Rubriik: Doktorikool

24.11.2023

Varm & Correia kontsert festivalil Composter

Varm&Correia_Photo_2_by_Valdek_Laur

Varm & Correia “Natural Frequencies: A Sonic Symbiosis” (Loomulikud sagedused: Heliline sümbioos) kontsert festivalil Composter 24. novembril, Vene Teatris.

Läbiviijad: Taavi Varm, Nuno Correia (Eesti/Portugal)

Duo Varm & Correia moodustavad Taavi Varm (Eesti) ja Nuno Correia (Portugal). Nende eesmärgiks on ühendada loomulikke ja sünteetilisi helisid ühtseks heliliseks keskkonnaks, mis loob erinevaid ruume ja lugusid. Samuti soovivad nad ärgitada mõtlema inimeste, tehnoloogia ja looduse vaheliste suhete üle. Nende muusikastiili võib liigitada ambientiks, mis liigub selliste artistide nagu Brian Eno, Alva Noto ja The KLF radadel.

Festivalil Composter tuleb esmaesitlusele nii uut materjali kui ka lugusid nende hiljutiselt debüütalbumilt “Live at Purekkari Cape”. Uue lood valmisid möödunud suvel Hiiumaal ja nende aluseks on saarel tehtud välisalvestused. Need teosed viivad publiku retkele läbi Hiiumaa paikade, atmosfääri ning lugude.

Taavi Varm on Tallinnast pärit etendus- ja videokunsti taustaga meediakunstnik ja -uurija ing Eesti Kunstiakadeemia doktorant. Nuno Correia on interaktsioonidisaini valdkonna teadlane (Tallinna Ülikool) ja audiovisuaalsetele etteastetele spetsialiseerunud meediakunstnik.

“Miks peaks kunstlikult, inimeste tehnika abil loodud heli olema konfliktis loodusega? Varmi ja Correia järgi ei peakski – nad võivad harmooniliselt koos eksisteerida. Mitte süntees, vaid sümbioos.” Valdek Lauri arvustus Sirbis Varmi & Correia etteastest foorumil Biotoopia 2022.

Varm & Correia: https://varmandcorreia.bandcamp.com/album/live-at-purekkari-cape

Taavi Varm:
http://www.varmstudio.com/

Nuno Correia:
https://nunocorreia.com/

Youtube:
https://www.youtube.com/watch?v=B2cfFbwCmO8

Rohkem infot ja piletid

Postitas Andres Lõo — Püsilink

Varm & Correia kontsert festivalil Composter

Reede 24 november, 2023

Varm&Correia_Photo_2_by_Valdek_Laur

Varm & Correia “Natural Frequencies: A Sonic Symbiosis” (Loomulikud sagedused: Heliline sümbioos) kontsert festivalil Composter 24. novembril, Vene Teatris.

Läbiviijad: Taavi Varm, Nuno Correia (Eesti/Portugal)

Duo Varm & Correia moodustavad Taavi Varm (Eesti) ja Nuno Correia (Portugal). Nende eesmärgiks on ühendada loomulikke ja sünteetilisi helisid ühtseks heliliseks keskkonnaks, mis loob erinevaid ruume ja lugusid. Samuti soovivad nad ärgitada mõtlema inimeste, tehnoloogia ja looduse vaheliste suhete üle. Nende muusikastiili võib liigitada ambientiks, mis liigub selliste artistide nagu Brian Eno, Alva Noto ja The KLF radadel.

Festivalil Composter tuleb esmaesitlusele nii uut materjali kui ka lugusid nende hiljutiselt debüütalbumilt “Live at Purekkari Cape”. Uue lood valmisid möödunud suvel Hiiumaal ja nende aluseks on saarel tehtud välisalvestused. Need teosed viivad publiku retkele läbi Hiiumaa paikade, atmosfääri ning lugude.

Taavi Varm on Tallinnast pärit etendus- ja videokunsti taustaga meediakunstnik ja -uurija ing Eesti Kunstiakadeemia doktorant. Nuno Correia on interaktsioonidisaini valdkonna teadlane (Tallinna Ülikool) ja audiovisuaalsetele etteastetele spetsialiseerunud meediakunstnik.

“Miks peaks kunstlikult, inimeste tehnika abil loodud heli olema konfliktis loodusega? Varmi ja Correia järgi ei peakski – nad võivad harmooniliselt koos eksisteerida. Mitte süntees, vaid sümbioos.” Valdek Lauri arvustus Sirbis Varmi & Correia etteastest foorumil Biotoopia 2022.

Varm & Correia: https://varmandcorreia.bandcamp.com/album/live-at-purekkari-cape

Taavi Varm:
http://www.varmstudio.com/

Nuno Correia:
https://nunocorreia.com/

Youtube:
https://www.youtube.com/watch?v=B2cfFbwCmO8

Rohkem infot ja piletid

Postitas Andres Lõo — Püsilink

14.12.2023

Britta Benno doktoritöö kaitsmine

147 Kaader lamenukkfilmist

14. detsembril kaitseb Eesti Kunstiakadeemia kunsti ja disaini eriala doktorant Britta Benno doktoritööd “Mõtlemine kihtides, kujutlemine kihtides. Posthumanistlikud maastikud laiendatud joonistus- ja graafikaväljal” ( “Thinking in Layers, Worlding in Layers: Posthuman Landscapes in Expanded Field of Printmaking and Drawing”).

Avalik kaitsmine toimub algusega kell 15.00 EKAs (Põhja pst 7), ruumis A501.

Doktoritöö juhendaja: dr Elnara Taidre
Eelretsensendid: dr Elo-Hanna Seljamaa (Tartu Ülikool), prof Linda Kaljundi (Eesti Kunstiakadeemia)
Oponent: dr Elo-Hanna Seljamaa

