Kalender

Klassikud
Anu Rank-Soans
28.09.2018-31.03.2019

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi klassikute sari on jõudnud 19. näituseni, mis tutvustab disaineri ja kunstniku Anu Rank-Soansi loomingut. Esmakordselt eksponeeritakse tema mahukat tööstuskeraamikapärandit ja unikaalloomingut nii suures ulatuses, analüüsides ja avades nende maailmade erinevusi ja kokkupuutepunkte alates 1960. aastatest.

Anu Rank-Soans on keraamik, kes töötas pea terve elu tööstuses massitoodangut kujundades. Paralleelselt funktsionaalsete tarbevormide kujundamisega on ta loonud ka keraamilisi skulptuure, poppi, prügikunsti, monumentaalkunsti ja installatsioone.

Anu Rank-Soans lõpetas ERKI keraamika eriala cum laude 1967. aastal ning siirdus tööle Tallinna Ehituskeraamika Tehase Siimusti tsehhi Jõgeval. Seejärel jäigi ta aastakümneteks tööstusesse, töötades Pärnu Ehitusmaterjalide Tehases ja pärast taas Tallinna Ehituskeraamika Tehases. Rank-Soansi kujundatud tarbekeraamika on rikastanud siinset argikeskkonda juba pool sajandit, kuid mõjub siiani värskelt. Ta tõi masstootmisesse uudse vormi ja hea proportsiooniga tarbeesemeid, kujundades enamasti dekoorita, ebahariliku siluetiga nõusid ja omavahel komplekteeritavaid tootesarju. Mitmes sarjas rakendas ta moodulsüsteemi, mis lubas vorme omavahel kombineerida, muutes nad samaaegselt dekoratiivseks ja mitmeotstarbeliseks.

Samal ajal osales Rank-Soans näitusel unikaalloominguga. Kunstnikuna on ta savisse suhtunud suure lugupidamisega ning katsetanud erinevaid savi töötlemise tehnoloogiaid. Mitme oma teosega on ta avardanud moodsa keraamika olemust ja tõstnud tarbekunsti potentsiaali kaasa rääkida olulistel, ka kriitilistel teemadel.

Näitusega kaasnevad publiku- ja haridusprogrammid, täpsem info peagi muuseumi kodulehel.

Näitusega kaasneb eesti- ja ingliskeelne kataloog, mille koostaja on Karin Vicente, fotograaf Madis Kurss, graafiline disain Stuudio Stuudio.

Näituse kuraator on Karin Vicente (EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut), näituse kujundasid Karli Luik, Johan Tali ja Maria Helena Luiga arhitektuuribüroost Molumba, graafilise kujunduse tegi Stuudio Stuudio.

Näituse meeskond: Kai Lobjakas, Ketli Tiitsar, Kristi Paap, Toomas Übner, Sandra Sirp, Helen Adamson, Dagmar Siida, Hille Saluäär (Antenna Translations OÜ), Refiner OÜ.

Näituse toimumist ja kataloogi ilmumist toetavad Eesti Kultuurkapital ja AS Silikaat.

Näituse avamine toimub neljapäeval, 27. septembril kell 17.00.

Näitus jääb avatuks 31. märtsini 2019.

Näitustesari Klassikud toimub ETDM-is 2000. aastast eesmärgiga esitleda ja tutvustada pikka aega tegusenud Eesti kunstnikke ja disinereid, kelle looming on olnud püsivalt kõnekas ja silmapaistev.

Täname: Eesti Kunstnike Liit, Pärnu Muuseum, Eesti Filmiarhiiv, Eesti Rahvusringhääling, Eesti Kunstimuuseum, Eesti Arhitektuurimuuseum, EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut, Konserveerimis- ja digiteerimiskeskus Kanut, Tõnis Milling, erakogude omanikud.

Lisainfo:

Karin Vicente
karin.vicente@artun.ee
5393 1344

Ketli Tiitsar
ketli@etdm.ee
627 4602, 552 8904

29. jaanuarist on EKA fotograafia osakonna vitriingaleriis avatud Misa Asanuma näitus “enkei”.

Misa Asanuma näitus “enkei” heidab kahtlust meie fotografeerimise soovile sel pilditihedal ajastul. Kunstnik küsib, miks soovime arhiveerida mõned stseenid piltidena ning kuidas me pildistatud kaadreid hiljem kohtleme? Miks teeme aeg-ajalt automaatselt teatud hetkedest pilti, isegi kui pärast saadud kaadrist nii väga ei hooligi?

Materjalide unikaalne sobimatus, mis vitriingaleriisse raamitud, on kunstniku isiklikust kogemusest tekkinud kujutletav maastik.

Misa Asanuma (b. 1994) on Jaapanist pärit kunstnik. Ta õppis Tokyo Meiji Ülikoolis kirjandust. Hetkel on ta Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriprogrammi tudeng ning töötab peamiselt fotograafiaga.

