Näitused

Esmaspäeval, 5. augustil 2019 kell 18 avaneb Vent Space projektiruumis grupinäitus “Pärast tööpäeva lõppu”. Näitus jääb avatuks 11. augustini. 

Osalevad kunstnikud: Katrin Enni, Aksel Haagensen, Ulvi Haagensen, Hanna-Liisa Lavonen, Kaisa Maasik, Olesja Semenkova, Silvia Sosaar

Vastavataval näitusel on vaatajal võimalus tutvuda Vent Space projektiruumi tiimiliikmetega (ja ühe külaliskunstnikuga). Ühiselt tegeletakse argiste teemadega, kasutades tuttavlikke vahendeid igapäevast. See on kummardus pooleliolevatele asjadele, millega just suvel eriliselt palju tegeleda saab. See on otsade sõlmimine, vahepealse oleku väärtustamine.

Näitus on avatud 6.-11. augustini kell 12-18.

Katrin Enni (1976) elab ja töötab igapäevaselt Tallinnas. Ta teeb tööst vabal ajal palju argiseid toimetusi. Ka oma heliinstallatsioonides armastab kasutada erinevaid argiobjekte.

Aksel Haagensen (1993) tegutseb Tallinnas. Ta on huvitatud igapäevaste ja mitte-nii-igapäevaste lugude rääkimisest ja sellest, mis kaasneb nende lugude rääkimisega.

Ulvi Haagensen (1964) hakkab varsti jälle Tallinnas elama. Kui harjade tegemine ja muu ettevalmistus võtab küllalt kaua, siis võib-olla ei pea kunagi koristama hakkama.

Hanna-Liisa Lavonen (1994) õpib ja töötab Tallinnas. Teda võib leida istumas, mobiil näpus, Instagramis jooga voogu sirvimas või linna peal jõlkumas, inspiratsiooni kogumas.

Kaisa Maasik (1994) toimetab põhiliselt Tallinnas ja Helsingis. Kaisa leiab vahepeal igapäevaseid sisseoste tehes (või lihtsalt tänavalt) ostunimekirju, mille põhjal on tehtud ka antud näitusel esitletud vaibad.

Kati Ots (1993) valmistub hetkel kolimisteks. Tegeleb “ei” ütlemise õppimisega, et ennetada läbipõlemist, aga #fomo – siin ta jälle on…

Olesja Semenkova (1992) on naine. “Iga potentsiaal omab stereotüüpi, iga stereotüüp on potentsiaalne.” Oma igapäevases elus leiab Olesja puutumatuid potentsiaale ja avab neid oma tavalises kunstis.

Silvia Sosaar (1979) küsib: “Inimeste arvamus? Kuidas nad seda kujundavad? Kust saavad oma arvamustele ja eelistustele kinnitust? Kuidas otsib loomeinimene pelgupaika maailma eest?”

Kolmapäeval, 31. juulil kell 18:00 avatakse Vent Space projektiruumis Rebeka Vaino isikunäitus “ILINX extended”. Näitus jääb avatuks 2. augustini 12:00-18:00.

Ilinx on Roger Caillois’ kohaselt üks mängu kategooria, mis tähistab peapööritust, vertigot; tunnet, mis tekib, kui galopeerid tühjal rannal poolmetsiku hobuse seljas või tantsid ennast ja aegruumi unustavalt mõnes technoklubis. Näitus on inspireeritud autori isiklikust kogemusest – nii suvedest hobuste seljas kui ka lõpututest tantsudest Berliini technoklubides.
Hobused on läbi ajaloo sümboliseerinud vabadust, liikumist ja iha. Selle ning hoburahusti ketamiini kasutamise tõttu klubides on saanud valgest hobusest Berliini klubitaja sümbol. Seetõttu võttis autor näituse lähtepunktiks valge hobuse. Näituse eesmärgiks on uurida suhet inimese ja hobuse, inimese ja (seksuaalse/sotsiaalne) vabaduse ning inimese ja oma sisemise looma vahel.

Ilinx on audiovisuaalne näitus, mis on laiendus Rebeka Vaino lõputööle (TASE ‘19, Eesti Kunstiakadeemia).