Loovuurimusliku doktoritöö „Mõtlemine kihtides, kujutlemise kihtides. Posthumanistlikud maastikud laiendatud graafika- ja joonistusväljal“ eesmärgiks on esmajoones uute kunstivormide otsimine, kuid samuti joonistamise ja graafika valdkondade arendamine nii sõnavara laiendamise, töömeetodite avamise kui ka erinevate tegevuste mõtestamise näol.
Töömeetodina elab graafika täna edasi mitmesugustes vormides ja kontseptsioonides, kas nostalgilise või hoopis posthumanistliku vastuhakuna. Leian aga, et vaja on trükitehnoloogia arendamist mitte üksnes tehnilises plaanis, vaid selle laiemat ja sisulisemat lahtimõtestamist – võiks isegi öelda, et vaikivate teadmiste paljastamist. Selline avatus on minu meelest kontseptuaalselt väga omane just joonistusele. Laiendatud joonistamisvälja alla võin paigutada kogu oma loomingu, sest kõik algab lihtsast joonistusest ning jätkub olenevalt sisulistest ja vormilistest otsustest järgmistes materjalikihtides ja kunstimeediumites. Joonistuse avatus, läbilaskvus ja lubavus on olnud kogu minu loovuurimuse olemuslik osa, millele on kasvanud peale järgmised meediumite, mõtete ja materjalide kihid: animatsioon, installatsioon jne.
Väitekiri toetub autori kolme retsenseeritud näituse – „Düstoopiline Tallinn“ (Kunstihoone Galerii, 2019), „Ruinenlust Lasnamäel“ (Hobusepea galerii, 2020) ja „Saamisest maa(stiku)ks“ (Tartu Kunstimaja, 2022) – kontseptsioonide ja kunstiteoste loomega kaasnenud arutluskäikudele, näitlikustades minu lähenemist kihiliselt mõtlemisele ja kujutlemisele ning laiendatud meediumitele erinevates variatsioonides. Näitusi võib mõista kui kolme erinevat juhtumit või rännakut laiendatud graafikaväljal kihiliselt töötades.
Muuhulgas võimaldab loovuurimus järeldada, et laiendatud joonistusväli ja laiendatud graafikaväli on üdini elusad, potentsiaaliküllased alad, mis suurepäraselt toimivad loovuurimuse subjektidena, seda nii iseseisvate üksustena kui ka koos teiste meediumitega, nendega hübriidselt ristudes. Näitusepraktika tõestab, et graafika- ja joonistuskunst on võimelised suhestuma uute diskursustega ja kõnetama aktuaalseid probleeme. Võtteid ja omadusi, mida nende meediumite puhul jätkuvalt uurida ja analüüsida, on lõputult.
Laiemal teadusväljal panustab doktoritöö loomeprotsesside sisevaatlusse ja käsitlemisse kunstniku positsioonilt. Töö kirjalik osa ongi mõeldud eelkõige teistele kunstnikele oma praktikate mõtestamiseks ja käsitlemiseks, sealhulgas õppimis- ja õpetamisprotsessi osana.

Doktoritööga saab tutvuda EKA repositooriumis.

Doktoritöö kaitsmiskomisjoni liikmed: dr Jaana Päeva (komisjoni esimees), dr Anu Allas, prof Kirke Kangro, dr Kärt Ojavee, dr Liina Unt, dr Kristina Jõekalda, prof Indrek Ibrus

Postitas Irene Hütsi — Püsilink

Britta Benno doktoritöö kaitsmine

Neljapäev 14 detsember, 2023

147 Kaader lamenukkfilmist

14. detsembril kaitseb Eesti Kunstiakadeemia kunsti ja disaini eriala doktorant Britta Benno doktoritööd “Mõtlemine kihtides, kujutlemine kihtides. Posthumanistlikud maastikud laiendatud joonistus- ja graafikaväljal” ( “Thinking in Layers, Worlding in Layers: Posthuman Landscapes in Expanded Field of Printmaking and Drawing”).

Avalik kaitsmine toimub algusega kell 15.00 EKAs (Põhja pst 7), ruumis A501.

Doktoritöö juhendaja: dr Elnara Taidre
Eelretsensendid: dr Elo-Hanna Seljamaa (Tartu Ülikool), prof Linda Kaljundi (Eesti Kunstiakadeemia)
Oponent: dr Elo-Hanna Seljamaa

Loovuurimusliku doktoritöö „Mõtlemine kihtides, kujutlemise kihtides. Posthumanistlikud maastikud laiendatud graafika- ja joonistusväljal“ eesmärgiks on esmajoones uute kunstivormide otsimine, kuid samuti joonistamise ja graafika valdkondade arendamine nii sõnavara laiendamise, töömeetodite avamise kui ka erinevate tegevuste mõtestamise näol.
Töömeetodina elab graafika täna edasi mitmesugustes vormides ja kontseptsioonides, kas nostalgilise või hoopis posthumanistliku vastuhakuna. Leian aga, et vaja on trükitehnoloogia arendamist mitte üksnes tehnilises plaanis, vaid selle laiemat ja sisulisemat lahtimõtestamist – võiks isegi öelda, et vaikivate teadmiste paljastamist. Selline avatus on minu meelest kontseptuaalselt väga omane just joonistusele. Laiendatud joonistamisvälja alla võin paigutada kogu oma loomingu, sest kõik algab lihtsast joonistusest ning jätkub olenevalt sisulistest ja vormilistest otsustest järgmistes materjalikihtides ja kunstimeediumites. Joonistuse avatus, läbilaskvus ja lubavus on olnud kogu minu loovuurimuse olemuslik osa, millele on kasvanud peale järgmised meediumite, mõtete ja materjalide kihid: animatsioon, installatsioon jne.
Väitekiri toetub autori kolme retsenseeritud näituse – „Düstoopiline Tallinn“ (Kunstihoone Galerii, 2019), „Ruinenlust Lasnamäel“ (Hobusepea galerii, 2020) ja „Saamisest maa(stiku)ks“ (Tartu Kunstimaja, 2022) – kontseptsioonide ja kunstiteoste loomega kaasnenud arutluskäikudele, näitlikustades minu lähenemist kihiliselt mõtlemisele ja kujutlemisele ning laiendatud meediumitele erinevates variatsioonides. Näitusi võib mõista kui kolme erinevat juhtumit või rännakut laiendatud graafikaväljal kihiliselt töötades.
Muuhulgas võimaldab loovuurimus järeldada, et laiendatud joonistusväli ja laiendatud graafikaväli on üdini elusad, potentsiaaliküllased alad, mis suurepäraselt toimivad loovuurimuse subjektidena, seda nii iseseisvate üksustena kui ka koos teiste meediumitega, nendega hübriidselt ristudes. Näitusepraktika tõestab, et graafika- ja joonistuskunst on võimelised suhestuma uute diskursustega ja kõnetama aktuaalseid probleeme. Võtteid ja omadusi, mida nende meediumite puhul jätkuvalt uurida ja analüüsida, on lõputult.
Laiemal teadusväljal panustab doktoritöö loomeprotsesside sisevaatlusse ja käsitlemisse kunstniku positsioonilt. Töö kirjalik osa ongi mõeldud eelkõige teistele kunstnikele oma praktikate mõtestamiseks ja käsitlemiseks, sealhulgas õppimis- ja õpetamisprotsessi osana.

Doktoritööga saab tutvuda EKA repositooriumis.

Doktoritöö kaitsmiskomisjoni liikmed: dr Jaana Päeva (komisjoni esimees), dr Anu Allas, prof Kirke Kangro, dr Kärt Ojavee, dr Liina Unt, dr Kristina Jõekalda, prof Indrek Ibrus

Postitas Irene Hütsi — Püsilink

14.11.2023 — 12.12.2023

Jutustus pikemast suhtest

aureliaminev-2166 (1) (1)
_MG_8423
_MG_8646

Näitus “Jutustus pikemast suhtest”

Marta Konovalov

Näitus “Jutustus pikemast suhtest” vaatleb meie läbikäimist rõivastega parandamise vaatevinklist eesmärgiga nihutada rõivaste eluea ja esteetika piire. Marta Konovalov eksponeerib isiklikku loomepraktikat koos lugudega, mida iga kulumine ja paranduskiht kehastab. Parandamise praktika on panus süsteemi, kus rõivastel on suhetes inimestega pikem elu. Nõelumine ja paikamine on enamat kui füüsilise kestvuse loomine –  parandamine on märk armastusest ja hoolest, ning vahel lapime parandades ka iseennast.

