimaste aastate kokkuvõtteks võib pidada Boris Bernsteini suurteost „Visuaalne kujund ja kunstimaailm“ (2009).
Tunnustatud kunstiteadlane Boris Bernstein valiti eesti kunstnike liidu juhatusse ja ta pidi palju aega ning tähelepanu pühendama kunstielu korraldusele. Eesti kunstnike liit oli sunnitud tegelema Moskvaga, sest nende organisatsioon oli osa üleliidulisest kunstnike liidust. Viimase pädevuses oli uute liikmete vastuvõtu kinnitamine ning muidugi oli kogu aeg vaja jälgida sealset õhkkonda, eriti Moskva institutsioonidest lähtuvaid ohte eesti kunstielule. Boris Bernstein oli õppinud Venemaal, tal oli seal palju tuttavaid ja sõpru ning ta orienteerus sealsetes võimumängudes, konservatiivsemate ja liberaalsemate rühmituste vahelises võitluses. Seetõttu esitasid eesti kunstnikud Bernsteini kandidaadiks üleliidulisse juhatusse ja ta valitigi sinna 1968-1978. Bernstein andis Eesti kunstnike liidu juhtkonnale olulist nõu ja toetust Moskva institutsioonidega suhtlemisel. 1976. aastal, kui NLKP keskkomitees kavandati 1951. aasta märtsipleenumi taolist eesti kultuuri omapära ründamist, oli Bernstein see, kes suutis veenda eesti kujutava kunsti kritiseerimist kavandanud parteitegelast oma plaanidest loobuma. Kuigi Moskva keskkomitee loobumisel eesti kultuuri suurest ja avalikust kriitikast oli teisi ning tõenäoliselt kaalukamaid põhjusi, on ilmne, et Boris Bernstein oli sel ajal parim eesti kunsti eest kõneleja Moskvas ja tal on hindamatuid teeneid eesti kunsti autonoomia kaitsmisel nendel ohtlikel aastatel.
Taasiseseisvunud Eestis toetas Boris Bernstein innukalt eesti kunstiteaduse järelkasvu korraldamist. Bernsteinilt lähtus idee luua Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse Instituut, kus noored saaksid seda eriala omandada. Ise ta selles paraku pikemalt õpetada ei saanud, sest asus 1995. aastal elama oma tütre juurde Kalifornias. Side eesti kunstiteadusega jäi aga püsima. Bernstein oli hinnatud retsensent artiklitele, mis pretendeerisid ilmuma ajakirjas Kunstiteaduslikke uurimusi.
Mitmed Boris Bernsteini tekstid ilmusid esmalt vene keeles ja tõlgiti hiljem eesti keelde. Boris Bernstein kuulus nende juudi tippharitlaste hulka, kes leidsid Eestis suhtelise refuugiumi Venemaal märatsenud antisemitismi eest. Bernstein on määratlenud ennast kuuluvana eesti kultuuri, kuid ta ei kaotanud sidet ka vene kultuuriga. Ta on öelnud, et samastumine eesti kultuuriga on võimaldanud tal vaadelda vene kultuuri kahte moodi ̶ seest ja väljast. Sellisena on Boris Bernstein rikastanud mõlemaid kultuure ja edendanud vastastikust mõistmist. Eesti kunstnike liidu ja Eesti kunstiteadlaste ja kuraatorite ühingu auliiget, Eesti Kunstiakadeemia audoktorit Boris Bernsteini jäävad austavalt mäletama kõik, kellel oli õnn teda tunda ja kes on saanud süveneda tema vaimsesse pärandisse.
Jaak Kangilaski
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing
Eesti Kultuuriministeerium
Eesti Kunstiakadeemia
Eesti Kunstimuuseum