Näitused

29.11.2023 — 21.04.2024

Triin Reidla kuraatorinäitus “Vaprad ja ilusad. Eesti eramuarhitektuur 1980. aastatel”

Vaprad-ja-ilusad-kollaaz-1-1536x839

EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna nooremteaduri Tiin Reidla doktooritööga seotud näitus “Vaprad ja ilusad. Eesti eramuarhitektuur 1980. aastatel”
29.11.–21.04.2024 Eesti Arhitektuurimuuseumis

Eesti arhitektuuriruumi jõudis 1970. aastate keskpaiku postmodernistlik esteetika, mis 1980. aastateks oli kujunenud kümnendit iseloomustavaks stiiliks. Uus stiil tõi kaasa julge ja mängleva, karmile modernismile vastanduva arhitektuurikeele, rõhutades varasemaga võrreldes rohkem arhitekti kui kunstniku rolli. Individuaalsem lähenemine hoonete kujundamisel võimaldas kavandada kirevaid ja detailirohkeid ühiskondlikke hooneid, mida tunneme pigem hästi, kuid ka eramuid või ajastule omast sõnavara kasutades, individuaalmaju. Stiili üks ideaale oli ka madaltihe hoonestus, mis koosneks peremajadest või ridaelamutest, olles seega igati teistsugune laialt levinud kortermajade halli rütmisammu käivatest majadest. Arhitekti eneseväljendust ei piiranud tüpiseerivad suunised.

Arhitektuuriloos on 1980.–1990. aastatel ehitatud postmodernistlikke elamuid uuritud peamiselt arhitekti praksise või ehituslike suundumuste kirjeldamise kaudu, kuid laiemale publikule suunatud ülevaatenäitust eramutest veel koostatud ei ole. Arvestades kui palju neid ajastule omaseid, kaude ka tänapäeva koduideaali kujundavaid elamuid on loodud, on neile pööratud proportsionaalselt vähe tähelepanu. Näitus kergitab katteloori eelkõige neljalt elamualalt, mis on kavandatud 1970. aastate lõpust kuni 1991. aastani: Rehe tänava piirkond Viljandis, nn Arhitekti linnaosa ja Ihaste Tartus ning Ilmandu küla Tallinna külje all. Pärandivaldkonnast lähtuvalt tõstatuvad ka majadele omistatud väärtuse küsimused.

Näitus on sissevaade elamute kavandamise, ehitamise (sealjuures iseehitamise) ja kujunemise lugudesse muutlikel 1980.–1990. aastatel ja baseerub Triin Reidla 2020. aastal Eesti Kunstiakadeemias kaitstud magistritööl “Nii kole maja! Postmodernistlikud elamud ja nende väärtustamise problemaatika”.

Kuraator Triin Reidla
Kujundajad Koit Randmäe ja Brit Pavelson
Fotograaf Martin Siplane
Koordinaator Anna-Liiza Izbaš

Täname Kultuurkapitali

Loe ja vaata lisaks:

Karin Paulus. Peaaegu rõve, ent väga huvitav – Sirp, 05.01.2024
KINDEL LAKS ⟩ Sellistest majadest me unistasime – Postimees, 02.12.2023
VIDEO. Vaprad ja ilusad. Eesti 80ndate eramajad näitavad ajastu ideaale ja ambitsioone – Pealinn, 01.12.2023
Kuraator: Eesti 80ndate eramajade arhitektuuris väljendus vabaduse püüdlus – ERR Kultuur, 29.11.2023
GALERII ⟩ Viljandi maja ja piirkond valiti näitusele – Sakala, 25.11.2023

Postitas Andres Lõo — Püsilink

Triin Reidla kuraatorinäitus “Vaprad ja ilusad. Eesti eramuarhitektuur 1980. aastatel”

Kolmapäev 29 november, 2023 — Pühapäev 21 aprill, 2024

Vaprad-ja-ilusad-kollaaz-1-1536x839

EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna nooremteaduri Tiin Reidla doktooritööga seotud näitus “Vaprad ja ilusad. Eesti eramuarhitektuur 1980. aastatel”
29.11.–21.04.2024 Eesti Arhitektuurimuuseumis

Eesti arhitektuuriruumi jõudis 1970. aastate keskpaiku postmodernistlik esteetika, mis 1980. aastateks oli kujunenud kümnendit iseloomustavaks stiiliks. Uus stiil tõi kaasa julge ja mängleva, karmile modernismile vastanduva arhitektuurikeele, rõhutades varasemaga võrreldes rohkem arhitekti kui kunstniku rolli. Individuaalsem lähenemine hoonete kujundamisel võimaldas kavandada kirevaid ja detailirohkeid ühiskondlikke hooneid, mida tunneme pigem hästi, kuid ka eramuid või ajastule omast sõnavara kasutades, individuaalmaju. Stiili üks ideaale oli ka madaltihe hoonestus, mis koosneks peremajadest või ridaelamutest, olles seega igati teistsugune laialt levinud kortermajade halli rütmisammu käivatest majadest. Arhitekti eneseväljendust ei piiranud tüpiseerivad suunised.

Arhitektuuriloos on 1980.–1990. aastatel ehitatud postmodernistlikke elamuid uuritud peamiselt arhitekti praksise või ehituslike suundumuste kirjeldamise kaudu, kuid laiemale publikule suunatud ülevaatenäitust eramutest veel koostatud ei ole. Arvestades kui palju neid ajastule omaseid, kaude ka tänapäeva koduideaali kujundavaid elamuid on loodud, on neile pööratud proportsionaalselt vähe tähelepanu. Näitus kergitab katteloori eelkõige neljalt elamualalt, mis on kavandatud 1970. aastate lõpust kuni 1991. aastani: Rehe tänava piirkond Viljandis, nn Arhitekti linnaosa ja Ihaste Tartus ning Ilmandu küla Tallinna külje all. Pärandivaldkonnast lähtuvalt tõstatuvad ka majadele omistatud väärtuse küsimused.

Näitus on sissevaade elamute kavandamise, ehitamise (sealjuures iseehitamise) ja kujunemise lugudesse muutlikel 1980.–1990. aastatel ja baseerub Triin Reidla 2020. aastal Eesti Kunstiakadeemias kaitstud magistritööl “Nii kole maja! Postmodernistlikud elamud ja nende väärtustamise problemaatika”.

Kuraator Triin Reidla
Kujundajad Koit Randmäe ja Brit Pavelson
Fotograaf Martin Siplane
Koordinaator Anna-Liiza Izbaš

Täname Kultuurkapitali

Loe ja vaata lisaks:

Karin Paulus. Peaaegu rõve, ent väga huvitav – Sirp, 05.01.2024
KINDEL LAKS ⟩ Sellistest majadest me unistasime – Postimees, 02.12.2023
VIDEO. Vaprad ja ilusad. Eesti 80ndate eramajad näitavad ajastu ideaale ja ambitsioone – Pealinn, 01.12.2023
Kuraator: Eesti 80ndate eramajade arhitektuuris väljendus vabaduse püüdlus – ERR Kultuur, 29.11.2023
GALERII ⟩ Viljandi maja ja piirkond valiti näitusele – Sakala, 25.11.2023

Postitas Andres Lõo — Püsilink

16.11.2023 — 12.12.2023

Yufang Hu “Habras proosa” HOP galeriis

yufanghu

Yufang Hu
HABRAS PROOSA
17.11.-12.12.2023

Neljapäeval, 16. novembril kell 18.00 avatakse Hop galeriis Taiwani päritolu ehtekunstniku Yufang Hu näitus „Habras proosa“.

