Rubriik: Doktorikool

21.01.2022 — 20.02.2022

Britta Benno isikunäitus „Saamisest maa(stiku)ks“

BB Devils PunchBowl

Isikunäitus „Saamisest maa(stiku)ks“ on Britta Benno kunstipraktikapõhise doktoriuurimuse tööpealkirjaga „Mõtlemine kihtides, kujutlemine kihtides: posthumanistlikud maastikud laiendatud joonistus- ning graafikaväljal“ kolmas osa.

Näituse eelretsenseerimine toimub 12.02.2022.

Doktoriõppe seriaalselt toimivate isikunäituste viimane projekt seab peategelaseks maastiku, mis seni täitis taustarolli. Kujund abstraheerub ning arhitektuur taandub lavalt. Esile kerkib kihiline maastik, maakoore kivimid paljastuvad mullakihi alt. Mineraalide agentsuse kaudu avaneb ühtlasi posthumanistliku filosoofia kristalliseerumine Britta loomingulises (enese)mõtestamises. Tartu Kunstimaja vahetus läheduses asub Tartu Ülikooli Loodusmuuseum ühes mineraalide koguga. Museaalsed väljapanekud, kivististe triibulised tekstuurid ja vestlused geoloogidega asetavad näituse nii kohalikku aegruumi kui ka kunsti ja teaduse ajatusse vaimu.

Tektoonilised kihid on elus, liiguvad ja hingavad, kasvatavad mägesid ning uputavad mandreid. Kihid kerkivad alt ülesse, raputades ja pragundades maakoorikusse auke ning lõhesid. Nagu päikesetõus silmapiiri tagant, nii kerkivad ka sügaval maa sees alumised gaasi- ja õlikihid ikka ülespoole, muutes aeglaselt maapealset maastikku. Samaaegselt loojub kuskil mõni pinnas sügavale Maa sisse. Selleks, et kujutleda tulevikku, peab vaatama minevikku, et seeläbi mõista paremini käimasolevat.

Oma loomemeetodit kommenteerib Britta Benno järgnevalt: „Kujutledes Maa kihte, töötan kihiliselt kunstivahenditega. Kihtidena töötamist võiks nimetada omamoodi kuhjamise meetodiks. Materjalid, jäljed ja kujundid katavad teineteist, nagu maakihid moodustavad suure kera. Kuidas nimetada suuri teoseid, mis koosnevad lõuendist, raamist, krundist, trükitõmmistest, akvarellijäljest, söest, akrüülvärvidest, tušist ja pleksiklaasist? Plastiliin, kangad ja teised (leid)materjalid kombineerituna moondekivimitena litosfääris, sügaval maapõues loovad uusi mõttemaastikke. Poeetiliselt voogavaid mägesid leian tekihunnikuna voodilt, topograafiliselt kaardilt või uute olendite atlasest.“

Näitusetööde teostamisel osalesid: Ragnar Neljandi (operaator, animaator, järeltöö), Kassandra Laur, Iti Oja, Kristiina Tali (installatsioon), Juhan Vihterpal (helilooja)

Tänan: Laine Groeneweg (Smokestack Studio Hamilton), Pudy Tong (Open Studio Toronto),  Robert Zeigler (Cotton Factory Hamilton), Madis Kaasik (Eesti Kunstiakadeemia prototüübi labori meister), Mare Isakar, Juho Kirs (Tartu Ülikooli geokogude hoidja, konsulant), Eesti Kunstiakadeemia graafika töökoda, Katrin Piile, Elnara Taidre.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia ja Nukufilm OÜ.

Postitas Irene Hütsi — Püsilink

Britta Benno isikunäitus „Saamisest maa(stiku)ks“

Reede 21 jaanuar, 2022 — Pühapäev 20 veebruar, 2022

BB Devils PunchBowl

Isikunäitus „Saamisest maa(stiku)ks“ on Britta Benno kunstipraktikapõhise doktoriuurimuse tööpealkirjaga „Mõtlemine kihtides, kujutlemine kihtides: posthumanistlikud maastikud laiendatud joonistus- ning graafikaväljal“ kolmas osa.

Näituse eelretsenseerimine toimub 12.02.2022.

Doktoriõppe seriaalselt toimivate isikunäituste viimane projekt seab peategelaseks maastiku, mis seni täitis taustarolli. Kujund abstraheerub ning arhitektuur taandub lavalt. Esile kerkib kihiline maastik, maakoore kivimid paljastuvad mullakihi alt. Mineraalide agentsuse kaudu avaneb ühtlasi posthumanistliku filosoofia kristalliseerumine Britta loomingulises (enese)mõtestamises. Tartu Kunstimaja vahetus läheduses asub Tartu Ülikooli Loodusmuuseum ühes mineraalide koguga. Museaalsed väljapanekud, kivististe triibulised tekstuurid ja vestlused geoloogidega asetavad näituse nii kohalikku aegruumi kui ka kunsti ja teaduse ajatusse vaimu.

Tektoonilised kihid on elus, liiguvad ja hingavad, kasvatavad mägesid ning uputavad mandreid. Kihid kerkivad alt ülesse, raputades ja pragundades maakoorikusse auke ning lõhesid. Nagu päikesetõus silmapiiri tagant, nii kerkivad ka sügaval maa sees alumised gaasi- ja õlikihid ikka ülespoole, muutes aeglaselt maapealset maastikku. Samaaegselt loojub kuskil mõni pinnas sügavale Maa sisse. Selleks, et kujutleda tulevikku, peab vaatama minevikku, et seeläbi mõista paremini käimasolevat.

Oma loomemeetodit kommenteerib Britta Benno järgnevalt: „Kujutledes Maa kihte, töötan kihiliselt kunstivahenditega. Kihtidena töötamist võiks nimetada omamoodi kuhjamise meetodiks. Materjalid, jäljed ja kujundid katavad teineteist, nagu maakihid moodustavad suure kera. Kuidas nimetada suuri teoseid, mis koosnevad lõuendist, raamist, krundist, trükitõmmistest, akvarellijäljest, söest, akrüülvärvidest, tušist ja pleksiklaasist? Plastiliin, kangad ja teised (leid)materjalid kombineerituna moondekivimitena litosfääris, sügaval maapõues loovad uusi mõttemaastikke. Poeetiliselt voogavaid mägesid leian tekihunnikuna voodilt, topograafiliselt kaardilt või uute olendite atlasest.“

Näitusetööde teostamisel osalesid: Ragnar Neljandi (operaator, animaator, järeltöö), Kassandra Laur, Iti Oja, Kristiina Tali (installatsioon), Juhan Vihterpal (helilooja)

Tänan: Laine Groeneweg (Smokestack Studio Hamilton), Pudy Tong (Open Studio Toronto),  Robert Zeigler (Cotton Factory Hamilton), Madis Kaasik (Eesti Kunstiakadeemia prototüübi labori meister), Mare Isakar, Juho Kirs (Tartu Ülikooli geokogude hoidja, konsulant), Eesti Kunstiakadeemia graafika töökoda, Katrin Piile, Elnara Taidre.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia ja Nukufilm OÜ.

Postitas Irene Hütsi — Püsilink

08.01.2022 — 10.01.2022

Ulvi Haagenseni „Kodunäitus / Home Exhibition“

UH_Kodunäitus

Ulvi Haagensen
Kodunäitus / Home Exhibition
Lembitu 6-6, Tallinn
8.–10.01.2022
Näituse külastamiseks palume registreerida SIIN.

