Näitused

Kunstnik Maryliis Teinfeldt-Grins avab neljapäeval, 18. jaanuaril kell 19 Tütar galeriis isikunäituse “Kes mäletab viimasena, kes mäletab paremini?”.

Näituse keskmes on Kadrina kogukonna ühistööna valminud viie meetri pikkune rüiuvaip, läbi mille avaneb lugu 1977. aastal Lääne-Virumaal kadunud külast ja mäest.

Koplimetsa on ajalooline Kadrina kihelkonna küla, mis moodustati 1877. aastal. Küla kaotati 1977. aastal, mil talud asendati kolhoosiga ning inimesed asustati taluhoonetest ümber korrusmajadesse. Paralleelselt teostati muudatusi ka kohalikus looduses, neist kõnekaim on neljakilomeetrise oosivalli, Niinemäe, maastikust eemaldamine. Mäest saadud kruusa kasutati lähedalasuvate militaarobjektide ning Tapa – Loobu maantee ehitamiseks. See episood ei ole Eesti ajaloos eriskummaline. Sääraseid külasid on Eestis rohkelt. Kadumaläinud Koplimetsa aitab ühe näitena jutustada kogu Eesti ja laiemalt kogu meie regiooni lugu.

Maryliis Teinfeldt-Grins on ise sellest kadumaläinud külast pärit, on oma lapsepõlve veetnud selle maastikuga lävides. Olenemata sellest, et kunstnik on Koplimetsa külas üles kasvanud, ei olnud ta koha rikkalikust ajaloost teadlik. Avastades, et vanemad kohalikud kui viimased mäletajad, ei ole kandnud pärimust edasi, asus kunstnik teostama uurimustööd, et taastada mälu sellest, milline oli tema kodukoht enne, kui võõras võim selle enda vajaduste katmiseks ümber kujundas.

Näituse keskne teos, viie meetri laiune rüiutehnikas kootud vaip, valmis pooleteise kuu jooksul Kadrina rahvamajas kunstniku ning sadade vabatahtlike kogukondliku ühistööna. Kunstniku sõnul on rüiutehnika sobilik Koplimetsa ja Niinemäe lugu edasi andma, sest just nagu on ajaloolises mälus palju seda, mis ununeb, läheb ka rüiutehnikas kududes algne kavand justkui kaduma.

Maryliis Teinfeldt-Grins (1993) on tekstiili- ja installatsioonikunstnik, kes käsitleb loomingus mäletamist ja Lääne-Virumaa külamaastike, viljeledes peamiselt tikandit ja gobelääni ning murdekeelset luulet. Ta on õppinud tekstiilikunsti Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas ja Läti Kunstiakadeemias ning kaasaegset kunsti Eesti Kunstiakadeemias.

Teinfeldt-Grins on Eesti Kultuuriministeeriumi poolt välja antava Eduard Wiiralti stipendiumi laureaat ja Adamson-Ericu muuseumi poolt välja antava Adamson-Ericu stipendiumi laureaat. 2019. aastal pälvis Teinfeldt-Grins Eesti Tekstiilikunstnike Liidu poolt välja antava Aasta Tekstiilikunstniku preemia.

Maryliis Teinfeldt-Grinsi näitus jääb Tütar galeriis avatuks 25. veebruarini ning on publikule tasuta. Galerii asub Noblessneri sadamalinnakus aadressil Vesilennuki 24 ning on avatud neljapäevast reedeni kell 13:00-19:00 ning laupäevast pühapäevani kell 14:00-18:00.

Näituse toimumist toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Rahvuskultuuri Fond, Kadrina rahvamaja, UAB Teksrena ja Elpec Ehitus.

Kunstnik tänab: Ahto-Lembit Lehtmets, Kevin, Maarika ja Enely Teinfeldt, Francesco Rosso, Zane Shumeiko, Johanna Mauer, Ille Ambos.

www.tutar.ee

BLACKOUT

Avamine 17. jaanuaril kell 19.00 (EET)
Näitus on avatud 26. jaanuarini

Üle maailma sirutuv Nua Collective on visuaalkunstnike rühmitus, mille liikmed teevad koostööd, et luua, jagada ja toetada üksteist oma loomingulisel teekonnal. Näitus “Blackout” on rühmituse esimene füüsiline näitus. Nua Collective’il on hea meel jätkata oma rahvusvahelist haaret Vent Space’is.