 

Filigraan on keerukas ja töömahukas traditsiooniline ehtekunstitehnika, mis nõuab pikka ettevalmistusprotsessi ja mille abil valmivad peened mustrid, narratiiviks või siis dekooriks.

Painutatud traat, sirgendatud jooned, voolav jootetina, ebaõnnestunud ühenduskohad –  kokkusurutud, laiendatud, pragude ja vahedega – moodustavad lood, mida autor eksponeerib ehetena avataval näitusel.

Oma loomingu kaudu arutleb kunstnik, et kas mingi tehnika, mis kujutab endast kindlate materjalide kokkupuudete kogumit, suudaks luua omaenda narratiivi ilma dekoratiivset eesmärki peale surumata?

Yufang Hu on Taiwani päritolu materjalikeskne kunstnik, kes hetkel elab ja töötab Kaohsiungis, Taiwanis. Lingvistika taustaga kunstniku huvi käsitööpraktika vastu põhineb materjali narratiivsusel ja tähendusloomel. Selle asemel, et narratiivide loomisel kasutada kindlaid tehnikaid uurib Yufang Hu tehnikaid kui narratiivi ennast.

Ta kaitses magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia disainiteaduskonnas ning bakalaureusekraadi kaasaegse ehtekunsti ja keha ornamendi erialal Alchimia kaasaegse ehtekunsti koolis Firenzes, Itaalias.

Ta on osalenud näitustel Taiwanis, Itaalias, Ühendkuningriigis, Hispaanias, Saksamaal, Poolas, Tšehhis ja Eestis.

Yufang Hu pälvis 2022. aastal Eesti Kunstiakadeemia noore tarbekunstniku aastapreemia.

Näituseid HOP galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Postitas Andres Lõo — Püsilink

Yufang Hu “Habras proosa” HOP galeriis

Neljapäev 16 november, 2023 — Teisipäev 12 detsember, 2023

yufanghu

Yufang Hu
HABRAS PROOSA
17.11.-12.12.2023

Neljapäeval, 16. novembril kell 18.00 avatakse Hop galeriis Taiwani päritolu ehtekunstniku Yufang Hu näitus „Habras proosa“.

 

Filigraan on keerukas ja töömahukas traditsiooniline ehtekunstitehnika, mis nõuab pikka ettevalmistusprotsessi ja mille abil valmivad peened mustrid, narratiiviks või siis dekooriks.

Painutatud traat, sirgendatud jooned, voolav jootetina, ebaõnnestunud ühenduskohad –  kokkusurutud, laiendatud, pragude ja vahedega – moodustavad lood, mida autor eksponeerib ehetena avataval näitusel.

Oma loomingu kaudu arutleb kunstnik, et kas mingi tehnika, mis kujutab endast kindlate materjalide kokkupuudete kogumit, suudaks luua omaenda narratiivi ilma dekoratiivset eesmärki peale surumata?

Yufang Hu on Taiwani päritolu materjalikeskne kunstnik, kes hetkel elab ja töötab Kaohsiungis, Taiwanis. Lingvistika taustaga kunstniku huvi käsitööpraktika vastu põhineb materjali narratiivsusel ja tähendusloomel. Selle asemel, et narratiivide loomisel kasutada kindlaid tehnikaid uurib Yufang Hu tehnikaid kui narratiivi ennast.

Ta kaitses magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia disainiteaduskonnas ning bakalaureusekraadi kaasaegse ehtekunsti ja keha ornamendi erialal Alchimia kaasaegse ehtekunsti koolis Firenzes, Itaalias.

Ta on osalenud näitustel Taiwanis, Itaalias, Ühendkuningriigis, Hispaanias, Saksamaal, Poolas, Tšehhis ja Eestis.

Yufang Hu pälvis 2022. aastal Eesti Kunstiakadeemia noore tarbekunstniku aastapreemia.

Näituseid HOP galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Postitas Andres Lõo — Püsilink

14.11.2023 — 12.12.2023

Jutustus pikemast suhtest

aureliaminev-2166 (1) (1)
_MG_8423
_MG_8646

Näitus “Jutustus pikemast suhtest”

Marta Konovalov

Näitus “Jutustus pikemast suhtest” vaatleb meie läbikäimist rõivastega parandamise vaatevinklist eesmärgiga nihutada rõivaste eluea ja esteetika piire. Marta Konovalov eksponeerib isiklikku loomepraktikat koos lugudega, mida iga kulumine ja paranduskiht kehastab. Parandamise praktika on panus süsteemi, kus rõivastel on suhetes inimestega pikem elu. Nõelumine ja paikamine on enamat kui füüsilise kestvuse loomine –  parandamine on märk armastusest ja hoolest, ning vahel lapime parandades ka iseennast.

Käesolev näitus uurib, kuidas saavad paranduskihid  suurendada rõivaste emotsionaalset kestlikkust. See on osa parandamise ja tekstiilide taasloome teemalisest doktoriprojektist Eesti Kunstiakadeemias.

Marta Konovalov on disainer, loovuurija ja õppejõud ning EKA doktorikooli tudeng. Tema praktika fookuses on taasloov disain. Ta teeb oma loominguga parandamise nähtavaks, eesmärgiga taasavastada parandamise filosoofiat inspireerida teisi rõivaste eluea pikendamisel.

Näitusega kaasneb tekstiilide parandamise õpituba 9. detsembril 2023, kell 13.

Juhendajad: Kristi Kuusk PhD, Julia Valle Noronha DA
Retsensendid: 
Louise Ravnløkke PhD, Marium Durrani DA

Foto: Kärt Petser / Aurelia Minev
Näitusekujundus:
Maarja Viiding & Marta Konovalov

Postitas Irene Hütsi — Püsilink

Jutustus pikemast suhtest

Teisipäev 14 november, 2023 — Teisipäev 12 detsember, 2023

aureliaminev-2166 (1) (1)
_MG_8423
_MG_8646

Näitus “Jutustus pikemast suhtest”

Marta Konovalov

Näitus “Jutustus pikemast suhtest” vaatleb meie läbikäimist rõivastega parandamise vaatevinklist eesmärgiga nihutada rõivaste eluea ja esteetika piire. Marta Konovalov eksponeerib isiklikku loomepraktikat koos lugudega, mida iga kulumine ja paranduskiht kehastab. Parandamise praktika on panus süsteemi, kus rõivastel on suhetes inimestega pikem elu. Nõelumine ja paikamine on enamat kui füüsilise kestvuse loomine –  parandamine on märk armastusest ja hoolest, ning vahel lapime parandades ka iseennast.

Käesolev näitus uurib, kuidas saavad paranduskihid  suurendada rõivaste emotsionaalset kestlikkust. See on osa parandamise ja tekstiilide taasloome teemalisest doktoriprojektist Eesti Kunstiakadeemias.