On mitu erinevat moodust kodunäituse tegemiseks. Võib seinad valgeks värvida, koristada ära kõik argielu jäljed ning eksponeerida kunstiteoseid samamoodi nagu valge-kuubi-tüüpi galeriis. Või asetada oma teosed olemasolevate igapäeva esemete keskele ja vahele. Võib ka tegelikult väga vähe teha, kutsuda lihtsalt inimesed külla ning nimetada seda näituseks. Kunst on lõppude lõpuks see, mis me otsustame, et ta on.
Ulvi Haagensen ja tema kolm kujutletavat sõpra – Thea Koristaja, Olive Puuvill ja Artist-Researcher kasutavad Ulvi kodu näitusepinnana. See on keskkond, mis on samaaegselt kodu, ateljee ning nüüd ka näitusesaal. Nad uurivad kunsti ja igapäevaelu vahelisi piire ning seeläbi mõtisklevad, kas miski on kunst või mittekunst, praktiline või ebapraktiline, kasulik või kasutu, argipäevane või eriline. Neid huvitab, kuidas vaataja aru saab, mida ta parasjagu vaatab. Kas ta taipab, kui miski on kunst või mittekunst; kas mingi ese on mõeldud talle vaatamiseks või mitte? Aga äkki need küsimused pole üldse tähtsad, sest see, mis meid tegelikult paelub, on võimalus näha, kuidas teised inimesed elavad?

Ulvi Haagensen sündis Sydneys, Austraalias ning on aastaid elanud, töötanud ja õpetanud Tallinnas. Ta kaitses bakalaureusekraadi Sydney Kunstiinstituudis (City Art Institute), magistrikraadi New South Wales’i Ülikoolis ning hetkel õpib Eesti Kunstiakadeemia doktorikoolis, kus tema uurimisteema on kunsti ja igapäevaelu vahelised seosed ja kattuvused kunstniku pilgu läbi. Oma uurimustöös aitavad teda kolm kujutletavat tegelast – kunstnik-koristaja, kunstnik-uurija ja kunstnik-bricoleuse. Ulvi Haagensenil on olnud isiknäitusi Eestis, Austraalias, Rootsis ja Leedus.

Kodunäitus / Home Exhibition on Ulvi Haagenseni doktoritöö loomingulise osa juurde kuuluv kolmas eelretsenseeritav näitus.
Eelretsenseerimine toimub 11. jaanuaril algusega kell 11.00 EKAs, ruumis A202.
Näituse eelretsensendid on dr Ester Bardone (Tartu Ülikool), dr Anu Kannike (Eesti Rahva Muuseum) ja prof Mika Elo (Academy of Fine Arts, Uniarts Helsinki).
Doktoritöö juhendajad on dr Liina Unt (Eesti Kunstiakadeemia) ja dr Jan Guy (The University of Sydney).

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Postitas Irene Hütsi — Püsilink

Ulvi Haagenseni „Kodunäitus / Home Exhibition“

Laupäev 08 jaanuar, 2022 — Esmaspäev 10 jaanuar, 2022

UH_Kodunäitus

Ulvi Haagensen
Kodunäitus / Home Exhibition
Lembitu 6-6, Tallinn
8.–10.01.2022
Näituse külastamiseks palume registreerida SIIN.

On mitu erinevat moodust kodunäituse tegemiseks. Võib seinad valgeks värvida, koristada ära kõik argielu jäljed ning eksponeerida kunstiteoseid samamoodi nagu valge-kuubi-tüüpi galeriis. Või asetada oma teosed olemasolevate igapäeva esemete keskele ja vahele. Võib ka tegelikult väga vähe teha, kutsuda lihtsalt inimesed külla ning nimetada seda näituseks. Kunst on lõppude lõpuks see, mis me otsustame, et ta on.
Ulvi Haagensen ja tema kolm kujutletavat sõpra – Thea Koristaja, Olive Puuvill ja Artist-Researcher kasutavad Ulvi kodu näitusepinnana. See on keskkond, mis on samaaegselt kodu, ateljee ning nüüd ka näitusesaal. Nad uurivad kunsti ja igapäevaelu vahelisi piire ning seeläbi mõtisklevad, kas miski on kunst või mittekunst, praktiline või ebapraktiline, kasulik või kasutu, argipäevane või eriline. Neid huvitab, kuidas vaataja aru saab, mida ta parasjagu vaatab. Kas ta taipab, kui miski on kunst või mittekunst; kas mingi ese on mõeldud talle vaatamiseks või mitte? Aga äkki need küsimused pole üldse tähtsad, sest see, mis meid tegelikult paelub, on võimalus näha, kuidas teised inimesed elavad?

Ulvi Haagensen sündis Sydneys, Austraalias ning on aastaid elanud, töötanud ja õpetanud Tallinnas. Ta kaitses bakalaureusekraadi Sydney Kunstiinstituudis (City Art Institute), magistrikraadi New South Wales’i Ülikoolis ning hetkel õpib Eesti Kunstiakadeemia doktorikoolis, kus tema uurimisteema on kunsti ja igapäevaelu vahelised seosed ja kattuvused kunstniku pilgu läbi. Oma uurimustöös aitavad teda kolm kujutletavat tegelast – kunstnik-koristaja, kunstnik-uurija ja kunstnik-bricoleuse. Ulvi Haagensenil on olnud isiknäitusi Eestis, Austraalias, Rootsis ja Leedus.

Kodunäitus / Home Exhibition on Ulvi Haagenseni doktoritöö loomingulise osa juurde kuuluv kolmas eelretsenseeritav näitus.
Eelretsenseerimine toimub 11. jaanuaril algusega kell 11.00 EKAs, ruumis A202.
Näituse eelretsensendid on dr Ester Bardone (Tartu Ülikool), dr Anu Kannike (Eesti Rahva Muuseum) ja prof Mika Elo (Academy of Fine Arts, Uniarts Helsinki).
Doktoritöö juhendajad on dr Liina Unt (Eesti Kunstiakadeemia) ja dr Jan Guy (The University of Sydney).

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Postitas Irene Hütsi — Püsilink

13.12.2021

Rait Rosina doktoritöö kaitsmine

teate juurde-RaitRosin

13. detsembril 2021. a kaitseb Eesti Kunstiakadeemia kunsti ja disaini eriala doktorant Rait Rosin doktoritööd „Sotsiaalne kunst kui ühiskondlike normide kasvulava: kunstnike ja kunstipubliku vastastikused ootused Eesti väikelinnades“ (“Social Art as the Source for Changing Social Norms: Artists’ and Art Viewers’ Expectations in Estonian Small Towns”).

Avalik kaitsmine toimub algusega kell 10.00 Põhja pst 7, ruumis A101.

Osalemiseks palume registreerida SIIN

Kaitsmisele tulles palume esitada vaktsiinipass või COVID-19 läbipõdemist kinnitav tõend ning isikut tõendav dokument.

Doktoritöö juhendajad: dr Raivo Kelomees (Eesti Kunstiakadeemia) ja dr Margus Vihalem (Tallinna Ülikool)
Eelretsensendid: dr Heie Marie Treier (Tallinna Ülikool) ja dr Elo-Hanna Seljamaa (Tartu Ülikool)
Oponent: dr Heie Marie Treier

