Mart Kalmu kõne EKA uue maja avaaktusel

Foto: Anna Aurelia Minev/ERR

104. õppeaastat alustab kunstiakadeemia oma uues majas. See on erakordne ja pidulik päev, sest on täitunud põlvkondade unistus. Mitte ainult kunsti-, arhitektuuri- ja disainiinimeste põlvkondade, vaid kõigi haritud eestimaalaste unistus, kes on tahtnud, et nende riik oleks täisväärtuslik, mis tähendab korras majanduse ja kindla riigikaitse kõrval õitsvat kultuuri, sest ilma kunsti ja selle järelkasvu kvaliteetse taastootmiseta ei saa hakkama ei majandus, riigikaitse ega ükski muu valdkond. Seda sündmust on pikalt oodanud rahvusvaheline kunstiüldsus.

Eesti Kunstiseltsi Kunsttööstuskool avati Pikal tänaval Kanuti gildi majas 30. oktoobril 1914. Seetõttu on EKA tänastest Tallinna ülikoolidest vanim, sest muude valdkondade koolide asutamiseni jõudsid eestlased alles 1918, pärast Tsaari-Venemaa kokkukukkumist. Tänu tsaaririigi lõpule oli tühjaks jäänud tütarlaste gümnaasiumi hoone Tartu maanteel, kuhu kunstikool kolis 1917 ja jäi ligi sajandiks. Kooli 20 esimest aastat juhtinud Voldemar Päts oli kindlalt eestimeelne tegelane, kes pakkus 1918 kooli kojamehe korteris peavarju salajasele Päästekomiteele, st oma vennale Konstantin Pätsile, Jüri Vilmsile ja Konstantin Konikule, kes valmistasid seal ette iseseisvuse väljakuulutamist 24. veebruaril. Äsjatekkinud Eesti vabariik mõistis kunsttööstuse, tänapäeva keeli disaini, olulisust uue riigi ja tema Venemaa turust lahtirakendatud majanduse jaoks ning ehitas koolile kohe kaks korrust peale, mis, arvestades toonast vaesust, oli väga suur riiklik investeering. Kunsttööstuskooli kujundasid Peterburis Stieglitzi koolis 20. sajandi algul õppinud eestlased ja vene emigrandid, kunstilises mõttes oli see alalhoidlik kool, kuid andis meeletu panuse eesti kultuuri ja majandusse. Kuna tegu oli keskastme kooliga, siis sageli jätkati Tartus kõrgemas kunstikoolis Pallas, nagu tegi usin õppur Eduard Wiiralt, kellest hiljem sai Pallase I lennu vilistlane. Kunsttööstuskooli vilistlased asutasid arvukalt naha- ja keraamikatöökodasid, jaekaubanduse teisenemine pakitud toodete müümiseks andis ohtralt tööd tarbegraafikutele, õmblustöökojad arenesid moeateljeedeks, teatrilavadele ilmusid professionaalsed dekoratsioonid, kool toitis Tavasti ja Langebrauni ettevõtteid, Lorupi pärast avati klaasi eriala, kodukaunistamiskampaania tingis sisekujunduse ja aiaarhitektuuri erialade sünni. Ilma kunsttööstuskoolist tulnud oskustöölisteta ja hiljem ERKIst tulnud kujundajate ja disaineriteta poleks Eesti NSVs saanud sündida Lindat ja Kommunaari, Estoplasti ja Tarbeklaasi, Standardi ja Juveelitehast, ARSi ja UKUt, Maratit ja Sangarit, rääkimata Tallinna Moemajast või Suvast. Neist ühe vähesena on tänases Eestis oluline tegija Baltika, mille Montoni kaubamärgi peadisainer Piret Puppart valiti mõned aastad tagasi moedisaini osakonna juhatajaks ja EKA noorimaks professoriks. Nagu teisedki Eesti ülikoolid ootame me eesti majanduse kosumist, allhanke faasist väljajõudmist, et teadmussiirde abil rakenduks seal meie antud hariduse tegelik potentsiaal. Tekstiilitööstuse jääkide taaskasutust uurinud moekunstnikust ettevõtja Reet Aus kaitses 2011. aastal esimesena loomedoktorit näidates EKAt kaasaegse maailma akuutsete probleemide lahendamise eesliinil. Kuna suureks esemete tootmiseks Eestis enam ei lähe, see on läbitud etapp, siis oleme oma disaini teaduskonna õppekavasid arendamas visuaalse kommunikatsiooni, interaktsioonidisaini ja digitoote suunas, mis üksiti on väga populaarsed sisseastujate seas.