Marta Konovalov on disainer, loovuurija ja õppejõud ning EKA doktorikooli tudeng. Tema praktika fookuses on taasloov disain. Ta teeb oma loominguga parandamise nähtavaks, eesmärgiga taasavastada parandamise filosoofiat inspireerida teisi rõivaste eluea pikendamisel.

Näitusega kaasneb tekstiilide parandamise õpituba 9. detsembril 2023, kell 13.

Juhendajad: Kristi Kuusk PhD, Julia Valle Noronha DA
Retsensendid: 
Louise Ravnløkke PhD, Marium Durrani DA

Foto: Kärt Petser / Aurelia Minev
Näitusekujundus:
Maarja Viiding & Marta Konovalov

Postitas Irene Hütsi — Püsilink

10.11.2023 — 19.11.2023

Aivar Tõnso isikunäitus “Graviteerivad allikad”

Aivar Tõnso isikunäitus Graviteerivad allikad

10. novembril kell 18.00 avatakse ARS Projektiruumis Aivar Tõnso isikunäitus “Graviteerivad allikad” 

 

Helikunstniku Aivar Tõnso isikunäitus “Graviteerivad allikad” ühendab ja vastandab. Näitusel kõlavad helid moodustavad küll ühtse tervikliku heliteose, kuid see toimub ruumis hajutatud helide ja materjalide koos- ning vastasmõjude keerises.

 

Jätkates oma eelmise isikunäituse “RESOmaatiline vaikelu” lähenemist on galeriiruumis objektid, mida võib nimetada ebakõlariteks ehk vibratsiooni- ja koaksiaalkõlarite abil võimendatud erinevatest materjalidest vormitud mõningate skulpturaalsete omadustega kehad. Erinevalt muusika kuulamiseks disainitud kõlaritest ei püüa need võimalikult laia helisagedusspektrit ühtlaselt hästi mängida. Neil, justkui ühtse ansambli moodustavatel ebakõlaritel, on igaühel oma unikaalne materjali omadustest tulenev toores ja disainimata karakter. Kasutatavate materjalide ja helidega seotud omailmade põimumine ja põrkumine pakub erinevaid ootamatuid heli kogemise ja tõlgendamise võimalusi. Erinevate materjali ja helide kohtumise piiripealsetes olukordades võivad aga protsessid muutuda juhitamatuteks, kui helide deformeerumine ning materjali ergastumine panevad küsima, kas immateriaalseid helisid võib teatud olukordades (kasvõi kujutluse tasandil) käsitleda füüsilist massi omavate objektidena.

 

Näitusel on 12 kanali helikeskkonna loomiseks kasutatud (lisaks eelsalvestatud digitaalsetele ja akustilistele alghelidele) kärgalumiiniumit, kärgpappi, kihilist plastikut, reboard kärgkartongi, alumiiniumist gofreeritud ventilatsioonikanaleid, vibratsiooni- ja koaksiaalkõlareid ning üle 100 meetri helijuhtmeid.

Aivar Tõnso on muusik, helikunstnik ja valdkonnaüleste kultuurisündmuste kuraator. Ta on alates 90ndate algusest tegelenud elektroonilise muusikaga ja osalenud projektides nagu Hüpnosaurus, Kismabande, Kulgurid ja Ulmer.
Olles pikalt seigelnud klubimuusika äärealadel ja eksperimentaalse elektroonilise muusika radadel on ta viimastel aastatel toimetanud peamiselt helikunsti väljal luues heliinstallatsioone kohaspetsiifilistesse keskkondadesse ja galeriidesse. Ühel või teisel moel on tema loomingus oluline ruum ja selle loomine helide abil.

 

Näituse installeerimisel oli abiks Raivo Raidvee, graafilise kujunduse lõi Jaan Evart ja “ebaekraanil” on kasutatud Maria Aua poolt loodud videopilti.

 

Toetasid Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.

 

Näitus on avatud 9.11–19.11.23
E – R 12:00-18:00, L-P 12:00-16:00
ARS Projektiruumis (Pärnu mnt 154)

Postitas Andres Lõo — Püsilink

Aivar Tõnso isikunäitus “Graviteerivad allikad”

Reede 10 november, 2023 — Pühapäev 19 november, 2023

Aivar Tõnso isikunäitus Graviteerivad allikad

10. novembril kell 18.00 avatakse ARS Projektiruumis Aivar Tõnso isikunäitus “Graviteerivad allikad” 

 

Helikunstniku Aivar Tõnso isikunäitus “Graviteerivad allikad” ühendab ja vastandab. Näitusel kõlavad helid moodustavad küll ühtse tervikliku heliteose, kuid see toimub ruumis hajutatud helide ja materjalide koos- ning vastasmõjude keerises.

 

Jätkates oma eelmise isikunäituse “RESOmaatiline vaikelu” lähenemist on galeriiruumis objektid, mida võib nimetada ebakõlariteks ehk vibratsiooni- ja koaksiaalkõlarite abil võimendatud erinevatest materjalidest vormitud mõningate skulpturaalsete omadustega kehad. Erinevalt muusika kuulamiseks disainitud kõlaritest ei püüa need võimalikult laia helisagedusspektrit ühtlaselt hästi mängida. Neil, justkui ühtse ansambli moodustavatel ebakõlaritel, on igaühel oma unikaalne materjali omadustest tulenev toores ja disainimata karakter. Kasutatavate materjalide ja helidega seotud omailmade põimumine ja põrkumine pakub erinevaid ootamatuid heli kogemise ja tõlgendamise võimalusi. Erinevate materjali ja helide kohtumise piiripealsetes olukordades võivad aga protsessid muutuda juhitamatuteks, kui helide deformeerumine ning materjali ergastumine panevad küsima, kas immateriaalseid helisid võib teatud olukordades (kasvõi kujutluse tasandil) käsitleda füüsilist massi omavate objektidena.

 

Näitusel on 12 kanali helikeskkonna loomiseks kasutatud (lisaks eelsalvestatud digitaalsetele ja akustilistele alghelidele) kärgalumiiniumit, kärgpappi, kihilist plastikut, reboard kärgkartongi, alumiiniumist gofreeritud ventilatsioonikanaleid, vibratsiooni- ja koaksiaalkõlareid ning üle 100 meetri helijuhtmeid.

Aivar Tõnso on muusik, helikunstnik ja valdkonnaüleste kultuurisündmuste kuraator. Ta on alates 90ndate algusest tegelenud elektroonilise muusikaga ja osalenud projektides nagu Hüpnosaurus, Kismabande, Kulgurid ja Ulmer.
Olles pikalt seigelnud klubimuusika äärealadel ja eksperimentaalse elektroonilise muusika radadel on ta viimastel aastatel toimetanud peamiselt helikunsti väljal luues heliinstallatsioone kohaspetsiifilistesse keskkondadesse ja galeriidesse. Ühel või teisel moel on tema loomingus oluline ruum ja selle loomine helide abil.

 

Näituse installeerimisel oli abiks Raivo Raidvee, graafilise kujunduse lõi Jaan Evart ja “ebaekraanil” on kasutatud Maria Aua poolt loodud videopilti.

 

Toetasid Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.

