Haridus- ja Teadusministeerium kuulutas oktoobris välja aasta õpetaja konkursi “Eestimaa õpib ja tänab” tänavused laureaadid. Aasta haridusteo tiitiliga tunnustati algatust “Welcome, Ukrainians!”, Eesti Kunstiakadeemia kiirreaktsiooni Ukraina üliõpilastele kunstiõppe pakkuja ja rahvusvahelise abikoostöö käivitajana.
Maarin Ektermann vestles Kaja Toomla ja Anne Pikkoviga, kes Ukraina üliõpilaste abistamist EKAs eest vedasid.
Ukraina üliõpilased pakkusid EKA kogukonnale tänutäheks isetehtud soolaseid ja magusaid varenikuid, 21.06.2022. Foto Kaja Toomla
Palju õnne tunnustuse puhul! Rääkige palun korra üle, mis komponentidest “aasta haridustegu” koosnes?
Kaja: See haridusteo auhind on tegelikult kogu EKA kollektiivile, sest kõik panustasid, nii töötajad kui üliõpilased. Mulle tundub, et kõige paremini paistis silma see osa, et me võitsime tõesti väga kiiresti reageerides vastu Ukraina tudengid, leidsime neile majutuse, tagasime starditoetuse (eraannetuste fondist), nad said siit sooja toitu kaks korda päevas, pakkusime neile õppekohti ja aitasime neil siin jätkata oma elu. Mis võib olla niivõrd välja ei paista, oli see, kuidas EKA juhtkond kõneles Ukraina tudengite eest laiemalt rahvusvahelistes võrgustikes ja aitas neile avada uksi teistesse Euroopa kunstikõrgkoolidesse.
Anne: Ma ütleksin, et meil toimus olukorra emotsionaalne juhtimine. Mäletan koosolekut, mis oli peale sõja algust kohe järgmisel päeval, me olime kõik täiesti šokis, kuid tegime koheselt otsuse, et me aitame Ukraina tudengeid, teadmata, mida see praktiliselt tähendab. Ka ministeeriumi tagasiside meile selle auhinna määramisel oli, et just EKA näitas, kuidas on selline tegutsemine võimalik, sest seal alles hakati otsima ja kaaluma võimalusi, kellena ukrainlased siia ülikoolide juurde võtta jne. Meie lükkasime kõik lahtrid kõrvale ja lihtsalt ütlesime, et võtame. Me olime kooli sees väga ühtsed selles küsimuses ja see ühtsus andis julguse tegutseda. Ministeerium tunnistas, et nad lihtsalt ei teadnud, kuidas seda kõike korraldada, mitmeid teised ülikoolid jäid ootamata ministeeriumist signaali, kuidas Ukraina tudengeid õppesse peaks kaasama. Meie leiutasime siin ise käigu pealt. Tagantjärele üks parimaid otsuseid oli panna kogu protsessi juhtima üks inimene, et info koguneks ühte kohta ja et pall ei kukuks kuidagi toolide vahele maha, selleks inimeseks saigi siis Kaja.
Teine asi, mis oli tõesti oluline ja millele Kaja juba viitas, on EKA inimeste kohalolu rahvusvahelistes loovkõrghariduse võrgustikes ja nende juhatustes. Sel hetkel kõik vaatasid meie otsa, et te olete ju seal kõrval, rääkige, kuidas asi tegelikult on ja nii sai päris palju silmi avada. Nende sõnumite toel saidki loodud nö väravad, kuhu suunata need Ukraina tudengid, keda meie ise ei suutnud enam vastu võtta ja edasi siis iga kool Euroopas pakkus neile juba erinevaid nö maandumisplatse ja pakette. Ning siis tuli tõesti juba see, et Erasmuse õpirände rahade ülejäägid, mis olid seoses koroonapandeemiaga kuhugi vaikselt kogunenud, suunati konkreetselt Ukraina tudengite toetamiseks, tehti võimalikuks selline ridade ümberkirjutus. Nii et täna on ka EKAs olevad Ukraina tudengid just nende stipendiumitega kaetud, neil on majutus, nad õpivad keelt ja võtavad vabakuulajatena aineid.
Maarin: Palju selle eriporgammi raames ukrainlaseid vastu võeti?
Kaja: Kevadel tuli 19 tüdrukut, keda EKA siis selle esimese laine käigus aitas ja kellega me tegelesime, praeguseks jätkab 14. Mõned on praeguseks tagasi läinud, üks sai hoopis stipendiumi Jaapanisse ja läks sinna. Lisaks tuli nüüd kolm magistranti juurde vahepeal.
Anne: Need Ukraina inimeste lood, mida ilmselt alles hakatakse koguma ja avaldama, on ikka pöörased, see on ju tohutu migratsiooni laine! Üks Ukraina tudengitest rääkis, et esimene kuu oli tal ikka väga raske harjuda, ka selliste asjadega nagu meie pikk külm kevad, kõik toidud olid võõra maitsega, tal olid kõik allergilised reaktsioonid, mis olla said, kõik oli valesti – nad ei olnud kunagi üksi reisinud või olid üldse väga vähe reisinud.
