OMAILM/UMWELT – näitus Adamson-Ericu Muuseumis tähistab klaasikunstiõppe alguse 80. aastapäeva

OMAILM/UMWELT – näitus Adamson-Ericu Muuseumis tähistab klaasikunstiõppe alguse 80. aastapäeva

OMAILM / UMWELT

09. 06 – 01. 10. 2017

ADAMSON-ERICU MUUSEUM

Kuraator Ülle Kruus

Kuraator Mare Saare

Kujundaja Mari Kurismaa

Graafiline disain Külli Kaats

Kunstnikud:

1. 1967 Maie Mikof

2. 1970 Peeter Rudaš

3. 1975 Rait Prääts

4. 1979 Mare Saare

5. 1981 Eve Koha

6. 1985 Ivo Lill

7. 1995 BA  Kai Kiudsoo-Värv 2005 MA

8. 1995 BA  Tiina Sarapu 1996 MA

9. 1998 BA  Eeva Käsper 2003 MA

10. 2002 BA  Maret Sarapu 2005 MA

11. 2003 BA  Kristiina Uslar 2007 MA

12. 2011 BA  Andra Jõgis 2014 MA

13. 2013 BA  Kristiina Oppi 2017 MA

„Omailm on organismi omakeskne maailm, st maailm nii, nagu organism seda tajub, lähtudes eristustest, mida see organism teeb. Erinevat liiki organismidel on samas keskkonnas erinevad (liigiomased) omailmad. See tuleneb nii eri liiki organismide erinevast eristusvõimest kui erinevatest individuaalsetest kogemustest.

Omailma (saksa Umwelt) mõiste võttis kasutusele Jakob von Uexküll. Kuna saksakeelses kasutuses tähistab sama sõna praegusajal ka keskkonda, tehakse omailmast kõnelemise korral täpsustus (kas märkides, et tegu on subjektiivse keskkonnaga, või tehes viite Uexküllile). Inglise keeles kasutatakse selle tähistamiseks sõna umwelt (mitmuses umwelten). https://et.wikipedia.org/wiki/Omailm

Eesti professionaalse klaasikunsti 80. aastapäevaga seonduval näitusel OMAILM esitletakse valikut viimase 50 aasta ERKI/TKÜ/EKA klaasikunsti eriala lõpetajate lõputöödest must-valgetel fotodel. Kuna meie eesmärgiks on aga uurida mõjutusi ja muutusi teekonnal koolipingist kunstiellu, asetuvad näitusesaali autorite uued, sealjuures sageli just viimastel aastatel loodud taiesed.

Küsime, kas tollane teos on säilitanud oma väärtuse ja olulisuse kunstniku elus või on pööre täielik ja praeguses loomingus pole seost tollase õpiajaga enam tunda?

Näituse varaseim lõputöö on Maie Mikofi 1967. aastast pärinev puhumistehnikas joogiklaaside komplekt. 20. sajandi teise poole alguse lõputööde teemavalikus oli kindel koht suurejoonelistel lauanõude komplektidel.

Kavandati ka monumentaalseid arhitektuuri sobituvaid objekte, nimetagem näiteks Peeter Rudaši tahvelklaasist ja betoonist detailidest koosnevat seina „Laine, 1970“ hotelli „Viru“ restoranile ja Rait Präätsa vormipuhutud suitsuklaasist geomeetrilistest kujunditest koostatud dekoratiivseina (1975) tollasele Tallinna Teenindusmajale (hävinud).

Eesti professionaalse klaasikunsti algusaastat loetakse hetkest, mil klaasikunsti eriala looja ja arendaja tollases Kunsttööstuskoolis Maks Roosma pälvis kuldauhinna oma graveeritud tööde eest 1937. aastal Pariisi Maailmanäitusel. Samaaegselt tähistab oma juubelit ka 80 aastat tagasi, 1936/37. õppeaastal tööd alustanud klaasikunsti, algselt nimetusega klaasehistöö, eriala.