Väitekirja lähtepunktiks on tõik, et Eesti kunstis esile kerkinud huvi väljaspool Tallinna asuvate paikade vastu vajaks järjepidevamat, konstruktiivsemat ja kriitilisemat mõttevahetust. Loovuurimuslikus doktoritöös leiavad käsitlust regionaalsetes keskustes asuvad kunstigaleriid ja kohalike ootused oma kodulinnaga haakuvate kunstnike tegevuse suhtes. Erinevate näitusekohtade võrdluses moodustub ülevaade piirkondliku kuvandit kujundavatest eripäradest kuue Eesti väikelinna – Paldiski, Haapsalu, Valga, Võru, Rapla ja Rakvere – näitel. Käsitletavad kunstiaktsioonid ja näitused paigutuvad ajavahemikku 2010–2017. Ühelt poolt kajastab galeriipubliku ja kunstnike intervjuude võrdlev analüüs kummagi osapoole arusaamu kohalikust kunstielust ning annab pildi Eesti kunstielu mitmekihilisusest ja kultuuri toimeskeemidest laiemate ühiskondlike muutuste keskel. Autor mõtestab osalejate tõlgendusi töö teoreetilises osas kultuurisisest suhtlust iseloomustava keskuse ja ääreala pingeväljas, püüdes intervjuude abil hinnata kunstnike panust väikelinnade ellu. Teiselt poolt on tegu kunstniku enesevaatlusega, mis positsioneerub Eesti väikelinnadega suhestuvate kunstialgatuste hulka. Väitekiri paigutub diskursusesse, mis käsitleb kaasavat kunsti sotsiaalselt aktiivse tegevusena. Lähtudes filosoofide John Dewey, Jacques Rancière’i jt eeskujudest, jõuab autor järeldusele,  et n-ö keskusest kaugemal tegutsevatel kunstnikel tuleks eelistada kohalike huvi ja aktiivsust siduvaid lahendusi, mis võimaldavad kunsti mõista ja käsitleda eri osapooli kogukondlikul tasandil lõimiva tähendusväljana. Doktoritöö käsitleb niisiis Eesti väikelinnade kunstielus ringlevaid kujutlusi nii kunstile seatud ülesannetest kui kunstiloomet saatvast – ning äärealal tihti puuduvast – professionaalsest tagasisidest.

Doktoritöö kaitsmisnõukogu liikmed: dr Liina Unt, dr Anu Allas, prof Kirke Kangro, dr Kärt Ojavee, dr Kristina Jõekalda, prof Indrek Ibrus

Doktoritööga on võimalik tutvuda Eesti Kunstiakadeemia repositooriumis.

Postitas Irene Hütsi — Püsilink

Rait Rosina doktoritöö kaitsmine

Esmaspäev 13 detsember, 2021

teate juurde-RaitRosin

13. detsembril 2021. a kaitseb Eesti Kunstiakadeemia kunsti ja disaini eriala doktorant Rait Rosin doktoritööd „Sotsiaalne kunst kui ühiskondlike normide kasvulava: kunstnike ja kunstipubliku vastastikused ootused Eesti väikelinnades“ (“Social Art as the Source for Changing Social Norms: Artists’ and Art Viewers’ Expectations in Estonian Small Towns”).

Avalik kaitsmine toimub algusega kell 10.00 Põhja pst 7, ruumis A101.

Osalemiseks palume registreerida SIIN

Kaitsmisele tulles palume esitada vaktsiinipass või COVID-19 läbipõdemist kinnitav tõend ning isikut tõendav dokument.

Doktoritöö juhendajad: dr Raivo Kelomees (Eesti Kunstiakadeemia) ja dr Margus Vihalem (Tallinna Ülikool)
Eelretsensendid: dr Heie Marie Treier (Tallinna Ülikool) ja dr Elo-Hanna Seljamaa (Tartu Ülikool)
Oponent: dr Heie Marie Treier

Väitekirja lähtepunktiks on tõik, et Eesti kunstis esile kerkinud huvi väljaspool Tallinna asuvate paikade vastu vajaks järjepidevamat, konstruktiivsemat ja kriitilisemat mõttevahetust. Loovuurimuslikus doktoritöös leiavad käsitlust regionaalsetes keskustes asuvad kunstigaleriid ja kohalike ootused oma kodulinnaga haakuvate kunstnike tegevuse suhtes. Erinevate näitusekohtade võrdluses moodustub ülevaade piirkondliku kuvandit kujundavatest eripäradest kuue Eesti väikelinna – Paldiski, Haapsalu, Valga, Võru, Rapla ja Rakvere – näitel. Käsitletavad kunstiaktsioonid ja näitused paigutuvad ajavahemikku 2010–2017. Ühelt poolt kajastab galeriipubliku ja kunstnike intervjuude võrdlev analüüs kummagi osapoole arusaamu kohalikust kunstielust ning annab pildi Eesti kunstielu mitmekihilisusest ja kultuuri toimeskeemidest laiemate ühiskondlike muutuste keskel. Autor mõtestab osalejate tõlgendusi töö teoreetilises osas kultuurisisest suhtlust iseloomustava keskuse ja ääreala pingeväljas, püüdes intervjuude abil hinnata kunstnike panust väikelinnade ellu. Teiselt poolt on tegu kunstniku enesevaatlusega, mis positsioneerub Eesti väikelinnadega suhestuvate kunstialgatuste hulka. Väitekiri paigutub diskursusesse, mis käsitleb kaasavat kunsti sotsiaalselt aktiivse tegevusena. Lähtudes filosoofide John Dewey, Jacques Rancière’i jt eeskujudest, jõuab autor järeldusele,  et n-ö keskusest kaugemal tegutsevatel kunstnikel tuleks eelistada kohalike huvi ja aktiivsust siduvaid lahendusi, mis võimaldavad kunsti mõista ja käsitleda eri osapooli kogukondlikul tasandil lõimiva tähendusväljana. Doktoritöö käsitleb niisiis Eesti väikelinnade kunstielus ringlevaid kujutlusi nii kunstile seatud ülesannetest kui kunstiloomet saatvast – ning äärealal tihti puuduvast – professionaalsest tagasisidest.

Doktoritöö kaitsmisnõukogu liikmed: dr Liina Unt, dr Anu Allas, prof Kirke Kangro, dr Kärt Ojavee, dr Kristina Jõekalda, prof Indrek Ibrus

Doktoritööga on võimalik tutvuda Eesti Kunstiakadeemia repositooriumis.

Postitas Irene Hütsi — Püsilink

10.12.2021

Greta Koppeli doktoritöö kaitsmine

G.Koppel_pilt_foto_Luk_Monsaert

10. detsembril 2021. aastal algusega kell 15.00 kaitseb Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute eriala doktorant Greta Koppel doktoritööd „Hüvasti, konossöörlus? Kunstiteos kui kunstiajaloolise uurimise kese“ („Farewell to Connoisseurship? Work of Art in Focus of Art Historical Research“).

Avalikku kaitsmist saab jälgida Zoomi vahendusel.

Doktoritöö juhendaja: prof Krista Kodres (Eesti Kunstiakadeemia)
Eelretsensendid: dr Jaanika Anderson (Tartu Ülikooli muuseum), dr Anu Mänd (Tallinna Ülikool)
Oponent: dr Anu Mänd

Väitekiri „Hüvasti, konossöörlus? Kunstiteos kui kunstiajaloolise uurimise kese“ tegeleb vanakunsti uurimise probleemistikuga, kajastades autori aastatepikkust uurimis- ja kureerimistööd muuseumis. Kunstiteostel kui museaalsetel objektidel on olnud selles töös keskne koht.
Doktoritöö lähtus eeldusest, et kunstiteoste lähivaatlusele tuginev mitmekülgne uurimine, mis arvestab teose kui tervikuga ‒ selle materiaalse, samuti vaimse poolega ‒, võimaldab saada väärt infot nii teose enda kui ka üldisemate ajaloo- ja kultuurinähtuste laiemaks analüüsiks. Vanakunsti puhul hõlmab selline uurimine olulise komponendina konossöörlust. Doktoritöö tutvustab konossöörluse mõistet, mis on seni eesti keeles erialaterminina vähe tuntud, annab ülevaate konossöörluse kui kunstitundmise kompetentsi pikast ajaloost, vaagib tänapäeva konossöörluse ja tehnilise kunstiajaloo tihedalt läbipõimitud suhteid, tutvustab uurimisviisi spetsiifikat, selgitab, miks on see oskus kunstiteose autori tuvastamisel siiani asendamatu ja miks seda väärtustada ka juhul, kui meid kunstiteose autori küsimus ei huvita. Samuti selgitatakse, kuidas aitab konossöörluse meetodi kriitiline analüüs mõista kunstiajaloo kui vaimuteaduse eripära.
Konossöörluse teema käsitlusele järgneb kolm uurimisjuhtumit, mis näitlikustavad konossöörliku kui objektikeskse, mitmekülgset kunstiteose lähivaatlust hõlmava uurimise tähtsust ja on seotud autori kureerimistööga Eesti Kunstimuuseumis. Neist esimene avab Tallinnast pärit rahvusvahelise maalikunstniku Michel Sittowi (u 1469–1525) loomingu rekonstrueerimise probleemistikku, teise juhtumi keskmes on 16. sajandi Madalmaade boschilik kunst ning viimane, Johannes Mikkeli (1907–2006) kollektsiooni uurimise juhtum vaatleb kollektsiooni väärtust ajaloodokumendina.

