Näitused

16. aprillil kell 19.00 avaneb Lainurga Galeriis Sonja Suti näitus “Laabub seegi”.

Näitus tuletab meelde, nagu pealkirigi viitab, et kõik laabub.

Marju Mutsu ja Reti Saks (Laanemäe)

Sellel näitusel on kõrvuti asetatud kahe eriti omanäolise naisgraafiku diplomitööd, vabagraafilised seeriad: 1969. aastal lõpetanud Marju Mutsu (1941–1980) ja 1987. aastal graafiku diplomi saanud Reti Saks, tollal Laanemäe (1960). Mõlema laad on isikupärane ja teiste autoritega äravahetamatu algusest peale. Mõlemad kraabivad oma nägemused terava nõelaga metallplaadi happekindlale lakikihile, kasutades sügavtrükki, täpsemalt oforti. Mõlemad tõlgendavad maailma sügavuti ja suure üldistusjõuga – täiesti erineval moel.

Marju Mutsu reibas seeria „Noorus“ koosneb 6 lehest, mis on pealkirjastatud temaatiliselt: Tuul, Tõde, Õrnus, Laul, Kool, Maa. Siin võib ühelt poolt märgata veel 1960. aastate ajastuvaimu, mis väljendub kaasaja elu kiirete rütmide pildile püüdmises, samuti tugeva lõuaga teotahtelistes mehekujudes. Teisalt kohtame Eesti graafikas seninägematuid kujundite uperpalle, vaimukat vihjelisust, pildiruumi fragmentaarsust; tundeelamusi ja meeleseisundeid, loodusfragmentide ilu. Mutsu graafika erilisus seisnes mitte üksi väljendusviisi hoogsuses, astridlindgrenilikus huumoris, vaid ka sügavtrükitehnika kõigi võimaluste kompamises, julges katsetamises: kohati on plaat täielikult trükivärvist puhtaks pühkimata, äratuntava kujundi joonteräga suubub abstraktsiooni, omaette tegelaseks saab plaadi pind jne.
Elurõõmus graafik lahkus meie seast ebaõiglaselt vara, kõigest 39 aastasena.

Reti Saksa 7 lehest koosnev pildirida „Mängud“ on minoorsem ja staatilisem. Autor otsib algusest peale vastuseid kõige suurematele ja sügavamatele küsimustele, elu ja surma müsteeriumile. Kui sügavale, kohati suisa pildipinna sisse võiks proovida minna, näitab leht pealkirjaga Sügav trükk, millised on inimlikud valikud, osutavad lehed Trepp, Pael, Kõndija, kuidas maailma vaadata ja tajuda on mõistukõneliselt adutav töödes Silm silma, Käsi, Pilt. Kunstnik peegeldab maailma läbi enese, tema pildid on oma näolised ka sõna otseses mõttes. Metafüüsilises lagedas pildiruumis askeldab pooleldi tardunult lapsnaine, tihti mitmekordses korduses, kes on kunstniku enese nägu. Selline sügavalt sisekaemuslik maailma kompamine on valulik ja nukker, kuid samas rikas ja mitmekihiline.