1980-ndatel tekkis eesti klaasikunstis tugev geomeetrilise vormikõnega objekte loov koolkond, mille olulisimaiks esindajateks on Ivo Lill ja Eve Koha. Kuni 1990-ndate alguseni olid ka klaasikunsti kateedri erialatöödes valitsevaiks külmtöötlustehnikad sh klaasi graveerimine.

1990-ndad tõid meie klaasikunsti mitmeid uusi tehnoloogiaid, millest olulisima tõuke uutele suundadele andis 1994. aastal klaasikunsti osakonnale hangitud klaasisulatusahi. Nn ahjutehnikad, maailma klaasikunstis kuumtöötluse kõrval enimkasutatavaimad, võimaldavad kõige paremini autoritehnikate väljatöötamist, oma käekirja loomist.

Tiina Sarapu suurtest sulatatud ja koolutatud skulptuursetest vormidest koosnev magistritöö 3 x 3 x aastast 1996 on esimene Eestis klaasikunsti alal kaitstud magistritöö.

Eeva Käsperi 2003. aastal valminud magistritöö käsitleb mosaiikklaasi arengut ja tehnikaid, selle käigus töötas kunstnik välja omanäolise liivmosaiiktehnika, mille puhul kasutatakse klaasikihtide vahel liiva mosaiiklõikude loomisel.

Eesti klaasikunsti üheks eripäraks on ka pâte de verre (e. k. klaaspasta). Seda habrast, vastavalt klaasipuru terasuurusele kas üliõhukest, skulptuurset või suhkrulaadset sulatustulemust kasutab sedavõrd rohkesti meie klaasikunstnikke, et võib julgesti nimetada uue koolkonna tekkimist 1990-ndate teises pooles. Mare Saare esimesed selles tehnikas tööd pärinevad aastast 1995.

Kai Kiudsoo-Värvi magistritööks olid aastal 2005 vitraažid Tallinna katoliku kirikule, millest tollal valmisid kavandid ja näidised. Tänaseks on haruldased pâte de verre-tehnikas vitraažid leidnud endale koha kirikuakendel.

Maret Sarapu kaitses 2005. aastal magistritööd efektse klaasi ja valguse-varju mänguga installatsiooniga „Julgeda või mitte julgeda“, 2005. Pâte de verre’i ja puhumistehnika kooslus Sarapu uusimates töödes eksponeerib kujukalt klaasmaterjali vastandlikke omadusi – läbipaistvus vs opaaksus, tugevus vs haprus, värv vs värvusetus.

Kristiina Uslari klaasipurudest loodud skulptuurid balansseerivad näiliselt võimaliku-võimatu piiril. Nende mitmekihilisus edastab sõnumit varjatud ja nähtavaist maailmadest ja olukordadest, olles saanud magistritöö „Data Turbine III“, 2007 valmimise perioodil inspiratsiooni hilis-rooma perioodi klaasikunsti ajaloo tähtteostest diatreetidest.

Noorimat põlvkonda esindavad Andra Jõgis magistritööga „Seitse aastat õnnetut armastust I – III, 2014 ning Kristiina Oppi „Tool“, 2017, kellest viimati nimetatu alles 2017. aasta 9. juunil Eesti Kunstiakadeemias oma magistritööd kaitseb.

Klaas disainimaterjalina, kunstnike väljendusvahendina ja meie igapäevase kaaslasena kõikvõimalikes keskkondades ja tehnilistes probleemilahendustes on praktiliselt asendamatu. Ühe vanima tehismaterjali – teda esineb küll ka looduses, ent inimese poolt valmistatuna tuntud juba kolmandast aastatuhandest eKr – peamised töötlemise viisid (puhumine, vormisulatus, graveerimine, lihvimine jt) on 21. sajandil üldjoontes samad, mis aastasadu tagasi, ent lisandunud on hulganisti uusi tööstuslikke ja arvutite poolt juhitud protsesse. Klaasi valmimist alati ümbritsenud salapära ei ole kadunud. Käesolev näitus üritab tuua teda vaatajale lähemale, muuta mõistetavamaks ja võimaldada uusi põnevaid avastusi.

Mare Saare