Rubriik: Galerii

(Vene keeles allpool)

HOIDES ASJU HÄMARUSES, JÄLLE
Anna Škodenko, Darja Popolitova, Viktor Gurov ja Francisco Martínez
22.09—25.10.2023
Avamine: 22.09 kell 17.00

Olete oodatud näituse „Hoides asju hämaruses, jälle“ avamisele 22. septembril kell 17.00 EKA Galeriis!
„Hoides asju hämaruses, jälle“ on kollektiivselt kureeritud kunstiprojekt, mis põhineb etnograafilisel uurimistööl. Näitus EKA Galeriis on viimane osa triloogiast, mis peegeldab avalike saladuste ning Ida-Virumaa varjatud ruumide seoste üle.  Viimase kolme aasta jooksul oleme väisanud 37 erinevat keldrit uurides põrandaalust materiaalkultuuri, selles postindustriaalses, venekeelses ja ökoloogiliselt rikutud regioonis.
Nelja kunstniku installatsioon oli esimene väljund meie kollektiivsest tööst, mis oli eksponeeritud Riia Kunstiruumis (Riga Art Space, 2022) ja Sillamäe Muuseumis (2023). Vahepeal oleme oma installatsiooni ka edasi arendanud ning jätkanud uurimistöö ning ideedevahetusega. Selle tulemusel on valminud neli individuaalset tööd:

TULEVIKU MINEVIK lavastab rea kohtumisi ajakapsliga, mis pandi 1971. aastal Kohtla-Järves asuva monumendi „Au tööle“ sisse ning pidi avatama aastal 2046, kuid võeti kogemata välja 1996. aastal. 

KRATT© VALMISTATUD IDA-VIRUMAAL on 3D-prinditud riiulitel eksponeeritud seinainstallatisoon, mis on skulptuurivormi saanud põlevkivi fragmentidest. Kratt on tööfriigist mütoloogiline tegelane, kes hävitab ennast, kui tema looja annab talle täitmatuid ülesandeid. 

KOOPAKUMMITUSED, installatsioon sisaldab suitsuga maalimise tehnikat ja katab sissepääsu galeriisse kinni, taasluues kogemuse, mille annab tunneli kaevamine või trepist alla minek ja sisenemine keldrisse.

VEDELAD VARJUD PIIRIL on seeria Bütsantsi stiilis kollaaže, mis on inspireeritud sõbrunemise žestidest Kulgu piirkonna (ehk Narva Veneetsia) garaažiomanike vahel. See on mehelik, amfiibne territoorium tegemaks asju teisiti kui neid linnas tehakse ja pakub kohta  lõõgastumiseks.

Asjad, mis on olnud ära pandud ning hoitud pimeduses, omavad erilist mõju kui nad välja tuua ning eksponeerida. Näitus presenteerib selle efekti erinevaid külgi, reflekteerides materiaalsete asjade ülekogumise, tuleviku jaoks mõeldud sõnumite, eksistentsiaalse esteetika ja paikade üle, kus inimesed saavad katsetada oma olemuse erinevate külgedega. Inimesed vajavad varjupaiku ning kohti kuhu saaks asju ära peita. Põhiinstallatsioon tegeleb just antud teemaga ning koosneb neljast osast: videointallatsioon “Keldriuks”, milles Jelena juhib meid läbi oma keldri Kohtla-Järvel; audiovisuaalsest skulptuurist nimega “Баю-бай“, mis koosneb videost ja 3D-prinditud lapsevankrist; visuaalist nimega “Sartre allkorrusel”, mis sisaldab kohalikest keldritest leitud eksistentsiaalseid sõnumeid; “Maaalustest elulugudest”, mis esilteb uurimistöö käigus kogutud objekte koos sinna juurde kuuluvate personaalsete lugudega.s

Anna Škodenko (s. 1986) on multidistsiplinaarne kunstnik ja Eesti Kunstiakadeemia külalislektor. Tema loomingut iseloomustab lüüriline ning analüütiline lähenemine oma meediumile ja visuaalsele kujutisele. 

Darja Popolitova (s. 1989) on multidistsiplinaarne kunstnik, külalislektor ja Eesti Kunstiakadeemia doktorant. Darja loob ehteid ja videoinstallatsioone, mille teemaks on digitaalkultuur, lisades juurde ka pseudomaagilist esteetikat.

Viktor Gurov (s. 1989) on kunstnik ja graafiline disainer, kes on huvitatud linnamaastikest ning kasutuseta jäetud hoonetest. Ta töötab Eesti Rahvusraamatukogu kunstilise juhina.

Francisco Martínez (s. 1982) on antropoloog Tampere ülikoolist, kes tegeleb kaasaegse materiaalse kultuuri teemadega läbi etnograafiliste eksperimentide. 2018. aastal pälvis ta Euroopa Sotsiaalantropoloogide varase karjääri preemia. 

Täname: Pire Sova, Svetlana Ivanova, Ekaterina Grafova, Jelena Mutonen, Andrei Mitkovets, Nadežda Popolitova, Jakob Tulve, Andres Nõlvak, Allar Rebane, Madis Kaasik, Mari Kivipõld, Riina Varol, Taavi Teevet, Dmitri Fedotkin, Enas Amerkhanov, Ehte- ja sepakunstinosakond, WasteMatters ERC projekt, ning kõik teised, kes on näituse valmimisele kaasa aidanud.