1938 sündis kooli juurde kõrgkooli osa, mis pani koheselt plaanima uue koolimaja ehitamist. Igal osakonnal paluti oma ruumivajadused esitada, täpselt nii nagu olen ise pidanud alates 1990ndatest korduvalt koostama kunstiteaduse eriala kohta. Riigi Kõrgema Kunstikooli teke arendas välja kujutava kunsti erialad, kus patuga pooleks said juba nõukogude võimu käest esimesed diplomid Evald Okas, Alo Hoidre jt. Kunstikõrghariduses Tallinna ja Tartu vahelise vihase rivaalitsemise lõpetas Pallase riismeist tõusnud Tartu Riikliku Kunstiinstituudi liitmine 1950. aastal Tallinna Tarbekunstiinstituudiga, millest sündis Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut ehk ERKI. Oma osa selles Tartut kunstilinnana hävitavas loos oli tõsiasjal, et Pallase hooned olid sõjas hävinud, Tallinna pommitamisel aga meie koolimaja terveks jäänud. Suurtest pallaslastest tuli Tartust Tallinnasse professoriks ainult Võerahansu, kuid enamasti täitsid kateedreid pikkadeks aastateks Jaroslavlis olnud kunstnikud ja venemaaeestlased, kelle arusaamad kunsti arenguga kaasas käia ei suutnud. Seega tekkis 1960. aastatel üliõpilaste alternatiivne kunstipraktika rühmituste ANK’64 ja SOUP 69 näol. Sulaajal rektoriks määratud skulptor Jaan Vares, täna saanuks ta 91-aastaseks, oli tõeline köielkõndija, kes püüdis üliõpilastele anda loomingulist vabadust ja samas rahustada kateedrites vanakesi, keda tal läks vaja partei ja valitsuse juures uue koolimaja ehitust välja kaubeldes. 1960.-70. aastatel ehitati vana koolimaja modernistlikult ümber ja tublisti suuremaks. Materjalid olid kehvad, limiiti ei jätkunud jne, kuid nii lihtsalt ja odavalt ehitatud majas võisid tudengid vabalt möllata ja ERKI peod olid legendaarsed. Vabade kunstide jõuline uuenemine leidis aset 1990. aastate lõpul rektor Ando Keskküla ajal, mil hakati viljelema digitaalset kunsti, sest on tänaseks arenenud uusmeedia osakond, ja tekkis fotograafia eriala. Veel enne eriala teket juhatas fotolaborit Peeter Linnap, kes pilgates eesti kunstis senitehtut uuendas ära kogu kunstivälja. Kui sajandi alguses EKAst tulnud kunsti sotsiaalkriitilisus ehmatas avalikkuse kunsti juurest ära, siis nüüd ollakse tagasi värvide pillerkaarel, mis ei suuda mahutada end raamitud lõuendile ja haarab kogu ruumi. Ent ka poliitilisus pole kuhugi kadunud, dekaan Kirke Kangro andis äsjaavatud Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaalile, mille kavandasid meie arhitektuuriteaduskonna vilistlased ja õppejõud, oma skulpturaalse mesilassülemiga väga mõjusa nüansi.