Käesolev näitus uurib, kuidas saavad paranduskihid  suurendada rõivaste emotsionaalset kestlikkust. See on osa parandamise ja tekstiilide taasloome teemalisest doktoriprojektist Eesti Kunstiakadeemias.

Marta Konovalov on disainer, loovuurija ja õppejõud ning EKA doktorikooli tudeng. Tema praktika fookuses on taasloov disain. Ta teeb oma loominguga parandamise nähtavaks, eesmärgiga taasavastada parandamise filosoofiat inspireerida teisi rõivaste eluea pikendamisel.

Näitusega kaasneb tekstiilide parandamise õpituba 9. detsembril 2023, kell 13.

Juhendajad: Kristi Kuusk PhD, Julia Valle Noronha DA
Retsensendid: 
Louise Ravnløkke PhD, Marium Durrani DA

Foto: Kärt Petser / Aurelia Minev
Näitusekujundus:
Maarja Viiding & Marta Konovalov

Postitas Irene Hütsi — Püsilink

Jutustus pikemast suhtest

Teisipäev 14 november, 2023 — Teisipäev 12 detsember, 2023

aureliaminev-2166 (1) (1)
_MG_8423
_MG_8646

Näitus “Jutustus pikemast suhtest”

Marta Konovalov

Näitus “Jutustus pikemast suhtest” vaatleb meie läbikäimist rõivastega parandamise vaatevinklist eesmärgiga nihutada rõivaste eluea ja esteetika piire. Marta Konovalov eksponeerib isiklikku loomepraktikat koos lugudega, mida iga kulumine ja paranduskiht kehastab. Parandamise praktika on panus süsteemi, kus rõivastel on suhetes inimestega pikem elu. Nõelumine ja paikamine on enamat kui füüsilise kestvuse loomine –  parandamine on märk armastusest ja hoolest, ning vahel lapime parandades ka iseennast.

Käesolev näitus uurib, kuidas saavad paranduskihid  suurendada rõivaste emotsionaalset kestlikkust. See on osa parandamise ja tekstiilide taasloome teemalisest doktoriprojektist Eesti Kunstiakadeemias.

Marta Konovalov on disainer, loovuurija ja õppejõud ning EKA doktorikooli tudeng. Tema praktika fookuses on taasloov disain. Ta teeb oma loominguga parandamise nähtavaks, eesmärgiga taasavastada parandamise filosoofiat inspireerida teisi rõivaste eluea pikendamisel.

Näitusega kaasneb tekstiilide parandamise õpituba 9. detsembril 2023, kell 13.

Juhendajad: Kristi Kuusk PhD, Julia Valle Noronha DA
Retsensendid: 
Louise Ravnløkke PhD, Marium Durrani DA

Foto: Kärt Petser / Aurelia Minev
Näitusekujundus:
Maarja Viiding & Marta Konovalov

Postitas Irene Hütsi — Püsilink

20.11.2023

Marta Konovalovi näituse retsenseerimine

Marta Konovalovi parandamispraktika

20. novembril kell 13.00-14.30 toimub kunsti ja disaini doktorandi Marta Konovalovi näituse „Jutustus pikemast suhtest“ retsenseerimine. Näitus on osa Marta Konovalovi loovuurimuslikust doktoritööst “Repair and Renegenerative Textile Design”.

Retsenseerimine toimub zoomis: https://zoom.us/j/98954931902?pwd=K0RZWm1YcFhaR2tUcG50UHRuMFZvQT09

Meeting ID: 989 5493 1902, Passcode: 389968.

Doktoritöö juhendajad on dr Kristi Kuusk ja dr Julia Valle Noronha

Näituse retsensendid on dr Louise Ravnløkke (Design School Kolding) ja  dr Marium Durrani

Näitusekujundus: Maarja Viiding & Marta Konovalov

Näitus on avatud Trash to Trend Stuudios, (Müürivahe 17, Tallinn) 14.11.-12.12.2023.
Näitusega kaasneb tekstiilide parandamise töötuba 9. detsembril 2023.

 

Näitus “Jutustus pikemast suhtest” vaatleb meie läbikäimist rõivastega parandamise vaatevinklist eesmärgiga nihutada rõivaste eluea ja esteetika piire. Marta Konovalov eksponeerib isiklikku loomepraktikat koos lugudega, mida iga kulumine ja paranduskiht kehastab. Parandamise praktika on panus süsteemi, kus rõivastel on suhetes inimestega pikem elu. Nõelumine ja paikamine on enamat kui füüsilise kestvuse loomine – parandamine on märk armastusest ja hoolest, ning vahel lapime parandades ka iseennast.
Käesolev näitus uurib, kuidas saavad paranduskihid suurendada rõivaste emotsionaalset kestlikkust. See on osa parandamise ja tekstiilide taasloome teemalisest doktoriprojektist Eesti Kunstiakadeemias.

Marta Konovalov on disainer, loovuurija ja õppejõud ning EKA doktorikooli tudeng. Tema praktika fookuses on taasloov disain. Ta teeb oma loominguga parandamise nähtavaks, eesmärgiga taasavastada parandamise filosoofiat inspireerida teisi rõivaste eluea pikendamisel.

 

Postitas Irene Hütsi — Püsilink

Marta Konovalovi näituse retsenseerimine

Esmaspäev 20 november, 2023

Marta Konovalovi parandamispraktika

20. novembril kell 13.00-14.30 toimub kunsti ja disaini doktorandi Marta Konovalovi näituse „Jutustus pikemast suhtest“ retsenseerimine. Näitus on osa Marta Konovalovi loovuurimuslikust doktoritööst “Repair and Renegenerative Textile Design”.

Retsenseerimine toimub zoomis: https://zoom.us/j/98954931902?pwd=K0RZWm1YcFhaR2tUcG50UHRuMFZvQT09

Meeting ID: 989 5493 1902, Passcode: 389968.

Doktoritöö juhendajad on dr Kristi Kuusk ja dr Julia Valle Noronha

Näituse retsensendid on dr Louise Ravnløkke (Design School Kolding) ja  dr Marium Durrani

Näitusekujundus: Maarja Viiding & Marta Konovalov

Näitus on avatud Trash to Trend Stuudios, (Müürivahe 17, Tallinn) 14.11.-12.12.2023.
Näitusega kaasneb tekstiilide parandamise töötuba 9. detsembril 2023.

 

Näitus “Jutustus pikemast suhtest” vaatleb meie läbikäimist rõivastega parandamise vaatevinklist eesmärgiga nihutada rõivaste eluea ja esteetika piire. Marta Konovalov eksponeerib isiklikku loomepraktikat koos lugudega, mida iga kulumine ja paranduskiht kehastab. Parandamise praktika on panus süsteemi, kus rõivastel on suhetes inimestega pikem elu. Nõelumine ja paikamine on enamat kui füüsilise kestvuse loomine – parandamine on märk armastusest ja hoolest, ning vahel lapime parandades ka iseennast.
Käesolev näitus uurib, kuidas saavad paranduskihid suurendada rõivaste emotsionaalset kestlikkust. See on osa parandamise ja tekstiilide taasloome teemalisest doktoriprojektist Eesti Kunstiakadeemias.