Reeli Kõiv,
näituse kuraator

Graafiline disain Pärtel Eelmere

Loodus ja abstraktsioon
1970.–1980. aastate monumentaalmaali kavanditel

Monumentaalmaal oli Eesti kunstis meediumina päevakajaline juba 1960ndatel, kuid vastav õpetus sai kunstiakadeemias hoo sisse järgneval kahel kümnendil, mil mitmed maali eriala tudengite ideed jõudsid kavandist ka teostuseni materjalis, näiteks Urve Dzidzaria ja Heli Tuksami vitraažid, nende diplomitööd, mille eeltöid näeme ka siinsel näitusel. Kuigi nõukogude ametlik kunst eeldas avaliku ruumi teostes propagandistlikku sisu, pole seda ei meie professionaalses monumentaalmaalis ega ka üliõpilaste töödes. Tudengid lõid monumentaalmaali entusiastliku juhendaja Dolores Hoffmanni mõjuväljas üldinimlikke ja esteetilisi lahendusi, mille hulgas ühe tendentsina on jälgitav liikumine looduslähedase, realistliku kujundiloome ja abstraheeriva, äratuntavaid kujundeid kaotava laadi vahel. Käesolev valik pakub vaatamiseks erinevaid isikupäraseid lähenemisi kergelt stiliseerivast laadist kuni täiesti abstraktse väljenduseni, kusjuures autorid on alati arvesse võtnud tulevast teostamise tehnikat, oli selleks siis fresko, sgrafiito, mosaiik või vitraaž.

EKA uues majas on eksponeeritud mitmed EKA Tartu maanteel asunud vanast õppehoonest lammutamise eel eemaldatud ja praeguseks taas alusele pandud teosed. Lisandunud on ka nüüdisaegseid, sest monumentaalmaali õpe jätkub Heldur Lassi juhendamisel Eesti Kunstiakadeemias tagasihoidlikumas mahus ka täna. Tänased tudengid ei ole raamides kinni – nad kasutavad küll klassikalisi tehnikaid, kuid segavad neid julgelt omavahel, nii nagu sisu nõuab. Käesolev näitus pakub vaatajatele võimaluse luua mõtteline side erinevate ajastute lähenemisviiside vahel, ärgitades teostatud monumentaalmaale, nii vanu kui uusi,  EKA avalikust ruumist üles otsima.

Näitusel eksponeeritud tööd on olnud esmakordselt esitatud EKA muuseumi mahukal näitusel „Nähtamatu monumentaalmaal“ 2020. aastal EKA Galeriis, Kristi Kongi värvikas kujunduses.

Reeli Kõiv,
näituse kuraator

Paspartuud Kristi Kongi
Graafiline disain Pärtel Eelmere

Melina Unterhauseri performance’i ja heli-installatsiooni esitlus “What if there is no place called home” 20. aprillil Keskpuuris 12.00–15.30.



“This I will only tell myself in confidence because it comes from a little part where I don’t go often and there is still a place for you. Come and sit next to my kitchen to hear a story of our past. Follow the unheard story of my grandfather.”

Performance toimub Inessa Saaritsa ja Liisa-Lota Jõelehe näituse “Enne kui ma unustan, tahaksin midagi südamelt saada” näituse raames Keskpuuri galeriis.

Performance’iga aktiveerib kunstnik installatsiooniruumi, kutsudes publikut ühiselt kodusest söömingust osa saama. Kunstnik seab küsimuse alla eri maade kultuuripärandid, otsides pärandite kattuvusi ja lahkhelisid.  Kuidas on elada nomaadina keskkonnas, mille kultuuriline taust on eelnevast täiesti erinev?

Melina Unterhauser huvitub üksikisikute ja rühmade kaasamisest ühiskonda. Eriti rituaalides, liikumistes ja erinevates poliitilistes süsteemides. Selleks töötab ta peamiselt installatsioonide ja performance’i meediumis, kombineerides taktiilseid materjale keha liikumisega.

Melina Unterhauser on Saksa kunstnik, kes elab Karlsruhes ja õpib hetkel vahetussemestril Eesti Kunstiakadeemias installatsiooni- ja skulptuuriosakonnas. Saksamaal on ta Ulla von Brandenburgi üliõpilane Karlsruhe Kaunite Kunstide Akadeemias. Ta on osalenud mitmetel grupinäitustel Saksamaal ja Itaalias.

Kell
12.00-14.30 heli-installatsioon ja toidu valmistamine

Kell 15.00 näituse külastajatega koos söömine

Teisipäeval, 16. aprillil 2024 kell 17.00 avatakse GÜ galeriis Maria Eriksoni isiknäitus „Udused aiad“. Näitus jääb lahti 3. maini 2024. 