____________________________

И СНОВА ВЕЩИ В ТЕМНОТЕ?
Анна Шкоденко, Дарья Пополитова, Виктор Гуров и Франсиско Мартинес 
Галерея EKA, 22.09—25.10.2023
Открытие: 22.09 в 17.00

И СНОВА ВЕЩИ В ТЕМНОТЕ? – это коллективный художественный проект, основанный на этнографических исследованиях. Выставка в галерее EKA является заключительной частью трилогии, которая размышляет о том, как хранимые обществом тайны соотносятся со скрытыми пространствами в Восточной Эстонии. За последние три года мы посетили 37 подвалов, исследуя подземную материальную культуру этого постиндустриального, русскоязычного, экологически разоренного региона. Инсталляция, созданная четырьмя художниками стала первым результатом нашей коллективной работы, которая была выставлена в Рижском городском выставочном зале (2022) и в музее Силламяэ (2023). Тем временем мы дополняли нашу инсталляцию, продолжали наши исследования и обмен идеями. В результате мы создали 4 новые индивидуальные работы: 

ПРОШЛОЕ БУДУЩЕГО—эта инсталляция представляет собой серию встреч с капсулой времени, замурованной в 1971 году в монументе «Слава Труду», возведенном в Кохтла-Ярве. Капсулу предполагалось открыть в 2046 году, но ее случайно обнаружили в 1996.

ДОМОВИК© MADE IN IDA-VIRUMAA—настенная инсталляция, состоящая из скульптурных фрагментов горючего сланца, выставленных на полках, напечатанных на 3D-принтере. Kratt (домовик) – мифологическое существо-трудоголик, которое уничтожает себя, когда его создатель поручает ему невыполнимые задачи.

ПЕЩЕРНЫЕ ПРИЗРАКИ—инсталляция, сочетающая эстетику фьюмажа с пространственным дизайном. Закрывая вход в галерею, инсталляция воспроизводит ощущение спуска по лестнице в подвал. Или в шахтный туннель.

ЖИДКИЕ ТЕНИ НА КРАЮ—серия коллажей в византийском стиле, вдохновленная тем, как вяжут узлы пользователи лодочных причалов в районе Кулгу (также известном как «Нарвская Венеция»). Это, так сказать, земноводная, мужская территория, где можно отдохнуть от городской рутины и отлично провести время. 

То, что было скрыто и хранилось во тьме, приобретает особое очарование, когда извлекается на поверхность. И выставка позволяет нам в этом неоднократно убедиться, размышляя о накоплении материалов, посланиях в будущее, экзистенциалистской эстетике и убежищах, где можно узнать разные стороны собственного «я». Людям нужны укрытия и пространства, чтобы хранить вещи в темноте. Основная инсталляция посвящена этой теме и состоит из 4 частей: видеоинсталляция «Дверь в подвал», в которой Елена проводит нас по своему подвалу в Кохтла-Ярве; аудиовизуальная скульптура «Баю-бай» знакомит с сюрреалистичным видео, располагающимся в скульптуре в форме коляски; визуальное представление «Сартр внизу» из различных экзистенциальных посланий, найденных в местных подвалах; и «Подземные биографии», в которых рядом с личными историями представлен ряд извлеченных объектов.

Anna Škodenko (1986)—мультидисциплинарная художница и гостевая преподавательница в Эстонской академии художеств. Ее творчество характеризуется лиризмом и аналитическим подходом к медиуму и визуальному образу.

Darja Popolitova (1989)—мультидисциплинарная художница, гостевая преподавательница и докторант в Эстонской академии художеств. Дарья создает украшения, а таже видео-инсталляции на тему дигитальной культуры, смешивая это с псевдо-магической эстетикой.

Viktor Gurov (1989)—художник и графический дизайнер, которого интересуют темы оформления текстов, а также городских пейзажей и заброшенных, урбанистических мест. Виктор работает креативным директором Эстонской национальной библиотеки.

Francisco Martínez (1982)—антрополог Университета Тампере, занимающийся современными проблемами материальной культуры через этнографические эксперименты. В 2018 году он был награжден премией за раннюю карьеру Европейской ассоциации социальных антропологов.

Выражаем благодарность Пире Сова, Светлане Ивановой, Екатерине Графовой, Елене Мутонен, Андрею Митковцу, Надежде Пополитовой, Якобу Тульве, Андресу Нылваку, Аллар Ребане, Мадис Каасик, Рийна Варол, Мари Кивипылд, Таави Тивет, Энас Амерханов, Дмитрий Федоткин, Кафедра ювелирного и кузнечного дела, ERC проект WasteMatters, и всем, кто так или иначе внес свой вклад в инсталляцию.

Fotograafia esimese kursuse tudengite näitus EKA Väligaleriis on avatud alates 11. septembrist.

Väljapanek hõlmab valikut Eesti Kunstiakadeemia fotgraafia esimese kursuse tudengite stuudiofotograafia kursuse raames valminud teostest.

Kunstnikud: Denise Damaso, Kristjan Glück, Irma Holm, Mari Karjus, Taavet Kirja, Elias Kuulmann, Karlotta Lainväe, Anna Urakhchina

Juhendaja: Madis Kurss

Taavet Jansen, Liis Vares „Inimeses hoitud”
21.08.–13.09.2023, T-L, kell 12.00–18.00
EKA Galerii, Kotzebue 1

Olete oodatud Taavet Janseni ja Liis Varese näituse avamisele 21. augustil kell 18.00 EKA Galeriis! Näitus ja kaasuvad üritused kuuluvad SAAL Biennaali programmi. 

