Ingrid Ruudi doktoritöö kaitsmine

Jüri Okas. Nurgalahendused paneelelamutele Lasnamäel, 1993. Detail. Jüri Okase arhiiv.
Asukoht:
Põhja pst 7, A501

Algus k.p.:
18.12.2020

Algusaeg:
17:00

Lõpp k.p.:
18.12.2020

18. detsembril 2020. a kaitseb Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute eriala doktorant Ingrid Ruudi doktoritööd „Spaces of the Interregnum. Transformations in Estonian Architecture and Art, 1986–1994“ („Ruumiline interreegnum. Muutused Eesti arhitektuuris ja kunstis 1986–1994“).

Avalik kaitsmine toimub 18.12 algusega kell 17.00

Huvilistel palume jälgida otseülekannet veebis: https://tv.artun.ee/doktoritoodekaitsmised

Kaitsmine toimub inglise keeles.

Doktoritöö juhendaja: prof Andres Kurg (Eesti Kunstiakadeemia)

Eelretsensendid: prof Vladimir Kulić (Iowa State University), dr Johannes Saar (Tartu Ülikool)

Oponent: prof Vladimir Kulić

 

Eesti arhitektuuriajaloos kipuvad hilisnõukogude postmodernismi käsitlused lõppema 1980. aastate keskpaigaga ning taasiseseisvunud riigi arhitektuurilugu jutustatakse enamasti alates 1990. aastate keskpaigast. Nende kahe perioodi vahele jääb tühimik, kus ehitustegevust toimus tõesti märkimisväärselt vähem. Sellegipoolest oli tegemist väga olulise ajastuga, mil toimus erakordselt aktiivne uue ühiskondliku ruumi loomine ja kujutlemine, avaliku sfääri formeerumine ning ruumilise keskkonna ja subjekti suhete ümbermõtestamine, mis mõjutab meie ruumikultuuri tänapäevani. Doktoritöö esitab väljakutse Eesti kunsti- ja arhitektuuriajaloo senisele periodiseerimisele, keskendudes just vahepealsusele ehk interreegnumile kahe selgepiirilise ühiskondliku formatsiooni vahel, vaadeldes seda mitte ajutise üleminekuna „normaalsusesse“, vaid spetsiifilise ja iseväärtusega ajastuna. Sel dünaamilisel perioodil jätkusid ühelt poolt mõned hilisnõukogude ajast pärit praktikad, teisalt aga kohanduti kiirendatud tempos muutuvate sotsiaalpoliitiliste oludega, omandati ja tõlgendati läänest saabuvaid mõjutusi ning kujutleti uut demokraatlikku ühiskonda toetavat ruumilist korraldust. Üleminek ühest ruumilisest režiimist teiseks toimus mitte selgepiirilise katkestusena, vaid pigem hüplikult, hägusalt ja hübriidselt. Doktoritöö näitab, kuidas uue ruumi tootmine leidis sel perioodil aset väga mitmesugustel ja omavahel põimunud tasanditel, käsitledes nii ehitatud ja planeeritud ruumi, selle visualiseerimist ja etendamist kui ka teoreetilist mõtestamist ja refleksiooni.

Monograafia koosneb viiest omavahel lõdvalt seotud juhtumiuuringust. Peatükk „Ehitamata ruum“ analüüsib kõige kõnekamaid näiteid arvukatest realiseerimata jäänud arhitektuuriprojektidest ja linnaplaneeringutest uue avaliku ruumi, identiteediloome ja arhitekti agentsuse seisukohalt. „Utoopiline ruum“ vaatleb Tõnis Vindi pakutud kõrghoonestusega vabakaubandustsooni Naissaarele, paigutades selle nii rahvusvahelise majanduse arengute kui uusvaimsuse ideoloogia taustale. „Diskursiivne ruum“ keskendub kahele esimesele Põhja- ja Baltimaade Arhitektuuritriennaalile kui katsele luua rahvusvahelist dialoogi võimaldav teoreetiline platvorm, kus eri osapoolte ootused ja arusaamad regionaalse arhitektuuri arenguvõimalustest globaalses kontekstis mõneti siiski nihkesse läksid. „Performatiivne ruum“ uurib Rühm T taotlust luua arhitektuuri ja performance’i praktika kombinatsioonis ruumilist kontraavalikkust ja rahvuslusele alternatiivi otsivaid ajutisi kogukondi. „Institutsionaalne ruum“ võtab vaatluse alla Tallinna Kunstihoone (1934) renoveerimise George Steinmanni protsessuaalse kunstiteosena, mis näitab ühtpidi kunstniku agentsust rahvusvahelise valdkondadeülese võrgustiku loojana ja kunstiruumi mõtestamist mitmeplaanilise diskursiivse ruumina, teisalt aga neeldub osati paratamatusse neokolonialismi ja restitutiivsesse sõjaeelse vabariigi ihalusse.

Juhtumiuuringud näitavad, et ajastu arhitektuurikultuur oli erakordselt vitaalne – arhitektid ja kunstnikud osalesid aktiivselt uut ruumi ja avalikku sfääri kujundavates protessides. Kasutades ära interreegnumi ajastule omast radikaalset avatust, realiseeriti nii hilisnõukogude ajast pärit taotlusi kui ka katsetati avaneva ühiskonnaga saabuvaid uusi võimalusi. Ruumieksperimentide aluseks oli veendumus, et arhitektidel ja kunstnikel on määrav roll uue ruumi kujutlemisel ja loomisel ning õigus ja vastutus osaleda avaliku sfääri kujundamisel. Isegi kui neis protsessides loodud ruumid ei olnud käegakatsutavad, oli neil väga oluline roll intereegnumiaegse ja tänasegi ühiskondliku ruumi vormimisel.

Doktoritöö kaitsmisnõukogu liikmed: prof Krista Kodres, dr Anu Allas, dr Epp Lankots, dr Anneli Randla, prof Juhan Maiste, prof Marek Tamm, prof Tõnu Viik

Doktoritööga on võimalik tutvuda Eesti Kunstiakadeemia doktorikooli kodulehel

 

 

Jaga sõpradega:

Postitas Irene Hütsi
Viimati muudetud

DoktorikoolKunsti­kultuuri teaduskond