“Esitleme kolmeteiskümmet Nua Collective’i kunstniku tööd. Sari “Blackout”
vaatleb kliimamuutusi fokuseerides pimendusele, mida saab tõlgendada ka enesekindluse kaotusena, mis tuleneb meie sõltuvusest ebausaldusväärsest
energiast. Teosed maadlevad meie inimlike reaktsioonidega ebakindlusest
põhjustatud antropomorfsest elektrikatkestusest. Näitusel on trükised, mis on unikaalsed, Tööd on juba mööda maailma reisinud ja näitusel toimub ka esilinastus filmile
“Blackout Documentary”. Film linastub, joostes kogu näituse vältel.”

Nua Collective kunstnikud uurivad koos kliimakatastroofi ja energiakriisi mõjusid, millega jätkuvalt silmitsi seisame.

Tallinna Botaanikaaia Palmimajas avatakse kolmapäeval, 17. jaanuaril kl 14 loovuurimuslik näitus “Segaduse külvist teadmiste korjeni”.

Näitus väärtustab hääbumist ja segadust aias, kunstis ja disainis. Disainer Marta Konovalov ja kunstnik Jane Remm eksponeerivad sügis-talvel enda aedades ja botaanikaaia Meelte aias külvatud segaduse kaudu kogunenud teadmisi. Huvilised on oodatud kaasa lööma seemnevahetuses ja töötubades. 

“Aed on koht teadmiste korjeks. Koht, kus füüsiline töö muutub rituaaliks ja me astume dialoogi teiste liikidega. Siin on kunstnik ja disainer edasihoidlikud aednikud,” räägivad näituse autorid.

Alates oktoobrist on Tallinna Botaanikaaia Meelte Aia kastid olnud pühendatud hääbumise, taasloome ja ebakorrapärasuse esteetikale. Osana Eesti Kunstiakadeemia loovuurimuslikust projektist “Kunstnikud ja disainerid looduse uurijate, mõtestajate ja partneritena tasaarengu kontektis” katsetasid Marta Konovalov ja Jane Remm, kuidas läbi aiapidamise ja looduses toimiva jälgimise ning minimaalse sekkumise nihutada tüüpilisi toimimisi viise ja otsida viise aias loodusega ühenduses olemiseks. Kunstnikud külvasid Meelte Aeda segadust jättes eksponeerituks taimede loomuliku hääbumise protsessi, uurides sealjuures, kuidas tavaliselt tarbetuna nähtu, näiteks umbrohi, saab olla kasulik ressurss. Kunsti- ja disainivahenditega protsesse jäädvustades ja väikeste sekkumiste kaudu nihkeid luues väärtustavad autorid looduslikku esteetikat, mis on tihti ebakorrapärane, läbipõimunud ja lagunev. Need dokumentatsioonid dialoogis visualiseeritud mõtteprotsessidega on eksponeeritud loovuurimuslikul näitusel botaanikaaia Palmimajas märtsini 2024. 

Näituse avamisel, 17. jaanuaril kell 14.00 avaneb seemnevahetuspunkt “Külvame segadust”

Võta oma aiast korjatud seemneid näitusele ja sealt sobivaid kaasa. Põllumajandus- ja toiduamet lubab sertifitseerimata  lillede ja maitsetaimede seemnete vahetust. Seemneid saab vahetada kogu näituse jooksul. 

Näitusel toimub kaks töötuba “Hääbumise ilu: taimede mustrid tekstiilil ja jäljed paberil”.

21. jaanuaril kell 11.00-13.00 tutvustab Jane Remm taimede joonistamist kui meetodi süvenemiseks endasse, taimedesse ja inimestevahelistesse suhetesse.

28. jaanuaril kell 13.00-15.00 õpetab Marta Konovalov kulunud kudumite nõelumist taimedelt värvi saanud lõngadega.

4. veebruaril kell 12.00–16.00 toimub Tiia Morfini seemnesäilitaja õpituba “Kasvatan ise endale toidutaimede ja talulillede seemned”, kus räägime erinevate toidutaimede ja talulillede seemnete kogumisest, puhastamisest ja säilitamisest. Õpime milliseid seemneid ja taimi saab ise lihtsal viisil paljundada.

15. märtsil 11.30–14.30 räägib Marian Nummert edasihoidlikust aiandusest.