Arhitekte on EKAs õpetatud 1950. aastast. Kohe pärast sõda oli alustanud arhitektide ettevalmistamist TPI, kuid loobus ettetulnud raskuste tõttu peagi. Arhitektiõppe päästmise hind ERKIle oli sisekujunduse ning aia- ja pargikujunduse erialade sulgemine. Sisearhitektuuri eriala taasavati 1959 ja kuna nad Tartu maanteele ei mahtunud, siis hakati sisuliselt omavahenditest ja tudengite tööjõuga rajama Suur-Kloostri tänava ruume, kust nüüd oli raske lahkuda.

Suur-Kloostri õppehoone uuem, 2007 aastal renoveeritud tiib mahutas EKA kunstikultuuriteaduskonna, mis noorimana oli sündinud koos Eesti uue iseseisvusega. Rektor Kangilaski eestvõttel avati 1992 kunstiteaduse eriala teadmisega, et see ei võta üldse ruumi, kuna nad kasutavad kunstnike loengute järel tühjaks jäävaid auditooriume ja raamatukogu. Nüüd on selles olukorras Avatud akadeemia, kes tänuväärselt ehitab silda kunstihuvilisteni väljaspool akadeemilist maailma.

Paljukihilises Tartu maantee õppehoones oli kogu aeg tunne, et seda saaks veel kasvatada. Vabaks laulmise aegu arutas rektor Kangilaski noore õppejõu Andres Alveriga esimesi kõrgusesse pürgivaid lahendusi. Visionäärist rektor Keskküla vaimustus aga uute kohtade otsimisest ja Patarei vanglat kaaluti tõsiselt. Osale meeldis ruumide alternatiivsus, teiste jaoks oli aura halb. Asja pani paika, et sinna ehitades oleks maja ülalpidamiskulud söönud ära kogu eelarve. Poliitikast kooli juhtima tulnud endine tekstiiliprofessor Signe Kivi otsis ka uusi kohti ja nii Suvas kui uues Raadiomajas nähti teatud perspektiivi.

Ometi tundus neil mullirikka äri aastail, et oma krunt on kõige kindlam. Sinna 2008 toimunud arhitektuurivõistlusele, kus lähteülesanne polnud veel korralikult tihkeks mõeldud, laekus üle maailma pea sada projekti. Noorte taani arhitektuuribüroode Sea ja Effekt lahendus nägi ette põnevalt spiraalse ruumistruktuuriga torni. Täpselt nagu mõni aasta varasemal Eesti Rahva Muuseumi konkursil eelistas žürii julgelt eksperimentaalset kavandit kogenematutelt arhitektidelt. Ent kui ERMi puhul oli poliitiline tahe eriline lahendus järgi aidata, siis EKA puhul seda ei jätkunud. Vaadates siugjaile bürootornidele alternatiivi pakkuda püüdvat EKA projekti, tundus see kunstile liiga palju neoliberaalide jaoks, kes toona ei häbenenud kunsti muidusööjaks nimetada. Vaatamata rektor Kivi tohututele püüdlustele oli riigi toetus kõikuv. Üksvahe nõudis ministeerium osa korruseid Tallinna ülikooli Balti Filmi- ja Meediakoolile, mis ju sisu poolest võinuks ka meie teaduskond olla, kuid ehitas siis neile meie vilistlastest Salto arhitektide projekti järgi Peda õuele suurepärase hoone. Žürii oli valinud meie konkursil võitjaks detailplaneeringu muutmist nõudva töö, mis koheselt raskendas euroraha kulutamise ranges graafikus püsimist. Muinsuskaitse nõudis ulatuslikke arheoloogilisi väljakaevamisi ja et nendega mitte graafikule jalgu jääda, kolis kool valitsuse selle hetke rahastuslubadust uskudes rendipindale ja lammutas 2010 oma vana maja. Üliõpilaste meelest loobuti vanast majast liiga kergekäeliselt ja kui veel esitati uuest projektist tavabürootorniks nuditud säästuvariant, siis ärritusid nad päriselt. Ehkki uus torniga detailplaneering võttis kõrvalmajadelt vähem valgust kui võistlusaegne, ei soostunud üks keerutav naaber ühelegi kompromissile minemast. Ta esitas kohtule mõnikümmend rohkem või vähem otsitud nõuet, millest ükski ei osutunud edukaks. Kuipalju ta oma teise naabri huve teeniva käitumisega kompromiteeris kogu oma paljukannatanud eakate põlvkonda ja seni märtrioreooliga ümbritsetutud eestiaegseid maju tagasi saanud inimesi, jääb tema südametunnistusele. Kui jaanuaris 2012 SA Archimedes otsustas tühistada varasema EKA rahastamise otsuse ja nõuda EKAlt tagasi seni kulutatu, siis tundus, et siin maailmas õiglusel kohta ei ole. Kui nüüd tagasi mõelda kõigi nende poliitikute, ametnike ja ajakirjanike peale, kes toona EKAt tümitasid, siis kas nad ikka said aru, kui inetutes skeemides nad osalesid?