Marta Konovalov on disainer, loovuurija ja õppejõud ning EKA doktorikooli tudeng. Tema praktika fookuses on taasloov disain. Ta teeb oma loominguga parandamise nähtavaks, eesmärgiga taasavastada parandamise filosoofiat inspireerida teisi rõivaste eluea pikendamisel.

 

Postitas Irene Hütsi — Püsilink

17.11.2023 — 19.11.2023

Konverents “Varajane ja Hiline muusika”

VARANE JA HILINE MUUSIKA plakatid

Konverents “Varajane ja Hiline muusika” 17.18. novembril Tallinnas, Eesti Nüüdismuusika Keskuses, Pühavaimu 9.

Kas nüüdismuusika on saanud vanaks ja kas varajane muusika peab saama tänapäevaseks? Kas helilooja  inspiratsioon talletub teosesse ja muusika hoonetesse kus ta kunagi kõlanud on? Kas ajalooteadlik esituspraktika tõepoolest püüab restaureerida ajaloolist helikultuuri ja mida tähendab ajalooline autentsus konservaatorile? Kuidas on muutunud viisid, kuidas inimene helisid kuulab ja tõlgendab ja kui hästi vananeb avangardmuusika?

 

Et arutada vana ja uue muusika seoste üle tänapäevases kultuurikontekstis ning mõista vanamuusika kultuuriloolist rolli, toimub 17. ja 18. novembril Tallinnas, Eesti Nüüdismuusika keskuses rahvusvaheline konverents. Lisaks heliloojate, interpreetide ja muusikateadlaste ettekannetele avame mineviku kunstipärandi tõlgendamise arutelu laiemal kultuuri- ja humanitaariaväljal.

 

Autentsuse ambivalentsusest konservaatori praktikas räägib EKA Kunstikultuuri teaduskonna dekaan Hilkka Hiiop ning ajalooliste helikihtide materiaalsest kohalolust arhitektuuris ja ruumis EKA doktorant Andrus Laansalu. Diskussiooniküsimused puudutavad aga autentsust, ajastutruud stilistikat ning erinevate ajastute esteetikat. “Konserveerimine tundub tänasel Eesti kultuuriväljal olevat üks vähem konservatiivseid valdkondi,” selgitas teemavalikuid EKA doktorant ja Eesti Nüüdismuusika keskuse arendusjuht Maria Hansar. Üks keskne teema on arutelu nö ajastutruu esituse tähtsusest või tähtsusetusest. Sarnane diskussioon on tänaseks jõudnud ka nüüdismuusika valdkonda.

Konverentsi kava:

17. novembril kell 11.0017.00 (eesti keeles)

Toomas Siitan             Uus ja vana – kiuslikud kategooriad

Jaan Ross                     Kuidas muusika kuulamise viisid on aja jooksul muutunud

Andrus Laansalu         Kas seinad kirjutavad muusikat?

Hilkka Hiiop                 Autentsuse ambivalentsus pärandihoius

Kerri Kotta                   Vana ja uus muusika “dissidentlike” muusikatena

Maarja Tyler                Arvo Pärt ja tintinnabuli-otsingud: kohtumised, avastused ja sõprus varajase muusika väljal

18. novembril kell 10.00–16.00 (inglise keeles)

Taavi-Mats Utt What Could We Learn from Original Early Music Instruments?

Andrew Lawrence-King Music of an Earlier Time: Historical Science and the Art of Performance

Liisa Hõbepappel How do Different Layers of Inspiration Become Part of the Piece?

Taavi Kerikmäe  The Paradoxes of Historically Informed performance in Contemporary Music

Halla Steinunn Stefánsdóttir Amidst an Urban Archive and Rustling Wind: Of Mediation in Digital and Nonsite Performance Environments

Konverentsi esimesel õhtul kell 19.00 esitab legendaarne  ajalooliste keelpillide virtuoos  ja dirigent Sigiswald Kuijken Mustpeade maja valges saalis nõudliku soolokava Bachi teostest. Tegemist on harukordse võimalusega kohtuda silmast silma elava legendi ja erudiidiga ning naasta Johann Sebastian Bachi teoste interpretatsiooni ajastutruudele lätetele. Teisel konserdiõhtul, 18. novembril kell 18 laotavad  meie ette muusikalise aja erinevaid kihistusi Islandi varajase muusika ansambli “Nordic Affect” liige Halla Steinunn Stefánsdóttir, Tallinna Barokkorkester, Ansambel U: Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe.  Joonistatakse välja aja kihilisi struktuure ja luuakse lineaarse aja mõistet avardavaid uusi tähendusvälju nii varajase kui nüüdismuusika mõtestamiseks. Kõrvuti, vaheldumisi ja koos kõlavad varajane ja nüüdismuusika, akustiline ja elektrooniline muusika. Sarnane ja erinev.

Info: www.eccm.ee

Piletid fientas ja piletilevis

Muusikalinna noortepiletid 70% tavahinnast soodsamad.

Postitas Andres Lõo — Püsilink

Konverents “Varajane ja Hiline muusika”

Reede 17 november, 2023 — Pühapäev 19 november, 2023

VARANE JA HILINE MUUSIKA plakatid

Konverents “Varajane ja Hiline muusika” 17.18. novembril Tallinnas, Eesti Nüüdismuusika Keskuses, Pühavaimu 9.

Kas nüüdismuusika on saanud vanaks ja kas varajane muusika peab saama tänapäevaseks? Kas helilooja  inspiratsioon talletub teosesse ja muusika hoonetesse kus ta kunagi kõlanud on? Kas ajalooteadlik esituspraktika tõepoolest püüab restaureerida ajaloolist helikultuuri ja mida tähendab ajalooline autentsus konservaatorile? Kuidas on muutunud viisid, kuidas inimene helisid kuulab ja tõlgendab ja kui hästi vananeb avangardmuusika?

 

Et arutada vana ja uue muusika seoste üle tänapäevases kultuurikontekstis ning mõista vanamuusika kultuuriloolist rolli, toimub 17. ja 18. novembril Tallinnas, Eesti Nüüdismuusika keskuses rahvusvaheline konverents. Lisaks heliloojate, interpreetide ja muusikateadlaste ettekannetele avame mineviku kunstipärandi tõlgendamise arutelu laiemal kultuuri- ja humanitaariaväljal.

 

Autentsuse ambivalentsusest konservaatori praktikas räägib EKA Kunstikultuuri teaduskonna dekaan Hilkka Hiiop ning ajalooliste helikihtide materiaalsest kohalolust arhitektuuris ja ruumis EKA doktorant Andrus Laansalu. Diskussiooniküsimused puudutavad aga autentsust, ajastutruud stilistikat ning erinevate ajastute esteetikat. “Konserveerimine tundub tänasel Eesti kultuuriväljal olevat üks vähem konservatiivseid valdkondi,” selgitas teemavalikuid EKA doktorant ja Eesti Nüüdismuusika keskuse arendusjuht Maria Hansar. Üks keskne teema on arutelu nö ajastutruu esituse tähtsusest või tähtsusetusest. Sarnane diskussioon on tänaseks jõudnud ka nüüdismuusika valdkonda.