Marta Konovalov on disainer, EKA doktorant ja lektor. Marta Konovalovi loomepraktika keskmeks on tekstiilide parandamine ja taasloome. Ta mõtestab moodi kui tegemise viisi ja tarbimise ning tootmise süsteemi, mis vajavad ümber disainimist ja parandamist. www.taasloome.ee

Jane Remm on kunstnik, kunstiõpetaja ja EKA doktorant. Jane Remmi looming keskendub looduskogemuse representatsioonile, koosloomele ja kommunikatsioonile erinevate eluvormidega. www.janeremm.ee

Tallinna Botaanikaaed on teadus-, haridus- ja kultuuriasutus, mille tegevus on suunatud taimeriigi kaitsele ja tutvustamisele. https://botaanikaaed.ee

Eesti Kunstiakadeemia loovuurimuslik projekti “Kunstnikud ja disainerid looduse uurijate, mõtestajatena ja partneritena tasaarengu kontekstis” (1.07.2023−31.12.2024) eesmärgiks on luua ja arendada loovuurimuslikke meetodeid loodusega suhestumiseks, mis aitavad võimendada teadlikku vähem tegemist kunsti ja disaini valdkonnas ning selle kaudu panustada tasaarengu mõtteviisi levikusse, loodusteadlikkuse tõusu ja liikidevahelise koosloome väärtustamisse.

Finantseerija: Kultuuriministeerium. https://www.artun.ee/segaduse-kulvist-teadmiste-korjeni/

Sillart kunstigaleriis Sillamäel avatakse 12. jaanuaril kell 16.00 näitus “Kolmes vahetuses. Töö lõpp”, mis toob kokku Ida-Virumaa muuseumide kogudes olevad teosed ja kaasaegse videokunsti.

Näituse keskmes on Kai Kaljo, Ivar Veermäe, Eléonore de Montesquiou, Marge Monko, Raivo Kelomehe ja Maria Kapajeva videokunsti teosed, mida on kõrvutatud Ida-Virumaa muuseumikogudest (Narva Muuseum, Sillamäe muuseum, Kohtla-Järve Põlevkivimuuseum, Viru Keemia Grupi kunstikogu) pärit maalide ja graafikaga.

Näituse kuraatorid on Eesti Kunstiakadeemia tudengid Milena Appajeva, Õnne Paulus ja Siim Raie.

Vaid kolmel päeval avatud näitus tegeleb Ida-Virumaal jätkuvalt aktuaalse ja tundliku teemaga: traditsioonilise tööstuse, töökohtade kadumise ning töö ja töötamise viiside muutusega. Videokunsti, klassikalise maalikunsti ja graafika abil annab näitus ülevaate, kuidas on muutunud töötamine, sellega seotud väärtused ning töö kujutamine viimase poolesaja aasta jooksul kunstis.

Näituse ühe kuraatori Milena Appajeva sõnul on taoline paralleeli tõmbamine Ida-Virumaa kontekstis unikaalne: “Püüame teoste valikuga tuua vaatajateni põnevaid paralleele, näiteks käsitleme naiste töö küsimusi lokaalselt Ida-Virumaa kontekstis ja töötava naise kujutamist kunstis. Samuti oleme esile toonud keskkonna ja reostuse kujutamise problemaatika – kui kunagi oli suitsev korsten märk progressist, jõukuse kasvust ning töökohtadest, siis nüüdseks on sellest saanud keskkonnavaenulikkuse sümbol.” Kuraatorid osutavad, et Sillarti galerii on samamoodi tähis muutustest, sest hoone on läbinud ja läbimas mitmeid ümberkorraldusi ning on nüüd asetamas Sillamäed Ida-Virumaa kaasaegse kunsti kaardile.

Näitus on avatud 12.–14. jaanuaril, iga päev kell 13.00–18.00.

Avamine toimub 12. jaanuaril kell 16.00 Sillart galeriis (Mere pst 3, Sillamäe).

Näitusele saab Tallinnast kunstibussiga, mis stardib Tallinnast, Eesti Kunstiakadeemia eest (Põhja pst. 7) kell 13.30 ja naaseb samasse kohta orienteeruvalt kell 23.30.

Tasu 5€, maksta eelistatavalt ülekandega (Anita Kodanik EE967700771008489622) või bussis sularahas

NB! Kohtade arv on piiratud ning juhul kui te peale registreerimist ei saa siiski üritusel osaleda, palume sellest aegsasti teada anda!

Lisainfo: Anita Kodanik, anita.kodanik@artun.ee

13. ja 14. jaanuaril kell 14.00 ja 16.00 toimuvad näitusel kuraatorituurid.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut, Sillart, Sillamäe Muuseum ja Purtse pruulikoda.