„Inimeses hoitud“ on lavastatud installatsioon, mille raames pannakse võrsuma üks idee, mida saab toita kõigega, mida üks miski, mis siia maailma on sündimas, peaks teadma ja kogema.  Kasvaval ideel on galeriis turvaline ja soe. Nagu ema üsas. Publik saab ideed kogu kujunemisperioodi vältel mõjutada, EKA Galeriis teda külastada, osaleda olukorda lahkavatel tuuridel ning virtuaalsetel ultraheliuuringutel, näha teiste vaatajate sekkumiste jälgi. 

Selles teoses uurivad autorid tähenduse kujunemise ja vastutuse võtmise mehhanisme ajutises kogukonnas, ühe kollektiivse kunstiteose näitel. Autorid ehitavad kujuteldava tunneli, justkui nabanööri, virtuaalse ja reaalse vahele, kus kunstiudu hajudes saavad kõik omavahel kohtuda, sõltumata sellest, mis on su geograafiline asukoht või suhe “reaalsusesse”.

„Astud näitusesaali nagu kehakoopasse, teod väljendavad vaid reetlikkust. Sisikonnast otsitakse ühte ja kõikemääravat tähendust.” – Ene Mihkelson

Sündmused:
21.08, kell 18.00 – näituse avamine
24.08, kell 18.00 – Taavet Jansen ja Liis Vares “Kuraatorituur”
25.08, kell 22.00 – Liisbeth Kala, Germo Toonikus „Tähenduse tegemine”
30.08, kell 16.00 – „Keharünnak”

Keel ei ole takistuseks! Täpsem info: https://saal.ee/performance/inimeses-hoitud-1823/

Taavet Jansen on kunstnik ja loovuurija kes huvitub digitaalsetest kunstidest, virtuaalsetetest kunstisündmustest ja eksperimentaalsetest etenduskunstidest. Taavet on ka üks kunstirühmituse e⁻lektron alustajatest, õppejõud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias ja doktorant Eesti Kunstiakadeemias. Tema põhiline tööruum on olnud blackbox teater, kuid viimastel aastatel on tema looming voolanud teatrist välja – internetti, arvutisse, valdkondade vahele.

Liis Vares on koreograaf ja kunstnik. Tema praktika keskmes on kaasaegne keha. Tähelepanu on tema „tantsija“, kellega ta tantsib mustas kastis, valges kuubis ja hallikates toonides veebiplatvormil. Ta mängib piiridega füüsilise ja vaimse, isikliku ja sotsiaalse vahel. Järgides oma uurimisküsimust: mis tunne on/mida tähendab olla kehas, sukeldub ta üha enam kunsti ja olemise transmediaalsetesse sfääridesse.

Autorid, lavastajad: Taavet Jansen, Liis Vares
Valguskunstnik: Jari Matsi
Heli- ja videokunstnik: Taavet Jansen
Dramaturgid, koreograafid: Liis Vares, AI
Etendajad: Germo Toonikus, Liisbeth Kala
Programmeerija, veebidisainer: Kristjan Jansen
Produtsent: Kati Saarits
Kaasprodutsendid: EKA, e⁻lektron, ACuTe

„Kive pehmeks rääkida”
Sophia Hallmann, Loora Kaubi, Mattias Veller, Oliver Wellmann
15.07–10.08.2023
Avamine 14.07 kell 18.00

Olete oodatud näituse „Kive pehmeks rääkida” avamisele 14. Juulil kell 18.00 EKA Galeriis! Sissepääs näitusele on Kotzebue tn kaudu.

Kujund „kive pehmeks rääkida” viitab, et inimene on suuteline mõjutama või manipuleerima ka kõige kõvemaid ja kangekaelsemaid esemeid, sarnaselt sõnade võimele viia emotsionaalse läbimurde või muutuseni.

Kunstnikud leidsid ühise keele tegeledes sellega, mis on neist endist suurem: olgu selleks nähtused, mis ulatuvad ajas kaugele tagasi või need, mis eksisteerivad kollektiivses teadvuses. Kive võib näha kui tänaseni kestvate vanade ideede kehastusi. Mõned neist on unustuste hõlma langenud, teised seisavad ikka veel nagu monumendid. Paljud neist sooviksime oma õlgadelt heita, aga tihti on nad selleks liiga rasked. Maailmavaatelised süsteemid on õppinud muutustele vastu panema, sünnitades oma pooldajate peades väärkujutlusi.

Sophia Hallmann’i teoses on suhkur muudetud klaasi meenutavateks okasteks. Installatsioonis “Hüperstiimulid” kõrvutab ta materjali haprust ja magusust okaste ohtliku teravusega. Need vastandlikud omadused koonduvad magusa valu mõisteks. Teos äratab lisaks nägemisele ka maitse- ja kompimismeeled ning osutab naudingu ja ebamugavuse keerukale suhtele. Isomaltsuhkur on muundatud näiliselt luksuslikuks klaasjaks esemeks. Kuna nii oksad kui suhkur on orgaanilised, siis ükskord nad lagunevad ja purustavad luksuse loodud illusiooni igavesest turvalisusest.