 

Näitus on avatud 9.11–19.11.23
E – R 12:00-18:00, L-P 12:00-16:00
ARS Projektiruumis (Pärnu mnt 154)

Postitas Andres Lõo — Püsilink

17.11.2023 — 17.12.2023

Alice Kask ja Neeme Külm Tartu Kunstimajas

Alice_Nukk_pressipilt_1000

Reedel, 17. novembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Alice Kase ja Neeme Külma ühisnäitus„Midagi on õigemat selles“.

Näitus oleks justkui jätk aasta tagasi Tallinna Linnagaleriis toimunud Alice Kase ja Neeme Külma väljapanekule „Edevuses üksi“, kuid samas ei ole ka. Kui tookordset kooslust orkestreeris kindlakäeliselt Neeme, kes demiurgina tegutses hõlmatava ruumi hõlmamatuks muutmise nimel, siis nüüd on rollid vahetunud ja Alice on kunagi Neemele loovutatud ruumi tagasi võtnud ning oma suureformaadiliste maalidega täitnud, Neeme on kontrolli käest andnud ja öelnud: „Saatku arm meie tegemisi“.

Näitusesaalis toimetavad kunstnikud endiselt sõltumatult ja omaette, aeg-ajalt heitlikult, enamasti väga enesekindlalt. Endiselt, ja kummagi mõtlemise, tegutsemise ning meediumide erisusest hoolimata, seisavad nende tööd nagu ime läbi tugeva kooslusena. Võimas kujundlikkus, millega nad töötavad, ei lõhu, vaid kasvatab seda tervikut.

Neeme külvab seinale kiilud nagu punguvad õied, asendab ohunupu pärlitega kallimale, avab tšellokasti nagu ülestunnistuse ja täidab tublisti vananenud pihitooli päevaraamatu tekstidega. Armuavalduste ja lepitusmärkide varjus ja kõrval ennast leebelt kehtestades hoiab ta siiski ka ruumil silma peal. Riivamisi, aga hoiab, sest teisiti ta ei saa.

Äravahetamatu, vaid iseendast kõnelda söandav Alice muudab maalid naisesuse atribuutideks, keskendub ühele figuurile, ühele esemele, aga see-eest pingestatult ja mastaapselt. Halastamatult täpne selles, mida ta näidata tahab, sirgjooneliselt otsekohene varjamisväärset peites. Ainult looduse jätab Alice oma läbinägeva pilgu alt välja, vaatab seda kaugelt ja näeb endast suuremana. Tume ja sünge stiihia on vaid visandlikult tabatav, üksnes distantsilt pildile püüdmist võimaldav. Nii keeruline ja samas nii lihtne. Nii aus, kui võimalik.

„Mingi kõigutamatu kummastus inimteadvuse paratamatu kehalisuse üle“ saadab Alice Kase ja Neeme Külma näitusega kaasnevat „efektset ruumipoeetilist pingpongi.“ Nii kirjutas Hanno Soans aasta tagasi, ja tõesti, tõesti – see kehtib.

Alice Kask (s 1976) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti magistriõppe 2002. aastal. Pärast suurt isikunäitust Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (2016) on tema hiljutised väljapanekud toimunud Helsingi Taidehallis (2018) ja Rüki galeriis (2020). 2008. aastal toimus tal isikunäitus Tartu Kunstimuuseumis. 2003. aastal pälvis Kask Konrad Mäe preemia.

Neeme Külm (s 1974) lõpetas 1998. aastal Eesti Kunstiakadeemia skulptuuriosakonna ja õppis aastatel 2003–2005 interdistsiplinaarsete kunstide osakonna magistrantuuris. Tema jõulisemad isikunäitused langevad 2010. aastate esimesse poolde, lähimineviku looming on keskendunud valdavalt rühmaväljapanekutele, kooskõndimisele arhitektuuri- ja visuaalkunsti piirimail. Külm on üks Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi asutajaid.

Kunstnikud tänavad: Tamara Luuk, Kadri Villand, Johann Tanel Möldre, Lepo Külm, Berit Teeäär, Tiit Talvaru, Hilkka Hiiop ja Päär Keedus.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näitus on avatud 17. detsembrini.

*Näituse avamisele sõidab buss Tallinn-Tartu-Tallinn. Täpsem info ja registreerimine: https://forms.gle/gXfkwkqga44kLSz18

www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

Postitas Andres Lõo — Püsilink

Alice Kask ja Neeme Külm Tartu Kunstimajas

Reede 17 november, 2023 — Pühapäev 17 detsember, 2023

Alice_Nukk_pressipilt_1000

Reedel, 17. novembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Alice Kase ja Neeme Külma ühisnäitus„Midagi on õigemat selles“.

Näitus oleks justkui jätk aasta tagasi Tallinna Linnagaleriis toimunud Alice Kase ja Neeme Külma väljapanekule „Edevuses üksi“, kuid samas ei ole ka. Kui tookordset kooslust orkestreeris kindlakäeliselt Neeme, kes demiurgina tegutses hõlmatava ruumi hõlmamatuks muutmise nimel, siis nüüd on rollid vahetunud ja Alice on kunagi Neemele loovutatud ruumi tagasi võtnud ning oma suureformaadiliste maalidega täitnud, Neeme on kontrolli käest andnud ja öelnud: „Saatku arm meie tegemisi“.

Näitusesaalis toimetavad kunstnikud endiselt sõltumatult ja omaette, aeg-ajalt heitlikult, enamasti väga enesekindlalt. Endiselt, ja kummagi mõtlemise, tegutsemise ning meediumide erisusest hoolimata, seisavad nende tööd nagu ime läbi tugeva kooslusena. Võimas kujundlikkus, millega nad töötavad, ei lõhu, vaid kasvatab seda tervikut.

Neeme külvab seinale kiilud nagu punguvad õied, asendab ohunupu pärlitega kallimale, avab tšellokasti nagu ülestunnistuse ja täidab tublisti vananenud pihitooli päevaraamatu tekstidega. Armuavalduste ja lepitusmärkide varjus ja kõrval ennast leebelt kehtestades hoiab ta siiski ka ruumil silma peal. Riivamisi, aga hoiab, sest teisiti ta ei saa.

Äravahetamatu, vaid iseendast kõnelda söandav Alice muudab maalid naisesuse atribuutideks, keskendub ühele figuurile, ühele esemele, aga see-eest pingestatult ja mastaapselt. Halastamatult täpne selles, mida ta näidata tahab, sirgjooneliselt otsekohene varjamisväärset peites. Ainult looduse jätab Alice oma läbinägeva pilgu alt välja, vaatab seda kaugelt ja näeb endast suuremana. Tume ja sünge stiihia on vaid visandlikult tabatav, üksnes distantsilt pildile püüdmist võimaldav. Nii keeruline ja samas nii lihtne. Nii aus, kui võimalik.

„Mingi kõigutamatu kummastus inimteadvuse paratamatu kehalisuse üle“ saadab Alice Kase ja Neeme Külma näitusega kaasnevat „efektset ruumipoeetilist pingpongi.“ Nii kirjutas Hanno Soans aasta tagasi, ja tõesti, tõesti – see kehtib.

Alice Kask (s 1976) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti magistriõppe 2002. aastal. Pärast suurt isikunäitust Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (2016) on tema hiljutised väljapanekud toimunud Helsingi Taidehallis (2018) ja Rüki galeriis (2020). 2008. aastal toimus tal isikunäitus Tartu Kunstimuuseumis. 2003. aastal pälvis Kask Konrad Mäe preemia.