Lisainfo:
Õnne Paulus, kuraator
onnepaulus@gmail.com

Üritus Facebookis: https://www.facebook.com/events/1996360600723006

Eesti Tekstiilikunstnike Liidu aastanäitus
14.12.2023 -13.01.2024

13. detsembril kell 17 avatakse ARS Kunstilinnaku projektiruumis Eesti Tekstiilikunstnike Liidu aastanäitus ETTE/VAATLIK.

Mis seostub sõnaga ettevaatlik? Kas esimesena meenub ettevaatlikkus, alalhoidlikkus, pelgus millegi ees, mis võib juhtuda? Või tundub põnev mõelda ettepoole vaatamisest, tulevikuootusest mis silmapiiril vaevumärgatavalt terendamas? Näituse teema pakub mõlemat võimalust.

1993. aastal asutatud Eesti Tekstiilikunstnike Liidul on lõppemas kolmekümnes tegevusaasta, mis viib mõtted nii tulevikku kui ahvatleb tagasi vaatama. Liit on aastatega suuremaks kasvanud nii liikmete arvult kui tegevuse ulatuselt, algatades rahvusvahelist koostööd ning pakkudes liikmetele igal aastal osalemisvõimalust näitustel ja suvistes töötubades. Liit on oma liikmete nägu, rikkalik ja mitmekülgne näituste ja autorite kaleidoskoop on talletatud kaks korda aastas ilmuvas väljaandes Koiliblikas. Kuhu edasi? Ettevaatlikult või ette poole vaadates? Aastanäitus avab teemat läbi tekstiilikunstile omaste meediumite, tehnikate ja mõtteviiside.

Näitusel osalevad: Ehalill Halliste, Sigrid Huik, Elna Kaasik, Mariann Kallas, Krista Leesi, Aet Ollisaar, Kadi Pajupuu, Ene Pars, Erika Pedak, Marilyn Piirsalu, Tiina Puhkan, Anu Raud, Tuuli Reinsoo, Ilme Rätsep, Ülle Saatmäe, Malle-Maria Sild, Zane Shumeiko, Ljudmila Swarczewskaja, Aune Taamal, Reet Talimaa, Erika Tammpere, Milvi Thalheim, Svetlana Todurova, Liisa Torsus, Kerttu Varik.

Näitusega kaasneb kolmel laupäeval toimuv publikuprogramm:
16. detsembril on näitus avatud kell 12-16 ning kell 13 tutvustab näitust tekstiilikunstnik Kadi Pajupuu.

Kell 13-16 saavad huvilised tutvuda Aasta Tekstiilikunstnik 2022 Elna Kaasiku stuudioga ARS Kunstilinnakus.

Samuti on kell 13-15 avatud Zane Shumeiko stuudio aadressil Tondi 1 ( 2. korrus, ruum nr.208).

Kell 15-17 toimub samas paberil vabakäetikandi töötuba (eelregistreerimisega). Info registreerimise kohta siin:
6. jaanuaril on näitus avatud kell 12-16, näitust tutvustavad autorid.
13. jaanuaril on näitus avatud kell 12-16, toimuvad noortele suunatud tegevused. Huvilistele tutvustab näitust Aet Ollisaar ning näituse lahtioleku viimastel tundidel saab näituseruumis kohtuda osalevate autoritega.

Näituse kujundus Madis Liplap, graafiline kujundus Kadi Pajupuu
Näitust korraldab ETeKL juhatus
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit

https://tekstiilikunst.ee/
@eestitekstiilikunst

Näitus on avatud E-R kell 12-18, L 16.12, 6.01 ja 13.01 kell 12-16

29. detsembril 2023 kell 17.00 avaneb Draakoni galeriis Lilli-Krõõt Repnau isiknäitus „Kaduva maastiku kannul”.

Näitusel „Kaduva maastiku kannul“ saavad kokku hetkelised, igapäevased märkamised linnaruumist ning teistest isiklikest paikadest. Need kihistused erinevatest kohtadest põimuvad omavahel: kaovad, tuhmuvad ja tärkavad taas. Kujutelmad graafilistes tõmmistes on tabatud mitme aasta jooksul ning tihtilugu on olnud käivitavaks ajendiks nende jäädvutamiseks keskkonna muutumine valguse mõjul. Valitud kohad asuvad minu igapäevaste liikumiste trajektooridel, nii satuvad lähestikku näiteks Tartu mnt 24 hoone või Lääne-Virumaal asuv Palganeem. Kutsun näitusel tähelepanelikult vaatlema meid ümbritsevat kiiresti kaduvat keskkonda ja selle ümberpaiknemist nii linnaruumis kui ka maastikes.