Doktoritöö kaitsmisnõukogu liikmed: prof Virve Sarapik, dr Anu Allas, dr Anneli Randla, prof Juhan Maiste, prof Marek Tamm, prof Tõnu Viik, dr Kadi Polli

Doktoritööga on võimalik tutvuda Eesti Kunstiakadeemia repositooriumis.

Postitas Irene Hütsi — Püsilink

Greta Koppeli doktoritöö kaitsmine

Reede 10 detsember, 2021

G.Koppel_pilt_foto_Luk_Monsaert

10. detsembril 2021. aastal algusega kell 15.00 kaitseb Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute eriala doktorant Greta Koppel doktoritööd „Hüvasti, konossöörlus? Kunstiteos kui kunstiajaloolise uurimise kese“ („Farewell to Connoisseurship? Work of Art in Focus of Art Historical Research“).

Avalikku kaitsmist saab jälgida Zoomi vahendusel.

Doktoritöö juhendaja: prof Krista Kodres (Eesti Kunstiakadeemia)
Eelretsensendid: dr Jaanika Anderson (Tartu Ülikooli muuseum), dr Anu Mänd (Tallinna Ülikool)
Oponent: dr Anu Mänd

Väitekiri „Hüvasti, konossöörlus? Kunstiteos kui kunstiajaloolise uurimise kese“ tegeleb vanakunsti uurimise probleemistikuga, kajastades autori aastatepikkust uurimis- ja kureerimistööd muuseumis. Kunstiteostel kui museaalsetel objektidel on olnud selles töös keskne koht.
Doktoritöö lähtus eeldusest, et kunstiteoste lähivaatlusele tuginev mitmekülgne uurimine, mis arvestab teose kui tervikuga ‒ selle materiaalse, samuti vaimse poolega ‒, võimaldab saada väärt infot nii teose enda kui ka üldisemate ajaloo- ja kultuurinähtuste laiemaks analüüsiks. Vanakunsti puhul hõlmab selline uurimine olulise komponendina konossöörlust. Doktoritöö tutvustab konossöörluse mõistet, mis on seni eesti keeles erialaterminina vähe tuntud, annab ülevaate konossöörluse kui kunstitundmise kompetentsi pikast ajaloost, vaagib tänapäeva konossöörluse ja tehnilise kunstiajaloo tihedalt läbipõimitud suhteid, tutvustab uurimisviisi spetsiifikat, selgitab, miks on see oskus kunstiteose autori tuvastamisel siiani asendamatu ja miks seda väärtustada ka juhul, kui meid kunstiteose autori küsimus ei huvita. Samuti selgitatakse, kuidas aitab konossöörluse meetodi kriitiline analüüs mõista kunstiajaloo kui vaimuteaduse eripära.
Konossöörluse teema käsitlusele järgneb kolm uurimisjuhtumit, mis näitlikustavad konossöörliku kui objektikeskse, mitmekülgset kunstiteose lähivaatlust hõlmava uurimise tähtsust ja on seotud autori kureerimistööga Eesti Kunstimuuseumis. Neist esimene avab Tallinnast pärit rahvusvahelise maalikunstniku Michel Sittowi (u 1469–1525) loomingu rekonstrueerimise probleemistikku, teise juhtumi keskmes on 16. sajandi Madalmaade boschilik kunst ning viimane, Johannes Mikkeli (1907–2006) kollektsiooni uurimise juhtum vaatleb kollektsiooni väärtust ajaloodokumendina.

Doktoritöö kaitsmisnõukogu liikmed: prof Virve Sarapik, dr Anu Allas, dr Anneli Randla, prof Juhan Maiste, prof Marek Tamm, prof Tõnu Viik, dr Kadi Polli

Doktoritööga on võimalik tutvuda Eesti Kunstiakadeemia repositooriumis.

Postitas Irene Hütsi — Püsilink

22.11.2021 — 25.11.2021

GSCSA course “Time in art and art historiography”

Lecturer: Dan Karlholm, Professor of Art History, Department of Culture and Education, Södertörn University, Sweden
Dates: 22.–25. November 2021, 16.00-19.00
Level: PhD students

Please register  HERE
Registration deadline November 10

Abstract
This graduate course centers around the notions of time and temporality, which were always implicit in a historical discipline like art history, institutionalized in the nineteenth century. In the last couple of decades, however, the issue of time as something that not only grounds art history and many other human sciences has been found to complicate and challenge the normative chronologic of (art) history. The first theme of the course is Time and History, where different notions of time are addressed, and how these compare with or complicate the practice of history/historiography, which only came about with the so-called time revolution inaugurated on the basis of fossil finds disrupting the biblical creation narrative around 1800. Secondly, Chronology, Heterochrony and Anachrony will focus on the determining role of chronology in art history, and how this common-sensical structure has been challenged by other concepts and perspectives, which potentially impact the status we accord artworks. A third theme deals specifically with the complex of Contemporaneity [and contemporaneousness] and Presentism, which has been a problem of representation, power and definition related to various attempts at overcoming both modernism and postmodernism in art. The alluring idea of presentism, according to which the present seems to be expanding, absorbing the past as well as the future, is discussed. The final theme, arguably the biggest temporal conundrum in the history (and pre-history) of mankind, is The Anthropocene: Earth History and World History. Although not directly, only indirectly, relevant to art and art history, this perspective dwarfs many of our habitual quibbles on periodization, dating and attribution, but may also help us deal with the past that presently returns as our future. Throughout the course, we will discuss these themes in relation to our empirical materials of art and art history (and you are encouraged to bring your own examples to the table) as well as reflect upon how our discipline is to cope with all these temporal inflections and demands for what could perhaps be termed a post-anthropocentric and pro-geocentric art historiography.

Literature:
1. Thomas Da Costa Kaufmann, “Periodization and its Discontents”, Journal of Art Historiography, no. 2, June 2010, 1-6. Reinhart Koselleck, “Time and History”, in The Practice of Conceptual History: Timing History, Spacing Concepts, Stanford, 2002, 100-114. Daniela Bleichmar and Vanessa R. Schwartz, “Visual History: The Past in Pictures”, Representations 145, Winter 2019, 1-31.
2. Karlholm, “Is History to be Closed, Saved or Restarted? Considering Efficient Art History”; Keith Moxey, “What Time is it in the History of Art?”, Mary Roberts, “Artists, Amateurs, and the Pleated Time of Modernity”, from Time in the History of Art: Temporalty, Chronology, Anachrony, eds. Karlholm and Moxey, Routledge, 2018, 13-42, 79-100.
3. Georges Didi-Huberman, “Before the Image, Before Time: The Sovereignty of Anachronism”, in Compelling Visuality: The Work of Art in and out of History, eds. Claire Farago and Robert Zwijnenberg, Univ. of Minnesota Press, 2003, 31-44. Karlholm, “After Contemporary Art: Actualization and Anachrony”, The Nordic Journal of Aesthetics, no. 51 2016, 35-54. Chris Lorenz, “Out of Time? Some Critical Reflections on Francois Hartog’s Presentism”, Rethinking Historical Time: New Approaches to Presentism, eds. Marek Tamm and Laurent Olivier, Bloomsbury, 2019, 23-42.
4. Dipesh Chakrabarty, “Anthropocene Time”, History and Theory 57, no. 1 (March 2018), 5-32. Edward S. Casey, “Mapping the Earth in Works of Art”, in Rethinking Nature: Essays in Environmental Philosophy, eds. Bruce V. Foltz and Robert Frodeman, Indiana U.P., 2004, 260-269.

