Denisa Štefanigová „Teiselpool sinist sealpoolsust“ EKA Galeriis 16.02.–16.03.2023

Teiselpool sinist sealpoolsust

Denisa Štefanigová koos Johanna Ruukholmi ja Marleen Suviga. Kuraator Yilin Ma. 

16.02–16.03.2023
Avamine 16.02, kell 17.00

Kultuuriajaloolane Astrida Neimanis kirjutab raamatus “Hüdrofeminism ehk veekoguks muutumisest”, kuidas meie ja teiste vaheline ruum on sama-aegselt nii, kauge kui eelajalooliste vete laotus, kui lähemal meie oma nahast. Štefanigová näitusel “Teiselpool sinist seapoolsust” sulavad inimesed hoovusteks, et siis teiste olevustega jagatud kehas ühes elada. 

Štefanigová praeguste tööde keskmes on voolav liikumine inim- ja mitte-inimsubjektide vahel, kus elusolendid pole teineteisest puutumata ega lahutatud. Nagu kõike hõlmav vesi, mis hoiab meid kehades ringlemise läbi lõpmatult kestvas saamise seisundis, immitsevad Štefanigová teosed “Teiselpool sinist sealpoolsust” endast välja uutele territooriumitele. Spetsiaalselt näituse jaoks loodud teoste kaudu, uurib “Teiselpool sinist sealpoolsust” võimalusi kokkuvoolamiseks ja ühtesulamiseks, tehes seda sarnaselt meie kehade soontes endasse suubuvale veele. 

Kui vaadata Štefanigová teoseid läbi sidususpuntkide, võib märgata nende välja joonistumist ja nende juurdumist – nii heas kui halvas – meie eraelusse. Neimanis on kirjutanud, kuidas: “Hoolimata sellest, et me oleme kõik veest tehtud, teineteisse nõrguvad ja voolavad kehad, paneme me vastu täielikule ühtesulamisele, ainelisele hävingule. Täpsemalt, me lükkame seda edasi kuniks “põrm saab põrmuks ja vesi veeks””. Tõestuse sellele väitele saab leida Štefanigová’ teostes, kus vesi, õhk ja meid siduv miski töötavad kehadevahelise suhtlusvahendina, ühendades vaatajaid ning hõlbustades kehalisusest teadlikuks saamist. Nõnda lähenedes tõusevad nähtavale nii olnud kui olev. Meie kehad hoiavad endas minevikku, kiikudes samaaegselt tuleviku äärel. Oleme keset kestvat endaks saamise seisundit, milles puudub taassünni naiivsus. 

Štefanigová lähenemises, mis esitab väljakutse inimliku ja mitte-inimliku piiridele – kõigele, mis hoiab neid kahte sfääri sotsiaalselt ja keskkondlikult lahus – on midagi kvääri. Nagu selle kohta on kirjutanud bell hooks: “Kväär ei tähista seda, kellega sa seksid. See võib küll olla osa sellest, kuid kväär tähistab seesmise mina vastaseisu ümbritsevaga ning tungi selles luua ja leida koht vestluseks,  edenemiseks ja armastuseks”

Štefanigová praktikas täidab vesi olulist rolli – alustades veest, millest koosneb akrüülvärvi keha, lõpetades vee enda kuivamisjälgedega lõuendil. Štefanigová ühe joone tehnika äratab maalides mingi niiske tõe – peegelduse, mis on lõpmatus liikumises. Asetades maalid teineteise kõrvale, loob Štefanigová laine, mis voogab läbi ruumi. 

Näitusel on eksponeeritud Denisa Štefanigová maalid ja installatsioonid koos Marleen Suvi skulptuuridedga. Näitust saadab piiratud tiraažiga kataloog, mis uurib näitust läbi kunstnik Denisa Štefanigová ja kuraator Yilin Ma dialoogi. Kataloogi on kujundanud Johanna Ruukholm. 

Denisa Štefanigová (s. 1995) on Tšehhi kunstnik, kes töötab peamiselt maali vallas. Ta kaitses hiljuti magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti õppekavas – bakalauresusekraadi Brno tehnikaülikooli vabade kunstide teaduskonnas, olles ennast lisaks täiustanud õpingutel Bilbaos aastal 2021. Štefanigová oli sel aastal üks 15 nominendist ülebaltikumilisele Young Painter Prize-ile. Tema viimasteks näitusepaikadeks on olnud MO muuseum Vilniuses, Hobusepea ja Hoib galeriid. Štefanigová teoseid võib leida nii KogArt-i kui SYNLAB-i kogudest. Sel aastal ootavad teda nii isikunäitused Tallinnas, Prahas kui grupinäitus Ungari kunstniku Asztrid Csatlosega Brnos. 

Marleen Suvi (s.1998) on kaitsenud bakalaureusekraad Eesti Kunstiakadeemia maali erialal ning on hetkel EKA magistrant kaasaegse kunsti õppekaval. Oma praktikas uurib Suvi inimkeha ja -hinge vastastikust põimumist. Parasjagu on tema käsitlevate ideede keskmes endaga kohtumise võimalikkus, vastuse leidmine küsimusele: “kuidas lasta lahti isekusest”, ning mida tähendab enda kujutamine seksuaalsel viisil.
Valdav enamus Suvi loomingust on autoportreed. Haikuloome puhul on kunstnik proovinud mõtestada tühje, teaduvustamatusest pinnale kerkinud, otsekui kellelegi teisele kuuluvaid fraseeringuid. Peamisteks materjalideks, millega kunstnik töötab, on õlivärv, lõuend ja klaas. Tema hiljutistest näitusteks vääriksid välja toomist “Külaline” (Hobusepea galerii, 2022) ning “Et keha ei unustaks” (Vent Space, 2021).

Johanna Ruukholm (s. 1996) on graafiline disainer ja kunstnik, disainistuudio Jojo&me liige. Ruukholmi haardeulatus graafilise disaini vallas on lai, ulatudes veebilehtedest illustratsioonideni ning ta naudib väga lugude jutustamist läbi erksate ja mõistatuslike tegelaste ja maailmate. Peale igapäevase töö arvuti ja joonistusvahenditega, loob Ruukholm keeramilisi skulptuure ja tarbekunsti Nestworkersi brändi alt. Ta on samuti üks Tallinnas toimuvate peoürituste sarja “HoneyCombat” loojaid.

Yilin Ma (s. 1995) on Helsingis baseeruv kuraator ja kirjutaja, kes töötab kirjanduse ja visuaalkultuuri lõikepunktides, fookuspunktiga Ida-Aasia kväär diasporaa narratiividel ja kväär-feministlikel mõistmisviisidel lüürilise ja materjaalse lõikepunktides. Praegusel hetkel on ta omandamas magistrikraadi näituse-uuringutes Helsingi kunstiülikoolis. 

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstiakadeemia

Näituse avamisjoogid pakub Punch