OMAMOODI EESTI MOOD LONDONIS

Tekst: Kaidi Õis

Tänavu veebruaris tegid eesti moedisainerid Londonis ilma.  Osa võeti Londoni moenädalast Briti Moenõukogu ja Briti Nõukogu koostöös sündinud Fashion Showcase-i programmi raames.  30 osaleja seas auhinnati Eesti ekspositsiooni parima väjapaneku kategoorias. Vähetähtis pole ka fakt, et loorbereid lõigati ettevõtmiselt juba teist korda. Seetõttu ei saa ka kõige kurjemad kriitikud salata, et edu saadab asjalikke ning et eesti mood on läbinud olulise kvaliteediproovi. Millises seisnes väljapaneku edu valem, raporteerib Kaidi Õis.

Fashion Showcase on Londoni moenädala satelliitprogramm. Ettevõtmine algatati 2012 aastal. 100 ruutmeetrisel väljapanekul kümne päeva  kestel veebruarikuus näitasid oma töid moeloojaid ja disainereid 30 riigist. 2014 aastal esindasid Eestit Kärt Põldmann, Jo Nurm, Sille Sikmann ja Marit Ilison. Näituse kuraator oli Tanel Veenre. Ruumikujunduse lõi Hannes Praks. Võitjad välja selgitanud žüriisse kuulus nii ajakirja Vogue USA, Victoria ja Alberti muuseumi, Westminsteri ülikooli kui ajalehe the Guardian esindaja.

Aga sisust. Ajali, mil maitsed, arusaamad ja eri (moe)loojate nägemused üha enam kokku puutuvad ning seeläbi ühtlustuvad, ei ole ka mood ja disain enam nii hõlpsasti seotud asukohaga maailmakaardil. Disainlahendused on üha universaalsemad, mis paneb küsima –  kuidas luua erilist? Kuidas jutustada ehedat lugu Eesti moest, nii et lugu on eesti kultuuri nägu ja tegu?

Üks vastusevariante sellele küsimusele on vast järgmine. Disain ei pruugi tähenda lõpmatut ilutsemist, vaid vahendada muudmoodi võlu, mis asja eriliseks ja omanäoliseks teeb. Ja selle ideega oli resonantsis tegelikult kogu väljapanek tervikuna. Hannes Praksi kujundatud ruum oli professionaalselt dirigeeritud, kuid täis vimkasid. Paviljonis lõi meeleolu tõrvalõhn, eestilik puidukasutus ja müütilise rahvuspilli legendi omistanud mürapill-leiutisintstrument, kuid eksponaadid metsarahva kuvandiga ei piirdunud, avades ka teisi kultuurikihistusi.

Kärt Põldmanni jahitrofeede alustel eksponeeritud jalanõud  on kui tõlgendused varasema ajastu ideaalidest, kus kvaliteedis ja käsitööoskustes järeleandmisi ei tehta,  kuid sellest hoolimata ei mõju tulemus vanamoodsalt. Sille Sikmann, kelle artistinimi on sõnamäng mokunstniku perekonnanimest (Scheckmann) ehk šikk mees, tutvustas šikke meeste jalanõusid ja nahast aksessuaare. Jo Nurmi loomingus on põhjamaist kargust ja puhast joont, mis rääkis enese eest ka väljapanekul.

Fashion Now programm algatati, et pakkuda noortele säravatele disaineritele võimalust professionaalsete tegijatega mõõtu võtta ja silma paista. On näha, et ettevõtmine teenib oma eesmärki. Eksponeeritud taiestest on tänaseks enim tähelendu kogenud Marit Ilisoni talvemantlide kollektsioon Longing for Sleep ehk “Magada tahaks”. Mantlid on valmistatud nõukogudeaegsetest villastest tekkidest ning inspireeritud kaamosest: vastupandamatust soovist Eestimaa sünkpime sügis- ja talveaeg unerüpes mööda saata. Aga talveuinakusse suikuda ei saa: kohusetunne jääb kummitama. Unevõla määratut suurust kirjeldab kõige paremini soov tekki ka päise päeva ajal enda ümber kanda.

Tekid, mis mantliteks muundusid, on isiklikult tuttavad vast  igale vähemalt kahekümneaastasele eestimaalasele, kuid nende kummaline olemus võlub ka võõraid, pakkudes välja ühe vastusevariandi küsimusele, kuidas (taas)leida kohalikku eripära ning oma kultuuri süvastruktuure mõistetavalt vahendada. Mariti tõlgendus räägib kaamosest keeles, mille sõnavarasse see mõiste ei kuulu ning kultuuriruumis, kus igikestev novembrikuine hallus on tundmatu teema.  Ning ometigi on talveuni osa looduse loomulikust ringkäigust ning sellega ei pea seostama pimeduse melanhooliat ja süngust nagu ei ole tumedad ja sünged ka mõtet edasi (k)andvad mantlid.

Vahepeal on talvest saanud suvi, kuid Mariti mantlitest on saanud omamoodi kurioossum, mille võidukäiku ei sega see, et talvevattide kandmise aeg möödas on.  Tänaseks on neist saanud tõeslised reisimantlid, mis on  jõudnud käia ära Prantsusmaal, 29. Hyères`i moe- ja fotograafiafestivalil, kus Marit pääses tihedal konkursil 312 kandidaadi seast 10 finalisti hulka. Praegusel hetkel teevad rännumantlid ilma Milano Origin messil.

Mõned küsimused jäävad siiski kripeldama. Kas eesti moe edu seisnebki tänasesse kanduvate ajalookurioossumite vahendamises nagu seda on metsik mets ja nõukogude peatükk eesti ajaloos.  Ning millega üllatada siis, kui nõukanostalgia, metsarahva kuvand ning vanaemade kappide sisu on end ammendanud? Nendele küsimustele leiab vastuse ehk järgmisel aastal.

Vaata ka:

www.britishcouncil.org
www.planetnotion.com
kultuur.err.ee
naine24.postimees.ee
blog.artsthread.com
www.artun.ee
naine24.postimees.ee

Jaga sõpradega:

Postitas Eerik Kändler
Viimati muudetud