Olesja Katšanovskaja-Mündi näitus “Alienation”

Veebruari esimeses pooles oli Vent Space’is üleval Olesja Katšanovskaja-Mündi installatiivne näitus „Alienation“, eestipäraselt „Võõrandumine“. Kui muidu ei ole näituste ja teoste pealkirjade tõlkimine hea tava, siis sel juhul avab ta konteksti veelgi selgesõnalisemalt. Esialgu kohaspetsiifilisena mõjuv installatsioon sobitub aga igale poole, kus on probleeme vähemuste sobitumisega ühiskonnamudelitesse.

Olesja Katšanovskaja-Münd on kunstnik, kellel on restauraatori taust. Ta on õppinud nii EKAs, Tartu Ülikoolis kui ka Peterburis Repinis. Katšanovskaja on varasemas intervjuus[1] nentinud, et oma teostes eksperimenteerib ta restaureerimise tööriistakasti ja kaasaegse kunsti vahel. Aga kuidas see tema teoses väljendub? Kaasatud teemad keerlevad ümber migratsiooniprobleemide, Eesti kontekstis tähendab see halli passi taotlemist, integreerumisprobleemidest tulenevat tööpuudust (Katšanovskaja jaoks eriti kunstivaldkonnas!) ja üldist väljaarvamist ühiskonna poolt. Sellest loetelust õhkub traagikat. Vent Space’is Katšanovskaja seda küll väljendab, aga on loonud ikkagi visuaalsele elamusele, mitte niivõrd kontseptsioonile tugineva näituse.

Kõige keerulisem on mõista, kas kogu ruumis eksponeeritu on üks installatiivne tervikteos või võib seda vaadata osadena. Otsustasin vaadata osadena. Kõige olulisema ja löövaimana mõjub videoteos, millega Katšanovskaja osales 2018. aastal ka Širajevo biennaalil. See kujutab performatiivses võtmes tulnukate ehk võõramaalaste saabumist, nende kohtumist maalastega. Tuleb mainida, et esmajoones on Katšanovskaja jaoks tulnukad (aliens) Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega endistesse liidu riikidesse elama jäänud vene päritolu inimesed. Probleem on aktuaalne just Eestis, Lätis, Leedus. 1990. aastatel valmistas see suurt segadust – keerulised halli passi taotlemise protseduurid ning nõukaaja mõjudest tulenevad probleemid panid aluse integratsiooni valudele. Üks asi on tunda end ise mingites olukordades tulnukana, olla ühiskonna poolt passiivselt marginaliseeritud. Teine asi on teada, et kuulud gruppi, mida ei võeta omaks. Ja siis kuidagi selle blokeeringu vastu võitlust pidada. Nii on aga trots kerge tekkima, sest igaüks soovib endale kohta leida, hoolimata, mis värvi passiga on tegu.  Tänasel päeval peame mingil määral kõik olelusvõitlust, mis küll eri moel väljendub. Mõni kohtab seda just tööpõllul – ideaalseid töökohti ei leidugi kõigile. Eriti, kui tegutsed kunsti- või laiemalt kultuuriväljal. Vahel on tunne, et esmalt pead üldse iseendale kinnitama, et su töö ja toimetamised on vajalikud. Aga kuidas neist loetletud kompleksidest üle saada veel teadmisega, et kuulud marginaliseeritud ühiskonnagruppi?

Katšanovskaja-Münd täitis ühe Vent Space’i seina paberil mustvalgete fotodega, mille juurde on lisatud paragrahvid. Toon näite: „§9 Ma elan, aga ma ei näe. Ma hingan, aga ma ei tunne oma kohalolekut. Ma karjun, aga häält ei tule. Ma liigun, aga ei jäta jälgi ega liigu kuhugi. Kõik on udune, ma kuulen hingamist, aga sellele ei piisa õhku.“ Kui jätta Katšanovskaja-Mündi kontekst sisse lülitamata, tuleb pähe assotsiatsioon Eva Mustoneni ruumiinstallatsiooniga „Sisse, sisse – uks on lahti“ näitusel KUMUs. Mustoneni sõnumid olid feministlikud, kuid selline lühikeste ja tabavate lausetega mängimine on mõjuv. Paneb vaataja justkui fakti ette.

Olulise fooni lõi näitusel Vent Space’i ruumi nišši püstitatud kilekotiskulptuuridega (sarnased ka Širajevo biennaali videos) kaasnev intensiivne tööstuslik helitaust. Külastaja peab harjuma, et ei ehmataks iga kahe sekundi järel mürapurske peale ära. See tööstuslikkus suurendas aga veelgi alienation konteksti, kuna ei mõjunud loomulikult nagu ka mõned ühiskonnaliikmed teistele ei mõju. Võib tuua paralleeli, et Eesti ühiskond võibki selline olla – näiteks võõrkeelt kuuldes võtab tõsine natsionalist koheselt vastava halvustava hoiaku. Või siis näide koroonaviiruse puhanguga kaasnenud rassismiilmingutest nii Eestis kui mujal Euroopas. Kuid nende näidetega valgub muidugi Olesja Katšanovskaja-Mündi kontekst liialt laiali, ta tegeleb just halli passi temaatikaga.

Näitus-installatsiooni ja selle temaatika puhul saab taas ilmseks, et kui ei aita keel ja kõnelemine, siis visuaalne materjal on midagi üldisemalt arusaadavamat. Nii on võimalik väljendada teemasid, mis muidu võivad jääda sõnarägastikku kinni. Seda on selgelt näha Eesti kontekstis integratsiooniprobleemide puhul. Olesja Katšanvoskaja-Münd on varasemalt oma loomingus uurinud ja väljendanud kunstniku kui elukutse tõsiseltvõetavust[2]. Halli passi ja võõrandumise temaatika oleks nagu järgmine peatükk, mille ta sotsiaalse probleemina käsile võtab ja oma teostega nähtavaks teha proovib.

 

Autor: Grete Tiigiste

 

[1] Olesja Katšanovskaja „Kultuuritorm“. – NOAR.eu, 2019, kättesaadav: https://noar.eu/et/exhibition-posts/olesja-katsanovskaja-kultuuritolm/ (vaadatud 20.02.2020).

[2] Intervjuu Olesja Katšanovskaja-Mündiga näituse „Kultuuritolm“ raames, kättesaadav: https://www.youtube.com/watch?v=P65rhrAjS74, (vaadatud 20.02.2020).

Jaga sõpradega:

Postitas Grete Tiigiste
Viimati muudetud

Vent Space blogi