Kaarel Kurismaa, Raul Keller, Mari-Liis Rebane ja Karl Saks “TAIMER”

Kaarel Kurismaa, Raul Keller, Mari-Liis Rebane ja Karl Saks “TAIMER”

Kaarel Kurismaa, Raul Keller (EKA uusmeedia professor) , Mari-Liis Rebane ja Karl Saks “TAIMER”

Kunstihoone galeriis 16. detsember 2016 – 15. jaanuar 2017.

Näituse avamine 15. detsembril kell 18:00!
Taimereid, mis aega tiksuvad, ümisevad, laulavad või muidu häält teevad, on sellel näitusel üksjagu. Erinevaid aja- ja ruumikogemusi mõõtvaid erinevas vanuses kunstnikke neli. Mitte, et ühed oleks noorusest nõdrad, teised vanadusest väetid, aga oma osa ühiskonnas ei etenda ükski neist väärikalt, turvaliselt ja väljakutsetele vilistades.
Võib öelda, et kõigi nelja elusolemise eelduseks on maksimaalne avatus, enese teadlik hoidmine pigem kujunemisjärgus õpilase kui professionaalse kunstniku seisundis. Tundlate erksusel, emotsiooni ja mõtte ehedusel on nende puhul oluliselt suurem väärtus kui kontrollitud teadmisel. Nelja peale kokku ja vanusevahele vaatamata on tehtud nii mõndagi: sõna-, heli-, filmi-, tantsu-, installatsiooni- ja kujutavat kunsti; vaetud ja peetud mitmeid ameteid nagu hooldaja, vabatahtliku, produtsendi, kujundaja, õppejõu ja muusiku oma. Seda kõike hoolimata tõdemusest, et „… kunst, nagu me seda tunneme on läbi saanud,” aga „… milleks muretseda, kui võib jätkata ja minna siit edasi. Lihtsalt, astuda tundmatusse.” (Andres Lõo, Fantoomplatvorm. Paranoia publishing ltd lk 34-36).
Raul Keller (1973) keskendub põhiliselt kohaspetsiifilistele heliinstallatsioonidele, heliperformance´ile, muusikalisele improvisatsioonile ja radiofoonilistele eksperimentidele (Andreas Trossek). Ta osutab kirglikult füüsilise ruumi piiratusele võrreldes akustilise ruumiga (Ragne Nukk). Ta on uusmeedia professor ja õppetooli juhataja, kelle enda loovus on erandlik ja sügavalt isikupärane. Igati tagasihoidlik, kui liigub maailmaloomise häält tehes valguse poole, ise hämarusse peitudes.
Mari-Liis Rebane (1988) on osav mitmes eneseväljenduse viisis, ta pürgib žanri, stiili ja meediumiülesuse poole, luues omamoodi postinternet-kunsti helivasteid. Oma palvehelmeste sõrmitsemise rütmi järgiva video-heli installatsiooni kohta ütleb ta kolmandas isikus: „Autor kasutab helmeste loendamise motiivi kui algselt religioosset tunnetusel põhinevat keskendumisvahendit, mis tekitab enda ümber hüpnootilise ruumi ja mängib ajamütoloogiaga“. Ta tundub olevat natuke keeruline, temast hoovab rahutust ja annet.
Karl Saks (1984) on kunstnik, kes ei tõmba piiri hullumeelse maailma ja seda ülitäpselt määratleva žesti vahele. Ta on üks huvitavama kehaväljendusega liikuja nüüdistantsu laval, kuigi väidab ise, et „liikumine ei käivita minus midagi, ei head tunnet, ei midagi emotsionaalsel tasandil. Liikumise ainus emotsionaalne boonus on, et ta käivitab mõtlemise – mõtteaktiivsus ja protsess muutuvad, kui avastad end liikumises.“ Ta on erakordselt tundlik, võtab vastutuse ja kõlab just nii palju kui olukord nõuab.
Kaarel Kurismaa (1939) töötab liikumatute ja liikuvate, hääletute ja häälekate skulptuuriobjektidega. Teda peetakse õigusega eesti kineetilise ja helikunsti rajajaks. Lisaks kirjutab ta tundeid ergastavaid, nihestatud kulgemisega lühilugusid. Tema nauding väikeste masinate vaiksest tiksumisest, mis natuke häbelikult, aga järjekindlalt kinnitavad maailmale: “Ma armastan sind!” kiirgab väljapoole soojust ja kõlab ootamatult.
Täname: Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, Tallinna Kultuuriamet, Veinisõber, Kanuti Gildi Saal, Hello Upan, Revo Koplus, Mari Kurismaa, Taavet Jansen, Madlen Hirtentreu.
Kunstihoone galerii
16. detsember 2016 — 15. jaanuar 2017
Vabaduse väljak 6
K-P 12-18, tasuta
Pressiteate koostas:
Tamara Luuk
tamara@kunstihoone.ee
Uusmeedia Postitatud