Rebeka Vaino (s.1995) on Tallinnas ning Berliinis tegutsev kunstnik, kes lõpetas sel kevadel EKA maaliosakonna ning 2017-2018 õppis Berliini Kunstiülikoolis (UdK). Vaino on rahvusvaheliselt tegutsev kunstnik, tal on olnud nii isiku- kui grupinäituseid Berliinis, Budapestis, Tallinnas. Oma loomingus keskendub ta autoportreeliselt inimkehale, inimese ürgsele loomusele ning suhtele loodusega.

FB: facebook.com/rebekavaino
Instagram: @rebekavaino / @rebekarubyvinot_12

Neljapäeval, 18. juulil esitab Bianca Hisse oma Vent Space projektiruumi residentuuri tulemit „Turvaline koht kriitikaks“. Uksed on avatud 18:00-21:00.

Bianca Hisse (1994) on Norras töötav Brasiilia päritolu kunstnik. Liikudes pidevalt visuaalse kunsti ja tantsu piirimail, kasutab Hisse looming performatiivseid stateegiaid, et peegeldada tänapäeva ühiskonna koreograafiat.

Tema loomingus on kesksel kohal iroonilised manifestid, kiire tempoga monoloogid, aktsioonid avalikus ruumis, industriaalne materiaalsus ja teised linna kontekstile omased elemendid, mille abil seab kunstnik kahtluse alla maailma komplekssed liikumisdünaamikad. Diagrammide, performance’ite ja tekstipõhiste installatsioonide kaudu küsib Hisse endalt, mis on inimestevaheliste suuruste ja nende sotsiaalsete struktuuride poliitika, kas kunstipraktika on võimeline avama uusi suundi, mida sõnad ei suuda – ja mis suunas on meie struktuurid liikumas.

Bianca Hissel on vabade kunstide magistrikraad Tromsø Kunstiakadeemiast ning etenduskunstide bakalaureus São Paulo Pühast Katoliiklikust Ülikoolist.

Rohkem infot Bianca Hisse loomingu kohta: www.biancahisse.com

Kolmapäeval, 26. juunil 2019. a kell 12.00 toimub Tallinna Kunstihoone galeriis (Vabaduse väljak 8, Tallinn) kunsti ja disaini eriala doktorandi Britta Benno doktoritöö loomingulise osa juurde kuuluva isikunäituse „Düstoopiline Tallinn” eelretsenseerimine.

Näitus on avatud 20. juunist 11. augustini 2019.
Avamine toimub 19. juunil kl 18.00.

Doktoritöö juhendaja on dr Elnara Taidre (Eesti Kunstimuuseum).
Näituse eelretsensendid on dr Jaak Tomberg (Tartu Ülikool) ja dr Elo-Hanna Seljamaa (Tartu Ülikool).

Tulevik on käes, maailmalõpp on möödas. Inimkonna lugu on läbi, floora ja fauna on taas saanud takistamatult vohada mehitamata Maakeral. Järel on vaid fragmendid ajaloo silmapilgutusest, mis kätkes endas inimese elu ja tegu.

Need killud on tükikesed urbanistlikest maastikest, äratuntavad hooned ja arhitektuursed objektid paigas, mida nimetati kord Tallinnaks. Märgilise tähendusega hooned on võõrkehadena jäänud asfaldi seest kasvanud džunglisse. Tihedas, soises, uduses metsas on minetanud oma koha kunagised võimu ja mõju kehastused: Tallinna linnavalitsuse hoone, hotell Palace, Vene teater, Vabadussõja võidusammas, Jaani kirik ja Kunstihoone.

Näitus „Düstoopiline Tallinn“ koorub järk-järgult lahti. Kunstihoone galerii esimese saali üpris traditsiooniliselt vormistatud graafikasarja jutustus jätkub teise saali dioraamis – tulevikukoha ruumilises mudelis. Hämaras ja uduses ruumis leiab aset lavastus juhuslikult säilinud Kunstihoonest keset vesist maastikku. On tajutav Ruinenlust – varemete iha black-mirror’likus filmiõhustikus.