EKAt mitteusaldanud haridusministeerium määras meid kantseldama Riigi Kinnisvara, kelle abil võeti suund kooli arendamisele Suvas, kus tekstiili eriala üliõpilased ikka praktikal käinud ja vilistlased tööl. Haridus- ja teadusminister Aaviksoo ettepanekul lülitas rahandusminister Ligi aastal 2014 EKA ehitamise riigieelarvesse ja rektor Kivi võis lahkuda olles kindlustanud uue maja kerkimise. RKASi poolt müüdi EKA kinnisvara, Tartu maantee krundi sai seda ammunoolinud naaber ja sama raha eest osteti Suva krunt koos tehasehoonetega. Meie ruumivajaduseks oli määratud kutsekoolide alusel 10 m2 üliõpilase kohta, mis on umbes pool kunstikoolide tavalisest Euroopas ja oluliselt vähem viimastest kerkinud koolidest. Kuna riigi poolt määratud mahu ülempiir oli selline, nagu ta oli, tuli meil üks nõukogudeaegne tiib õhemaks teha, nagu näha õuel tühjast betoonsõrestikust. Nii oli neoliberaalne Eesti kunstiharidusele koha kätte näidanud, aga hea, et ta selle üldse alles jättis.

Ostetud sukavabrik koosnes eesti arhitektuuriajaloos väljapaistvat kohta omavast 1920. aastate lõpu juba funktsionalistlikust, kuid ekspressionistliku puudutusega teravnurksest Rauaniidi hoonest, mille oli kavandanud klassik Eugen Habermann. Tema loometeel on Riigikoguhoone ja Urla maja vahel Rauaniit oluline tähis. Kaks ülejäänud nõukogudeaegset tiiba pole muinsuskaitse all, kuid on oma ajastu tunnismeestena väga markantsed ja õnneks pole neid lootusetult ajaloovabaks klanitud.

Arusaadavalt oli paljudel vilistlastel nutt kurgus, kui kool pidi asukohta muutma. Arhitektuuriuurijana mõtlen, et ei riik ega linn tohtinuks lubada EKA lahkumist sealt kaubamaja kõrvalt, sest see vaesestas pealinna ajaloolist keskust päris oluliselt. Linnaehituse algtõed ütlevad, et urbaanse vitaalsuse saavutamiseks tuleb segada erinevad funktsioonid, kultuuri ja äri. Kunstikool oma kirjude ja sulelistega on iga ärikeskuse atraktiivsust, loe tulusust oluliselt kasvatav kirss tordil.