The course is supported by the ASTRA project of the Estonian Academy of Arts – EKA LOOVKÄRG (European Union, European Regional Development Fund).

Postitas Irene Hütsi — Püsilink

GSCSA course “Time in art and art historiography”

Esmaspäev 22 november, 2021 — Neljapäev 25 november, 2021

Lecturer: Dan Karlholm, Professor of Art History, Department of Culture and Education, Södertörn University, Sweden
Dates: 22.–25. November 2021, 16.00-19.00
Level: PhD students

Please register  HERE
Registration deadline November 10

Abstract
This graduate course centers around the notions of time and temporality, which were always implicit in a historical discipline like art history, institutionalized in the nineteenth century. In the last couple of decades, however, the issue of time as something that not only grounds art history and many other human sciences has been found to complicate and challenge the normative chronologic of (art) history. The first theme of the course is Time and History, where different notions of time are addressed, and how these compare with or complicate the practice of history/historiography, which only came about with the so-called time revolution inaugurated on the basis of fossil finds disrupting the biblical creation narrative around 1800. Secondly, Chronology, Heterochrony and Anachrony will focus on the determining role of chronology in art history, and how this common-sensical structure has been challenged by other concepts and perspectives, which potentially impact the status we accord artworks. A third theme deals specifically with the complex of Contemporaneity [and contemporaneousness] and Presentism, which has been a problem of representation, power and definition related to various attempts at overcoming both modernism and postmodernism in art. The alluring idea of presentism, according to which the present seems to be expanding, absorbing the past as well as the future, is discussed. The final theme, arguably the biggest temporal conundrum in the history (and pre-history) of mankind, is The Anthropocene: Earth History and World History. Although not directly, only indirectly, relevant to art and art history, this perspective dwarfs many of our habitual quibbles on periodization, dating and attribution, but may also help us deal with the past that presently returns as our future. Throughout the course, we will discuss these themes in relation to our empirical materials of art and art history (and you are encouraged to bring your own examples to the table) as well as reflect upon how our discipline is to cope with all these temporal inflections and demands for what could perhaps be termed a post-anthropocentric and pro-geocentric art historiography.

Literature:
1. Thomas Da Costa Kaufmann, “Periodization and its Discontents”, Journal of Art Historiography, no. 2, June 2010, 1-6. Reinhart Koselleck, “Time and History”, in The Practice of Conceptual History: Timing History, Spacing Concepts, Stanford, 2002, 100-114. Daniela Bleichmar and Vanessa R. Schwartz, “Visual History: The Past in Pictures”, Representations 145, Winter 2019, 1-31.
2. Karlholm, “Is History to be Closed, Saved or Restarted? Considering Efficient Art History”; Keith Moxey, “What Time is it in the History of Art?”, Mary Roberts, “Artists, Amateurs, and the Pleated Time of Modernity”, from Time in the History of Art: Temporalty, Chronology, Anachrony, eds. Karlholm and Moxey, Routledge, 2018, 13-42, 79-100.
3. Georges Didi-Huberman, “Before the Image, Before Time: The Sovereignty of Anachronism”, in Compelling Visuality: The Work of Art in and out of History, eds. Claire Farago and Robert Zwijnenberg, Univ. of Minnesota Press, 2003, 31-44. Karlholm, “After Contemporary Art: Actualization and Anachrony”, The Nordic Journal of Aesthetics, no. 51 2016, 35-54. Chris Lorenz, “Out of Time? Some Critical Reflections on Francois Hartog’s Presentism”, Rethinking Historical Time: New Approaches to Presentism, eds. Marek Tamm and Laurent Olivier, Bloomsbury, 2019, 23-42.
4. Dipesh Chakrabarty, “Anthropocene Time”, History and Theory 57, no. 1 (March 2018), 5-32. Edward S. Casey, “Mapping the Earth in Works of Art”, in Rethinking Nature: Essays in Environmental Philosophy, eds. Bruce V. Foltz and Robert Frodeman, Indiana U.P., 2004, 260-269.

The course is supported by the ASTRA project of the Estonian Academy of Arts – EKA LOOVKÄRG (European Union, European Regional Development Fund).

Postitas Irene Hütsi — Püsilink

15.09.2021

Mark Gottdieneri avalik loeng “Postmodern Semiotics”

Carousel

15. septembril toimub doktorikooli töötoa “Local Stories and Visual Narratives” raames Mark Gottdieneri avalik loeng “Postmodern semiotics”. 

Loeng toimub 15.09 kl 18–20 Zoomi vahendusel. Loengut on võimalik jälgida kohapeal aulas (A101).

Mark Gottdiener (s 1943) on pikaajaline tunnustatud sotsioloogiaprofessor Buffalo ülikoolis. Teda peetakse üheks kõige olulisemaks linnasotsioloogia asjatundjaks USAs.

15. ja 16. septembril EKAs toimuv rahvusvaheline doktorikooli töötuba “Local Stories and Visual Narratives” keskendub kohalike lugude kasutamisele linnauuringutes, huvitavate kohtade külastustele, analüüsile ja aruteludele Tallinna näitel. Osalejad mõtestavad kohalike lugude seoseid ühiskonna ja ruumi ajalooliste, semantiliste ning arhetüüpsete teemadega.

Üritus toimub COST programmi CA18126 Writing Urban Places raames, mis on suunatud eelkõige narratiivsete meetodite võimaluste uurimisele ja rakendamisele Euroopa keskmise suurusega linnade arengus.

Korraldustoimkond:

Klaske Havik (TU Delft), Panu Lehtovuori (Tampere University), Jüri Soolep, Andres Ojari, Irene Hütsi, Tiina Tammet (EKA Tallinn)

Sündmust toetab Euroopa Regionaalarengu Fond

Postitas Tiina Tammet — Püsilink

Mark Gottdieneri avalik loeng “Postmodern Semiotics”

Kolmapäev 15 september, 2021

Carousel

15. septembril toimub doktorikooli töötoa “Local Stories and Visual Narratives” raames Mark Gottdieneri avalik loeng “Postmodern semiotics”. 

Loeng toimub 15.09 kl 18–20 Zoomi vahendusel. Loengut on võimalik jälgida kohapeal aulas (A101).

Mark Gottdiener (s 1943) on pikaajaline tunnustatud sotsioloogiaprofessor Buffalo ülikoolis. Teda peetakse üheks kõige olulisemaks linnasotsioloogia asjatundjaks USAs.

15. ja 16. septembril EKAs toimuv rahvusvaheline doktorikooli töötuba “Local Stories and Visual Narratives” keskendub kohalike lugude kasutamisele linnauuringutes, huvitavate kohtade külastustele, analüüsile ja aruteludele Tallinna näitel. Osalejad mõtestavad kohalike lugude seoseid ühiskonna ja ruumi ajalooliste, semantiliste ning arhetüüpsete teemadega.

Üritus toimub COST programmi CA18126 Writing Urban Places raames, mis on suunatud eelkõige narratiivsete meetodite võimaluste uurimisele ja rakendamisele Euroopa keskmise suurusega linnade arengus.

Korraldustoimkond:

Klaske Havik (TU Delft), Panu Lehtovuori (Tampere University), Jüri Soolep, Andres Ojari, Irene Hütsi, Tiina Tammet (EKA Tallinn)

Sündmust toetab Euroopa Regionaalarengu Fond

Postitas Tiina Tammet — Püsilink

14.09.2021

TÄHTAEG 14.09! EKA rakenduslike teadus- ja arendustööde konkurss ootab osalejaid!