Veenmine on reaalsuse kujundamise tööriist. Seda saab kasutada, et luua kujutelma ohutusest, millega kaasneb vaid petlik rahulolu. Loora Kaubi teos käsitleb seda, kuidas patriarhaalse süsteemi võimutsemine väljendub vägivaldse arhitektuuri kaudu. Kaubi etendab väändunud, sillapositsioonis vaataja poole kõndivat keha, mis viitab rõhumisele allumisest tingitud vaimsele kahjule. “Käsi ja meel järgivad kurja teed” loob pinnase, et mõtiskleda ebamugavuse ja vaenulikkuse üle koreograafia ning esemete abil. Kas välismaailm on see, mille eest end kaitsma peab, või peab kaitsma välist ka enda sisemaailma eest? Piirdeaed on materiaalne kehastus hirmust, mida tunnevad kõik, kes ei seisa turvaliselt võimuhierarhia tipus.

Neile, keda muidu kuulda ei võeta, võivad hääle anda lood. Loovestjat julgustatakse end kuuldavaks tegema ning tal on võimalus väljendada oma tõlgendusi näiliselt objektiivsetena. Oliver Wellmann’i looming tiirleb ümber müütiliste traditsioonide uurides neis peituvaid vastuolusid. Teos “Raunen (Põlengud)” pärineb käimasolevast performance’ite seeriast “Raunen” (saksa k. ‘tõe sosistamine’), kus sünged maapiirkondadest inspireeritud maailmad segunevad autofiktiivsete elementidega. Hein süttib sageli iseenesest ja tekitab suuri tulekahjusid. 

Veel üks suur lugu on müütiline rahvusnarratiiv, mis kõrgub kaljuna indiviidi kohal. Mattias Veller väljendab oma rahulolematust, et peab seda koos kõigi selle vasturääkivustega aktsepteerima. Üksinda on ta võimetu jäika rahvusmüüti pehmeks rääkima, seega otsustab ta rollid ümber pöörata. Installatsioonis “Eesel Eestis” näitab ta, millistel absurdsetel viisidel kollektiivset identiteeti kujundatakse. Teda huvitab, kuidas uskumine töötab ja kuidas kergeusklikke ninapidi vedada.

Teoseid näitusel “Kive pehmeks rääkida” võib vaadelda kui kunstnike tõlgendusi nende endi ja suurte väliste jõudude vahel valitsevatest pingetest. Olgu tegu nõustumise, talumise, protesti või domineerimisega – kõigis teostes ilmneb mingisugune veenmise element. Selle tõhusust ei saa aga kunagi ette teada.

​​Sophia Hallmann (s. 1995) elab ja töötab Berliinis, ta õpib Berliini Kunstiülikoolis skulptuuri ja installatsiooni. Tema tööde keskmes on erinevad vormi võtmise tehnikad ja valu valamise protsessid, kus mängib tähtsat rolli kunstilise objekti ja materjali vaheline seos. Sageli kutsuvad tema teosed esile pingestatust inimkeha suhtes, tulenevalt kasutatud või kujutatud esemete omadustest. Eesti Kunstiakadeemias veedetud Erasmus vahetusõpingutel osales Sophia Hallmann EKA Noore Skulptori Preemianäitusel 2023 ja võitis seal 3. koha. Lisaks on ta osalenud mitmetel grupinäitustel Berliinis ja pälvinud Tutsek Foundation Glass Class-i stipendiumi.

Oliver Wellmann (s. 1991) on Saksamaalt pärit kunstnik, kes elab ja töötab Berliinis. Wellmann õpib hetkel Berliinis UdK Vabade Kunstide Teaduskonnas, osakonnas Performance/Skulptuur. Tema kunstipraktika seob omavahel sisemisi allikaid välimistega või nendega, mis on mahajäetud. Tema tööde kujundid ringlevad selgelt maapiirkondade, folkloorsete traditsioonide ja vaimse võimestatuse, näiteks nõiduse ümber. Oliveri kunstiline uurimustöö nõiakunsti kohta kaasaegses kontekstis tõstatab küsimusi ühiskonnas, mis januneb tähenduse ja vaimsuse järele, kuid kus need mõlemad samaaegselt ka kaduvate nähtuste alla liigituvad.

Loora Kaubi (s. 1998) on Tallinnas töötav kunstnik. Ta on omandanud bakalaureusekraadi Eesti Kunstiakadeemia Vabade kunstide teaduskonnas. Ta on end täiendanud Viini Kunstiakadeemias ja Mexico City’s Casa Lü residentuuris. Kaubi praktika keerleb ümber (naise) keha ja sellesse puutuvate ühiskondlike ja sotsiaalsete suhete. Ekseldes päris ja väljamõeldu vahealal, keskendub ta oma töödes kõhedusttekitavatele, intensiivsetele tundmustele, mida stseeniloome kaudu etendada. Kaubi on pälvinud Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu Nädalapreemia ja 2023 aasta jaanuaris toimus tema isikunäitus “Inimene ei näe kunagi unes päikest” Uus Rada galeriis. Lisaks on Kaubi osalenud näituste ja performance’itega Tallinnas, Narvas, Haapsalus, Valgas, Viinis ning Mexico Citys.

Mattias Velleri (s. 1998) kunstipraktikas on läbivad teemad füüsiline töö ning inimese ja materjali suhted. Otsuste tegemisel on ta minimalistlik ja materjalis täpne, tihti kasutades aeganõudvaid käsitöölisi tehnikaid. Hetkel huvitub ta enim kollektiivsest teadvusest ja ajaloost. Teda on autasustatud Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu Nädalapreemiaga. Velleri tööd on olnud grupiprojektides ARS projektiruumis ja Uus Rada Galeriis (2023), EKA galeriis (2022) ja paarisnäitusel Lõputu elu galeriis (2021).

