MIX!? Naha- ja tekstiilidisaini tudengite näitus.

Lea Heinoja loodud Antiik-Roomalikud sandaalid. Foto Kerly Ritval

Alles hiljuti oli Eesti Kunstiakadeemia seintele siia-sinna kiplelikult[1] valge kriidiga kriibatud tekst: EESTI KÄSITÖÖ AKADEEMIA. Selline algeline grafiti meie kooli seinal tõi muige suule, sest tõesti, kooli B -korpuses jalutades jääb mulje, nagu oleks sattunud keskaegsesse tsunfti. Hoogsalt käivad potikedrad, trükipressi alt tulevad värsked tõmmised, raamatuid köidetakse nahkkaante vahele ning all korrusel valmivad alasi välkudes erinevad sepised. Seetõttu on EESTI KÄSITÖÖ AKADEEMIA igati õigustatud irooniline hellitusnimi.

 

Külastasin Vent Space galeriis näitust “Mix”, mis oli koostatud kahe tekstiili- ja kuue aksessuaaritudengi poolt. Pealkiri kandis endas kahte tähendust. Esimene neist viitas sellele, et külastajad küsiksid küsimusi autorite käest. Seetõttu ei olnud saadaval mitte ühtegi seletavat teksti. Nimi viitas ka Mix’ile kui segule. Kokku olid tulnud erineva taustaga loojad, kes esitlesid juba eelnevalt valminud teoseid.

 

Näituse saali siseneja kohtus esmalt valge kangaga, mille peal hõljusid kerged varjud. Teisel pool kangast oli eksponeeritud aksessuaarid, rippudes traatvõredelt laest alla. Esemed moodustasid kangale huvitavaid varje. Eva Tarni valmistatud mustad sandaalid sirutasid oma jalgu kui ämblik võrgul ning käsitsi õmmeldud nahkkindad justkui ronisid mööda traatvõrku üles. Kõik aksessuaarid olid esitatud ühes rodus, otsa seinal rippus Merili Põllu roosa-sinine kangas ning nurga taha jäi Kille-Ingeri Liivaoja kanga installatsioon. Taustahelina võis kuulda tehasliku kangastelgede häält.

 

Liivaoja installatsioon koosnes ühest suuremast kangast ning selle ees rippuvatest väikestest kangatükkidest. Suur kangas oli valminud mehaanilistel kangastelgedel kolme minutiga, seevastu väiksed võtsid aega kuni 15 tundi. Suur kangas võlus oma pehmuse ja õhulisusega, Liivaoja oli suutnud luua karmidest materjalidest, nagu takunöör ja puuvill, väga pehme ja õhulise koosluse. Tekkis paratamatu tahtmine, end selle sisse rullida. Väikeste kangaste ilu peitus detailides. Jutu käigus tuli välja, et selliseid peeneid mustreid ei saagi tehase tingimustes kududa. Mis omakorda pani mind mõtlema selle üle, kui sügavalt on tänapäeva mood seotud tehaste tingimustega. Milleks tuleb tänapäeva digimaailmas oma õpipoisi aastad kangastelgede kohal veeta? Mulle seletati, et selline käsitöölise oskus annab parema kangatunnetuse ning teadmiste pagasi, mis on suureks eeliseks tekstiilidisaini maailmas.

 

Aksessuaaritudengid esitlesid kotte, kindaid, jalanõusid ja köidetud raamatuid. Käsitsi õmmeldud nahkkinnastes oli vastupandamatut õrnus, jalanõudes aga mängulisust. Lea Heinoja loodud sandaali paaris oli  näiteks hästi tabatud Antiik-Rooma tunnetust. Silm jäi pidama ka käsitsi köidetud raamatutel. Tudengitel oli olnud ülesandeks köita Peep Ilmeti luulekogu. Raamatuköitmise üks ilus osa on lugemise protsess. Köitja peab raamatu läbi lugema ja seda tunnetama, et leida just õige disain. Huvitav oli näha, kuidas üks ja sama raamat võib saada täiesti erinevad ilmed. Iga köide oli segu kunstniku enda sisemaailmast ning Ilmeti luulest. Raamatuköitmine on traditsioon, mida tänapäeval enam väga vaja ei ole. Raamatud saavad oma köite trükikodades ning käsitsi köitmine on pigem niššikaup. Kuid nahatudengid seletasid, et köiteprotsess on keeruline ning arendab disainerite tehnilisi oskusi.

 

See näitus tõstatas minu jaoks kolm suuremat ideed. Esiteks, võiks rohkem olla tarbekunsti näituseid, et tuua inimesteni teadmine, et kunst ei seisne ainult “kaunistes kunstides”, vaid kunsti ilu võib olla ka milleski, mida me inimestena igapäevaselt kasutame. Läbi isikupäraste tarbeesemete saame oma igapäeva elu ilusamaks ja omapärasemaks muuta. Teiseks jõudis minuni mõistmine, mida tähendab valge kriidiga kriibatud EESTI KÄSITÖÖ AKADEEMIA meie kooli seintel ja arusaamise, et neid tunde kangastelgede ja köiteraamide taga on vaja, et saavutada kontakt materjali ja töömeetoditega. Viimaseks peab tunnistama, et näituseavamine ilma saatetekstita oli hea idee. Tõesti! Minge küsige kunstnikelt mõni küsimus, kas või lihtsalt – MIKS?

 

 

 

[1] Ülo Kiple (1962-1989) oli üks Eesti esimesi grafiti kirjutajaid. Art Leete kutsus grafiti kirjutisi kriipamiseks. http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/cf/lipitud/Kriipamisest.htm (19.02.2020)

Kille-Ingeri Liivoja installatsioon kangastest. Foto: K.Ritval

Jaga sõpradega:

Postitas Kerly Ritval
Viimati muudetud

Vent Space blogi