EKA teadus- ja arendusosakond koos Tallinna Strateegiakeskusega korraldab igal aastal rakenduslike teadus- ja arendustööde konkurssi, mille eesmärk on motiveerida ülikooli liikmeid senisest enam rakendama oma õppe- ja teadustöö tulemusi ettevõtlus-, avalikus ja mittetulundussektoris ning teavitada üldsust ülikooli oskusteabe rakendamisest majandustegevuses ja ühiskonnas.

Parima töö autorit/autoreid premeeritakse 1000 euroga, paremuselt teise töö preemia on 800 eurot. Kui konkursile laekub hulgaliselt huvitavaid töid, autasustatakse veel ühte tööd rahalise auhinnaga summas 600 eurot.

Konkurss sobib hästi EKA tudengitele, kes oma kursuse- või lõputööga on saavutanud rakendusliku väljundi, st töö tulemust võidakse hakata kasutama kas ettevõtetes või muudes organisatsioonides. Konkursile on oodatud ka kõikide töötajate ja teadurite rakenduslike väljundiga uurimus- või projektitööd.

Tööd peavad olema teostatud (lõpetatud) perioodil 01.09.2020-31.08.2021.

Tööde esitamiseks tuleb saata täidetud ankeet vajalike materjalidega hiljemalt 14. septembril aadressile tao@artun.ee.
Kirja adressaatide hulgas peavad olema kõigi töö/projekti autorite e-posti aadressid.

Konkursi läbiviimist kaasrahastab Tallinna Strateegiakeskus.

KANDIDEERIMISMATERJALID:

Konkursi kord

Ankeet

Postitas Pille Epner — Püsilink

TÄHTAEG 14.09! EKA rakenduslike teadus- ja arendustööde konkurss ootab osalejaid!

Teisipäev 14 september, 2021

EKA teadus- ja arendusosakond koos Tallinna Strateegiakeskusega korraldab igal aastal rakenduslike teadus- ja arendustööde konkurssi, mille eesmärk on motiveerida ülikooli liikmeid senisest enam rakendama oma õppe- ja teadustöö tulemusi ettevõtlus-, avalikus ja mittetulundussektoris ning teavitada üldsust ülikooli oskusteabe rakendamisest majandustegevuses ja ühiskonnas.

Parima töö autorit/autoreid premeeritakse 1000 euroga, paremuselt teise töö preemia on 800 eurot. Kui konkursile laekub hulgaliselt huvitavaid töid, autasustatakse veel ühte tööd rahalise auhinnaga summas 600 eurot.

Konkurss sobib hästi EKA tudengitele, kes oma kursuse- või lõputööga on saavutanud rakendusliku väljundi, st töö tulemust võidakse hakata kasutama kas ettevõtetes või muudes organisatsioonides. Konkursile on oodatud ka kõikide töötajate ja teadurite rakenduslike väljundiga uurimus- või projektitööd.

Tööd peavad olema teostatud (lõpetatud) perioodil 01.09.2020-31.08.2021.

Tööde esitamiseks tuleb saata täidetud ankeet vajalike materjalidega hiljemalt 14. septembril aadressile tao@artun.ee.
Kirja adressaatide hulgas peavad olema kõigi töö/projekti autorite e-posti aadressid.

Konkursi läbiviimist kaasrahastab Tallinna Strateegiakeskus.

KANDIDEERIMISMATERJALID:

Konkursi kord

Ankeet

Postitas Pille Epner — Püsilink

09.09.2021

Jaana Päeva doktoritöö kaitsmine

everyday companions_foto ruut

9. septembril 2021 kaitseb Eesti Kunstiakadeemia kunsti ja disaini eriala doktorant Jaana Päeva doktoritööd „Igapäevased kaaslased. Tähendusloome protsess käekotidisaini näitel“ (‘Everyday Companions. Meaning-Making Process Through Handbag Design’).
Avalik kaitsmine toimub algusega kell 15.00 Põhja pst 7, ruumis A501.

Kaitsmine toimub inglise keeles.
Selleks, et tagada hajutatus ruumis ja sujuv nakkusohutuse kontroll, palume registreerida SIIN

Doktoritöö juhendaja: dr Nithikul Nimkulrat (OCADi Ülikool)

Doktoritöö eelretsensendid: dr Rosita Nenno, dr Malcolm Barnard (Loughborough Ülikool)

Doktoritöö oponent: dr Malcolm Barnard

Väitekirja uurimisaineseks on käekotid, mille olulisus moeaksessuaari ja staatusobjektina on viimasel kümnendil niivõrd kasvanud, et käekott on muutunud funktsionaalsest tarbeesemest kaasaskantavaks manifestatsiooniks. Uurimuse fookuses on tähenduste konstrueerimine ja kommunikeerimine, sest ajastule omast mõtlemist ning igapäevaste vajaduste muutumist peegeldades on kott tähenduslik nii üksikisikule kui kultuurilooliselt. Uurimus keskendub käekotile kui iseseisvale skulpturaalsele ning funktsionaalsele, inimkehaga seotud, kuid siiski eraldiseisvale objektile ja selle disainiga seotud tähendustele jättes käsitlemata toodete turundamisega seotud tähendusloome.

Doktoritöö kasutab disainimise kaudu uurimist (ingl research through design) ja semiootilist lähenemist, et siduda ajalooliste kottide analüüs kaasaegse disainiloomega. Eesmärgiks on uurida käekottide tähenduste püsimist ja muutumist ning uute tähenduste tekkimise potentsiaali. Võtmeküsimuseks on: kuidas käekott kommunikeerib tähendusi ja kuidas saab disainer kotti disainides tähendusi luua?

Väitekiri esitleb kolme juhtumiuuringut. Esimene neist keskendub uuenduslikkust kommunikeerivatele koti karakteristikutele. Teine uurib ajas vastupidavaid tunnusjooni, et sõnastada klassikalise käekoti välimus ja selle tähendus ning kolmas tegeleb käekottide päritoluga. Täpsemalt, kohalike ehk eestipäraste tunnusjoonte tuvastamisega, et sõnastada kohalikule kotidisainile iseloomulikud loomeprintsiiibid.

Juhtumiuuringud koosnevad kolmest etapist. Esiteks ajaloouurimusest, mis keskendub siiani uurimata Eesti kotidisainile maailmasõdade vahelisest perioodist, aastatest 1918-1940. Valitud ajaline periood langeb kokku Eesti Vabariigi esimese iseseisvuse perioodiga, kuid olulisem on, et kotidisaineri ning praktiku vaatenurgast on 1920ndate ja 1930ndate kotidisain kiirelt muutuv ja innovaatiline, samas reegleid loov ja kokkuleppeid kehtestav, seetõttu kõige intrigeerivam ja õpetlikum osa kotiajaloost. Teiseks etapiks on ajaloouurimuse tulemusi sisendina kasutava kotikollektsiooni loomine. Doktoritöö sisaldab disainiprotsessi kirjeldust, detailset ülevaadet valminud prototüüpidest ja valmistamise käiku peegeldavat analüüsi. Kolmandaks etapiks on tagasiside analüüs valminud prototüüpidele. Vaatluste ja intervjuude käigus kogutud andmed võimaldavad võrrelda ajaloolist ja kaasaegset tähendusloomet, näha kottide tunnusjooni, mille tähendused on ajas püsinud samad, sarnased või hoopis muutunud. Tagasiside analüüs aitab mõista, kuidas käekotte tajutakse, mis seda tunnetust mõjutab ning millised on disaineri võimalused tähendusi luua.

Doktoritöö kaitsmisnõukogu liikmed: dr Liina Unt, dr Anu Allas, dr Kristi Kuusk, prof Kirke Kangro, prof Indrek Ibrus, dr Danielle Wilde, dr Kärt Ojavee, dr Kristina Jõekalda
Doktoritööga on võimalik tutvuda EKA repositooriumis.