Misa Asanuma näitus jääb avatuks kuni 24.03.2019 aadressil Põhja pst 35, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi ees. Näitus on avatud 24h.

1. veebruarist on Tallinna Linnagaleriis avatud EKA vilistlase ja 2014. aasta EKA noore kunstniku preemia laureaat Taavi Suisalu näitus „Valgus ookeanide vahel“. Oma loomingus inimese ja tehnoloogia vahelisi sidemeid käsitlev kunstnik võtab vaatluse alla ühtaegu elu andva ja informatsiooni kandva valguse, mis hargneb juuksekarvapaksuste kiirte võrgustikuna ookeanide põhjas, kuhu ükski teine valgus ei ulatu.

Taavi Suisalu (1982) on kunstnik, kes virvendab pidevalt justkui mitme aja vahel, vaadates ühtaegu iidsesse minevikku ja veel napilt käeulatusest välja jäävasse tulevikku. Näib, et selline aegadevaheline pinge on tema töid käivitavaks jõuks. Näitusel „Valgus ookeanide vahel“ on valgus see, mis toob kokku iidse ja uudse, olles ühelt poolt maapealse elu algtingimuseks ning teisalt maailma ämblikuvõrguna katvates ülikiiretes valguskaablites liikuvaks infokandjaks.

„Valgus ei ole pelgalt elu võimalikkuse tarvilik tingimus, vaid sellele toetub ka infoühiskonna infrastruktuur – internet sõltub suurel määral valguse kaudu informatsiooni edastavatest fiiberoptilistest kaablitest. Lisaks sellele, et internet on tõhus, odav ja kasutajasõbralik, on see aidanud kaasa informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) ulatuslikule levikule. Selle tulemusel sõltuvad esimese maailma riikides peaaegu kõik olulised tooted ning teenused IKT-st,“ kirjutab Oliver Laas näitusevihikus.

Näitusel eksponeeritud installatsioonid toovad kokku valguse iidsed ja uudsed omadused. Suisalu justkui püüab oma loomingus tabada jätkuvust ja otsib teatavat pikemat perspektiivi. „Kuigi inimese käitumine ja mõtlemine kohanevad uue tehnoloogilise reaalsusega kiiresti, siis muutused tajudes, füsioloogias ning psüühikas on pikaldased,“ kirjutab ta ühes töötekstis. Näib, et kunstnik püüdleb säärase üldistusastme poole, mis võimaldaks meil üle saada näiliselt aina kiireneva ning pidurdamatu tehnoloogilise arengu vaimustusest.

Taavi Suisalu aktiveerib tehnoloogilise, heli- ja tegevuskunsti vahenditega perifeerseid alasid kummastavateks kohtumisteks. Tema looming tõukub moodsa ühiskonna suhtest tehnoloogiaga ning selle mõjust sotsiaalse olendi käitumisele, tajule ja mõtlemisele. Teostes seob ta kultuurifenomene tänapäevase kultuuripraktika ja traditsioonilisema mõttelaadiga. Suisalu hiljutisimad isikunäitused on „Maastikud ja portreed“ (Hobusepea galerii, 2017) ja „Akende lummuses“ (Draakoni galerii, 2015).

Täname: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kunstnike Liit, Veinisõber, AkzoNobel, WRO Art Center, EMAP / EMARE, Creative Europe, Tartu Valgus, KOOR wood, Kadri Toom, Indrek Tali, Mihkel Säre, Tõnu Narro, John Grzinich

Tallinna Linnagalerii (Harju 13) on avatud kolmapäevast pühapäevani kell 12–19. Sissepääs tasuta.

Hobusepea galeriis on avatud URMAS LÜÜS’i isiknäitus „Mortal Kombat 2: järelvärelus”. Näitus on avatud kuni 25. veebruarini.

Näituse avalöök toimub nädal peale avamist, neljapäeval, 14.02.2019 kahes erinevas ruumis: Hobusepea galeriis kell 17.00‒19.00 ja Kanuti Gildi SAAL’i keldrisaalis (sissepääs Pühavaimu tn. 5)  kell 17.00‒18.00. Performatiivne installatsioon Kanuti Gildi SAAL’i keldrisaalis on avatud vaid ühel õhtul.

 Urmas Lüüs: „Kui näitusel „Mortal Kombat: LOVE“ (aastal 2016 HOP galeriis) tegelesin peamiselt  suhte purunemise tormiliste meelekeeriste lahkamisega, siis seekordsel näitusel „Mortal Kombat 2: järelvärelus” keskendun aastate möödudes tajutud pinnavirvendustele. Tajun situatsiooni sarnaselt väitele, et Suure Paugu tagajärjel vallandunud helilaine on jätkuvalt universumi avarustes võnkvel.

