Niguliste Muuseum
Algus k.p.:
16.02.2015
Lõpp k.p.:
18.02.2015
16.-18.veebruaril 2015 toimus Rode-projekti neljas töötuba, mis tegeles puidu interpreteerimise ja dateerimisega. Töötuba juhendasid selle ala tippspetsialistid: Kopenhageni Rahvusmuuseumi uurimisinstituudist CATS, dr Aoife Daly ja dr Jorgen Wadum ning Tartu Ülikooli Geoloogia osakonnast dr Alar Läänelaid.
Aoife Daly on dendrokronoloogilise dateerimise (mis põhineb puidu aastarõngaste mõõdistamisel) üks maailma tippnimesid, kelle valdkonnaks on mittelõhkuva uurimismeetodi arendamine. Ta rääkis ning näitas, kuidas ja millistel juhtudel on võimalik dendrokronoloogiat teha pelgalt aastarõngaste kõrgresolutsioonilise foto põhjal ilma kunstiteost füüsiliselt puutumata. Nagu selgus, ei pruugi see uurimismeetod alati tulemusi anda ning nõuab väga suurt kogemust.
Alar Läänelaid, ainus Eestis pärandobjektide dateerimkisega tegelev dendrokronoloog, andis ülevaate siinsetest võimalustest ja seni tehtust.
Jorgen Wadum, maailma üks tehnilise kunstiajaloo valdkonna ja puidumärkide interpreteerimise tipptegijaist, asetas dendrokronoloogilise dateerimise laiemasse konteksti, käsitledes puitu kui kunstiteoste ühte olulisemat loomematerjali: kust puit pärineb, kuidas seda transporditi ja töödeldi, millised olid puidule seatud kvaliteedinõuded ning kuidas kogu seda teadmist aastasadu vanadest kunstiobjektidest välja lugeda.
Töötoa praktilises osas uuriti Niguliste muuseumi tippteoseid: esmajoones eelkõige Rode altarit, aga lisaks ka Kannatusaltarit, Maarja altarit ning Pühalepa Anna altarit. Uurimise all olid ka Lucas Cranachi tööd (või tööde koopiad) Kadrioru ja Ajaloomuuseumist. Viis töögruppi viisid oma objektidel kolme päeva jooksul läbi dendrokronoloogilise dateerimise, mida vajadusel kombineeriti multispektraaluuringute ja XRF-elementanalüüsidega. Uuringute tulemused vormistatakse veebileheks, mida saab peatselt vaadata töötoa kodulehel.
Kas õpitoa käigus õnnestus kõik need teosed dendrokronoloogiliselt dateerida? Pigem olid uuringute tulemused kõike muud kui ootuspärased. Peamine, mida töötuba õpetas, oli küsimuste püstitamine: millal ja millistel tingimustel on dendrokronoloogia võimalik ja vajalik ning kelle poole tuleks pöörduda, kui uuringu vajadus näib olevat põhjendatud.
Töötoa jätkuna on Rode altari näitel kavas koos Aare Läänelaiuga arendada dendrokronoloogiat kui meetodit just mittelõhkuvas suunas.
Kokku osales töötoa teoreetilises osas üle 70 ning praktilises osas ligi 30 huvilist pea kõigist Eesti ülikoolidest ja pärandasutustest. Niguliste oli täidetud töökate uurijate sünergiaga ning nii professorid kui tudengid jäid üritusega väga rahule.
Töötuba viidi läbi EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna, Eesti Kunstimuuseumi ning kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli koostöös.