Neeme Külm (s 1974) lõpetas 1998. aastal Eesti Kunstiakadeemia skulptuuriosakonna ja õppis aastatel 2003–2005 interdistsiplinaarsete kunstide osakonna magistrantuuris. Tema jõulisemad isikunäitused langevad 2010. aastate esimesse poolde, lähimineviku looming on keskendunud valdavalt rühmaväljapanekutele, kooskõndimisele arhitektuuri- ja visuaalkunsti piirimail. Külm on üks Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi asutajaid.

Kunstnikud tänavad: Tamara Luuk, Kadri Villand, Johann Tanel Möldre, Lepo Külm, Berit Teeäär, Tiit Talvaru, Hilkka Hiiop ja Päär Keedus.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näitus on avatud 17. detsembrini.

*Näituse avamisele sõidab buss Tallinn-Tartu-Tallinn. Täpsem info ja registreerimine: https://forms.gle/gXfkwkqga44kLSz18

www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

Postitas Andres Lõo — Püsilink

17.11.2023 — 17.12.2023

Keiu Maasik Tartu Kunstimajas 

muutuste_heinamaad

Reedel, 17. novembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Keiu Maasiku isikunäitus „Muutuste heinamaad, koht nimega kodu“.

Näitus räägib elust virtuaalreaalsuses ja mõtiskleb sellest, et inimelu võib tulevikus ehk sinna kolida. Samas kõneleb näitus ka hirmust selle ees, et nii võibki juhtuda, ja mida me inimestena selle tulemusel kaotaksime.  

Viimased paar aastat oli kunstnik mattunud arvutimängude maailma ja eelistas oma vaba aega veeta virtuaalsuses. Sealjuures tundus talle vastuvõetav ka mõtteharjutus sellest, et inimelu kolib tulevikus virtuaalmaailma. Üks mängudest, kuhu ta mitmeks kuuks sukeldus, oli Red Dead Redemption 2. Talle tundus, et RDR2 maailmas pole kohta, kus ta hetkel parema meelega viibiks. Mängu tegevustik leiab aset 1899. aasta Ameerikas. Lugu jälgib lindpriide gängi tegemisi ajal, kui Metsik Lääs on hääbumas ning tsivilisatsioon pressib peale. Nende aeg on läbi saamas ja õhus on hirm eesootavate muutuste ees.

„Selline hirm tekkis mul eelmisel aastal pärast seda, kui juhtusin looduses nägema metsikute hobuste karja. Eemalt oli kuulda mürinat ja maa jalge all värises õrnalt. Ühel hetkel tekkisid vaatevälja umbes kakskümmend hobust, kes kappasid täiel kiirusel läbi merevee. Mängus nähtud hobused ja võimsad loodusvaated tundusid nüüd õõnsad. Tahan, et maailm liiguks edasi, aga ei taha ilma jääda vabalt kappavatest hobustest,” selgitab kunstnik.

Keiu Maasik (s 1992) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia bakalaureuseõppe ja kaasaegse kunsti magistriõppe. 2019. aastal pälvis ta Eesti Kunstiakadeemia Noore Kunstniku Preemia, 2018. aastal Wiiralti stipendiumi ja Tartu Kunstimuuseumi konkursi „Noor Tartu” laureaadi tiitli. Oma loomingus on ta varem käsitlenud teemasid nagu dokumenteerimise mõju mälule, identiteet ja inimestevahelised suhted.

Graafiline disain: Anna Kaarma

Kunstnik tänab: Madis Kurss, Kaisa Maasik

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näitus on avatud 17. detsembrini.

*Näituse avamisele sõidab buss Tallinn-Tartu-Tallinn. Täpsem info ja registreerimine: https://forms.gle/gXfkwkqga44kLSz18

www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

Postitas Andres Lõo — Püsilink

Keiu Maasik Tartu Kunstimajas 

Reede 17 november, 2023 — Pühapäev 17 detsember, 2023

muutuste_heinamaad

Reedel, 17. novembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Keiu Maasiku isikunäitus „Muutuste heinamaad, koht nimega kodu“.

Näitus räägib elust virtuaalreaalsuses ja mõtiskleb sellest, et inimelu võib tulevikus ehk sinna kolida. Samas kõneleb näitus ka hirmust selle ees, et nii võibki juhtuda, ja mida me inimestena selle tulemusel kaotaksime.  

Viimased paar aastat oli kunstnik mattunud arvutimängude maailma ja eelistas oma vaba aega veeta virtuaalsuses. Sealjuures tundus talle vastuvõetav ka mõtteharjutus sellest, et inimelu kolib tulevikus virtuaalmaailma. Üks mängudest, kuhu ta mitmeks kuuks sukeldus, oli Red Dead Redemption 2. Talle tundus, et RDR2 maailmas pole kohta, kus ta hetkel parema meelega viibiks. Mängu tegevustik leiab aset 1899. aasta Ameerikas. Lugu jälgib lindpriide gängi tegemisi ajal, kui Metsik Lääs on hääbumas ning tsivilisatsioon pressib peale. Nende aeg on läbi saamas ja õhus on hirm eesootavate muutuste ees.

„Selline hirm tekkis mul eelmisel aastal pärast seda, kui juhtusin looduses nägema metsikute hobuste karja. Eemalt oli kuulda mürinat ja maa jalge all värises õrnalt. Ühel hetkel tekkisid vaatevälja umbes kakskümmend hobust, kes kappasid täiel kiirusel läbi merevee. Mängus nähtud hobused ja võimsad loodusvaated tundusid nüüd õõnsad. Tahan, et maailm liiguks edasi, aga ei taha ilma jääda vabalt kappavatest hobustest,” selgitab kunstnik.

Keiu Maasik (s 1992) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia bakalaureuseõppe ja kaasaegse kunsti magistriõppe. 2019. aastal pälvis ta Eesti Kunstiakadeemia Noore Kunstniku Preemia, 2018. aastal Wiiralti stipendiumi ja Tartu Kunstimuuseumi konkursi „Noor Tartu” laureaadi tiitli. Oma loomingus on ta varem käsitlenud teemasid nagu dokumenteerimise mõju mälule, identiteet ja inimestevahelised suhted.

Graafiline disain: Anna Kaarma

Kunstnik tänab: Madis Kurss, Kaisa Maasik

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näitus on avatud 17. detsembrini.

*Näituse avamisele sõidab buss Tallinn-Tartu-Tallinn. Täpsem info ja registreerimine: https://forms.gle/gXfkwkqga44kLSz18

www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

Postitas Andres Lõo — Püsilink

07.11.2023 — 03.01.2024

„Breathing through the eyes“ L’Atlases, Pariisis

Breathing Through the Eyes

13. detsembril kell 19.00–21.00 esitleb näituse raames oma filme „Moi aussi, je regarde“ (2023) ja „Roosenberg“ (2017) Ingel Vaikla (EE). Sellele järgneb vestlus kunstnikuga, mida juhib näituse kuraator Merilin Talumaa (EE).