Selle olemusliku kaduvuse nähtavale toomiseks olen kasutanud kummitustrüki meetodit –samadelt plaatidelt korduvalt trükkides pigment kaob. Minu jaoks on oluline mitte niivõrd tehnikatele keskendumine, vaid erinevate kontseptsioonide avamine graafika kaudu. Mind kõnetab ajaline mõõde sügavtrükiprotsessis, materjaliga töötamine ning tähenduste loomine. Näituse „Kaduva maastiku kannul“ loomine on olnud otsinguline protsess, milles kasutan erinevaid värve ja kihistusi uute graafiliste teoste loomiseks.

Lilli-Krõõt Repnau on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafika osakonna aastal 2005 ning 2015. aastal animatsiooni osakonna, viimases töötab hetkel osakonnajuhatajana. Aastast 2020 jätkab magistriõpinguid kunstiõpetajana. Lisaks on ta end täiendanud Šveitsis, Lutserni Ülikooli Kunsti- ja Disainikolledži videoosakonnas. Aastal 2010 tunnustati Lilli-Krõõt Repnau graafikaloomingut Edmund Valtmani stipendiumiga ja aastal 2018 Tallinna graafika- triennaali preemiaga. Ta on Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Vabagraafikute Ühenduse ning graafika.ee stuudio liige.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Reedel, 29. detsembril kell 18.00 avaneb Sten Saaritsa isiknäitus „Selle näituse kogemine võtab umbkaudu 25 minutit, vabandame võimelike ebamugavuste pärast“. Näitus jääb avatuks 22. jaanuarini 2024.

Kui palju me alateadlikult kingime oma väärtuslikku aega mitte millegi eest, mitte midagi vastu saamata.. Triivime teadvustamata, märkamata ümbritsevat ja ümberkaudseid. Soov kuuluda on fundamentaalselt inimese põhivajadus. Uuringute järgi vajame me suhtlemist sama osa kaudu ajust, mille kaudu me vajame süüa ning kui meid on välja arvatud, kogeme seda sama aju osaga, millega tunneme füüsilist valu.. Ja siis me aktiveerume nagu uute patareidega mänguasjad. Algab paaniline võltskuulumine ning nutiseadmed aitavad ühenduse loomise põhivajadusele kenasti kaasa. Veidi kõhedaks tegev mitte-kuulumine loob pinnase jälle uutele mittekohtadele digiruumis ning fantastilistele, butafoorsetele paikadele selles.

Inimestes on ürgne vajadus jälgida ja olla jälgitud, olla nähtud, kuuldud ja teiste poolt arvestatud. Kambana koos liikumine on turvaline, igaüks üksikuna silm kilamas mitte-maailma.. sest võimalus mitte maailmaks on alati olemas, ta ei ole kuskil ega kellegi oma.. vastutust ei ole, ei tegude ega tagajärgede ees, ma ei osale, ma lihtsalt jälgin.. Pisut rahustav, veidi meelelahutuslik aga ajaveetmiseks suurepärane. Meie soov kuuluda lükkab meid rindele, kuid see ei saa juhtuda ohverduseta. Aga kas ma ikka raatsin.. Minu kogemused, minu asjad, minu inimesed, mõtted ja tunded.. mis siis saab kui uusi ei tule.. kas jään siis täitsa tühjalt siia tammuma, vahemaailma vabalangema.. Nii pöördume, usaldust tasakesi proovides ja jalutame tulevikku. Tihti hakkame nagu vaikselt liikuma ja siis lähme jälle tagasi sinna oma vanasse keskmesse.. Inimene tunneb kindlustunnet teades, et ta asub Just Seal, vähemalt füüsiliselt on ta kindlas kohas. „Ma panen helkurvesti ka selga, et kui ma juhuslikult liiga kaugele lähen siis olge nii kenad ja kutsuge palun tagasi eks? “ Kui keegi hea inimene paneks meile päriselt ka need täpid maha, siis oleks siht ja lihtne.. ise ei peaks palju mõtlema. Tihtipeale lasemegi enda elu teiste täppide poolt kureerida.. arvates, et need on meie endi valikud.