You will find me if you want me in the garden.
Unless it’s pouring down with rain.(Einstürzende Neubauten, The Garden. Album Ende Neu, 1996.)

Trees stand for growth and life but also for stability and roots. People spend time amongst the trees to seek knowledge and integrity because this is where the spiritual and mundane are intertwined. I visit the trees to ask for advice or tell them about my grief.
(M. E.)

Näitus „Udused aiad“ vaatleb aeda kui hinge ja õnnetunde arhetüüpset kujundit selle mitmetähenduslikkuses. Aed kujutab endast nii vaimset kui ka füüsilist ruumi, kus otsida varjupaika ja ilu. Aed justkui pikendab kodust ruumi, samal ajal väljendades inimese tahet piiritleda loodust. Sellisena looduse mõõtmele pühendumisest otsitakse rahulolu, vabadusetunnet ning tervendavat energiat. Töö aias on võrreldav enesehoolega ning aia korrashoidmist ja kujundamist võib vaadelda kui üldinimlikku soovi hoida ja olla hoitud. Inimese unarusse jäetud kunagisest lopsakast aiast saab lagunemise sümbol, viidates samas visale loodusele, mis elupaiga lõpuks inimeselt üle võtab.

Aia eest hoolitsemisele sarnaneva tähelepanu ja tundlikkusega kanduvad kunstniku loomeprotsessi õrnad žestid paberile, luues ühtaegu unistava aiaruumi ja kujutades selle sama unelma haprat loomust. Kunstniku püüd kasvatada ja hoida nii tõelisi kui mõttelisi aedu mõjub inimloomuse allegooriana, mille püsivuse ja hetkelisuse metafooriks on aia kujund.

Kunstnik tänab: Eesti Vabagraafikute Ühendus, Lembe Ruben-Kangur, Liina Siib, Britta Benno, Kadri Toom, Naomi Nowak, Anna Viola Hallberg, Brynhild Seim, Jim Berggren, Marko Odar, Villem Säre, Mart Saarepuu, Björkö Konstnod,
EKA graafika

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Maria Erikson (1985) elab ja töötab Tallinnas ja Oslos. Tema kunstnikupraktika keskmes on isikliku kogemuse ja narratiivi uurimine läbi oskuste metodoloogia ja kunstitegemise protsessi, samuti keha(line) kogemus ning materjali enda kaduv loomus. Uutes ruumisituatsioonides täheldab ta nende suhete talletumist ja muutumise kulgu ajas ning sidusust üksteisega.

Maria Erikson õpetab graafikat Eesti Kunstiakadeemias ja Oslo Riiklikus Kunstiakadeemias Norras, varasemalt ka Helsingi Kunstiakadeemias Soomes. Erikson omandas vabade kunstide magistrikraadi graafika õppesuunal Helsingi Kunstiakadeemias ning on läbinud kaheaastase litograafia trükitehnoloogia õppe Tamarind Instituudis (NM, USA). Sellele eelnevalt õppis ta graafikakunsti Rootsis. Erikson on Eduard Wiiralti nimelise stipendiumi laureaat (2019), pälvinud Rootsi graafikute ühenduse stipendiumi (2017), Getfotsfondeni nimelise stipendiumi (2012), Eric Ericson nimelise stipendiumi (2012) ja kahel korral Ann-Margret Lindelli nimelise graafika preemia (2021, 2008, Rootsi). 2023. aastal tunnustas Eesti Vabagraafikute Ühendus Eriksoni Aasta graafiku tiitliga.

Hiljutisi näitusi: „Perspektiv på trykk“, Norske Grafikere galerii, Norra (2024); „Pindadest, piiridest, omaruumidest“, Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskus (2023). Isikunäitused „Pehme puudutus äärel“, Litograafia Muuseum, Rootsi; Ratamo galerii, Soome; Draakoni galerii, Tallinn (2023) ja „Märkmeid piiriruumist“, ARS Projektiruum, Tallinn (2022).