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, UdK Berlin, Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkond Eestis

Täname: Ulvar Kaubi, Saara Liis Jõerand, Elss Raidmets, Patrick Zavadskis, Mirje Veller, Riina Veller, Karl Linnasmägi (OÜ NovaElement), Valge Kuup OÜ

“Kaasaegne joonistamine: kujutlemine kihtides”
Triin Anijalg, Maria Hindreko, Sander Karjus, Kassandra Laur, Rebecca Norman, Helena Pass, Mia Rulli, Nana Schilf, Sirel Tammisto
Kuraator ja juhendaja: Britta Benno
23.05–17.06.2023
Avamine: 22.05 kell 17.00

Olete oodatud Britta Benno juhendatud joonistamise kursuse näituse “Kaasaegne joonistamine: kujutlemine kihtides” avamisele 22. mail kell 17.00 EKA Galeriis!

Joonistamise avatus ja liminaalsus – vaheseisund, lävel paiknemine – kannab endas muutumise, mitte-miski-olemuslikult-olemise ja hübridiseerumise tohutut potentsiaali. Saamine millekski või kellekski mõjub nagu voolamine või nagu kirjutamine: see on koht, mis vajab ühist konstrueerimist; see on aeg, mis ei jookse lineaarselt. Lõpliku valmisolemise asemel on saamine, materjalide ja žestide lõputu lahtirullumine, piiritu potentsiaal. Kunstitehnikatega töötamise  protsessid sarnanevad m/Maa(stiku) kihtide tekke kirjeldustega. Trükkides, maalides, joonistades ja installatsiooni ehitades lisanduvad alusele järjest uued kihid materjalide, värvide, (mõtte)liikumiste ja teiste kujutamisvahendite jälgedest. Trükkimise puhul loovad jälje ülekande eri meetodid ja mehhanismid. Otse lõuendile või paberile joonistades kasvatab uue jäljekihi pliiatsi või pintsli ots. Mõnel juhul võtame kihi aga hoopis ära – kustutades, veega maha pestes või kangast ribadeks käristades.[1]

Näitusel on eksponeeritud valikaine raames valminud tudengite teosed. Kursuse eesmärgiks oli kaasaegse joonistuskunsti kriitiline lahti või uusmõtestamine erinevate näidete vaatamise, tekstide lugemise ja eksperimentaalsete ülesannetega. Kihilise töömeetodi kasutamine rakendus osalejate kunstipraktikas: katsetuslike materjalide ning vormistuste kihiline kombineerimine joonistuskunstis.

Avatud kell 15—18

Maikuus on võimalik osa saada EKA vabade kunstide teaduskonna erialahindamistest: iga päev on galeriis eksponeeritud uus väljapanek üliõpilaste kursuselõpu töödega.
Näha saab kaasaegse kunsti, graafika, installatsiooni ja skulptuuri ning maali õppekavade töid. Esimesel vahetusel on lisaks näha ka disainiteaduskonna joonistuse kursus. Maratoni igal hommikul installeeritakse uus näitus, õhtul väljapanek taandub järgmise ees. Loodetavasti suudavad vaatajad noorte kunstnike tempoga sammu pidada.

AJAKAVA:

02.05. Maal, juhendajad Merike Estna, Alice Kask, Kristi Kongi, Holger Loodus
03.05. Fotograafia, juhendaja Madis Kurss
04.05. Anatoomiline joonistamine, juhendajad Maiu Rõõmus, Matti Pärk
05.05. Joonistamine, juhendaja Tõnis Saadoja
08.05. Joonistamine, juhendaja Ulvi Haagensen
9.05. Joonistamine, juhendaja Lilli-Krõõt Repnau
10.05. Abstraktne joonistamine, juhendaja Tõnis Saadoja
11.05. Graafika, juhendajad Charlotte Biszewski, Eve Kask, Rene Haljasmäe, Viktor Gurov
12.05. Graafika, juhendajad Kadi Kurema, Maria Erikson, Charlotte Biszewski, Britta Benno
15.05. Fotograafia, juhendajad Marge Monko, Paul Kuimet
16.—17.05. Stsenograafia, juhendajad Ene-Liis Semper ja Mark Raidpere
18.—19.05. Kaasaegne kunst, juhendajad Marge Monko, Kirke Kangro, Merike Estna, Taavi Talve, Anu Vahtra, John Grzinich, Paul Kuimet, Taavi Piibemann, Sirja-Liisa Eelma, Eve Kask, David K. Ross

EKA Galeriis esineb reedel, 14. aprillil kell 19.00, grupinäituse “Entroopia kadalipp” raames etenduskunstnik ja eksperimentaalmuusik Vaim Sarv (EE/USA),

Vaim kasutab oma häält ja elektroonikat, resoneerides näituse teemadega, mis keerlevad läänemaailma-järgse rahvuse mõistete poorsuse ümber. Teemaks identiteet ja selle kummitavad lood.

Sissepääs on tasuta!

„Entroopia kadalipp”
Zody Burke, Taylor “Tex” Tehan, Joonas Timmi, Lauri Raus
06.—28.04.2023
Avamine: 06.04, kell 18.00

Pole midagi müstilisemat televiisorist, mis mängib tühjas toas … äkitselt paljastab televisioon oma tõelise olemuse: ta on video teisest maailmast ega ole otseselt kellelegi suunatud, näidates ükskõikselt oma pilte, olles samas ükskõikne enda edastatud sõnumite vastu (väga hästi võib kujutleda teda töötamas ka pärast inimese kadumist siit maailmast).