Konverentsi kava:

17. novembril kell 11.0017.00 (eesti keeles)

Toomas Siitan             Uus ja vana – kiuslikud kategooriad

Jaan Ross                     Kuidas muusika kuulamise viisid on aja jooksul muutunud

Andrus Laansalu         Kas seinad kirjutavad muusikat?

Hilkka Hiiop                 Autentsuse ambivalentsus pärandihoius

Kerri Kotta                   Vana ja uus muusika “dissidentlike” muusikatena

Maarja Tyler                Arvo Pärt ja tintinnabuli-otsingud: kohtumised, avastused ja sõprus varajase muusika väljal

18. novembril kell 10.00–16.00 (inglise keeles)

Taavi-Mats Utt What Could We Learn from Original Early Music Instruments?

Andrew Lawrence-King Music of an Earlier Time: Historical Science and the Art of Performance

Liisa Hõbepappel How do Different Layers of Inspiration Become Part of the Piece?

Taavi Kerikmäe  The Paradoxes of Historically Informed performance in Contemporary Music

Halla Steinunn Stefánsdóttir Amidst an Urban Archive and Rustling Wind: Of Mediation in Digital and Nonsite Performance Environments

Konverentsi esimesel õhtul kell 19.00 esitab legendaarne  ajalooliste keelpillide virtuoos  ja dirigent Sigiswald Kuijken Mustpeade maja valges saalis nõudliku soolokava Bachi teostest. Tegemist on harukordse võimalusega kohtuda silmast silma elava legendi ja erudiidiga ning naasta Johann Sebastian Bachi teoste interpretatsiooni ajastutruudele lätetele. Teisel konserdiõhtul, 18. novembril kell 18 laotavad  meie ette muusikalise aja erinevaid kihistusi Islandi varajase muusika ansambli “Nordic Affect” liige Halla Steinunn Stefánsdóttir, Tallinna Barokkorkester, Ansambel U: Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe.  Joonistatakse välja aja kihilisi struktuure ja luuakse lineaarse aja mõistet avardavaid uusi tähendusvälju nii varajase kui nüüdismuusika mõtestamiseks. Kõrvuti, vaheldumisi ja koos kõlavad varajane ja nüüdismuusika, akustiline ja elektrooniline muusika. Sarnane ja erinev.

Info: www.eccm.ee

Piletid fientas ja piletilevis

Muusikalinna noortepiletid 70% tavahinnast soodsamad.

Postitas Andres Lõo — Püsilink

20.10.2023

Taavet Janseni doktoriprojekti “Inimeses hoitud” retsenseerimine

held in human_sept 2023 photography alana proosa-123

20. oktoobril kell 11.00-12.30 toimub kunsti ja disaini doktorandi Taavet Janseni kolmanda doktoriprojekti „Inimeses hoitud“ retsenseerimine.
Loomeprojekti retsensendid on dr Raivo Kelomees ja Andrus Laansalu.
Doktoritöö juhendaja on dr Anu Allas.
Retsenseerimine toimub zoomis, link osalemiseks SIIN (meeting ID: 928 1284 1579, passcode: 964549).

„Astud näitusesaali nagu kehakoopasse, teod väljendavad vaid reetlikkust. Sisikonnast otsitakse ühte ja kõikemääravat tähendust. Surnud ei taha keegi olla, kuid aju tahetaks justkui seestpoolt katsuda. Ilu ei tule enam arvesse. Valu ei tule arvesse, kordamise täpsus otsustab kõik.“
Ene Mihkelson „Ahasveeruse uni“, lk 110

„Inimeses hoitud“ oli lavastatud installatsioon / pikale venitatud etendus, mis esietendus festivali SAAL Biennaal raames 21. augustil ja kestis 13. septembrini 2023 EKA Galeriis Tallinnas ja veebilehel human.elektron.art.
Kunstnikud võtsid eesmärgiks luua keskkond, kus inimesel oleks turvaline ja soe nagu emaüsas. Nad uurisid, kuidas seda tunnet ruumi luua nö „palja“ galeriiruumi ja teatri tehniliste vahendite abil. Kunstnike soov oli nähtavale tuua kaasaegne soolestik ja soonestik (veebiruum, juhtmed), mis meid elus hoiab ja toidab, üksteisega ühendab. Nii tekkis füüsilisse ruumi „turvamull“, kus heli- ja valguskujundus, videoinstallatsioonid, objektid ja liitreaalsuse kiht kutsusid ruumis pikemalt viibima, teose erinevate osade vahelisi seoseid otsima ning teose dramaturgiat kaaslooma ja etendama.
„Inimeses hoitud“ võimaldas publikul veebilehe kaudu külastada füüsilist ruumi, saata sinna sõnumeid ning otsida kontakti sealsete külastajatega. Füüsilise ruumi külastaja sai olla vahendaja, kogeja või veebikülastaja samaaegselt. Nii sai üksteisele esitada kujutluspilte, mälestusi, mõtteid, anda eemalviibijale hääl ning olla ise ära kuulatud. Kasutada võis kõiki maailma keeli. Kõik veebilehele sisestatud sõnumid salvestusid liitreaalsuse kihti, kõik sissesositatu salvestus. Galeriiruumis oli live-kaamera, millele oli igal külastajal vaba ligipääs. Iga päeva lõpus palusid kunstnikud tehisarul teha kõigi külastajate poolt sisestatud sõnumitest haiku vormis kokkuvõtte, mis liideti kokku ühe live-kaamerast püütud kaadriga – nii tekkis kollektiivne päevik ajast ja inimestest, kes selles teoses viibisid ja seda vormisid. Lisaks sai publik olla kaasas toimuvaga WhatsApp grupi vahendusel.
Samavõrd kui valmis kunstiteos oli „Inimeses hoitud“ kontseptsiooni kehastus, mudel, mida koos publikuga uurida ja läbi mängida. Kunstnikud veetsid ise 21 päeva paralleelselt publiku ja teosega koos residentuuris, jälgides inimeste käitumist, reaktsioone ning asetades iseendid publiku rolli. Lisaks jälgisid protsessi ja andsid kontseptsioonile omapoolse tõlgenduse kaks noort näitlejat. Kogu näituseperioodi jooksul toimus neli performatiivset eriüritust – kõik selleks, et selgitada välja, milline potentsiaal võiks sellistel hübriidsetel ruumidel tulevikus olla.

Miks see on oluline?
Jeanette Winterson kirjutab oma raamatus „12 Bytes“, et oleme jõudnud aega, kus digitehnoloogia mõjul on inimeseks olemise tähendus muutunud. Ta kirjutab: „…mateeria toimimise ja abstraktsete vaimsete protsesside ühendavaks lüliks on selle, mida kutsume „reaalseks“ uuesti ette kujutamine. See uuesti kujutletud „reaalne“ on varsti see, mida kutsume maailmaks.“
Digitaalsesse võrku ühendatud tehnoloogiline seade on kui inimese lisajäse, mis aitab kombata ja tajuda maailma. Kaasaegse inimese reaalsus on endiselt tajutav läbi füüsilise keha, kuid ta on ka pidevalt võrgus ja ühendatud kõigi teiste kehadega maailmas, kellel on reaalsuse pikenduseks mõni ekraan või nutiseade.
Just selle uue „reaalse“ ettekujutamisele ja läbimängimisele on autorid pühendanud oma viimase viie aasta loomingu. Autorid usuvad, et kunst võiks kaasas käia ühiskonna arenguga ning olla see valdkond, mis näitab teed, kuidas tehnoloogiat meie eludesse mõtestatult paigutada. Selle asemel, et keskenduda sellele, mille oleme kaotanud, huvitab see, mida on meil tulevikus võita.