Kristel Saan

Erilised tänud: Erko Ever, Carmen Kalata, Egle Ehtjen, Madli Kadakas, Tiina Vändre, Mart Joost, Kert Viiart, Kristel Saan, Sirje ja Rein Kuusik, Kertu Rooma ja T1 Keskus.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

18.00–18.30
Kohalolemise harjutus „ “
Yuko Kinouchi, Tea Lemberpuu, Jane Muts, Maria Elise Remme, Jake Rhys Shepherd, Elo Vahtrik

Otsisime pausi, vaikust. Jooksime läbi metsade, magasime koobastes, järgnesime veele. Kõik selleks, et pääseda inimese tekitatud mürast. Meie kõrvu jõudis kuuldus inimese loodud ruumist, mis on pühendatud vaikusele. Kohtusime Johniga. Ta kinnitas, et mõne aja pärast on ruumis kuulda ainult meie sees voolavat verd. Südamelööke ja kõiki helisid, millest me koosneme. On asju, mida me ei saa välja lülitada.

„ “ palume teil meiega liituda, et koos teha paus, aeglustuda ja pöörata tähelepanu enda sisse.

P.S Palume ruumi sisenemisel jalanõud ja telefoni hetkeks maha jätta.

18.30–20.00
Töötuba „Lehetrükk“
Chloé Geinoz, Sven-Aleksander Mantsik, Vitor Pascal, Liza Tsindelian

„Lehetrükk“ (nii nimetatakse tehnikat, mille puhul taimi raiutakse paberile või kangale, et neid sellele printida) on ökoloogilisi ja jätkusuutlikke materjale kasutav trükkimise töötuba.

Meie töötuba on üles ehitatud grupi liikmete erinevatele praktikatele. Meie jaoks on oluline, et iga liikme kunstiline käekiri ja kogemus leiaksid projektis kajastamist: Liza töötab kasutatud materjalidega, Chloé kasutab oma töös sageli taimi, Vitori ja Sveni praktika seostub trükitehnikate ja kriitilise tekstiloomega.

18.30–20.00
Installatsioon „Mulle meeldib Maa ja Maale meeldin mina“
Eleftheria Kofidou, Jana Mätas, Caroline Pajusaar, KitKit Para, Kadri Vahar, Edgar Volkov

Lülisammas on meie keha ja vaimu, aga ka närvisüsteemi peamine tugistruktuur. Seljaaju rakud kannavad edasi kõiki signaale, mis on vajalikud organismi ülalpidamiseks. Need omavahel seotud süsteemid juhivad kõiki meie tegevusi; nad suunavad meie ärkvelolekut, unenägusid ja magamist; ning meie tasakaal sõltub nende edukast koostööst. Meie väsinud luud puhkavad, lamades sellel pinnasel. Ometi muutub Maa nahk üha hõivatumaks. Mis saab meie kehamaastikest? Meie tehisjäänused on Maa uus selgroog.

18.30–20.00
„Can I speak to the manager? It’s about the anthropocene“
Yvette Bathgate, Mihhail Boitsov, Katariina Kesküla, Merilin Põldsam, Kristi Vendelin

Uurime kollektiivselt omavahelisi ühenduspunkte, köites üheskoos käsitsi kokku raamatut, milles kohtuvad üksteisega kunstiteosed, pabermaterjal ja tekstilised mängud.

Meie individuaalsed praktikad seob kokku lühike manifesti stiilis tekst koos viie kunstiteosega, mida esitleme nii installatiivses vormis kui ka koos käsitsi kokku köidetud trükisena.

Neljapäeval, 14. detsembril kell 18.00 avaneb Marc Léger Sauvageot’ näitus “Kas mu vanaema on kolonialist?” Rae Kultuurikeskuses.

Kunstnik näitusest:
“Põhjus, miks ma otsustasin selle näituse teha, on seotud minu enda emotsionaalse reaktsiooniga, mis tekkis, kui uurisin oma vanaema elu. Mul on kurb, et ma teda kunagi ei tundnud ja et suur osa temaga seotud kultuuripärandist on minu jaoks kaduma läinud.
Osa minust igatseb aega, milles ma ei ole eksisteerinud. Ma igatsen ebaratsionaalselt olematut mineviku hiilgust. Minu igatsus tuleneb kaasaja keerukusest. Õnneks või kahjuks on ajaloo tegelikkus selle igatsuse vastand.”

Näitus on avatud 2. jaanuarini.