Britta Benno (1984) on Tallinnas elav ja töötav eesti kunstnik. Sageli esitleb ta oma loomingus argiseid autobiograafilisi lugusid, vahenditeks joonistamine, graafiline trükk, animatsioon ja installatsioon. Viimased isikunäitused olid „Lõksus“ (Draakoni galerii, 2017) ja „Rööprähkleja/Multitasking“ (Hobusepea galerii, 2015). Benno on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia bakalureuseõppe ja magistriõppe graafika erialal ning täiendanud end Viini Kunstiakadeemias ja Tallinna Ülikoolis. 2018. aastast jätkab ta õpinguid Eesti Kunstiakadeemia doktoriõppes kunsti ja disaini erialal, loomepõhise uurimistöö teemaks „Kaasaegsed eesti naisgraafikud: identiteedid, meediumid ja omaruumid“.

Näituse kuraator: Siim Preimann

Kunstnik tänab: Ragnar Neljandi (Nukufilm), Roman Kuznetsov, (Linnateater), Mihkel Kivi, Juhan Vihterpal, Lauri Koppel (Ubu Noir), Eesti Kunstiakadeemia doktorikool, Elnara Taidre, Elo-Hanna Seljamaa, Jaak Tomberg.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Olete oodatud!

“Kalevipoeg” ja “Eesti rahvakultuur” nahkköites 1. juuni – 10. juuli 2019 Eesti Kunstiakadeemia raamatukogus (Põhja pst 7, Tallinn)

Ajal, mil Eesti valmistub juubelilaulupeoks, otsisime tudengitööde fondist välja nahkköited raamatutest, mis turgutavad rahvuslikku eneseteadvust. “Kalevipoeg” on 19. sajandil rahvaluule ainetel Friedrich Reinhold Kreutzwaldi koostatud Eesti rahvuseepos , mida alates 1861. aastast on välja antud 19 korda. Näitusel on väljas originaalköited viiele trükile (1935, 1951, 1953, 2003 ja 2009).

“Eesti rahvakultuur” on Eesti Entsüklopeediakirjastuse 2008. aastal välja antud koguteose teine, täiendatud trükk, mille on koostanud ja toimetanud Ants Viires ja Elle Vunder. See rohkete illustratsioonidega teaduslik käsiraamat annab põhjaliku ülevaate traditsioonilisest talupojakultuurist rahvakultuuri mõiste tänapäevaste käsitlusteni.

Näitusel eksponeeritud 19 nahkköidet on üksikeksemplarid, mida noored kunstnikud on raamatu sisust ja kujundusest inspireeritult kavandanud ja valmistanud. Vanim köide, mille valmimisaega teame, pärineb 1957. aastast ja värskeim 2019. aastast. Ehkki suurem osa töödest on valminud viimase 15 aasta jooksul, saab näitusel jälgida stiilide ja tehnikate muutumist eesti nahakunsti ajaloos.

Eesti Kunstiakadeemia aksessuaari- ja köitedisaini osakonna eelkäijaks on Riigi Kunsttööstuskoolis 1917. aastal loodud paberi- ja kartonaaźi töökoda, mis hiljem on kandnud nahkehistöö kateedri ja nahakunsti osakonna nime. Praeguse nime all tegutsetakse 2018. aastast alates.

Näituse koostas Eve Kaaret

Osalevad kunstnikud:
Virve Privoi, Eve Oruvee, Eve Hintsov, Anne Vainoja, Kerli Koppel, Kristel Kõuts, Mirja Pitkäärt, Roman Liiksmann, Marina Barinova, Anu Tera, Kertu Rattasepp, Merle Visak, Marlen Peets, Iirys, Kalde, Adeliina Saar, Greta Haak.

1. juunil avati Narva kunstiresidentuuris esmakordselt EKA TASE näitus! Näituse “Aksessuaaride väikeseeria” puhul on tegemist disainiteaduskonna magistrantide projektiga, mida on juhendanud Marta Moorats ja Aleksander Jakovlev. Ekspositsioon laiub residentuuri esimesel korrusel.