Autorid, lavastajad: Taavet Jansen, Liis Vares
Valguskujundaja: Jari Matsi
Heli- ja videokujundaja: Taavet Jansen
Dramaturgid, koreograafid: Liis Vares ja AI
Etendajad: Germo Toonikus ja Liisbeth Kala
Tarkvara arendaja ja veebidisainer: Kristjan Jansen
Produtsent: Kati Saarits
Fotograafid: Alana Proosa, Xenia Kvitko
Kaasprodutsendid: EKA, e⁻lektron

Postitas Irene Hütsi — Püsilink

Taavet Janseni doktoriprojekti “Inimeses hoitud” retsenseerimine

Reede 20 oktoober, 2023

held in human_sept 2023 photography alana proosa-123

20. oktoobril kell 11.00-12.30 toimub kunsti ja disaini doktorandi Taavet Janseni kolmanda doktoriprojekti „Inimeses hoitud“ retsenseerimine.
Loomeprojekti retsensendid on dr Raivo Kelomees ja Andrus Laansalu.
Doktoritöö juhendaja on dr Anu Allas.
Retsenseerimine toimub zoomis, link osalemiseks SIIN (meeting ID: 928 1284 1579, passcode: 964549).

„Astud näitusesaali nagu kehakoopasse, teod väljendavad vaid reetlikkust. Sisikonnast otsitakse ühte ja kõikemääravat tähendust. Surnud ei taha keegi olla, kuid aju tahetaks justkui seestpoolt katsuda. Ilu ei tule enam arvesse. Valu ei tule arvesse, kordamise täpsus otsustab kõik.“
Ene Mihkelson „Ahasveeruse uni“, lk 110

„Inimeses hoitud“ oli lavastatud installatsioon / pikale venitatud etendus, mis esietendus festivali SAAL Biennaal raames 21. augustil ja kestis 13. septembrini 2023 EKA Galeriis Tallinnas ja veebilehel human.elektron.art.
Kunstnikud võtsid eesmärgiks luua keskkond, kus inimesel oleks turvaline ja soe nagu emaüsas. Nad uurisid, kuidas seda tunnet ruumi luua nö „palja“ galeriiruumi ja teatri tehniliste vahendite abil. Kunstnike soov oli nähtavale tuua kaasaegne soolestik ja soonestik (veebiruum, juhtmed), mis meid elus hoiab ja toidab, üksteisega ühendab. Nii tekkis füüsilisse ruumi „turvamull“, kus heli- ja valguskujundus, videoinstallatsioonid, objektid ja liitreaalsuse kiht kutsusid ruumis pikemalt viibima, teose erinevate osade vahelisi seoseid otsima ning teose dramaturgiat kaaslooma ja etendama.
„Inimeses hoitud“ võimaldas publikul veebilehe kaudu külastada füüsilist ruumi, saata sinna sõnumeid ning otsida kontakti sealsete külastajatega. Füüsilise ruumi külastaja sai olla vahendaja, kogeja või veebikülastaja samaaegselt. Nii sai üksteisele esitada kujutluspilte, mälestusi, mõtteid, anda eemalviibijale hääl ning olla ise ära kuulatud. Kasutada võis kõiki maailma keeli. Kõik veebilehele sisestatud sõnumid salvestusid liitreaalsuse kihti, kõik sissesositatu salvestus. Galeriiruumis oli live-kaamera, millele oli igal külastajal vaba ligipääs. Iga päeva lõpus palusid kunstnikud tehisarul teha kõigi külastajate poolt sisestatud sõnumitest haiku vormis kokkuvõtte, mis liideti kokku ühe live-kaamerast püütud kaadriga – nii tekkis kollektiivne päevik ajast ja inimestest, kes selles teoses viibisid ja seda vormisid. Lisaks sai publik olla kaasas toimuvaga WhatsApp grupi vahendusel.
Samavõrd kui valmis kunstiteos oli „Inimeses hoitud“ kontseptsiooni kehastus, mudel, mida koos publikuga uurida ja läbi mängida. Kunstnikud veetsid ise 21 päeva paralleelselt publiku ja teosega koos residentuuris, jälgides inimeste käitumist, reaktsioone ning asetades iseendid publiku rolli. Lisaks jälgisid protsessi ja andsid kontseptsioonile omapoolse tõlgenduse kaks noort näitlejat. Kogu näituseperioodi jooksul toimus neli performatiivset eriüritust – kõik selleks, et selgitada välja, milline potentsiaal võiks sellistel hübriidsetel ruumidel tulevikus olla.

Miks see on oluline?
Jeanette Winterson kirjutab oma raamatus „12 Bytes“, et oleme jõudnud aega, kus digitehnoloogia mõjul on inimeseks olemise tähendus muutunud. Ta kirjutab: „…mateeria toimimise ja abstraktsete vaimsete protsesside ühendavaks lüliks on selle, mida kutsume „reaalseks“ uuesti ette kujutamine. See uuesti kujutletud „reaalne“ on varsti see, mida kutsume maailmaks.“
Digitaalsesse võrku ühendatud tehnoloogiline seade on kui inimese lisajäse, mis aitab kombata ja tajuda maailma. Kaasaegse inimese reaalsus on endiselt tajutav läbi füüsilise keha, kuid ta on ka pidevalt võrgus ja ühendatud kõigi teiste kehadega maailmas, kellel on reaalsuse pikenduseks mõni ekraan või nutiseade.
Just selle uue „reaalse“ ettekujutamisele ja läbimängimisele on autorid pühendanud oma viimase viie aasta loomingu. Autorid usuvad, et kunst võiks kaasas käia ühiskonna arenguga ning olla see valdkond, mis näitab teed, kuidas tehnoloogiat meie eludesse mõtestatult paigutada. Selle asemel, et keskenduda sellele, mille oleme kaotanud, huvitab see, mida on meil tulevikus võita.

Autorid, lavastajad: Taavet Jansen, Liis Vares
Valguskujundaja: Jari Matsi
Heli- ja videokujundaja: Taavet Jansen
Dramaturgid, koreograafid: Liis Vares ja AI
Etendajad: Germo Toonikus ja Liisbeth Kala
Tarkvara arendaja ja veebidisainer: Kristjan Jansen
Produtsent: Kati Saarits
Fotograafid: Alana Proosa, Xenia Kvitko
Kaasprodutsendid: EKA, e⁻lektron

Postitas Irene Hütsi — Püsilink

29.08.2023

Jane Remmi näituse retsenseerimine

20230810-DSCF3888-2560px

29. augustil kell 11.00 toimub kunsti ja disaini doktorandi Jane Remmi näituse “Kirjad minu naabritele. Mis tunne on olla sulgsuulane?” retsenseerimine Vaal galeriis (Telliskivi 60A/5, Tallinn).
Näituse retsensendid on prof Timo Maran ja prof Linda Kaljundi. Doktoritöö juhendaja on dr Urve Sinijärv.