Postitas Irene Hütsi — Püsilink

Jaana Päeva doktoritöö kaitsmine

Neljapäev 09 september, 2021

everyday companions_foto ruut

9. septembril 2021 kaitseb Eesti Kunstiakadeemia kunsti ja disaini eriala doktorant Jaana Päeva doktoritööd „Igapäevased kaaslased. Tähendusloome protsess käekotidisaini näitel“ (‘Everyday Companions. Meaning-Making Process Through Handbag Design’).
Avalik kaitsmine toimub algusega kell 15.00 Põhja pst 7, ruumis A501.

Kaitsmine toimub inglise keeles.
Selleks, et tagada hajutatus ruumis ja sujuv nakkusohutuse kontroll, palume registreerida SIIN

Doktoritöö juhendaja: dr Nithikul Nimkulrat (OCADi Ülikool)

Doktoritöö eelretsensendid: dr Rosita Nenno, dr Malcolm Barnard (Loughborough Ülikool)

Doktoritöö oponent: dr Malcolm Barnard

Väitekirja uurimisaineseks on käekotid, mille olulisus moeaksessuaari ja staatusobjektina on viimasel kümnendil niivõrd kasvanud, et käekott on muutunud funktsionaalsest tarbeesemest kaasaskantavaks manifestatsiooniks. Uurimuse fookuses on tähenduste konstrueerimine ja kommunikeerimine, sest ajastule omast mõtlemist ning igapäevaste vajaduste muutumist peegeldades on kott tähenduslik nii üksikisikule kui kultuurilooliselt. Uurimus keskendub käekotile kui iseseisvale skulpturaalsele ning funktsionaalsele, inimkehaga seotud, kuid siiski eraldiseisvale objektile ja selle disainiga seotud tähendustele jättes käsitlemata toodete turundamisega seotud tähendusloome.

Doktoritöö kasutab disainimise kaudu uurimist (ingl research through design) ja semiootilist lähenemist, et siduda ajalooliste kottide analüüs kaasaegse disainiloomega. Eesmärgiks on uurida käekottide tähenduste püsimist ja muutumist ning uute tähenduste tekkimise potentsiaali. Võtmeküsimuseks on: kuidas käekott kommunikeerib tähendusi ja kuidas saab disainer kotti disainides tähendusi luua?

Väitekiri esitleb kolme juhtumiuuringut. Esimene neist keskendub uuenduslikkust kommunikeerivatele koti karakteristikutele. Teine uurib ajas vastupidavaid tunnusjooni, et sõnastada klassikalise käekoti välimus ja selle tähendus ning kolmas tegeleb käekottide päritoluga. Täpsemalt, kohalike ehk eestipäraste tunnusjoonte tuvastamisega, et sõnastada kohalikule kotidisainile iseloomulikud loomeprintsiiibid.

Juhtumiuuringud koosnevad kolmest etapist. Esiteks ajaloouurimusest, mis keskendub siiani uurimata Eesti kotidisainile maailmasõdade vahelisest perioodist, aastatest 1918-1940. Valitud ajaline periood langeb kokku Eesti Vabariigi esimese iseseisvuse perioodiga, kuid olulisem on, et kotidisaineri ning praktiku vaatenurgast on 1920ndate ja 1930ndate kotidisain kiirelt muutuv ja innovaatiline, samas reegleid loov ja kokkuleppeid kehtestav, seetõttu kõige intrigeerivam ja õpetlikum osa kotiajaloost. Teiseks etapiks on ajaloouurimuse tulemusi sisendina kasutava kotikollektsiooni loomine. Doktoritöö sisaldab disainiprotsessi kirjeldust, detailset ülevaadet valminud prototüüpidest ja valmistamise käiku peegeldavat analüüsi. Kolmandaks etapiks on tagasiside analüüs valminud prototüüpidele. Vaatluste ja intervjuude käigus kogutud andmed võimaldavad võrrelda ajaloolist ja kaasaegset tähendusloomet, näha kottide tunnusjooni, mille tähendused on ajas püsinud samad, sarnased või hoopis muutunud. Tagasiside analüüs aitab mõista, kuidas käekotte tajutakse, mis seda tunnetust mõjutab ning millised on disaineri võimalused tähendusi luua.

Doktoritöö kaitsmisnõukogu liikmed: dr Liina Unt, dr Anu Allas, dr Kristi Kuusk, prof Kirke Kangro, prof Indrek Ibrus, dr Danielle Wilde, dr Kärt Ojavee, dr Kristina Jõekalda
Doktoritööga on võimalik tutvuda EKA repositooriumis.

Postitas Irene Hütsi — Püsilink

13.08.2021

Darja Popolitova näituse eelretsenseerimine

darja_popolitova_2021

Reedel, 13. augustil 2021, kell 11.00 toimub kunsti ja disaini eriala doktorandi Darja Popolitova doktoritöö loomingulise osa juurde kuuluva kolmanda näituse „Taktiliit on kivi, mis kõditab pilku“ eelretsenseerimine Hobusepea galeriis.

Doktoritöö juhendajad on prof Kadri Mälk ja dr Raivo Kelomees
Eelretsensendid on dr Maarit Mäkelä (Aalto Ülikool) ja Keiu Krikmann

Näituse avamine toimub 5. augustil kell 18.00.

Näitust saab külastada 5.—30. augustini 2021, iga päev (välja arvatud teisipäev) kl 11-18.

 

Näitusele tulles saad:
1) praktilise juhendi, sellest kuidas ise hõbedast ehet luua

2) —— ″ —— ″ —— ″ —— ″ kuidas oma ellu lähedust meelitada

3) —— ″ —— ″ —— ″ —— ″ kuidas võõrkeelt vigadeta rääkida

4) —— ″ —— ″ —— ″ —— ″ kuidas õppida enesekontrolli manipulaatoriga suhtlemisel

5) —— ″ —— ″ —— ″ —— “ kuidas panna kedagi ennast oluliseks tundma

6) kingituseks talismani (ainult kolmapäeviti)

#nõiakunst21s #tehnopaganism #kaasaegneehe #taktiilnevisuaalsus

 

Kunstnik Darja Popolitova ühendab ehete rituaalseid omadusi digitaalsusega. Isikunäitusel „Taktiliit on kivi, mis kõditab pilku“ loovad videoteosed, ehted ja installatsioonid fiktiivse maailma, milles nõid Serafita aitab igapäevaelu pettumustega toime tulla.

„Serafita on fiktiivne tegelane, kes aitab mul laiendada ehte tavapäraseid funktsioone. Näiteks filmida ehteid nii, et vaatajal oleks palju huvitavam vaadata videoklippi kui autonoomset artefakti, mis on kinnitatud stendi külge,“ märgib autor.

Ehtekunsti kriitik ja näitusekuraator Kellie Riggs kirjutab Darja töödest nõnda: „Kuigi füüsilised ehted on Popolitova loodud olemus, on need samas üksnes osa tervikpildist või kollektiivsest persona’st, mida ta vaatajale tutvustab, kui neid ehteid internetis jagab.“

Näitus on tehtud koostöös Jakob (video) ja Andres Nõlvakuga (helikujundus).

 

Tänud: Aleksandr Popolitov ja Nadežda Popolitova, Ando Naulainen, Anastasia Dratšova, Eesti Kunstiakadeemia doktorikool, Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunstiosakond, Eesti Kunstnikeliit, Elnara Taidre, Karl Kivinurm, Norman Orro, Kadri Mälk, Karmo Järv, Keiu Krikmann, Kristo ja Robin Pachel, Pire Sova, Raivo Kelomees.

Sponsorid: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Moe OÜ, Õllenaut OÜ, Hobusepea galerii, Orbital Vox Studios.

Postitas Irene Hütsi — Püsilink

Darja Popolitova näituse eelretsenseerimine

Reede 13 august, 2021

darja_popolitova_2021

Reedel, 13. augustil 2021, kell 11.00 toimub kunsti ja disaini eriala doktorandi Darja Popolitova doktoritöö loomingulise osa juurde kuuluva kolmanda näituse „Taktiliit on kivi, mis kõditab pilku“ eelretsenseerimine Hobusepea galeriis.