Kunstnikud: Aili Vint (EE), Daria Melnikova (LV), Kristel Saan (EE), Kristina Õllek (EE), Monika Varšavskaja (EE/FR), Morta Jonynaitė (LT), Viktorija Daniliauskaitė (LT)

Kuraator: Merilin Talumaa (EE)
Gastronoomiline performance: Monika Varšavskaja (EE/FR)
Näituse kujundus: Daria Melnikova (LV)

Näitusel „Breathing through the eyes“ on väljas eri põlvkondade kunstnike tööd, kellest enamik esitlevad oma loomingut Pariisis esimest korda. Näitus lähtub Leedu-Ameerika arheoloogi ja antropoloogi Marija Gimbutase (1921–1994) ideedest, kelle uurimistöö juhtis tähelepanu Balti regiooni vanadele kultuuridele ja laiemalt indoeuroopa maailmale, mida ta on eriti hästi kirjeldanud oma raamatus „Balti rahvad“ (1963). Näitus on inspireeritud Gimbutase ideedest, mis on mõjutanud tänapäeva arusaama pärandist, põlisidentideedist ning inimese ja looduse suhetest Läänemere aladel.

Arheoloogiliste artefaktide, lingvistika, etnograafia ja folkloori erialadevahelise uurimise põhjal väitis Gimbutas, et eelajalooline Euroopa kultuur oli naisekeskne ja ülistas emajumalannat kui elu andjat. Vaimset ühtekuuluvustunnet väljendati kunstipäraselt keerulise sümbolite süsteemi ja rohkete rituaalsete esemete kaudu. Loodust ja keha, eriti naise keha, austati Euroopas kümneid tuhandeid aastaid. Naise positsioon oli eriti tugev Ida- ja Kesk-Euroopa ühiskondades, mis tänasel hetkel pole enam nii märgatav.

Näitus „Breathing through the eyes“ käsitleb poeetiliselt meie olemuse habrast materiaalsust, läbipõimunud identiteeti, muutuste kulgu ja uut keskkonnateadlikkust. Gimbutas, kes oli avanud eelajaloo aarete laeka, julgustas uskuma rahumeelsesse ellu – tooma tagasi allasurutud, kuid hädavajalikud elemendid, nagu maa, keha ehk tervis, naiselikkus ja alateadvus. Osalevad kunstnikud jagavad isiklike lugude kaudu uskumusi ja kogemusi, mis peegeldavad Gimbutase iidse sümbolismi teooria mõju.

Näitus suunab mõtlema, milline näeks välja jumalannasid austav maailm, kus tähtsustatakse loodushoidu, elu eest hoolitsemist ja sõjapidamise hülgamist. Kas see teoreetiline idee saaks meie tulevikuühiskonna materiaalsesse reaalsusesse üle kanduda?

L’Atlas Gallery 
4 Cour de l’île Louviers, 75004 Pariis
T–L, 12.00–19.00

Tasuta sissepääs

 

Postitas Andres Lõo — Püsilink

„Breathing through the eyes“ L’Atlases, Pariisis

Teisipäev 07 november, 2023 — Kolmapäev 03 jaanuar, 2024

Breathing Through the Eyes

13. detsembril kell 19.00–21.00 esitleb näituse raames oma filme „Moi aussi, je regarde“ (2023) ja „Roosenberg“ (2017) Ingel Vaikla (EE). Sellele järgneb vestlus kunstnikuga, mida juhib näituse kuraator Merilin Talumaa (EE).

Kunstnikud: Aili Vint (EE), Daria Melnikova (LV), Kristel Saan (EE), Kristina Õllek (EE), Monika Varšavskaja (EE/FR), Morta Jonynaitė (LT), Viktorija Daniliauskaitė (LT)

Kuraator: Merilin Talumaa (EE)
Gastronoomiline performance: Monika Varšavskaja (EE/FR)
Näituse kujundus: Daria Melnikova (LV)

Näitusel „Breathing through the eyes“ on väljas eri põlvkondade kunstnike tööd, kellest enamik esitlevad oma loomingut Pariisis esimest korda. Näitus lähtub Leedu-Ameerika arheoloogi ja antropoloogi Marija Gimbutase (1921–1994) ideedest, kelle uurimistöö juhtis tähelepanu Balti regiooni vanadele kultuuridele ja laiemalt indoeuroopa maailmale, mida ta on eriti hästi kirjeldanud oma raamatus „Balti rahvad“ (1963). Näitus on inspireeritud Gimbutase ideedest, mis on mõjutanud tänapäeva arusaama pärandist, põlisidentideedist ning inimese ja looduse suhetest Läänemere aladel.

Arheoloogiliste artefaktide, lingvistika, etnograafia ja folkloori erialadevahelise uurimise põhjal väitis Gimbutas, et eelajalooline Euroopa kultuur oli naisekeskne ja ülistas emajumalannat kui elu andjat. Vaimset ühtekuuluvustunnet väljendati kunstipäraselt keerulise sümbolite süsteemi ja rohkete rituaalsete esemete kaudu. Loodust ja keha, eriti naise keha, austati Euroopas kümneid tuhandeid aastaid. Naise positsioon oli eriti tugev Ida- ja Kesk-Euroopa ühiskondades, mis tänasel hetkel pole enam nii märgatav.

Näitus „Breathing through the eyes“ käsitleb poeetiliselt meie olemuse habrast materiaalsust, läbipõimunud identiteeti, muutuste kulgu ja uut keskkonnateadlikkust. Gimbutas, kes oli avanud eelajaloo aarete laeka, julgustas uskuma rahumeelsesse ellu – tooma tagasi allasurutud, kuid hädavajalikud elemendid, nagu maa, keha ehk tervis, naiselikkus ja alateadvus. Osalevad kunstnikud jagavad isiklike lugude kaudu uskumusi ja kogemusi, mis peegeldavad Gimbutase iidse sümbolismi teooria mõju.

Näitus suunab mõtlema, milline näeks välja jumalannasid austav maailm, kus tähtsustatakse loodushoidu, elu eest hoolitsemist ja sõjapidamise hülgamist. Kas see teoreetiline idee saaks meie tulevikuühiskonna materiaalsesse reaalsusesse üle kanduda?

L’Atlas Gallery 
4 Cour de l’île Louviers, 75004 Pariis
T–L, 12.00–19.00

Tasuta sissepääs

 

Postitas Andres Lõo — Püsilink

23.11.2023 — 28.11.2023

Inessa Saarits “Total Jellification” Vent space galeriis

total jellification

23. novembril kell 19.00 avatakse Vent Space galeriis EKA skulptuuritudengi Inessa Saaritsa näitus “Total Jellification”.

Näituse avaperformance’i loob rühmitus TEMA.

Kõik tööd näitusel “Total Jellification” on loodud samast materjalist – vetikatest valmistatud želatiini sarnaset pulbrist – agarist. Agar-agar on naturaalne materjal, mida kasutatakse nii tarretiste, magustoitude ja kastmete tegemiseks kui ka mikrobioloogias bakterite kolooniate kasvatamiseks.