Osalesid kunstnikud: Anni Kivisto, Erle Nemvalts, Johanna Tamm, Kaisa Krusenberg, Oliver Kanniste, Anna-Liisa Hanni, Terje Meisterson, Ketlin Kuusing, Greete Rüütmann, Henri Kaarel Luht, Mart Vaarpuu, Aleksandra Kazanina, Andres Mäekallas, Rünno Kulver, Katrin Aasmaa, Kerttu Rannik, Anna Roomet, Siim Simmermann, Cathy Saarm, Maarika Karm, Kristiina Jeromans, Cärol Ott, Triin Tint, Vitali Valtanen, Anna Viik Archanjo.

Näitus jääb avatuks 16. juunini (K-R: 12.00-20.00; L-P: 12.00-18.00 ; E-T: Suletud)!

Avamise päeval astusid ettekannetega üles kunstiteaduse ja visuaalkultuuri tudengid Silvia Kurr, Michael Keerdo-Dawson, Sofya Safargalieva, Hazuki Okemoto ja Monireh Sadat Razavi Ganji, kelle juhendaja on Andres Kurg. Urbanistika erialalt tegid ettekanded Sean Tyler, Oskar Brohager Öhrling ja Anastassija Malkova, keda juhendas Maroš Krivy. See oli esmakordne võimalus kunstiteaduse ja visuaalkultuuri ning urbanistika osakondade tudengitele TASE näitusest osa võtta, kuna tekstiga töötamise formaat nõuab pigem ettekannete formaati vastupidiselt näitusele.

Ajal, mil Eesti valmistub juubelilaulupeoks, otsisime tudengitööde fondist välja nahkköited raamatutest, mis turgutavad rahvuslikku eneseteadvust.

“Kalevipoeg” on 19. sajandil rahvaluule ainetel Friedrich Reinhold Kreutzwaldi koostatud Eesti rahvuseepos, mida alates 1861. aastast on välja antud 19 korda. Näitusel on väljas originaalköited viiele trükile (1935, 1951, 1953, 2003 ja 2009).

“Eesti rahvakultuur” on Eesti Entsüklopeediakirjastuse 2008. aastal välja antud koguteose teine, täiendatud trükk, mille on koostanud ja toimetanud Ants Viires ja Elle Vunder. See rohkete illustratsioonidega teaduslik käsiraamat annab põhjaliku ülevaate traditsioonilisest talupojakultuurist rahvakultuuri mõiste tänapäevaste käsitlusteni.

Näitusel eksponeeritud 19 nahkköidet on üksikeksemplarid, mida noored kunstnikud on raamatu sisust ja kujundusest inspireeritult kavandanud ja valmistanud. Vanim köide, mille valmimisaega teame, pärineb 1957. aastast ja värskeim 2019. aastast. Ehkki suurem osa töödest on valminud viimase 15 aasta jooksul, saab näitusel jälgida stiilide ja tehnikate muutumist eesti nahakunsti ajaloos.

Eesti Kunstiakadeemia aksessuaari- ja köitedisaini osakonna eelkäijaks on Riigi Kunsttööstuskoolis 1917. aastal loodud paberi- ja kartonaaźi töökoda, mis hiljem on kandnud nahkehistöö kateedri ja nahakunsti osakonna nime. Praeguse nime all tegutsetakse 2018. aastast alates.

Näituse koostas Eve Kaaret

Reedel, 31. mail kell 17 avatakse EKKMi (Põhja pst 35, Tallinn) välisfassaadil olevas Vitriingaleriis EKA kaasaegse kunsti magistrant Silvia Sosaare lõhnakunsti näitus “Teadvusetu patsient”. Näitus jääb avatuks 31. augustini.

Silvia Sosaare kaheosalist lõhnainstallatsiooni “Teadvusetu patsient” eksponeeritakse Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonna Vitriingaleriis Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) seinal ja EKKM’i kohvikus – iseloodud näituseparfüümi ning tehislikult toodetud ja kaubanduslikult laialdaselt kasutatavate ambientlõhnade dialoogis. Installatsiooni pealkiri viitab maalile Rembrandti meeletajude kohta käivas maaliseerias, teosele, mis käsitleb lõhnataju paradoksaalselt üksnes pildiliste vahenditega, kujutades lõhnasoola abil äratatavat minestunud keha. Inimtaju sünesteetilist iseloomu adresseeritakse siinses installatsioonis aga vastupidiselt, lähtudes lõhnataju potensiaalist kutsuda esile nii personaalseid kui ka interpersonaalseid assotsiatsioone, käivitades inimeses ürgseimaid atavistlikumaid impulsse. Inimese esimene tajudest, mis pärast sündi domineerib, on lõhnataju ning lõhnu mäletame ja suudame kirjeldada aasta möödudes 65% täpsusega.