Maarin: Kas oli ka plaane/tegutsemisuundi, mis ei hakanud tööle või mida te pikemalt edasi ei arendanud?
Anne: Tegelikult väga ei olnud. Eks mingil hetkel toodi liiga palju a la voodipesu EKAsse, aga siis sai selle jälle kuhugi edasi suunata, teistele algatustele, kes ka sõjapõgenikega tegelesid. Midagi maha ei kantud. Meie Ukraina tudengid olid ka väga tagasihoidlikud, ei võtnud näiteks teist jopet kui üks juba oli. Me ise vajasime ka väga seda asjade toomist, et kas või sellises vormis abistada, see abituse tunne oli ju kõige raskem.
Maarin: Mida teised ülikoolid tegid?
Anne: Ma tean, et näiteks meditsiinikoolist tuleb nüüd terve Ukraina õdede lend jne. Aga ega päris täpselt ei olegi jõudnud jälgida, kuid minu meelest teised suured ülikoolid ei paigutanud neid kevadel kohe õppekavadele ära nagu meie, vaid ootasid riigilt toetuseid, et nad saaksid nüüd sügisel päriselt sisse võtta kui õppeaasta algab, et vabastada nad näiteks õppemaksust vms. Ega EKAs see õppekavadele paigutamine toimis ka tinglikult, kuna see kunstikõrghariduse süsteem, millest nad tulevad, on ikkagi üsna traditsiooniline, õpetatakse klassikalist joonistamist ja meil siin Vabade kunstide teaduskonnas kohtusid nad hoopis mullahunnikutest, traatidest jms tehtud installatsioonidega. Meie haridussüsteem on palju vabam, näiteks selline asi nagu vabaained – neil ei ole sellist asja, et sa ise valid, programm on ära määratud ja paika pandud. Nii et neile on vaja ehk ka rohkem sellist juhendamist ja suunamist. Mitmed pole ka oma õpinguid seal katkestanud, vaid teevad paralleelselt.
Kaja: Me praegu ju ei tea veel, kuidas see kõik edasi läheb. See meie julgus lihtsalt peale lennata tõi loomulikult kaasa ka igasuguseid keerulisi olukordi, kus sa pead käigu pealt palju otsustama. Selliselt saab tegutseda teatud aja vältel, ja kui asi kestab pikemalt, siis peab leidma viisid, kuidas Ukraina tudengite toetamine ja õpivõimaluste pakkumine oleks võimalikult sarnane meie teistele (välis)tudengitele. Selleks et me ei teeks topeltööd.
Maarin: Kaja, kas sa nüüd hoiad ka nendega ühendust?
Kaja: Hetkel olen ma veel kaasas nendes aruteludes, et kuidas korraldada/võimaldada tasemeõppesse sisseastumist neile tudengitele, kes sellest on huvitatud. Ja lisaks on meil WhatsAppi grupp ja kooli peal nad ikkagi otsivad vahel üles, aga nüüd on nad välistudengite all ja välissuhete osakond tegeleb isegi rohkem. Ma ise õppisin ka selle ajaga natuke rohkem piire tõmbama, nüüd juba ütlen mingi mure korral, et see ja see inimene saab teid aidata, võtke ühendust – algul ma tegin seda ka kõike ise ja siis jäin nagu pudelikaelaks, asjad jäid minu taha toppama.
Maarin: Kas EKAl on mingi pikem plaan ukrainlaste jaoks, tundub, et sõda venib ja venib?
Anne: Me peame nendel ikkagi nüüd vähemalt järgmise kevadeni silma peal hoidma, kuidas neil EKAs läheb ja kas neil on siin piisavalt aineid võtta ja et nad end kuidagi kõrvalejäetutena ei tunneks. See on ju laiem teema kogu selle sõjaga, et ka meie ei tohi väsida toetamast. Aga järgmisel kevadel, kui nad tahavad meile sisse astuda, siis tuleb ilmselt mingi teekond neile tekitada, sest nad on teatud asju juba võtnud. Keelenõuetes tuleb ka ilmselt erandeid teha. Ning küsimus on siis, kas need “ukrainlaste” kohad tuleksid õppekavadesse juurde, lisaks tavalisele sisseastujate arvule, mis riik on ette näinud. Nii et seda kõike peab arutama juba praegu, et nii Ukraina tudengitel kui meie osakondadel oleks võimalikult vara selge, milliseid samme kevadel astuda. Meie eesmärk ei ole, et ta astuks sisse just EKAsse, me oleme ka väga rõõmsad, kui ta läheb siit saadud kogemustega kuhugi edasi või tagasi Ukrainasse. Samas me oleme rektoraadis rääkinud, et need tüdrukud, kes selle aasta jooksul on EKAga hästi kohanenud ning tunnevad, et siia jäämine toetab paremini nende arengut või ka on turvalisem, võiksid saada igakülgset toetust EKAsse sisseastumiseks.