lihula mõisa laest leiti maalingud!

Lihula oli Lääne-Eesti oluline keskus juba muinasajal. Ka mõis on siin valitsetud 17.sajandist peale, ehkki tänane Lihula mõisa suursugune klassitsistlik peahoone on ehitatud “alles” 1824.aastal, mil selle omanikeks olid von Wistinghausenid.

22.novembril 2014 korraldas MTÜ Keskaegne Lihula EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna magistrandi Meelike Naruski eestvedamisel mõisas õppepäeva, millest võtsid osa EKA-s muinsuskaitset ja Haapsalu Kutsehariduskeskuses ehitust õppivad tudengid. Juhendaja, EKA konserveerimisosakonna magistrandi Kristiina Ribeluse käe all õpiti, kuidas eemaldada erinevate meetodite abil pealmisi värvikihte, et avalduksid alumised siseviimistluskihid. EKA dotsent Hilkka Hiiop andis ülevaate ajalooliste viimistluskihtide uurimise rollist ning õpetas uuringute läbiviimise metoodikat. 

Töötoa käigus uuriti mõisa esindussaali siseviimistluse stratigraafiat, mille käigus viidi läbi nii seina- kui laeuuringuid. Seda ajendas mitte üksnes erinevaid distsipliine õppivate tudengite praktika, vaid ka reaalne vajadus teha ruumi restaureerimisele eelnevalt kindlaks, mis võib peituda nõukogudeaegsete lateks- ja õlivärvikihtide all. Ehkki sisearhitekt Aet Maasiku 2008.aastast pärineval saali kavandil oli ruumidekoori rekonstrueerimine ette nähtud, tugines see vaid autori fantaasiale ning 19.saj. lõpust pärinevale fotole, kus hea kujutlusvõime korral võib aimata laemaalinguid. Reaalseid uuringuid saalis tänini teostatud ei olnud.  

Ja tõepoolest – uuringute käigus õnnestus maalingud ruumi laest ka leida! Kui ulatuslikud need on, mis ajast pärinevad ning kui hästi on säilinud, teevad kindlaks juba edasised uuringud. Ent juba esimeste avatud fragmentide põhjal võib väita, et tegemist on vabakäeliselt modelleeritud ning rikkalikus värvigammas ornamentaalse kompositsiooniga. 

See leid tõestab taas, kui põnev uurimismaterjal peitub meie vanades mõisahoonetes – iga valgeks võõbatud lagi või õlivärviga kaetud sein võib varjata uhkeid maalinguid. Kui meie, konserveerimist õppivate ja õpetavate inimestena oleme selega juba ehk harjunudki, siis esmakordselt muinsuskaitselise objektiga kokku puutunud ehitustudengite leiurõõm oli seda nakatavam ning süstis lisaentusiasmi meissegi. Jääb üle vaid loota, et taolised ühised õpitoad aitavad ka hilisemas reaalelus kaitsta meie mälestisi ehitajate teadmatusest tulenevate kahjustuste eest.