17. aprillil kell 18.00 avab EKA doktorant Maria Kapajeva isiknäituse „Kuula minu karjumist, kuule nende unistusi“ Draakoni galeriis.

Näitus on avatud 11. maini 2024.

Maria Kapajeva näitus „Kuula minu karjumist, kuule nende unistusi“ on sügavalt mõjutatud Draakoni galerii asukohast Vene saatkonna vastas Tallinna vanalinnas. Olles sel viisil positsioneerunud, on Kapajeva eesmärk edendada nüansirikkamat dialoogi Ukrainas käimasoleva sõja üle, mis on viinud pideva kokkupuuteni piinavate vaatepiltidega.
Seeläbi on toimumas desensibiliseerimise protsess, mis muudab meid vägivalla suhtes päev-päevalt immuunsemaks. Vägivalla suhtes, millega seisavad silmitsi need inimesed, kes ikka veel Ukrainas igapäevaselt enda elu eest võitlevad. Keerukad detailid, nüansid ja isiklikud narratiivid on taandunud hõlpsasti jagatavaks sisuks, mis läbib vilksamisi meie ekraanid enne kui hajub hämarusse.
Näitusele valitud ning selle jaoks loodud kunstiteosed lähtuvad soovist pakkuda platvormi Ukrainast põgenenute isiklikele lugudele. Aga ka kunstniku vajadusest väljendada ja vaadelda allasurutud viha käimasoleva sõja suhtes. Sellel näitusel pole kujutisi sõjast. Selle asemel asetatakse vaataja ette teosed, mis vajavad kogemiseks aega – et lugeda, kuulata ja tõeliselt kuulda. Need kunstiteosed võimaldavad meil uurida rõhuja keelt, kus näiliselt positiivse retoorika taga varitsevad imperialistlikud ambitsioonid. Kohtame intiimseid lugusid meeleheitest ja hävingust, aga samas ka lootusest ja kaastundest. See on teekond läbi emotsioonide tulva, mis lõppeb katarsises, vabastades sügavale sisemusse kogunenud viha.

Maria Kapajeva, olles Nõukogude Liidus sündinud, iseseisvas Eestis üles kasvanud ja Suurbritannias hariduse saanud, on sattunud tahtmatult „Teise“ positsiooni. See seisukoht, mille ta on omaks võtnud ja asetanud oma loomingu nurgakiviks, on suunanud teda uurima kultuurilise identiteedi ja sooküsimuste mitmekülgset spektrit ajaloolises ja kaasaegses kontekstis. Kasutades erinevaid meediume – sealhulgas videot, fotograafiat, tekstiili ja installatsioone – toob ta esile ainese, mis sageli tähelepanuta jäetakse või on tõrjutud perifeersesse nägemisvälja.

www.mariakapajeva.com

Disainer: Kersti Heile
Installatsioon: Hans-Otto Ojaste ja Valge Kuup.

Kunstnik tänab: Lena, Sasha ja perekond, Polina Kuznietsova, Alena Kapajeva, Inese Strupule, Kateryna Popkova, Hilda Vaike, Gulya Sultanova, Nastassia, Alia, Elizaveta Klepikova, Aditi S Sharma, Jacobina de Rivera, Annika von Hausswolff, Redi Koobak, Irina Andrushko, Aljona Tubaleva, Mari Volens, Valge Kuup ja Aksel Haagensen, Kersti Heile, Jake Sheperd ja Draakoni galerii meeskond.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja
Liviko AS.

Näitus avatakse 18. aprillil kell 18.00 koos Keithy Kuuspu performance’iga. Sophie Durand on näituse jaoks koostanud Katariinile ja tema Nälkjatele uue lühitekstide seeria.

Näitus on avatud N-T 11.00-18.00 14. maini 2024.