Näitus “Total Jellification” on inspireeritud merede “tarretumise” (jellification) fenomenist. Teadusartikkel “Jellification of Marine Ecosystems as a Likely Consequence of Overfishing Small Pelagic Fishes: Lessons from the Benguela” uurib ülekalastamise tagajärgi Lõuna-Aafrikas. Väikeste vabas vees toituvate kalade ülepüük suurendab meduuside (jellyfish) biomassi. Need väiksed kalad toituvad mitte veel täielikult välja arenenud meduusidest – täiskasvanud meduusil ei leidu praktiliselt looduslikku vaenlast. Väikesed kalad on olulised meduuside arvukuse piiramisel, kuid alates kommertslikust kalapüügist on merede ökosüsteemid pea peale keeratud. Meduuside paljusus ei ole ainult Lõuna-Aafrika probleem – kokkupuuted sagenevad üle maailma, nende arvukus on ka kasvanud ka Balti meres.

Sellel näitusel on “Jellification’i” terminit võetud sõna otseses mõttes. Vent Space on muudetud eksperimentaalseks ruumiks, kus agari kasutusvõimalusi on igatpidi uuritud. Tarretist on vormitud, kuivatatud, valatud vormi, lõigatud ning näituse avamiseks on ka kunstnik ise näitusesse tarretatud. “Total Jellification” on uurimus kiiresti muutuvast tulevikust ja toimetulekust väledalt tarretuva maailmaga.

Näitust toetavad Eesti Kultuurikapital, Põhjala ja Karksi Pruulikoda.

Postitas Andres Lõo — Püsilink

Inessa Saarits “Total Jellification” Vent space galeriis

Neljapäev 23 november, 2023 — Teisipäev 28 november, 2023

total jellification

23. novembril kell 19.00 avatakse Vent Space galeriis EKA skulptuuritudengi Inessa Saaritsa näitus “Total Jellification”.

Näituse avaperformance’i loob rühmitus TEMA.

Kõik tööd näitusel “Total Jellification” on loodud samast materjalist – vetikatest valmistatud želatiini sarnaset pulbrist – agarist. Agar-agar on naturaalne materjal, mida kasutatakse nii tarretiste, magustoitude ja kastmete tegemiseks kui ka mikrobioloogias bakterite kolooniate kasvatamiseks.

Näitus “Total Jellification” on inspireeritud merede “tarretumise” (jellification) fenomenist. Teadusartikkel “Jellification of Marine Ecosystems as a Likely Consequence of Overfishing Small Pelagic Fishes: Lessons from the Benguela” uurib ülekalastamise tagajärgi Lõuna-Aafrikas. Väikeste vabas vees toituvate kalade ülepüük suurendab meduuside (jellyfish) biomassi. Need väiksed kalad toituvad mitte veel täielikult välja arenenud meduusidest – täiskasvanud meduusil ei leidu praktiliselt looduslikku vaenlast. Väikesed kalad on olulised meduuside arvukuse piiramisel, kuid alates kommertslikust kalapüügist on merede ökosüsteemid pea peale keeratud. Meduuside paljusus ei ole ainult Lõuna-Aafrika probleem – kokkupuuted sagenevad üle maailma, nende arvukus on ka kasvanud ka Balti meres.

Sellel näitusel on “Jellification’i” terminit võetud sõna otseses mõttes. Vent Space on muudetud eksperimentaalseks ruumiks, kus agari kasutusvõimalusi on igatpidi uuritud. Tarretist on vormitud, kuivatatud, valatud vormi, lõigatud ning näituse avamiseks on ka kunstnik ise näitusesse tarretatud. “Total Jellification” on uurimus kiiresti muutuvast tulevikust ja toimetulekust väledalt tarretuva maailmaga.

Näitust toetavad Eesti Kultuurikapital, Põhjala ja Karksi Pruulikoda.

Postitas Andres Lõo — Püsilink

09.11.2023 — 11.11.2023

where does the sun go? Vent Space’is

400178288_847842817342599_4337424309223657964_n

Kas te ei tea, mis seal sees on? Mul on idee. See ilmutas end mu viimases unenäos. Muutsin midagi, aga saate tagasi muuta. Kuhu päike läheb? See kipub end ridade vahele peitma.

Pauline Creuzé on Prantsusmaalt pärit kunstnik. Ta töötab video ja kohaspetsiifilise videoinstallatsiooniga. Koos kunstnike kollektiiviga À VENIR on ta aastatel 2017–2021 teinud grupinäitusi tühjades linnaruumides.

kacper krajewski on interdistsiplinaarne Poola kunstnik, kes elab Norras Tromsøs. Kacper navigeerib bioloogia ja tehnoloogia keerulistel ristumiskohtadel, seades sunniviisiliselt proovile teadvuse, taju ja kehalisuse mõisted. Omapärasest vaatenurgast juhindudes süvenevad nad kehastatud eksistentsi sügavustesse.

Gregor on muusik ja kunstnik Eupenist, väikesest Belgia idaosas asuvast linnast. Gregor kombineerib erinevaid tehnikaid, et luua ümbritsevaid vaatenurga muutusi, sageli algoritmiliste lähenemisviiside dikteeritud kompositsioonide kaudu.

Py Tenor on Rootsist pärit kunstnik, kes elab Tromsøs. Installatsiooni ja kantava skulptuuri abil töötab ta äratuntava materjali ja olukordadega, keskendudes sensoorsetele ja kombatavatele kogemustele.

Sondre Sjølie on Norra Nes’i valla kunstnik, kes omandab hetkel Tromsøs bakalaureuseõppe kaunite kunstide alal. Tema teosed põhinevad sageli narratiivil ja absurdsel jutuvestmisel, mis on inspireeritud põrandaalusest koomiksist, huumorist ja tragöödiast.

kuhu päike läheb? on Tromsø Kunstiakadeemia tudengite kollektiivnäitus.

Sündmus Facebookis

Vent Space asub aadressil Vabaduse väljak 6-8

Postitas Andres Lõo — Püsilink

where does the sun go? Vent Space’is

Neljapäev 09 november, 2023 — Laupäev 11 november, 2023

400178288_847842817342599_4337424309223657964_n

Kas te ei tea, mis seal sees on? Mul on idee. See ilmutas end mu viimases unenäos. Muutsin midagi, aga saate tagasi muuta. Kuhu päike läheb? See kipub end ridade vahele peitma.

Pauline Creuzé on Prantsusmaalt pärit kunstnik. Ta töötab video ja kohaspetsiifilise videoinstallatsiooniga. Koos kunstnike kollektiiviga À VENIR on ta aastatel 2017–2021 teinud grupinäitusi tühjades linnaruumides.

kacper krajewski on interdistsiplinaarne Poola kunstnik, kes elab Norras Tromsøs. Kacper navigeerib bioloogia ja tehnoloogia keerulistel ristumiskohtadel, seades sunniviisiliselt proovile teadvuse, taju ja kehalisuse mõisted. Omapärasest vaatenurgast juhindudes süvenevad nad kehastatud eksistentsi sügavustesse.

Gregor on muusik ja kunstnik Eupenist, väikesest Belgia idaosas asuvast linnast. Gregor kombineerib erinevaid tehnikaid, et luua ümbritsevaid vaatenurga muutusi, sageli algoritmiliste lähenemisviiside dikteeritud kompositsioonide kaudu.

Py Tenor on Rootsist pärit kunstnik, kes elab Tromsøs. Installatsiooni ja kantava skulptuuri abil töötab ta äratuntava materjali ja olukordadega, keskendudes sensoorsetele ja kombatavatele kogemustele.