 Läbi sõnastamata loomepraktika otsin vastuseid sõnastatud küsimustele: Kas objektil on iseseisev võime olla performatiivne? Kuidas kujundavad sarnase ülesehitusega kunstiteose mõju kaks vastandlikku ruumi (galerii white cube  ja teatrisaali black box), mille eesmärk on vaataja tajudega eri viisidel manipuleerida? Kuidas lavastada näituseruumi, rääkides puuduvast? Milliseid võimalusi omab materjalist tõukuv traditsiooniline meistrioskus kontseptuaalse kunsti keskkonnas? Miks on kaasaegses kunstis muutunud armastus, usk ja  7,7 miljardi kaaselanikuga jagatav ühisväli suuremaks tabuks kui seksuaalsus, religioon ja poliitika? Kuidas unustada teadaolev, et mõtestada ümber argisust? Kuidas vahendada inimlikku kogemust igapäevaste tarbeobjektide tsölibaatseks muutmise ja poeetilisele tähendusväljale asetamise kaudu? Kuidas saab käega katsutav kõneleda sõnadest hõlpsamini mittemateriaalsest?“

 Urmas Lüüs on eesti sepp ja metallikunstnik, kes ühendab oma loomingus materjalikunsti meistrioskused, installatiivsuse, tegevuskunsti, heli- ja videokunsti, fotograafia, tehnoloogilise teatri vahendid, kirjasõna ning skulptuuri. Teemadena huvitavad teda keha ja ruumi suhe ning objekti performatiivne kvaliteet.

Urmas Lüüs on omandanud bakalaureuse- ja magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia (EKA) sepakunsti erialal ning täiendanud end Rootsis Göteborgi Ülikooli HDK Steneby kolledžis Iron and Steel: design in public space erialal ja Hollandis Ruudt Petersi ateljees. Stuudiopraktikaga tegeleb ta Hobusepea tänava ateljees ja alates aastast 2015 juhendab üliõpilasi EKA ehte- ja sepakunsti erialal. Lisaks on ta tegutsenud külalisõppejõuna Hiina Kunstiakadeemias, Hiko Mizuno College of Jewellery’s Jaapanis ja Silpakorni ülikoolis Tais. Tema teoseid on eksponeeritud Eestis, Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis, Hollandis, Saksamaal, Belgias, Hiinas, Itaalias, Iisraelis, Iirimaal ja Austraalias. Urmas Lüüs on avaldanud kultuuriteoreetilisi artikleid väljaannetes Sirp, KUNST.EE, Müürileht, ERR Kultuuriportaal ja Art Jewelry Forum (USA).

Lisainfo: mmoma.ru

Olete oodatud Laura Linsi, Roland Reemaa ja Tadeas Riha näituse “Nõrk monument” avamisele 21. veebruaril, kell 20.00. Avamisele eelneb EKA auditooriumis arhitektuuri Välkloeng algusega kell 18.00.

“Nõrk monument” on 2018. aasta XVI Veneetsia arhitektuuribiennaalil Eestit esitlenud näitus, mis toimus Santa Maria Ausiliatrice endistes kirikuruumides. 21. veebruaril avatav väljapanek EKA Galeriis vaatab tagasi kohaspetsiifilisele mahulisele installatsioonile läbi fotograaf Hampus Berndtsoni fotode ning esitleb projekti ruumiliste fragmentide, makettide ning raamatuna, mis Veneetsiast kaasa on toodud.

“Nõrk monument” pöörab pilgu traditsiooniliselt monumendikultuurilt ruumile, mis on poliitiline kaudselt ja varjatult. Selle asemel, et otsida sõnaselgeid tähendusi tahutuna marmorisse ja valatuna pronksi, võib avalikkust kõnetav laetus peituda mujalgi ehitatus. Kuidas väljendub võim ruumis? Kujutleme vahemikku võidusamba ja revolutsioonilise barrikaadi vahel ning laiendame seda – teinekord väljendab ühiskondlikku tahet kõige täpsemini hoopis monumendi ümber olev sillutis. “Nõrk monument” on oksüümoron – retooriline vahend, mis pakub suurte narratiivide kõrval tundlikumat lähenemist poliitilisuse märkamiseks ehitatud keskkonnas.

Paralleelselt näitusega ilmus Šveitsi arhitektuurikirjastuselt Park Books raamat “Nõrk monument – pjedestaalialused arhitektuurid,” mille koostasid kuraatorid Laura Linsi, Roland Reemaa ja Tadeas Riha. Raamatus esitletakse eklektilist kollektsiooni nõrkadest monumentidest läbi maalide, isiklike fotode ja jooniste ning Eesti muuseumitest ja Euroopa arhiividest kogutud filmikaadrite ja arhiivimaterjalide. Teemat avavad Tom Avermaete’i, Eik Hermanni, Klaus Platzgummeri ja Margrethe Troensegaardi esseed ning intervjuu Toomas Paaveriga.