22.11.2014
Lõpp k.p.:
22.11.2014
Lihula oli Lääne-Eesti oluline keskus juba muinasajal ja ka mõisa on siin valitsetud 17.sajandist peale. Ent tänane Lihula mõisa suursugune klassitsistlik peahoone on ehitatud “alles” 1824.aastal, mil selle omanikeks olid von Wistinghausenid.
22.novembril 2014 korraldas MTÜ Keskaegne Lihula EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna magistrandi Meelike Naruski eestvedamisel mõisas õppepäeva, millest võtsid osa EKA-s muinsuskaitset ja Haapsalu Kutsehariduskeskuses ehitust õppivad tudengid. Juhendaja, EKA konserveerimisosakonna magistrandi Kristiina Ribeluse käe all õpiti, kuidas eemaldada eri meetodite abil pealmisi värvikihte, et avalduksid alumised siseviimistluskihid. EKA dotsent Hilkka Hiiop rääkis ajalooliste viimistluskihtide uurimise rollist ning õpetas uuringute läbiviimise metoodikat.
Töötoa käigus uuriti mõisa esindussaali siseviimistluse stratigraafiat, mille käigus viidi läbi nii seina- kui laeuuringuid. Seda ajendas mitte üksnes erinevaid distsipliine õppivate tudengite praktika vaid ka reaalne vajadus teha enne ruumi restaureerimist kindlaks, mis peitub nõukogudeaegsete lateks- ja õlivärvikihtide all. Ehkki 2008. aastast pärineval sisearhitekt Aet Maasiku saali kavandil oli ette nähtud ruumidekoori rekonstrueerimine, tugines see vaid autori fantaasiale ning 19. saj. lõpust pärinevale fotole, kus hea kujutlusvõime korral võib aimata laemaalinguid. Seni ei olnud aga saalis reaalseid uuringuid teostatud.
Ja tõepoolest – uuringute käigus maalingud ruumi laest ka leiti! Kui ulatuslikud need on, millisest ajajärgust pärinevad ning kui hästi on säilinud, tehakse kindlaks juba täiendavate uuringute käigus. Kuid juba esimeste avatud fragmentide põhjal võib väita, et tegemist on vabakäeliselt modelleeritud ning rikkaliku värvigammaga ornamentaalse kompositsiooniga.
See leid tõestab taas, kui põnev uurimismaterjal peitub meie vanades mõisahoonetes – iga valgeks võõbatud lagi või õlivärviga kaetud sein võib peita uhkeid maalinguid. Kui meie konserveerimist õppivate ja õpetavate inimestena oleme sellega juba ehk harjunudki, siis esmakordselt muinsuskaitselise objektiga kokkupuutuvate ehitustudengite leiurõõm süstis lisaentusiasmi meissegi. Jääb üle vaid loota, et taolised ühised õpitoad aitavad hilisemas reaalelus meie mälestisi kaitsta ehitajate teadmatusest tulenevate kahjustuste eest.