Kalender

Kolmapäeval, 6. septembril 2023 kell 18.00 avaneb Draakoni galeriis Kelli Gedvil ja Kristen Rästase ühisnäitus „Ärata mind üles, kui kõik on möödas“. 

„Ärata mind üles, kui kõik on möödas“ on Kelli Gedvili ja Kristen Rästase ühisnäitus, mis kajastab igapäevapoeetiliselt maailmatundlikkusest sündinud introvertset tungi kapselduda digitaalsesse maailma. Kunstnikud keskenduvad atmosfääri loomisele, milles nad uurivad hetkelist inimlikku mentaliteeti, mis on seotud ühest kriisist väljumise ja uude sisenemisega.

Näitusel kujutavad kunstnikud loomingulisi fantaasiapõhiseid, ammu kadunuid ja veel olematuid elu- ja maastikuvorme, nendes ära eksimist ning loovad igatsuse ja leina ajendil sümboleid, läbi mille sünnivad uued tehislikud eluvormid. Need muudavad harjumuslikke viise, kuidas juba möödunut vaadelda ning mälupildis talletada.

Näitus koosneb eri meediumites teostest – installatiivsetest skulptuuridest, aga ka intiimsematest miniatuursematest taiestest, interaktiivsetest ja kasutajakogemusele toetuvatest digitaalsetest teostest ja virtuaalreaalsusest, mida kõike saadavad atmosfäärilised helimaastikud.

Kelli Gedvil (1994) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna bakalaureuseõppe ja kaasaegse kunsti magistriõppe ning viibinud vahetusõpingutel Ungari Kaunite Kunstide Ülikoolis ja Valand Akadeemias Rootsis. Ta on osalenud mitmetel näitustel Eestis, Rootsis, Belgias, Saksamaal, Kanadas, Ungaris ja Poolas. Gedvil on Robin Ellis Meta nimelise kunstirühmituse kaasasutaja ning veebigalerii post-gallery.online kuraator ja veebiarendaja. Oma viimaste näitustel “4EVER” ja “Purifying Your Skin” on ta uurinud eneseesitluse käitumismustreid erinevates virtuaalsetes kogukondades ja seda, kuidas need väljenduvad ning kuidas mõjutavad füüsilist keha.

Kristen Rästas (1992) on interdistsiplinaarne kunstnik, kelle looming kaasab videot, kontseptualismi, virtuaalreaalsust ja segatehnikas skulptuure. Tema uusimad projektid on inspireeritud klassikalisest maastikumaalist, mida kunstnik proovib esitada läbi digitaalsete tehnoloogiate, luues kunstlikke looduslikke keskkondi, mis visualiseerivad kaasaegse inimese võõrandumist ja eskapismi peegeldavate seoste uurimist. Rästas on lõpetanud 2019. aastal Eesti Kunstiakadeemia ja omandanud kaasaegse kunsti magistrikraadi. Ta on end täiendanud Ungari Kaunite Kunstide Ülikoolis Budapestis ja KASKi Kunstiülikoolis Gentis, Belgias. Rästas on näitustel osalenud alates 2012. aastast ning tal on olnud näituseid Eestis, Saksamaal, Leedus, Islandil ja Belgias. Ta on üks Robin Ellis Meta pseudonüümi all tegutsevatest kunstnikest ja post-gallery.online veebigalerii kaasasutaja. Kunstnik elab ja töötab Berliinis ja Tallinnas.

Kristen Rästase teose helikujundus: Mataya Waldenberg.
Tehniline tugi: Ian Simon Märjama.
Graafiline disain: Nathan Tulve.
Kunstnikud tänavad: Natalia Wójcik, Sten Saarits, Leegi Kiis, Marek Gedvil, Ago Märjama, Johannes Luik.
Mälestades Anti Kidronit.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Federal Government Commissioner for Culture and Media in the program NEUSTART KULTUR Module D – Digital Mediation Formats.

Näitus jääb avatuks 30. septembrini 2023.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium ja AS Liviko.