Ajalooliselt on kunstiakadeemiad paiknenud kuningalosside läheduses, École des beaux-arts üle Seine’i Louvre’i vastas, Peterburis pole see Talvepaleest mitte kaugel Neva vastaskaldal, nii ka Stockholmis ja Kopenhaagenis. Siin Kalamaja veerul olemegi ühena vähestest silmsidemes Stenbocki majaga ja vaid mõnisada meetrit on meist Kultuurikatel, kust sobis Euroopa Liitu juhtida. Oleme osa Tallinna teisenevast kultuurigeograafiast.

Olen kuulnud muremõtteid, kas vana tehas on ikka väärikas koht koolile. Muidugi pole sukavabrik sammastega palee nagu vanadel akadeemiatel, aga siin võib süüdistada vaid eesti rahvast, kes oma riigi tegemisega nii hilja peale jäi. Postindustriaalsetes ühiskondades on nii paljud kunstikoolid kolinud endistesse tehastesse, et see on lausa tavapraktika. Tööstusarhitektuuri avarad ruumid ei ahista ja võimaldavad väga erinevaid loometegevusi

Kalamaja on gentrifikeerunud alates eelmise sajandi lõpust ja sel läheb nii hästi, et EKAt siia otseselt vaja pole. Kalamaja üürihinnad ongi meie inimeste jaoks liiga kõrged, mistõttu hakatakse kooli tulema pigem Koplist või siis kaugemalt rongiga. Teistpidi tunneme end siin hästi, sest meid ootab toetav kogukond, linnajao nägu nii tööandjate kui elanikena määravas loovklassis on vilistlastel oluline osa mängida. Meid tervitavad uued näitusekohad ja teatrisaalid, järjest avanevad disainipoed. Kui Tartu maantee äärsete tornide 1990ndate pintsaklipslaste väärtushierarhias polnud kunst kuigi kõrgel kohal, siis Kalamaja hipsterid suhtuvad märksa soosivamalt. Meil jätkub seda, millega omalt poolt Kalamaja elu rikastada ja hea naaber olla.

2014. aasta avaliku arhitektuurivõistluse võitsid meie vilistlased Koit Ojaliiv, Joel Kopli ja Juhan Rohtla ning filosoof Eik Herman KUU arhitektidest, kes pakkusid enim olemasolevasse hoonestusse sulanduva projekti. Selles oli kõige vähem efekti ja kõige rohkem pieteeditunnet olemasoleva vastu. See sobis muinsuskaitsjate ja restaureerijate koolitajale, kuid mitte ainult sellele erialale, ka tänapäeva noored loojad võiksid kihistusterikkas arhitektuuris tajuda, et alati ei pea jalgratast leiutama ja nemad saavad olema vaid järgmine põlvkond eelmiste järel.

Ehkki lahenduse headus pole veel õppetöös kinnitust saanud, siis arhitektide kontseptsioon maja eriaegseid ehitusosi läbivast vereringest töötab uue koolimaja ühe peaeesmärgi – kooli kokkuliitmise – kasuks. Uue maja olulisemaid võite on kogu kooli tagasi kokku kolimine, et taastuks see erialade vaheline sünergia, mis oli juba kunsttööstuskoolis ja ERKIs. EKAlased on olnud imetlusväärsed, nii vapralt on nad üle elanud teaduskondade sunnitud lahuspaiknemise ja pole lasknud langeda võitlusvaimul, oma kooli tundel. Olge te tänatud selle eest!

Uus maja on tihke. Oleme kaasa võtnud palju väärtuslikku vanast – eesti ajal Leipzigist ostetud kõrgtrükipress töötab ikka ja fotograafid pole unustanud filmi ning ilmutamist, ent siia lisandub hulganisti uut tehnoloogiat, mis tähendab, et erialade töökodadel tuleb senisest palju enam osaleda ruumide ristkasutuses. See vastab täpselt üliõpilaste huvidele, kes on alati tahtnud proovida seda, mida kõrvalosakonnas tehakse. Logistika korraldus muutub küll nõudlikumaks, kuid usun, et see tasub ära. Selline maja aitab meil kaasajastada õppetööd ja viia see tihedamalt kokku kaasaegse ühiskonna ning majanduse vajadustega.