Sondre Sjølie on Norra Nes’i valla kunstnik, kes omandab hetkel Tromsøs bakalaureuseõppe kaunite kunstide alal. Tema teosed põhinevad sageli narratiivil ja absurdsel jutuvestmisel, mis on inspireeritud põrandaalusest koomiksist, huumorist ja tragöödiast.

kuhu päike läheb? on Tromsø Kunstiakadeemia tudengite kollektiivnäitus.

Sündmus Facebookis

Vent Space asub aadressil Vabaduse väljak 6-8

Postitas Andres Lõo — Püsilink

06.11.2023 — 24.11.2023

Kaisa Nele Hendla galeriis Positiiv

_KaisaNeleHendla_2023_galeriiPositiiv_1
_KaisaNeleHendla_2023_galeriiPositiiv_1
_KaisaNeleHendla_2023_galeriiPositiiv_2
_KaisaNeleHendla_2023_galeriiPositiiv_3
_KaisaNeleHendla_2023_galeriiPositiiv_4
Tallinna Fotokuu 2023 satelliit: 
Kaisa Nele Hendla “Vahemärkmeid inimkogemusest” 6.-24.11.23
6. novembril kell 18-20 avatakse galeriis Positiiv Kaisa Nele Hendla näitus „Vahemärkmeid inimkogemusest“. Tegemist on visuaalse teekonnaga, kus on sujuvalt ühendatud fotokunstniku ja modelli isiklikud otsingud, hetke vahetu tunnetus ja kõikehõlmav elus olemise kogemus. Veidi udused või äraspidise dünaamikaga fotod on laetud nähtamatu miskiga, eluenergiaga, mis on igale inimolendile ainuomane ja samas mingil moel ühine meil kõigil. Fotokunstnikuna püüab Hendla sõnuseletamatut essentsi, millega me kõik kokku puutume, kuid tihtipeale ei oska sõnadesse panna ning mis on alati puhas ja ilus.
Kaisa Nele Hendla: „Olen palju mõelnud, mis mind paneb fotokunsti iga hinna eest enda elus hoidma. Viimase kaheksa aasta jooksul on fotograafiast kujunenud justkui enesearengu indikaator. Kui kasvan ise inimesena, näen arengut oma fotokunstis. Kui olen iseendaga natuke keerulisemas kohas, seisab ka mu loov külg. Just selle kasvu või siis „kooselu” nägemine visuaalselt on üheks suureks käivitajaks. Konstantne lüke teadmise poolt, et alati on võimalik sügavamalt õppida, nii inimese kui ka kunstnikuna.”

Kunstniku sõnul on ta pikalt olnud huvitatud inimkogemusest, mis ei tähenda liikumist elu mõtte otsingute suunas, vaid soovi mõista, kuidas igaühe individuaalsuse ja unikaalsuse taga peitub üks suur universaalne kogemine. „Fotograafina kohtan väga palju väliselt erinevaid inimesi, kuid nendega jutu peale saades taipan iga kord, et emotsioonid, mis meid kõiki läbivad, on loomult samad. Kasutangi fotograafiat vahendina, kuidas jõuda inimesteni, et lahti mõtestada inimeseks olemist.”

Kaisa Nele Hendla (2001) on vabakutseline fotograaf, kes on pärit Lääne-Virumaa metsadest ning praeguseks elab ja töötab Tallinnas. 2023. aastal alustas ta õpinguid Eesti Kunstiakadeemia fotograafia BA erialal. Ta on elanud ja reisinud erinevates Euroopa riikides, püüdes tunnetada elurütme teistes kultuuriruumides. 2023. aasta suvest on ta tagasi Eestis, et selgemalt märgata ja tajuda olemise mustreid kodumaal ning läbi selle ka enda sees. „Vahemärkmeid inimkogemusest” on Hendla esimene suurem isikunäitus ning annab edasi tema praegust elutunnetust kõikide oma tahkudega. Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Postitas Andres Lõo — Püsilink

Kaisa Nele Hendla galeriis Positiiv

Esmaspäev 06 november, 2023 — Reede 24 november, 2023

_KaisaNeleHendla_2023_galeriiPositiiv_1
_KaisaNeleHendla_2023_galeriiPositiiv_1
_KaisaNeleHendla_2023_galeriiPositiiv_2
_KaisaNeleHendla_2023_galeriiPositiiv_3
_KaisaNeleHendla_2023_galeriiPositiiv_4
Tallinna Fotokuu 2023 satelliit: 
Kaisa Nele Hendla “Vahemärkmeid inimkogemusest” 6.-24.11.23
6. novembril kell 18-20 avatakse galeriis Positiiv Kaisa Nele Hendla näitus „Vahemärkmeid inimkogemusest“. Tegemist on visuaalse teekonnaga, kus on sujuvalt ühendatud fotokunstniku ja modelli isiklikud otsingud, hetke vahetu tunnetus ja kõikehõlmav elus olemise kogemus. Veidi udused või äraspidise dünaamikaga fotod on laetud nähtamatu miskiga, eluenergiaga, mis on igale inimolendile ainuomane ja samas mingil moel ühine meil kõigil. Fotokunstnikuna püüab Hendla sõnuseletamatut essentsi, millega me kõik kokku puutume, kuid tihtipeale ei oska sõnadesse panna ning mis on alati puhas ja ilus.
Kaisa Nele Hendla: „Olen palju mõelnud, mis mind paneb fotokunsti iga hinna eest enda elus hoidma. Viimase kaheksa aasta jooksul on fotograafiast kujunenud justkui enesearengu indikaator. Kui kasvan ise inimesena, näen arengut oma fotokunstis. Kui olen iseendaga natuke keerulisemas kohas, seisab ka mu loov külg. Just selle kasvu või siis „kooselu” nägemine visuaalselt on üheks suureks käivitajaks. Konstantne lüke teadmise poolt, et alati on võimalik sügavamalt õppida, nii inimese kui ka kunstnikuna.”

Kunstniku sõnul on ta pikalt olnud huvitatud inimkogemusest, mis ei tähenda liikumist elu mõtte otsingute suunas, vaid soovi mõista, kuidas igaühe individuaalsuse ja unikaalsuse taga peitub üks suur universaalne kogemine. „Fotograafina kohtan väga palju väliselt erinevaid inimesi, kuid nendega jutu peale saades taipan iga kord, et emotsioonid, mis meid kõiki läbivad, on loomult samad. Kasutangi fotograafiat vahendina, kuidas jõuda inimesteni, et lahti mõtestada inimeseks olemist.”

Kaisa Nele Hendla (2001) on vabakutseline fotograaf, kes on pärit Lääne-Virumaa metsadest ning praeguseks elab ja töötab Tallinnas. 2023. aastal alustas ta õpinguid Eesti Kunstiakadeemia fotograafia BA erialal. Ta on elanud ja reisinud erinevates Euroopa riikides, püüdes tunnetada elurütme teistes kultuuriruumides. 2023. aasta suvest on ta tagasi Eestis, et selgemalt märgata ja tajuda olemise mustreid kodumaal ning läbi selle ka enda sees. „Vahemärkmeid inimkogemusest” on Hendla esimene suurem isikunäitus ning annab edasi tema praegust elutunnetust kõikide oma tahkudega. Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Postitas Andres Lõo — Püsilink