Katariin Mudisti näitusel “Nälkjad nagu meie” vallutavad galeriiruumi enam kui kolmsada viimase kolme aasta jooksul valminud keraamilist Nälkjat. Tuginedes arusaamale, et vastikus- ja atraktiivsustunne eksisteerivad kõrvuti, on savist vormitud harjumuspäraselt pigem ebameeldivust tekitavad olendid millekski esteetiliseks, vahest isegi erootiliseks.

Nälkjatele eriomase uljusega skulptuurid on valminud Katariini loometöös samaaegselt pühendunud materjali uurimisega protsessides nagu müüriladumine, nimekirjade koostamine või materjalide kogumine.

Iga Nälkjas oma peenete detailide ja individuaalsusega tähistab perioode elatud kogemustest. Nälkjad on enese-määratletud ja olemuslikult seotud oma loojaga; käsitsi tehtud kunstiteosed, mis loovad iseenda konteksti: omaette maailma. See uus installatsioon annab vaatajale võimaluse heita pilk sellesse maailma ning kujutleda lugusid, mida see endas peidab.

Need lood võivad alguse saada Katariinist ja lõppeda Nälkjatega või vastupidi või hoopis mõlematpidi või üldse mitte kumbagipidi. Nälkjad on puudutuse väljendus, minevikus olev paitus, tegevus, mida enam ei eksisteeri. Puudutusest alles jäänud Nälkjas on ühtlasi selle ainsaks tõendiks. Nii võib nende loomisprotsess paista eraldiseisvana Nälkjate praegusest olekust, jättes meid küsimusega:  mis nad on?

Katariin Mudistile (1994) meeldivad, kuid samas ei meeldi nälkjad. Oma töödes uurib ta inimlikkuse eri tahke ja ilmnemisviise meie sotsiaalses maailmas. Hetkel õpib ta EKA Taidestuudiumi magistrantuuris, otsides ühist keelt visuaalse ja materjalikeskse kunstipraktika vahel. Aastal 2022 lõpetas ta EKA Kaasaegse Kunsti magistrantuuri ning 2018 Tartu Kõrgema Kunstikooli Meedia- ja Reklaamidisaini eriala. Oma õpingute ajal on ta olnud külalisõppejõud KASK ja Moholy-Nagy ülikoolides. Katariin on EVÜ, ENKKL ja EKLi liige.

Näituse meeskond:
Näituse tekstid: Sophie Durand
Näituse kujundus ja poduktsiooniabi: Alden Jõgisuu
Performance: Keithy Kuuspu

Kunstnik tänab: EKA Keraamika osakond, KASK & Conservatorium, Laura de Jaeger, Johanna Mudist, Alan Voodla, Eva Nava, Terje and Taaniel Mudist, Mathias Väärsi, Joosep Kivimäe, Liisa-Lota Jõeleht, Elmo Ant, Riin Alatalu, Raivo Kuusik, Anne Eelmere ja paljusid teisi.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Põhjala ning Punch Drinks.

ARSi Filmifestival – AFF 2024
10.-11. aprill, kell 18-22
ARS Kunstilinnak, Stuudio 98, Pärnu mnt 154

10.-11. aprillil juba viiendat korda toimuv ARSi Filmifestival esitleb nüüdiskunstnike video- ja filmiloomingut nii Eestist kui väljaspoolt.

Filmifestival toob vaatajateni nii aastatetagused kunstnikufilmid kui ka värskelt esilinastuvad teosed. Festivaliprogrammis näitamisele tuleva 47 filmi teemade- ja žanrivalik ning tehniline teostus on äärmiselt mitmekesine ja ei ole piiritletav kindlate temaatiliste märksõndadega. Sealt leiab nii dokumentalistikat, eksperimentaalset vormimängu, narratiivsema sisuga lühifilme, esseistikat, animatsiooni kui ka valiku Eesti 1970-80ndate Eesti harrastusfilmi autoritelt.