Kuidas valmistada ette, mobiliseerida ja häälestada inimest kogema kaasaegset kunsti?

Lõhn on kontekstuaalse mälu päästik. Lõhn on tajuprotsessi keskne element, mis on olemuslikult vajalik toimiva mälestuse väljaarendamisel ja millele toetudes on kontekstuaalsel mälul võime minevikku esile kutsuda. Kontekstuaalne mälu toimib, kui seostame ruumi mingi sündmusega  (kuna midagi selles ruumis kunagi juhtus) või kui seostame mõnd laulu mõne erilise inimesega, muutes tegelikkuse taas kättesaadavaks – sama toimib ka lõhnataju puhul. Lõhn mõjutab meeleolu ja emotsioone.

Paralleelselt Vitriingalerii üritustega aset leidvas lõhnainstallatsioonis koostöös EKKMi kohvikuga tahab kunstnik juhtida külastajate tähelepanu faktile, et ka väga paljud eesti firmad kasutavad igapäevaselt oma ruumides aroomimasinaid –  hambapolikliinikud, minigolfirajad, spaad, hotellid, rõiva- ja muud kauplused, samuti Eesti Rahva Muuseum kasutavad “lõhnaturunduse” teenust üle Eesti. Tavainimene ei ole sellest teadlik või ei saa arugi, et midagi on teistmoodi, et manipuleeritakse tema meeleolu, soovide ja tujude primaarseima tasandiga. Seda kasutatakse ka eri riikide sõjatööstuses, kus sõjatsooni sisenejaid harjutatakse sünteetiliste analoogidega põleva inimliha, püssirohu põlemise, roiskvee, põleva prügi lõhnadega, et pehmendada eesootavat traumaatilist efekti.

Silvia Sosaar (sünd. 1979) on Tallinnas elav ja töötav interdistsiplinaarne kunstnik, kes tegeleb fotograafia-, video-, performance’i ja installatsioonikunstiga. Tema keskseks huviobjektiks on inimene — kunstniku ja subjektide vaheliste avantüüridega tegelemine. Sosaar lõpetas  Eesti Kunstiakadeemias fotograafia osakonna bakalaureseõppe 2017. Samal aastal astus ta EKA kaasaegse kunsti magistriõppesse, kus ta õpib tänaseni. Sosaar on Eesti Fotokunstnike Ühenduse (FOKU) liige. Ta on lisaks Eestile osalenud grupinäitusel Londonis, Milaanos, Madriidis. Sosaare lühifilm “Finding Elvis” osales “60 Second Intl. Film Festival”-il Islamabadis. Kunstniku esimene soolonäitus “Shiny Shoes Salon” leidis aset 2017. aastal EKA Galeriis, Tallinnas. Ta on kirjastuse ;paranoia publishing kaasasutaja ning osalenud arvukatel trükiste esitlusega seotud performance’itel. 3Sosaar on kirjastuse Skaala Publishing asutajaliige.

Vitriingalerii lõhnainstallatsioon on külastajatele avatud läbi suve ning see saab olema “baaslaagriks” juunis, juulis ja augustis toimuvatele lõhnaekskursioonidele/performance’itele Tallinna linnaruumis ning kaubanduskeskustes, Smell-O-Rama kinoseansile ja lõhnaturunduse loengule. Kuupäevad täpsustamisel.

Kunstniku tänud: Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakond, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, EKKMi Kohvik, aroomiturundus.ee, Marten Esko, Aksel Haagensen, Cloe Jancis, Marge Monko, Immanuel Poltimäe, Eve Roosna, Hanno Soans

Neljapäeval, 23. mail kell 18 avab Anna Kaarma Hobusepea galeriis isiknäituse „PIIRIMAIL / ON THE THRESHOLD”.