— Jean Baudrillard, Ameerika

“Entroopia kadalipp” kutsub vaatajaid sisenema transmuteerunud ruumi. Näitust inspireerisid lapsepõlvega seotud, nostalgiast koormatud mälestused: suveõhtused seiklused lõbustusparkides ja maanteeäärsetes motellides.

Mängides selliste ruumide psühhogeograafiast tulenevate ootustega, juhatab näitus vaatajaid mõtisklema vastuolu üle, mis valitseb meie päritud maailma fantaasiate ja soojeneva planeedi tegelikkuse vahel.

Solastalgia on mõiste, mis kirjeldab keskkonnamuutustest põhjustatud emotsionaalset või eksistentsiaalset ärevust. Näitusel materialiseerub solastalgia narratiivi põimitud teoste ja artefaktidega. “Entroopia kadalipp” on meie kaasaegne apoloogia, mis kasutab arhitektuuri kui arhetüüpi ja uurib läänelikustumise järgseid arusaamisi rahvuslikust identiteedist ja selle kummitusliku ajaloo poorsust. Siin selgub, et antropotseeni tingimustes hägustuvad varasemalt tunnetatud piirid utoopia ja düstoopia kategooriate vahel.

Jätkates keskkonna ja arhitektuuriga transformatiivselt tegelevate teoste traditsiooni, nagu näiteks Gregori Schneideri “Totes Haus u r” ja Jonah Freemani “Hello Meth Lab in the Sun”, aga kuulatades ka Robert Ashley hiliskapitalistlikust melanhooliast kannustatud ooperikompositsioone, rullub “Entroopia kadalipp” lahti lineaarse arheoloogiliste väljakaevamiste rajana. See on narratiiv liikumisest ja kohatusest, mis lähtub arusaamisest, et nähtamatud ja emotsionaalsed kujutelmad saab tuua nähtavasse sfääri ja tekitada igatsuse, hirmu ja isegi kohutava õuduse tunnet.

Kommentaar kunstnikelt…

Maanteeäärne motell on Ameerika Ühendriikide mandrialal korduv tunnusjoon, mis on aga täiesti puudu Eestist. Seda nähakse kui iseenesestmõistetavat kohta, kus väikesed tragöödiad võivad aset leida. See on paik, mis hoolimata arvukusest mandri osariikides paistab nähtamatu välismaailmale ning tänu millele allasurutud emotsioonid kerkivad kergelt pinnale. Näitusega “Entroopia kadalipp” on meie eesmärk ebatavalises asupaigas tegeleda sürreaalsusega, mis hägustab mälu ja ajaloo kokkupuutepunkte ning luua kummituslik simulaakrum ruumist, mis eksisteerib erinevate kohtade vahel. Meie koostöö jaoks on oluline kultuuri poeetiline muundumine, mis leiab aset, kui maailma erinevates kohtades asuvad riigid peegeldavad ja mõjutavad üksteist.

Meie kontseptsioonile on omane arusaam, et Ameerika Ühendriigid eksisteerivad osaliselt meedia poolt alalhoitud fantaasiana. Kaks kunstnikku meie tiimist on pärit Ameerikast, kuid hoolimata sellest on meie kogemus oma koduriigist teistsugune, kui see Ameerika, mis asetseb kultuurilise status quo kujutelmades. Teised kaks kunstnikku meie tiimist on pärit Eestist ja on märkimisväärse osa oma ajast pühendanud Ameerika üle fantaseerimisele ning nende fantaasiate võrdelmisele faktidega. USA-ga ausalt tegelemine tähendab, et tuleb rinda pista kõikjal varitsevate varjudega, mis korraga seisavad vastu tõele ja domineerivad riigi emotsionaalses kartograafias, aga ka lõputu hulga populaarsete fantaasiatega, mis pakuvad alternatiivseid pilte sellele USA-le, nagu ta päriselt olemas on.

Zody Burke on Ameerika multidistsiplinaarne kunstnik, kes kritiseerib oma töödes hiliskapitalismi absurdsust ning sellest võrsuvaid mütoloogiaid ja arhetüüpe, jättes samal ajal ruumi ka vahepealsustele, et soodustada erinevaid koosolemise viise. Ta töötab muuhulgas skulptuuri, illustratsiooni ja heliga ning soovib oma loominguga näidata, et ühiskondlikud arusaamised identiteedist, sümboolikast, jõhkrusest ja hierarhiast võivad olla haprad ja meie enda kujundada, ent ometi vormivad need paradoksaalselt peaaegu kõiki meie elu tahke.

Taylor “Tex” Tehan on Ameerika Ühendriikidest pärit interdistsiplinaarne loomeinimene ja Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini magistriprogrammi üliõpilane. Ta töötab tekstiili, heli, metalli, puutöö ja filmiga ning tema loomingut kannustab Lääne-Ameerikaga seotud maastik, nostalgia, spekulatiivne tulevik, mütoloogia ja romantika. Tehan on varasemalt tegutsenud moevaldkonnas, töötades disainerina erinevate brändide jaoks ja teinud oma viimase praktika Louis Vuittoni meesteriiete disainitiimis Pariisis. Tema huvid kohtuvad moe, muusika, kaasaegse kunsti, filmi ja graafilise disaini kokkupuutepunktis, panustades neis rõhku just keskkonna-kogemuslikele teemadele.