Festival on tasuta ja oodatud on kõik kunsti- ja filmihuvilised!

“Kunstnikufilm on väga eriline ja eksperimentaalne visuaalkunsti žanr, mida enamasti näidatakse piiratud vaatajaskonnale vaid näitustel ja galeriides. Kuid tegemist on ka iseseisvate kunstiteostega, mille vaatamine suurel ekraanil avab hoopis uusi kihistusi. Vähene narratiivsus, abstraktne vaatenurk ja kontseptuaalne lähenemine on kunstnikefilmide puhul tavapärane ja paljudele vaatajatele samas harjumuspäratu, ent ootamatuid elamusi loov omadus,” selgitab AFF-i peakorraldaja Indrek Köster festivali olemust. “Varasematel aastatel nägime, et mitmekesine, laiendatud programm kunstnikufilmidest pakkus publikule nii üllatavaid, harivaid kui kindlasti ka meelelahutuslikke momente,” lisab kaaskorraldaja Reimo Võsa-Tangsoo.

Osalevad kunstnikud: Andre Joosep Arming ja Sarah Elizabeth Johnston ja Frances Barbara Clare Cholerton, Tõnu Aru, Richard Denny ja Kotzebue Kollective & Katka Films, Egle Ehtjen, Kelli Gedvil, Hilma Hedin, Rao Heidmets, Erik Hõim, Erki Kannus, Robert Kapanen, Ott Kattel, Ülo Keedus, Kati Kestna ja Ivar Soopan, Lauri Koppel, Kaur Kulver, Kristina Kuzemko, Laura Liventaal, Saoirse Mcgarry, Marge Monko, Noah Emanuel Morrison, Reigo Nahksepp ja Ringo Roots, Robin Nõgisto, Kätleen Noormägi, Anna Ovtšinnikova, Jaanika Peerna, Miina Barrera Pinochet, Katerina Rothberg, Lukasz Rygal, Sten Saarits, Liina Siib, Angela Soop, Silvia Sosaar, Inna Tarakanova, Mia Tohver, Jaan Toomik, Georg Tsupov, Melina Unterhauser, Markus Vaiksoo, Hardi Volmer ja Urmas Jõemees, Megan Wynne. 

Alaprogramm “Pilk minevikku” võtab seekord vaatluse alla 1970-80ndate Eesti harrastusfilmi autorite Ülo Keeduse ja Tõnu Aru loomingu. Ülo Keeduse “Pro et Contra” on lavastuslike elementidega, mängulisele montaazile ja Arvo Pärdi muusikalisele improvisatsioonile üles ehitatud essee. Keeduse panus operaatorina kandub üle Tõnu Aru narratiivsema loojoonisega mängufilmidesse.

“Nagu ikka leiame ka nendest filmidest midagi, mis meile teadaolevat kinnitavad aga ka ennast uuesti vaatamise mõtestamisena välja pakuvad. Tõnu Aru filmide puhul paistab silma tema naispeategelaste Individualiseeritus võrrelduna meestegelaste üldistatud või kohati lausa grotesksele kujutamislaadile. Film “Valikuvabadus” räägib naise vabadusest valida, “Enne homset” keskendub naise rollile perekolmnurgas ja “Poolõed” jutustab
kummastavalt ambivalentse loo kahest naisest ja vabadusest jätta valimata,”  lisab alaprogrammi koostaja Taavi Talve.

Alates kell 17.30 on avatud kohvik L’atelier Klorofüll Naudi ARS Kunstilinnaku Filmifestivali kõigi meeltega!

L’atelier Klorofüll pakub meeldejäävaid elamusi, luues unikaalse sümbioosi kulinaarsest meisterlikkusest ja filmivõlust. Tule koge, kuidas meie kulinaariakunstnikud ühendavad sellel unustamatul rännakul erinevaid maitseid ja lugusid.

