Siim Tuksami doktoritöö kaitsmine

Asukoht:
EKA galerii, Põhja pst 7

Algus k.p.:
22.12.2020

Algusaeg:
13:00

Lõpp k.p.:
22.12.2020

22. detsembril 2020. a kaitseb Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala doktorant Siim Tuksam doktoritööd „Modulated Modularity – from mass customisation to custom mass production“ („Moduleeritud modulaarsus – masskohandamisest kohandatud masstootmiseni“).
Avalik kaitsmine toimub algusega kell 13.00 EET (UTC +2)
Huvilistel palume jälgida otseülekannet veebis: https://tv.artun.ee/doktoritoodekaitsmised
Kaitsmine toimub inglise keeles.

Doktoritöö juhendajad: dr Renee Puusepp (Eesti Kunstiakadeemia) ja dr Antoine Picon (Harvard University)
Eelretsensendid: Andrew Witt (Harvard University) ja dr John Harding (University of Reading)
Oponent: Andrew Witt

Ehitussektori digitaliseerimine on täies hoos. Taristu hoonete raaljuhitud tootmiseks on tööstuses juba kohal, kuid masskohandamine erikujuliste detailide abil, nagu seda kujutas ette digitaalse arhitektuuri avangard 1990. aastatel, ei ole ennast endiselt tõestanud. Näib, et arhitektuur on sunnitud pigem kohanema tööstusega kui vastupidi. Kuidas on võimalik säilitada arhitektuuri autonoomia, seistes silmitsi ulatusliku standardiseerimise, automatiseerimise ja tehisintellektiga?

Digitaalne arhitektuur kui kriitiline diskursus on suuresti üles ehitatud Gilles Deleuze’i voltimise ideele, mis kirjeldab mateeria kujunemist pideva, intensiivsuspõhise protsessina. Arhitektuuris väljendub voltimine topoloogia ja tektoonika kombineerimises, kus tervik koosneb sujuvalt moonduvatest adaptiivsetest detailidest. Käesolev väitekiri seab kahtluse alla sellise sujuva kohanemise produktiivsuse. Töös välja pakutud modulatsiooni tuleks mõista pigem aktiivse sekkumise kui vastupanuta optimeerimisena ehk valitseva ideoloogia õõnestamisena seestpoolt – suhtudes süsteemi tõsisemalt kui süsteem ise, parafraseerides Slavoj Žižekit.

Ajaloolisest perspektiivist on vaatluse all modulaarse arhitektuuri kujunemine: 19. sajandi alguse arhitektuuriprofessor Jean-Nicolas-Louis Durand ja tema analüütiline meetod ning 20. sajandi keskpaiga süsteemiteooriast inspireeritud moodulstruktuurid, millest joonistub välja arhitektuuri digiteerimise lugu. Modulaarsuse sissetoomine digitaalsesse arhitektuuri tekitab sisemise pinge, mis seab aine kujunemisele piirangud. 1960. aastatel uuris saksa arhitekt Eckhard Schulze-Fielitz seda tüüpi esilekerkivaid moodustisi ruumistruktuuri termini kaudu, mida ta nimetas modulatsioonivõimeliseks makromaterjaliks. Tingivate asjaolude moduleerimisel ruumistruktuuri mudeliks luuakse kujundusruum, mis piirab kujunemist – mitte šabloon, vaid esilekerkiv ruumistruktuur.

Need sisemised pinged avalduvad makromaterjali formaalsetes omadustes ruumistruktuuri  väljendusena. Selle väljenduse kaudu on töös vaatluse all modulatsiooni kommunikatiivne ja poliitiline mõõde, mis viitab projektide ornamentaalsele kvaliteedile ja selle kaudu eristab neid pelgalt ehitusest.

See uurimus on samaaegselt tulevikku vaatav ja reflektiivne – eksperimentaalne disainiuurimus, mis muundub nii praktikapõhiseks kui teoreetiliseks uurimuseks. Mimeetilistel algoritmidel ja adaptiivsel tektoonikal põhinevate projektide katsetamisest Eesti puitmajatööstuses on välja kasvanud eelratsionaliseeritud disainimeetod – moduleeritud modulaarsus –, mis võimaldab luua variatsiooni standardsetest elementidest.

Doktoritöö kaitsmisnõukogu liikmed: dr Jüri Soolep, dr Anu Allas, prof Klaske Havik, prof Panu Lehtovuori, dr Suzie Attiwill, prof Toomas Tammis

Doktoritööga on võimalik tutvuda Eesti Kunstiakadeemia doktorikooli kodulehel

Jaga sõpradega:

Postitas Irene Hütsi
Viimati muudetud

Arhitektuur ja linnaplaneerimineArhitektuuri­teaduskondDoktorikool