Joonas Timmi on Eesti kunstnik ja disainer, kes uurib kaasaegse käsitöö identiteeti, kombineerides traditsioonilise puutöö tehnikaid VR-modelleerimise, 3d-printimise ja CNC-freesimisega. Üks tema viimastest teostes “Tõmme” oli 2022. aasta jaanuaris eksponeeritud Hobusepea galeriis näitusel “Teostamata olevik”. See installatsioon kombineeris looklevaid vineerist vorme tekstiiliga, luues alternatiiv-reaalsustest inspireeritud trooniliku struktuuri.

Lauri Raus on Eesti laulukirjutaja ja kitarrist, kes on enim tuntud oma töödega kaasaegse kantri ja shoegaze’i bändis Holy Motors. Ta tegeleb oma loomingus läänelike muusikatroopidega distantsilt, muutes oma tõlgenduse Americanast millekski peenetundeliselt erinevaks ja täiesti ainulaadseks. Rausi bändi esindab New Yorgi indie-plaadifirma Wharf Cat, mis on võimaldanud tal tuuritada USA-s ning lõhkuda, laiendada ja muuta oma suhet muusikalise traditsiooniga, mida ta kasutab oma loomingu alusena. Raus õpib Tallinna Ülikoolis antropoloogiat.

Ära ületa teise piire!
17.03-25.08.2023
EKA väligalerii, Kotzebue 1
Avamine: 17.03 kell 16.00 EKA fuajees 

Osalevad kunstnikud:
Kristiina Aarna, Karola Ainsar, Katharina Grepp, Kärt Heinvere, Annika Hint & Irmeli Terras, Maria Kapajeva, Sanna Kartau, Hanna Eliise Kask, Karis Kivi, Maria Izabella Lehtsaar, Annemarie Maasik, Marlene, Susanna Mildeberg, Katariin Mudist, Enn Nazarov, Liisa Niit, Katerina Rothberg, Pamela Samel, Tiina Sööt, Daria Titova, Kadi Viik, Laura Vilbiks

Feministeerium ja EKA Galerii kutsuvad: näituse „Ära ületa teise piire” avamine 17. märtsil kell 16.00 EKA fuajees!

72 protsenti tudengitest on vähemalt korra kogenud seksuaalset või soolist ahistamist ülikoolis, mis väljendub tavaliselt stereotüpiseerivates märkustes, seksuaalse alatooniga jutus, kahemõttelistes naljades või kohatult vahtimises.*

Igal inimesel on õigus otsustada oma keha puutumatuse üle ise. Kuidas enda piire kehtestatakse, sõltub palju kultuurilistest normidest ja seadustest. Seksuaalsuhted peavad põhinema kõikide osapoolte selgel nõusolekul. Vaba nõusolek tähendab seda, et seksuaalsuhtes olevad osapooled võivad igal hetkel otsustada, kas nad soovivad jätkata või tegevus peatada ja olla kindlad, et nende piire arvestatakse. Üksteisega arvestamine trotsib vägivalda ja ebavõrdsust loovaid stereotüüpe ja loob emotsionaalselt turvalise õhkkonna.

2017. aasta Istanbuli naistevastase vägivalla konventsioon, mille on teiste seas ratifitseerinud Eesti, näeb ette vägistamise definitsiooni muutmise karistusseadustikus selliseks, mis lähtuks nõusolekupõhisest seksuaalsuhtest kui normist, millest kõrvale kaldumine on vägistamine. Seaduse kõrval on oluline ühiskonnas ühiselt aru saada, et kõigil on õigus kehalisele ja vaimsele enesemääramisele. 

Näitusele valisime konkursile esitatud pildid, mis käsitlevad seksuaalse nõusoleku kultuuri põhitõdesid ja astuvad vastu stereotüüpse suhtumisega tekitatud probleemidele.

* 2020. aasta Eesti Üliõpilaskondade Liidu uuring „Sooline ja seksuaalne ahistamine Eesti kõrgkoolides“

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Active citizens fund

Teiselpool sinist sealpoolsust

Denisa Štefanigová koos Johanna Ruukholmi ja Marleen Suviga. Kuraator Yilin Ma. 

16.02–16.03.2023
Avamine 16.02, kell 17.00

Kultuuriajaloolane Astrida Neimanis kirjutab raamatus “Hüdrofeminism ehk veekoguks muutumisest”, kuidas meie ja teiste vaheline ruum on sama-aegselt nii, kauge kui eelajalooliste vete laotus, kui lähemal meie oma nahast. Štefanigová näitusel “Teiselpool sinist seapoolsust” sulavad inimesed hoovusteks, et siis teiste olevustega jagatud kehas ühes elada. 

Štefanigová praeguste tööde keskmes on voolav liikumine inim- ja mitte-inimsubjektide vahel, kus elusolendid pole teineteisest puutumata ega lahutatud. Nagu kõike hõlmav vesi, mis hoiab meid kehades ringlemise läbi lõpmatult kestvas saamise seisundis, immitsevad Štefanigová teosed “Teiselpool sinist sealpoolsust” endast välja uutele territooriumitele. Spetsiaalselt näituse jaoks loodud teoste kaudu, uurib “Teiselpool sinist sealpoolsust” võimalusi kokkuvoolamiseks ja ühtesulamiseks, tehes seda sarnaselt meie kehade soontes endasse suubuvale veele. 

