In Memoriam Heino Parmas

Heino Parmas

In Memoriam Heino Parmas
22.03.1930 – 16.03.2021

Lahkunud on arhitekt ja arhitektuuriõppejõud Heino Parmas, kes oli tuntud eelkõige ehituskunsti teaduslikumale poolele keskendumise ja õppejõuameti poolest. Loksalt pärit poisina lõpetas ta 1948 Tallinna Reaalkooli ning läks arhitektiks õppima Tallinna Polütehnilisse Instituuti. Lõpetanud TPI viimaseks jäänud arhitektide lennus 1954 valis Parmas õppejõudude soovitusel tegevarhitekti karjääri asemel arhitektuuri uurimusliku suuna ja läks Ehituse Teadusliku Uurimise Instituuti aspirantuuri. Ehituses olid algamas pöördelised ajad ning ehitustööstuse moderniseerimiseks tuli läbi viia teaduslik-tehniline innovatsioon.

Teaduste Akadeemia alla kuulunud Ehituse TUIs tegeletigi põhiliselt uute ehitusmaterjalide ja -detailide tehnoloogia arendamisega, aga ka näiteks paremate elamutüüpide kavandamisega.

Toonasele ajale iseloomulikult rakendati pärisellu arendatust siiski vähe. 1959. aastal kaitses Parmas Leningradis arhitektuurikandidaadi väitekirja unifitseeritud silikaltsiidist ja kukermiidist elementide kasutamisest Eesti elamuehituses, olles nii toona üks väheseid akadeemilise kraadini jõudnud arhitekte. Ehituse TUI andis võimaluse ka praktiliseks tööks, Alar Kotli juhitud kollektiivi liikmena osales Parmas Tallinnas Gonsiori 18 asuva eksperimentaalse elamu kavandamises. 1963 valminud elamu oli omas ajas nii tehnoloogiliselt kui ka plaanilahenduselt uuenduslik, kus püüti rangetele suurusnormidele vaatamata teha mugavamaid kortereid. Masselamuehituse tõusulaines ühekordseks katsetuseks jäänud maja oli ka Parmase enda koduks kuni tema elu lõpuni. Parmase materjalialane uurimistöö jätkus aastatel 1963–1968 Johannes Hindi juhitud uuenduslikus silikaltsiidi instituudis. Tänu kandidaadikraadile läks ta Peeter Tarvase kutsel sealt edasi 1968 õppejõuks Kunstiinstituuti, töötades pikalt (1970–1987) ühtlasi arhitektuuriteaduskonna dekaanina. Õppetöö kõrvalt koostas ta ajakirja „Ehitus ja Arhitektuur“ ning projekteeris eratööna mõned elamud ja suvilad. Silmapaistvaim neist oli tema enda paadikuuriga suvila Paatsalu lähedal Muristes (1976, lammutatud). Kalameeste paradiisina tuntud mereäärne koht ei olnud juhuslik valik – nii sõprade kui üliõpilaste seas oli Parmas tuntud eelkõige kirgliku kalamehena.

Taevastelgi radadel kalaõnne soovides,
Triin Ojari

Arhitekti mälestavad:
Eesti Arhitektuurimuuseum
Eesti Arhitektide Liit
Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskond

Jaga sõpradega:

Postitas Andres Lõo
Viimati muudetud

Arhitektuuri­teaduskond