Näitus “Kirjad minu naabritele. Mis tunne on olla sulgsuulane?” fookuses on kommunikatsioon ja koosloome kunstniku mitteinimestest naabritega ning looduskogemuse representatsioon maalis. Näitus on esimene retsenseeritud üritus Jane Remmi loovuurimuslikus doktoriprojektis, mis keskendub looduskogemuse representatsioonile ja uurib, kuidas visuaalsete vahenditega algatada ja võimendada liikidevahelist kommunikatsiooni ja koosloomet ning seda, milline võiks olla kunstniku roll looduse uurija ja mõtestajana tasaarengu kontekstis.

Näitus “Kirjad minu naabritele. Mis tunne on olla sulgsuulane?” on Vaal galeriis avatud kuni 02.09.2023.
Näituse kujundus: Johannes Säre
Näituse heli: Patrick Tubin McGinley

Kunstnik tänab oma mitteinimestest ja inimestest naabreid ja koosloome partnereid.
Näituse valmimist toetas Eesti Kultuurkapital.

Jane Remm (s 1978) on kunstnik, kunstiõpetaja ja loovuurija. Remmi looming keskendub looduskogemuse representatsioonile, koosloomele ja kommunikatsioonile erinevate eluvormidega. Teda huvitab, millised on võimalused mõista ja interpreteerida teiste liikide elukogemust ja nendega kunsti vahendeid kasutades võrdsete dialoogipartneritena suhelda. Ta väärtustab ise-, koos- ja käsitsitegemist kui võimalust tajuda end osana loodusest. Remm töötab TLÜ BFMis kunstide didaktika lektorina ja õpib EKA kunsti ja disaini doktorantuuris.
www.vaal.ee
https://www.janeremm.ee/mistunneonollasulgsuulane

Postitas Irene Hütsi — Püsilink

Jane Remmi näituse retsenseerimine

Teisipäev 29 august, 2023

20230810-DSCF3888-2560px

29. augustil kell 11.00 toimub kunsti ja disaini doktorandi Jane Remmi näituse “Kirjad minu naabritele. Mis tunne on olla sulgsuulane?” retsenseerimine Vaal galeriis (Telliskivi 60A/5, Tallinn).
Näituse retsensendid on prof Timo Maran ja prof Linda Kaljundi. Doktoritöö juhendaja on dr Urve Sinijärv.

Näitus “Kirjad minu naabritele. Mis tunne on olla sulgsuulane?” fookuses on kommunikatsioon ja koosloome kunstniku mitteinimestest naabritega ning looduskogemuse representatsioon maalis. Näitus on esimene retsenseeritud üritus Jane Remmi loovuurimuslikus doktoriprojektis, mis keskendub looduskogemuse representatsioonile ja uurib, kuidas visuaalsete vahenditega algatada ja võimendada liikidevahelist kommunikatsiooni ja koosloomet ning seda, milline võiks olla kunstniku roll looduse uurija ja mõtestajana tasaarengu kontekstis.

Näitus “Kirjad minu naabritele. Mis tunne on olla sulgsuulane?” on Vaal galeriis avatud kuni 02.09.2023.
Näituse kujundus: Johannes Säre
Näituse heli: Patrick Tubin McGinley

Kunstnik tänab oma mitteinimestest ja inimestest naabreid ja koosloome partnereid.
Näituse valmimist toetas Eesti Kultuurkapital.

Jane Remm (s 1978) on kunstnik, kunstiõpetaja ja loovuurija. Remmi looming keskendub looduskogemuse representatsioonile, koosloomele ja kommunikatsioonile erinevate eluvormidega. Teda huvitab, millised on võimalused mõista ja interpreteerida teiste liikide elukogemust ja nendega kunsti vahendeid kasutades võrdsete dialoogipartneritena suhelda. Ta väärtustab ise-, koos- ja käsitsitegemist kui võimalust tajuda end osana loodusest. Remm töötab TLÜ BFMis kunstide didaktika lektorina ja õpib EKA kunsti ja disaini doktorantuuris.
www.vaal.ee
https://www.janeremm.ee/mistunneonollasulgsuulane

Postitas Irene Hütsi — Püsilink

31.08.2023

Nesli Hazal Oktay projekti retsenseerimine

sdr

31. augustil kell 14.00 (EEST) toimub kunsti ja disaini doktorandi Nesli Hazal Oktay kolmanda disainiprojekti „Dissolving Distances“ avalik retsenseerimine.
Sündmus toimub Zoomis, link osalemiseks asub SIIN.

Projekti retsensendid:
dr Oscar Tomico (Eindhoven University of Technology)
dr Verena Fuchsberger (University of Salzburg)

Doktoritöö juhendajad:
dr Kristi Kuusk (EKA)
prof Danielle Wilde (Umeå University, University of Southern Denmark)

Nesli Hazal Oktay eesmärk on pakkuda kehastatud intiimsust inimestele, kes on südamest lähedased, kuid füüsiliselt lahus. Täpsemalt uurib ta kehalähedaste kogemuste kujundamist distantsilt, kasutades kaugsõrmuseid, looduslikest koostisosadest valmistatud rõngaid. Kaugbiorõngad on väga kohandatavad, võivad biolaguneda ja hakkavad niiskuse, nt vee või higiga kokkupuutel lahustuma. Idee luua kehal kantav kestmatu objekt – mis nõudis hoolt, oli mitmetähenduslik ja käegakatsutav – tulenes tema varasemast kultuuriuuringust ja kehastatud disainiideest. Edasi katsetas ta kaugbiorõngastega, valmistades sõrmust ja kandes seda igapäevaelus koos isaga eemalt.

Oma kolmandal ja viimasel vastastikuse eksperdihinnangu üritusel tutvustab ta kasutajauuringut, milles osales 3 paari (6 osalejat), kes tegid oma kodudes biorõngaid kaugjuhtimise teel, ise raporteerides ja oma isiklikke kogemusi dokumenteerides. Seejärel jagasid nad oma tähenduse loomist Nesliga poolstruktureeritud intervjuu kaudu. Üldiselt leidsid osalejad, et kaugbiorõngad toetavad uut arusaama intiimsuse kohta distantsilt. Selle tulemusena muutub nende arusaam “kaugusest” veidi või muutub täielikult, i) alustades reisi, ii) luues aega ja ruumi koosolemiseks ning iii) kandes üksteist läbi käegakatsutava objekti. (tõlge Google Translate)

Postitas Irene Hütsi — Püsilink

Nesli Hazal Oktay projekti retsenseerimine

Neljapäev 31 august, 2023

sdr

31. augustil kell 14.00 (EEST) toimub kunsti ja disaini doktorandi Nesli Hazal Oktay kolmanda disainiprojekti „Dissolving Distances“ avalik retsenseerimine.
Sündmus toimub Zoomis, link osalemiseks asub SIIN.