Kui vaadata Štefanigová teoseid läbi sidususpuntkide, võib märgata nende välja joonistumist ja nende juurdumist – nii heas kui halvas – meie eraelusse. Neimanis on kirjutanud, kuidas: “Hoolimata sellest, et me oleme kõik veest tehtud, teineteisse nõrguvad ja voolavad kehad, paneme me vastu täielikule ühtesulamisele, ainelisele hävingule. Täpsemalt, me lükkame seda edasi kuniks “põrm saab põrmuks ja vesi veeks””. Tõestuse sellele väitele saab leida Štefanigová’ teostes, kus vesi, õhk ja meid siduv miski töötavad kehadevahelise suhtlusvahendina, ühendades vaatajaid ning hõlbustades kehalisusest teadlikuks saamist. Nõnda lähenedes tõusevad nähtavale nii olnud kui olev. Meie kehad hoiavad endas minevikku, kiikudes samaaegselt tuleviku äärel. Oleme keset kestvat endaks saamise seisundit, milles puudub taassünni naiivsus. 

Štefanigová lähenemises, mis esitab väljakutse inimliku ja mitte-inimliku piiridele – kõigele, mis hoiab neid kahte sfääri sotsiaalselt ja keskkondlikult lahus – on midagi kvääri. Nagu selle kohta on kirjutanud bell hooks: “Kväär ei tähista seda, kellega sa seksid. See võib küll olla osa sellest, kuid kväär tähistab seesmise mina vastaseisu ümbritsevaga ning tungi selles luua ja leida koht vestluseks,  edenemiseks ja armastuseks”

Štefanigová praktikas täidab vesi olulist rolli – alustades veest, millest koosneb akrüülvärvi keha, lõpetades vee enda kuivamisjälgedega lõuendil. Štefanigová ühe joone tehnika äratab maalides mingi niiske tõe – peegelduse, mis on lõpmatus liikumises. Asetades maalid teineteise kõrvale, loob Štefanigová laine, mis voogab läbi ruumi. 

Näitusel on eksponeeritud Denisa Štefanigová maalid ja installatsioonid koos Marleen Suvi skulptuuridedga. Näitust saadab piiratud tiraažiga kataloog, mis uurib näitust läbi kunstnik Denisa Štefanigová ja kuraator Yilin Ma dialoogi. Kataloogi on kujundanud Johanna Ruukholm. 

Denisa Štefanigová (s. 1995) on Tšehhi kunstnik, kes töötab peamiselt maali vallas. Ta kaitses hiljuti magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti õppekavas – bakalauresusekraadi Brno tehnikaülikooli vabade kunstide teaduskonnas, olles ennast lisaks täiustanud õpingutel Bilbaos aastal 2021. Štefanigová oli sel aastal üks 15 nominendist ülebaltikumilisele Young Painter Prize-ile. Tema viimasteks näitusepaikadeks on olnud MO muuseum Vilniuses, Hobusepea ja Hoib galeriid. Štefanigová teoseid võib leida nii KogArt-i kui SYNLAB-i kogudest. Sel aastal ootavad teda nii isikunäitused Tallinnas, Prahas kui grupinäitus Ungari kunstniku Asztrid Csatlosega Brnos. 

Marleen Suvi (s.1998) on kaitsenud bakalaureusekraad Eesti Kunstiakadeemia maali erialal ning on hetkel EKA magistrant kaasaegse kunsti õppekaval. Oma praktikas uurib Suvi inimkeha ja -hinge vastastikust põimumist. Parasjagu on tema käsitlevate ideede keskmes endaga kohtumise võimalikkus, vastuse leidmine küsimusele: “kuidas lasta lahti isekusest”, ning mida tähendab enda kujutamine seksuaalsel viisil.
Valdav enamus Suvi loomingust on autoportreed. Haikuloome puhul on kunstnik proovinud mõtestada tühje, teaduvustamatusest pinnale kerkinud, otsekui kellelegi teisele kuuluvaid fraseeringuid. Peamisteks materjalideks, millega kunstnik töötab, on õlivärv, lõuend ja klaas. Tema hiljutistest näitusteks vääriksid välja toomist “Külaline” (Hobusepea galerii, 2022) ning “Et keha ei unustaks” (Vent Space, 2021).

Johanna Ruukholm (s. 1996) on graafiline disainer ja kunstnik, disainistuudio Jojo&me liige. Ruukholmi haardeulatus graafilise disaini vallas on lai, ulatudes veebilehtedest illustratsioonideni ning ta naudib väga lugude jutustamist läbi erksate ja mõistatuslike tegelaste ja maailmate. Peale igapäevase töö arvuti ja joonistusvahenditega, loob Ruukholm keeramilisi skulptuure ja tarbekunsti Nestworkersi brändi alt. Ta on samuti üks Tallinnas toimuvate peoürituste sarja “HoneyCombat” loojaid.

Yilin Ma (s. 1995) on Helsingis baseeruv kuraator ja kirjutaja, kes töötab kirjanduse ja visuaalkultuuri lõikepunktides, fookuspunktiga Ida-Aasia kväär diasporaa narratiividel ja kväär-feministlikel mõistmisviisidel lüürilise ja materjaalse lõikepunktides. Praegusel hetkel on ta omandamas magistrikraadi näituse-uuringutes Helsingi kunstiülikoolis. 

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstiakadeemia

Näituse avamisjoogid pakub Punch