Sille Pihlaku doktoritöö kaitsmine

Asukoht:
EKA galerii, Põhja pst 7

Algus k.p.:
21.12.2020

Algusaeg:
10:00

Lõpp k.p.:
21.12.2020

21. detsembril 2020. a kaitseb Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala doktorant Sille Pihlak doktoritööd „Prototyping Protocols, Protocolling Prototypes: A Methodological Development of Somatic Modularity for Algorithmic Timber Architecture in Estonian Context“ („Prototüüpides protokolle, protokollides prototüüpe: Somaatilise modulaarsuse meetodi kujunemine puitarhitektuuris“).

Avalik kaitsmine toimub algusega kell 10.00 EET (UTC +2). 

Huvilistel palume jälgida otseülekannet veebis: https://tv.artun.ee/doktoritoodekaitsmised

Kaitsmine toimub inglise keeles.

Doktoritöö juhendajad: dr Jüri Kermik (Eesti Kunstiakadeemia) ja dr Roland Snooks (RMIT University)
Eelretsensendid: prof Michael U. Hensel (Vienna University of Technology) ja dr Jan van Schaik (RMIT University)
Oponendid: prof Michael U. Hensel ja dr Jan van Schaik

Somaatiline modulaarsus on kontseptuaalne mudel, mis võimaldab integreerida “protokolli” ja “prototüübi” ühte süsteemi, luues meetodi heterogeense paindliku ruumi ja tektoonika kujundamiseks. Käsitledes digitaalse arhitektuuri arengut ja tektoonilisi muutusi, vaatlen oma praktikapõhises doktoritöös tööprotsesside ranget seost arhitektuuripraksise loomingulise väljundiga – prototüübiga. Uurimus kaardistab arhitekti töös rakendatavate  eeskirjade (protokollide) ja nendest põlvnevate  tüüplahenduste (prototüüpide) vahelist mõjusat sidet, kaardistades sealjuures jätkusuutliku disaini lõimumist ehitustööstusega, hoone tootmiseahela automatiseeritust ning detaili ja üldvormi vahelisi seoseid. Eesmärgiga mõista arhitektuuri üksikosade olulisust, eristan oma loomingus erilahenduslikke, standardiseeritud ja modulaarseid juhtumiuuringuid, mis põhinevad tüki tüpoloogia ja terviku suhtel.

Ligi 90 aastat on Eesti ehitusmaastik olnud vaid vähesel määral jätkusuutlik ning automatiseeritud. Hiljutised arengud näitavad võimalust asetada taastuvad ehitusmaterjalid taas hoonete projekteerimisahelaisse, rakendades algoritmilist koostöövoogu arhitektide, inseneride ja tootjate vahel. Leian, et analüüsitud töövoogudel ja nende käigus või tulemusena valminud väikevormidel on mitmeid ühisjooni, mis teevad võimalikuks puitarhitektuuri kasutuspotentsiaali tõusu ka suureskaalalises ehituses.  Muutused saaksid rakenduda Eesti kontekstis Tänu digitaalsete töövoogudega eksperimenteerimisele, uutele projekteerimismeetoditele ning valminud prototüüpide süstematiseerimisele ja kaardistamisele, arvestatakse kohaliku puidutööstuse võimekust ja puudujääke.

Teadustades tööriistade mõju disainile, sean oma ülesandeks mõista, mis toimub hoone sisemistes kihtides, kus tektoonilised otsused hakkavad ümber mõtestama hoone erinevaid arhetüüpseid osi. Praktiseeriva arhitekti jaoks on tegu kahesuunalise projekteerimis- ja mõtteprotsessiga (üldvormist elemendini ja elemendist üldvormini), mille tulemuseks on tektoonika suurenenud sidusus, lähtudes pigem kureeritud proportsioonidest ja tundlikkusest kui meisterdatud objektidest või fikseeritud numbritest. Arhitekti kaasamine protsessi kõikidesse etappidesse – määratledes parameetreid, mitte numbreid – võimaldab ühtsemaid disainilahendusi. 

Kaardistatud töövoo skeeme saab käsitleda abstraktse tööriistakomplektina, mis aitavad korraldada loominguliste protsesside kaootilist olemust ning toetavad keerukate geomeetriate ja materjalidega ehitamist. Antud töös on seda tehtud peamiselt enda loomingulise praktika kaudu arhitektuuribüroos PART, mis võimaldab näidata somaatilise modulaarsuse metodoloogia kujunemist, identifitseerides ja süstematiseerides algoritmilise puitarhitektuuri tööprotsesse.

Doktoritöö kaitsmisnõukogu liikmed: dr Jüri Soolep, dr Anu Allas, prof Klaske Havik, prof Panu Lehtovuori, dr Suzie Attiwill, prof Toomas Tammis

Doktoritööga on võimalik tutvuda Eesti Kunstiakadeemia doktorikooli kodulehel

 

Jaga sõpradega:

Postitas Irene Hütsi
Viimati muudetud

Arhitektuur ja linnaplaneerimineArhitektuuri­teaduskondDoktorikool