Projekti retsensendid:
dr Oscar Tomico (Eindhoven University of Technology)
dr Verena Fuchsberger (University of Salzburg)

Doktoritöö juhendajad:
dr Kristi Kuusk (EKA)
prof Danielle Wilde (Umeå University, University of Southern Denmark)

Nesli Hazal Oktay eesmärk on pakkuda kehastatud intiimsust inimestele, kes on südamest lähedased, kuid füüsiliselt lahus. Täpsemalt uurib ta kehalähedaste kogemuste kujundamist distantsilt, kasutades kaugsõrmuseid, looduslikest koostisosadest valmistatud rõngaid. Kaugbiorõngad on väga kohandatavad, võivad biolaguneda ja hakkavad niiskuse, nt vee või higiga kokkupuutel lahustuma. Idee luua kehal kantav kestmatu objekt – mis nõudis hoolt, oli mitmetähenduslik ja käegakatsutav – tulenes tema varasemast kultuuriuuringust ja kehastatud disainiideest. Edasi katsetas ta kaugbiorõngastega, valmistades sõrmust ja kandes seda igapäevaelus koos isaga eemalt.

Oma kolmandal ja viimasel vastastikuse eksperdihinnangu üritusel tutvustab ta kasutajauuringut, milles osales 3 paari (6 osalejat), kes tegid oma kodudes biorõngaid kaugjuhtimise teel, ise raporteerides ja oma isiklikke kogemusi dokumenteerides. Seejärel jagasid nad oma tähenduse loomist Nesliga poolstruktureeritud intervjuu kaudu. Üldiselt leidsid osalejad, et kaugbiorõngad toetavad uut arusaama intiimsuse kohta distantsilt. Selle tulemusena muutub nende arusaam “kaugusest” veidi või muutub täielikult, i) alustades reisi, ii) luues aega ja ruumi koosolemiseks ning iii) kandes üksteist läbi käegakatsutava objekti. (tõlge Google Translate)

Postitas Irene Hütsi — Püsilink

21.06.2023 — 22.06.2023

EKA lõpupidu 2023

EKA lõpupidu
DATE // KUUPÄEV
21.06.2023
LOCATION // ASUKOHT
PAAVLI KULTUURIVABRIK Paavli 7
ENTRANCE // SISSEPÄÄS
0€ graduates, lõpetajad // 5€ EKA students // 10€ everyone else, kogu muu rahvas 🙂
PROGRAM(M)
DJ: White Gloss, nokupiim, body chamber, piix, more tba..
BANDS: ANTS1, Vesi Päästab
Seome õppeaastale piduliku lipsu peale!
Let’s party!!
GD: DANA LORÊN VARES
Postitas Andres Lõo — Püsilink

EKA lõpupidu 2023

Kolmapäev 21 juuni, 2023 — Neljapäev 22 juuni, 2023

EKA lõpupidu
DATE // KUUPÄEV
21.06.2023
LOCATION // ASUKOHT
PAAVLI KULTUURIVABRIK Paavli 7
ENTRANCE // SISSEPÄÄS
0€ graduates, lõpetajad // 5€ EKA students // 10€ everyone else, kogu muu rahvas 🙂
PROGRAM(M)
DJ: White Gloss, nokupiim, body chamber, piix, more tba..
BANDS: ANTS1, Vesi Päästab
Seome õppeaastale piduliku lipsu peale!
Let’s party!!
GD: DANA LORÊN VARES
Postitas Andres Lõo — Püsilink

12.06.2023

Tõnis Jürgensi näituste eelretsenseerimine

„Paabeli ulmad” Tartu Kunstimuuseumis, foto autor Paul Kuimet

12. juunil kell 15.00 toimub kunsti ja disaini eriala doktorandi Tõnis Jürgensi näituste „Paabeli ulmad” ja „Heitlikkuse harjutus” eelretsenseerimine EKAs, ruumis A202.

Üritusele eelneb videoteose „A Practice for Surrender” (2022, 12’49’’) läbivaatus kell 14.30, samuti ruumis A202. Film on ingliskeelne.

Eelretsenseeritavad näitused moodustavad osa Tõnis Jürgensi loovuurimuslikust doktoritööst. Doktoritöö käsitleb une digitaalset mõõtmist ja tähenduslikkuse paratamatut esile kerkimist müras ja mustrites.

Doktoritöö juhendaja on prof Rolf Hughes (KU Leuven, Belgia).
Retsensendid on dr Eva Näripea ja Andrus Laansalu.

Näitus „Paabeli ulmad” oli avatud Tartu Kunstimuuseumis 18.03.–14.05.2023,
„Heitlikkuse harjutus” oli avatud Vent Space projektiruumis 20.–30.09.2022.

Lisa:

„Paabeli ulmad” näituse trükis DIGARis: http://www.digar.ee/id/et/nlib-digar:905202

„Paabeli ulmad” fotodokumentatsioon ja inglisekeelne intervjuu veebiajakirjas Echo Gone Wrong: https://echogonewrong.com/transparent-things-an-interview-with-the-artist-tonis-jurgens/

„Heitlikkuse harjutus” fotodokumentatsioon: https://drive.google.com/drive/folders/1c8GlXWmEmfqWZazJCxJST78FDoInEuju?usp=share_link

Postitas Irene Hütsi — Püsilink

Tõnis Jürgensi näituste eelretsenseerimine

Esmaspäev 12 juuni, 2023

„Paabeli ulmad” Tartu Kunstimuuseumis, foto autor Paul Kuimet

12. juunil kell 15.00 toimub kunsti ja disaini eriala doktorandi Tõnis Jürgensi näituste „Paabeli ulmad” ja „Heitlikkuse harjutus” eelretsenseerimine EKAs, ruumis A202.

Üritusele eelneb videoteose „A Practice for Surrender” (2022, 12’49’’) läbivaatus kell 14.30, samuti ruumis A202. Film on ingliskeelne.

Eelretsenseeritavad näitused moodustavad osa Tõnis Jürgensi loovuurimuslikust doktoritööst. Doktoritöö käsitleb une digitaalset mõõtmist ja tähenduslikkuse paratamatut esile kerkimist müras ja mustrites.

Doktoritöö juhendaja on prof Rolf Hughes (KU Leuven, Belgia).
Retsensendid on dr Eva Näripea ja Andrus Laansalu.

Näitus „Paabeli ulmad” oli avatud Tartu Kunstimuuseumis 18.03.–14.05.2023,
„Heitlikkuse harjutus” oli avatud Vent Space projektiruumis 20.–30.09.2022.

Lisa:

„Paabeli ulmad” näituse trükis DIGARis: http://www.digar.ee/id/et/nlib-digar:905202

„Paabeli ulmad” fotodokumentatsioon ja inglisekeelne intervjuu veebiajakirjas Echo Gone Wrong: https://echogonewrong.com/transparent-things-an-interview-with-the-artist-tonis-jurgens/

„Heitlikkuse harjutus” fotodokumentatsioon: https://drive.google.com/drive/folders/1c8GlXWmEmfqWZazJCxJST78FDoInEuju?usp=share_link

Postitas Irene Hütsi — Püsilink