Doktoritöö juhendajad on prof Kadri Mälk ja dr Raivo Kelomees
Eelretsensendid on dr Maarit Mäkelä (Aalto Ülikool) ja Keiu Krikmann

Näituse avamine toimub 5. augustil kell 18.00.

Näitust saab külastada 5.—30. augustini 2021, iga päev (välja arvatud teisipäev) kl 11-18.

 

Näitusele tulles saad:
1) praktilise juhendi, sellest kuidas ise hõbedast ehet luua

2) —— ″ —— ″ —— ″ —— ″ kuidas oma ellu lähedust meelitada

3) —— ″ —— ″ —— ″ —— ″ kuidas võõrkeelt vigadeta rääkida

4) —— ″ —— ″ —— ″ —— ″ kuidas õppida enesekontrolli manipulaatoriga suhtlemisel

5) —— ″ —— ″ —— ″ —— “ kuidas panna kedagi ennast oluliseks tundma

6) kingituseks talismani (ainult kolmapäeviti)

#nõiakunst21s #tehnopaganism #kaasaegneehe #taktiilnevisuaalsus

 

Kunstnik Darja Popolitova ühendab ehete rituaalseid omadusi digitaalsusega. Isikunäitusel „Taktiliit on kivi, mis kõditab pilku“ loovad videoteosed, ehted ja installatsioonid fiktiivse maailma, milles nõid Serafita aitab igapäevaelu pettumustega toime tulla.

„Serafita on fiktiivne tegelane, kes aitab mul laiendada ehte tavapäraseid funktsioone. Näiteks filmida ehteid nii, et vaatajal oleks palju huvitavam vaadata videoklippi kui autonoomset artefakti, mis on kinnitatud stendi külge,“ märgib autor.

Ehtekunsti kriitik ja näitusekuraator Kellie Riggs kirjutab Darja töödest nõnda: „Kuigi füüsilised ehted on Popolitova loodud olemus, on need samas üksnes osa tervikpildist või kollektiivsest persona’st, mida ta vaatajale tutvustab, kui neid ehteid internetis jagab.“

Näitus on tehtud koostöös Jakob (video) ja Andres Nõlvakuga (helikujundus).

 

Tänud: Aleksandr Popolitov ja Nadežda Popolitova, Ando Naulainen, Anastasia Dratšova, Eesti Kunstiakadeemia doktorikool, Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunstiosakond, Eesti Kunstnikeliit, Elnara Taidre, Karl Kivinurm, Norman Orro, Kadri Mälk, Karmo Järv, Keiu Krikmann, Kristo ja Robin Pachel, Pire Sova, Raivo Kelomees.

Sponsorid: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Moe OÜ, Õllenaut OÜ, Hobusepea galerii, Orbital Vox Studios.

Postitas Irene Hütsi — Püsilink

09.06.2021

Loovuurimuse raamleppe allkirjastamine

Kolmapäeval, 9. juunil kell 11.00 toimub EKA galeriis loovuurimuse raamleppe pidulik allkirjastamine EKA, EMTA ja TLÜ rektorite poolt.

Ülikoolide rektorid Mart Kalm, Ivari Ilja ja Tõnu Viik sõlmivad lepingu neurokudumise teel.

Viimastel aastakümnetel kogu maailmas kiirelt arenenud loovuurimuse valdkond ühendab loomingulised praktikad – (audio)visuaalne kunst, disain, arhitektuur, muusika interpretatsioon, etenduskunstid, helilooming jm – ning teadustegevuse. Loovuurimuse käigus luuakse uusi teadmisi, uusi kultuurivorme, loome- ja uurimismeetodeid läbi loomingulise protsessi.

Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Muusika- ja teatriakadeemia ning Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituut on Eesti olulisemad loovuurimuse keskused, mis pakuvad doktoriõppekavasid kunstis, disainis, arhitektuuris, muusika interpretatsioonis, heliloomingus, etenduskunstis ning audiovisuaalkunstides.

Loovuurimuse raamleppe eesmärk on toetada ja arendada loovuurimust ning sellega seotud doktoriõppekavasid ja tunnustada loovuurimust võrdväärse osana mitmekesisest teadusmaastikust.

Raamleppe allkirjastamisel esitlevad oma uurimisprojekte Tallinna Ülikooli doktorant Michael Keerdo-Dawson („Interactivity and Film Dramaturgy: A Fractured Climax as the Terminal of Dramatic Meaning-Making“), Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktorant Maarja Mitt-Pichen („Ruum kui näitleja psühhotehniline vahend. Mentaalsete ülesannete täitmise ehk kujutluspiltide kasutamise mõju hääle objektiivselt mõõdetavatele omadustele“) ja Eesti Kunstiakadeemia doktorant Britta Benno („Mõtlemine kihtides, kujutlemine kihtides: posthumanistlikud maastikud laiendatud joonistus- ja trükigraafika väljal“).

Ülikoolide lõimumist läbi loovuurimuse raamleppe tähistatakse rektorite osalusel toimuva neuronaalse performance’iga “NeuroKnitting Debatt”, mille viivad läbi EKA tekstiilidisaini külalisdotsent Varvara Guljajeva ja Tallinna Ülikooli doktorant ja nooremteadur Mar Canet (Varvara & Mar).

Postitas Irene Hütsi — Püsilink

Loovuurimuse raamleppe allkirjastamine

Kolmapäev 09 juuni, 2021

Kolmapäeval, 9. juunil kell 11.00 toimub EKA galeriis loovuurimuse raamleppe pidulik allkirjastamine EKA, EMTA ja TLÜ rektorite poolt.

Ülikoolide rektorid Mart Kalm, Ivari Ilja ja Tõnu Viik sõlmivad lepingu neurokudumise teel.

Viimastel aastakümnetel kogu maailmas kiirelt arenenud loovuurimuse valdkond ühendab loomingulised praktikad – (audio)visuaalne kunst, disain, arhitektuur, muusika interpretatsioon, etenduskunstid, helilooming jm – ning teadustegevuse. Loovuurimuse käigus luuakse uusi teadmisi, uusi kultuurivorme, loome- ja uurimismeetodeid läbi loomingulise protsessi.

Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Muusika- ja teatriakadeemia ning Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituut on Eesti olulisemad loovuurimuse keskused, mis pakuvad doktoriõppekavasid kunstis, disainis, arhitektuuris, muusika interpretatsioonis, heliloomingus, etenduskunstis ning audiovisuaalkunstides.

Loovuurimuse raamleppe eesmärk on toetada ja arendada loovuurimust ning sellega seotud doktoriõppekavasid ja tunnustada loovuurimust võrdväärse osana mitmekesisest teadusmaastikust.

Raamleppe allkirjastamisel esitlevad oma uurimisprojekte Tallinna Ülikooli doktorant Michael Keerdo-Dawson („Interactivity and Film Dramaturgy: A Fractured Climax as the Terminal of Dramatic Meaning-Making“), Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktorant Maarja Mitt-Pichen („Ruum kui näitleja psühhotehniline vahend. Mentaalsete ülesannete täitmise ehk kujutluspiltide kasutamise mõju hääle objektiivselt mõõdetavatele omadustele“) ja Eesti Kunstiakadeemia doktorant Britta Benno („Mõtlemine kihtides, kujutlemine kihtides: posthumanistlikud maastikud laiendatud joonistus- ja trükigraafika väljal“).

Ülikoolide lõimumist läbi loovuurimuse raamleppe tähistatakse rektorite osalusel toimuva neuronaalse performance’iga “NeuroKnitting Debatt”, mille viivad läbi EKA tekstiilidisaini külalisdotsent Varvara Guljajeva ja Tallinna Ülikooli doktorant ja nooremteadur Mar Canet (Varvara & Mar).

Postitas Irene Hütsi — Püsilink