Ehkki uues majal on igal oma koht, ei tohi me neisse takerduda. Maja on projekteeritud nii, et vastavalt vajaduste muutumisele on võimalik seinu nihutada. Juba praegugi ei vasta järjest uuenenud kool enam täpselt sellele, nagu projekteerijaile algul öeldi. Tehnoloogia on tohutult kiiresti arenenud, lähteülesandes polnud virtuaalreaalsuse laborit ja nüüd on see reaalsus. Mitmele erialale vajalik robotkäpp, ilma milleta enam hakkama ei saa, siia majja ei mahu, mistõttu asusime juba kampust laiendama ja ostsime vastasasuva lagunenud majaga krundi Kotzebue 10, kuhu plaanime peagi tänu Haridus- ja teadusministeeriumi toetavale suhtumisele, olge te tänatud, hädavajalikku täiendavat õppehoonet ehitama hakata. Tore oleks, kui suudaksime koostöös linnaga rajada Kotzebue ja Põhja puiestee praeguse üsna haleda hoonestuse asemel kogukonnale suunatud loometegevuste maja. Kui praegu on uues majas linnarahavale avatud galerii ja raamatukogu, siis selle loomemaja kaudu saaksime kunstide tervendava mõjuga ühiskonnale palju kaasavama sõbrakäe ulatada.

Uus maja loob head võimalused jätkuvaks rahvusvahelistumiseks. Ühtepidi tajume oma vastutust eestikeelse kunstihariduse andjana, teistpidi soovime olla lõimunud kaasaegsesse maailma kunstiellu. Ehkki EKA on olnud usinaim Erasmuse vahetusprogrammi kasutaja, on meil ruumi veel ingliskeelsete õppekavade arendamisel magistriõppes. Mitme eriala avalike loengute sarjad on EKAsse toonud muljetavaldava galerii tegijaid kõikjalt, sest on tähtis, et kvaliteetne kunstiharidus sünnib meil siin Tallinnas ja välismaale on mõtet minna alles siis, kui sa juba tead, mida otsid.

Uue majas hakkab õppima üle 1100 üliõpilase 38 õppekaval. Üliõpilaste arv on meil pikalt stabiilne püsinud, sest ka buumiaastal polnud seal õhku sees. Konkursid õppekohtadele pole enam nii ulmelised kui ERKIsse, kuid ka mitte väiksed. Noori jagub nii vabadesse kunstidesse, kust helge tulevik koidab vaid üksikuile, kui praktilisematele erialadele. Ent kõige hoogsamalt kasvab konkurss võõrkeelsetele õppekavadele, kuhu tullakse kõikjalt maailmast.

EKA uue maja valmimise okkaline tee on jõudnud finaali, tänu rahastajate, projekteerijate, ehitajate ja kõigi teiste kaasaaidanute tänuväärselt tublile tööle on uus maja valmis, ainult sättimist veel jätkub. Võib-olla ei ole me alati osanud teha kõige targemaid otsuseid ja meid ei ole soosinud tähtede seis, kuid nüüd on kõigi siinviibijate ja paljude teiste abiga raskustest üle saadud, mille eest teile suur tänu. Kuratooriumi algatatud EKA oma seadus, mis loodetavasti saab peagi vastuvõetud, annab koolile märksa tugevama aluse. EKA, mis vahepeal tõusis QS maailma tippülikoolide edetabelisse kunsti- ja disainikoolide kategoorias, jaksab nüüd uute kunstnike arhitektide, disainerite, kunstiteadlaste, muinsuskaitsjate ja kunstiõpetajate ettevalmistamisel uue hooga. Ehk nagu ütles meie vilistlane Heinz Valk: „Ükskord me võidame niikuinii!“.

Jaga sõpradega:

Postitas Kunstiakadeemia
Viimati muudetud

Uus maja