Britta Benno isikunäitus „Saamisest maa(stiku)ks“

Isikunäitus „Saamisest maa(stiku)ks“ on Britta Benno kunstipraktikapõhise doktoriuurimuse tööpealkirjaga „Mõtlemine kihtides, kujutlemine kihtides: posthumanistlikud maastikud laiendatud joonistus- ning graafikaväljal“ kolmas osa.

Näituse eelretsenseerimine toimub 12.02.2022.

Doktoriõppe seriaalselt toimivate isikunäituste viimane projekt seab peategelaseks maastiku, mis seni täitis taustarolli. Kujund abstraheerub ning arhitektuur taandub lavalt. Esile kerkib kihiline maastik, maakoore kivimid paljastuvad mullakihi alt. Mineraalide agentsuse kaudu avaneb ühtlasi posthumanistliku filosoofia kristalliseerumine Britta loomingulises (enese)mõtestamises. Tartu Kunstimaja vahetus läheduses asub Tartu Ülikooli Loodusmuuseum ühes mineraalide koguga. Museaalsed väljapanekud, kivististe triibulised tekstuurid ja vestlused geoloogidega asetavad näituse nii kohalikku aegruumi kui ka kunsti ja teaduse ajatusse vaimu.

Tektoonilised kihid on elus, liiguvad ja hingavad, kasvatavad mägesid ning uputavad mandreid. Kihid kerkivad alt ülesse, raputades ja pragundades maakoorikusse auke ning lõhesid. Nagu päikesetõus silmapiiri tagant, nii kerkivad ka sügaval maa sees alumised gaasi- ja õlikihid ikka ülespoole, muutes aeglaselt maapealset maastikku. Samaaegselt loojub kuskil mõni pinnas sügavale Maa sisse. Selleks, et kujutleda tulevikku, peab vaatama minevikku, et seeläbi mõista paremini käimasolevat.

Oma loomemeetodit kommenteerib Britta Benno järgnevalt: „Kujutledes Maa kihte, töötan kihiliselt kunstivahenditega. Kihtidena töötamist võiks nimetada omamoodi kuhjamise meetodiks. Materjalid, jäljed ja kujundid katavad teineteist, nagu maakihid moodustavad suure kera. Kuidas nimetada suuri teoseid, mis koosnevad lõuendist, raamist, krundist, trükitõmmistest, akvarellijäljest, söest, akrüülvärvidest, tušist ja pleksiklaasist? Plastiliin, kangad ja teised (leid)materjalid kombineerituna moondekivimitena litosfääris, sügaval maapõues loovad uusi mõttemaastikke. Poeetiliselt voogavaid mägesid leian tekihunnikuna voodilt, topograafiliselt kaardilt või uute olendite atlasest.“

Näitusetööde teostamisel osalesid: Ragnar Neljandi (operaator, animaator, järeltöö), Kassandra Laur, Iti Oja, Kristiina Tali (installatsioon), Juhan Vihterpal (helilooja)

Tänan: Laine Groeneweg (Smokestack Studio Hamilton), Pudy Tong (Open Studio Toronto),  Robert Zeigler (Cotton Factory Hamilton), Madis Kaasik (Eesti Kunstiakadeemia prototüübi labori meister), Mare Isakar, Juho Kirs (Tartu Ülikooli geokogude hoidja, konsulant), Eesti Kunstiakadeemia graafika töökoda, Katrin Piile, Elnara Taidre.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia ja Nukufilm OÜ.