Näitusega kompab kunstnik isikliku ja avaliku, une ja ärkvelolu, püsiva ja muutuva piire. Vaatluse all on Lasnamäe elukeskkond – arhitektuurne ja sotsiaalne superstruktuur harutatakse lahti isiklike tähenduste ja kogemustega laetud fragmentideks.

Lasnamäel on suurlinnale omaseid jooni. Matemaatiliselt paika pandud elamublokkides ja nende vahel on üksikindiviidil kerge anonüümseks jääda – isegi läbi akende ja seinte avanev intiimne sissevaade naabrite argiellu mõjub siin pigem taustamüra kui inimliku kontaktina. Sellele vastandudes tuuakse näitusel esile ühe n-ö anonüümsesse massi kuuluva korterielaniku mikrokosmos. Argised elemendid põimuvad isikliku ruumitunnetuse, mänguliste lapsepõlvemälestuste ja lugude ning unenäolise ruumiloogikaga.

Anna Kaarma: „1990. aastate keskel lendas minu Lasnamäe üheksanda korruse korteri köögiaknasse kuul. Ilmselt tabas see akent rikošetina, sest läbistas ainult välimist klaasi – nii polnud otsest vajadust klaasi uue vastu vahetada ja auk jäi veel aastateks sinna.

Kuuliauk muutub möödunud sajandi viimaste aastate kuritegeliku maailma kontekstis tühiseks, ennekõike on see kõnekas kummalise mälupildina. On huvitav, kuidas välisest keskkonnast isiklikku ruumi sisenenud element tekitas kahe ruumi vahele pidama jäänuna uue välja, omamoodi ussiaugu, mis võimaldab liikuda aastatetagusesse ruumi. Aknast kui privaatse ja avaliku sfääri liitjast ja lahutajast sai nõnda pääsupunkt kolmandasse, mälestuste sfääri.”

Anna Kaarma kaitseb sel kevadel magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti õppekaval. Eelnevalt on ta samas omandanud bakalaureusekraadi graafilise disaini erialal. Lisaks on täiendanud end Hochschule Düsseldorf’is ning Balti filmi- ja meediakoolis. Anna Kaarma on Adamson-Ericu stipendiumi laureaat (2017). Kaarma mitmekülgne kunstnikupraktika hõlmab nii trükisekujundusi, kunstnikuraamatuid, videoteoseid kui ka mahukaid installatsioone. Sujuvalt ühendab ta graafilise disaini elemente iseseisvas kunstnikupraktikas, mis tihti võrsub ja kasvab välja kahemõõtmeliselt kujundilt monumentaalseks ruumiinstallatsiooniks. Anna Kaarma esimene isiknäitus „Tüüp 121” toimus 2017. aastal EKA galeriis, mida võib pidada Hobusepea galeriis avatava näituse mõtteliseks eellaseks.

Kunstnik tänab: Eesti Kultuurkapital, Marge Monko, Jan Kaus, Sebastian Saaremäe, Anu Vahtra, Angela Ramires, Lee Kelomees, EKA installatsioon ja skulptuur, Jaana Jüris, Neeme Külm, Ingvar Heamägi, EKA klaasikunst ja Eve Koha, Virko Kuusk, Kaisa Maasik, Kulla Laas, Gregor Taul, Saara Bergström.

Paneeliinstallatsiooni teostus: Valge Kuup OÜ.

Näitus jääb avatuks kuni 10. juunini 2019.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja EKA fotograafia osakond.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Näitus kuulub igakevadise Eesti Kunstiakadeemia lõputööde festivali TASE programmi. Kõiki magistri- ja valitud bakalaureusetöid koondav peanäitus toimub 31.05.–16.06.2019 EKA uues õppehoones aadressil Põhja puiestee 7. Koos Eesti Kunstnike Liiduga antakse TASE’19 avamisel välja tänavused noore kunstniku ja tarbekunstniku preemiad. Festivali mahukas satelliitprogrammis saab näha ka tudengifilme TASE FILMil, kuulata valitud lõputööde esitlusi TASE Liftikõnedel, saada oma loomingule rahvusvahelistelt ekspertidelt tagasisidet Portfolio Cafél ning vaadata mitmepalgelisi tudengite isiku- ja grupinäituseid.

Lisainfo: artun.ee/tase