Festivali kava lisandub peagi. Jälgige reklaami!
www.arsfactory.ee

AFFi toetavad Eesti Kunstnike Liit ja Eesti Kultuurkapital.

“Spekulatiivsed maad” on Gisèle Gononi esimene isikunäitus Tallinnas.

Ajaloolise uurimustöö, isikliku narratiivi ja ühisvara kriitilise mõtestamise kaudu esitleb kunstnik uut mastaapset tekstiili- ja heliinstallatsiooni. Tema töö uurib maa omastamist ja kasutamist võimsate majandusjõudude mõju all.

Gonon muudab jõuga omastamise kutseks metafoorse varjupaiga loomise abil. Installatsiooni vormi aluseks on kunstniku ema põllumaade katastrikaardid Prantsusmaa kaguosast Monts du Lyonnais’ maapiirkonnast. Külastaja on kutsutud ripparhitektuuri mis koosneb kokku õmmeldud geomeetrilistest kangatükkidest, mis on kogutud Euroopa maapiirkondadest, eelkõige Eesti ja Prantsusmaa aladelt. Keeruline lapitöö hoiab koos materjali, mis on oma olemuselt osa töö-, sealhulgas põllutöö protsessidest. Erinevates emakeeltes sosistav helimaastik meelitab külastajat mõtisklema maa ja galerii ümbruse üle. Installatsioon avaneb sümboolse ruumina, mis on koduks paljudele narratiividele ja on seeläbi vastuprotsess maa hõivamisele, tekitades dialoogi maa omandiõiguse ja selle vahetuse üle. Saagikoristuse, aeglases tempos õmblemise ja käsitsitöö abil soodustab kunstnik dialoogi tööprotsesside ja kunstipraktika vahel, mõtiskledes tootmisprotsesside ja nende tasaarengu (degrowth) potentsiaali üle.

Gisèle Gonon on visuaalkunstnik, kes tegutseb hetkel Berliini ja Tallinna vahel. Tema uurimistöö keskendub tööle- nii tegevusele, kui osale majandussüsteemist, uurides eriti põllumajandusliku tootmise mudeleid, mille puhul ta leiab analoogiaid kunstilise tootmisega. Tema praktika õitseb polümorfses korpuses, mis ulatub installatsioonist ja joonistamisest kuni heli ja videoni. Tema loomingu põhiosa on maa. Maa, kui tootmisvahend, aga ka sümboolne ja emotsionaalne ruum, mida tuleb jälgida, kaardistada ja uurida. Talus üles kasvanuna ühendab ta autobiograafilised elemendid töölisklassi ja kväär vaatenurgast sotsiaalteaduste ning empiirilise kogemusega. Tema segameedia installatsioone on eksponeeritud muuhulgas Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis EKKM, Leipziger Baumwollspinnerei, Bundeskunsthalle Bonn, Galerie de l’IESA Paris, gr_und Berlin ning läbi erinevate kunstnike residentuuri programmide: Nida kunstikoloonia Leedus, Factoratory Lyon´is ja Hea olemise kunst, Kunstihoone Tallinn.

Kaasprodutsent: Laura De Jaeger

Graafiline disain: Typokompanii (Andree Paat, Aimur Takk)

Kunstnik tänab Denise Gononit, Mara Kirchbergi, Laura De Jaegerit, Cathy Douvre’i, Marion Orfilat, Ats Kruusingut, Sandra Ernitsat, Solveig Lille, Sarah Noonani, kõiki kangakorjes osalenuid, Eesti Kunstiakadeemiat, EKKM-i ja Uus Rada.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Stiftung Kunstfond.

Uus Rada galerii
Raja 11a
Tallinn

Avamine: 10.04, 18:00

Avatud: 11.04 – 20.04.2024, teisipäev – pühapäev 14:00 – 18:00 või kokkuleppel .

Finissage: 20.04, 16:00