Avaneb triloogia „Teatepulk Kütiorust Kadriorgu. Vägi. Vaim. Võim“ viimane osa „Võim“ Kadrioru pargis ja Kadrioru kunstimuuseumis, reedel, 8. septembril kell 17.00. Näitus on avatud 1. oktoobrini.

Võim on enesekehtestamise atribuut, kellegi või millegi üle valitsemise eeldus. Võim on alati suhe kellessegi või millessegi. Igasuguse struktuuri toimimiseks on see ühteaegu vajalik, aga ka ohtlik, ahvatlev, peibutav, kohutav ja hirmutav, allasuruv, kontrolliv.

Kadrioru park võib vaadata igal tasandil võimusümbolina: park kui inimese loodud tehislik kooslus, Peeter I ehitatud Kadrioru loss kui võõra väe kinnistamise märk, presidendi loss kui poliitilise võimu kehastus, Eesti kunstimuuseumi peahoone Kumu kui kunstivõimu märk. Ükski neist tasandeist ei kehasta endas pelgalt hierarhilist, võõrandunud tähendust: park ühendab inimesi ja seal on maa-alasid, kus looduslik keskkond saab vabalt areneda ja toimida, presidendi institutsioonil on diplomaatiline, lepitav funktsioon, nüüdisaegne kunstimuuseum on kunstnikke ja vaatajaid ühendav demokraatlik multifunktsionaalne paik.

Projekt „Teatepulk Kütiorust Kadriorgu. Vägi. Vaim. Võim“ on toiminud teatepulga edasiandmisena: kuraatorid kutsusid kunstnikud Vana-Võromaa kultuurikotta, seal osalenud kunstnikud andsid oma teatepulga edasi Tartu „Vaimu“ näitusele ning Tartus osalenud kunstnikud kutsusid Tallinna „Võimu“ näituse osalejad. See ei ole kuraatori(te) võimukepi all (vertikaalse võimusuhtena) kulgenud kooslus, vaid see on toiminud horisontaalse edasiarendusena, kuigi ka kuraatorid on andnud teatepulga edasi ja kutsunud oma kunstnikud.

„Võimu“ näituse juhatab sisse kuraatorite ühisprojekt, nagu see oli eelnevate näitusepaikade puhul Võrus ja Tartus, nii on ka seekord selle teostanud Marje Taska ja installeerinud Reinhold Rutks. „Väe“ näituse juhatas sisse hõbedane kokku rullitud tilluke käsikiri tekstiga „Sanctus praesens“, vaimukontseptsiooni kandis viiskümmend korda suurem modernistlik masin, mis edastas näituse sõnumi „Pax in sancto present“ telegraafikoodina. „Võimu“ sümboolset objekti, vikatitega võimuratast võib vaadata võimuiha absurdsuse võrdkujuna.

„Võimu“ teosed võib tinglikult kolmeks jagada: kunstnike mõtisklus praeguse inimühiskonna ja sealsete võimusuhete üle, olgu siis riigi või kunstimaailma mõttes (Jüri Ojaver, Kirke Kangro, Edith Karlson, Raul Keller, Mikk Madisson), antropotseenist tingitud inimese ja looduse suhete ja nende tagajärgede tõlgendus (Madlen Hirtentreu, Urmas Lüüs, Jonas Johansson) ning kolmandaks nii-öelda avatud tähendusega teosed, kus on segunenud inimühiskond ja looduslik keskkond ning mida saab tõlgendada keskkonna aga ka inimsootsiumi võimusuhete kaudu (Britta Benno, Flo Kasearu ja Elina Vitola, Fideelia-Signe Roots).
Väljapaneku lõpetab Tanja Muravskaja Kadrioru kunstimuuseumi riigivanem Konstantin Pätsi toas eksponeeritud videoteos, kus Eesti siiani ainus naissoost president Kersti Kaljulaid arutleb küsimuse üle, kuidas täita võim targa vaimu ja tõelise väega.

Triloogia „Teatepulk Kütiorust Kadriorgu. Vägi. Vaim. Võim“ lõpetab kuraatorite ja kunstnike ühissõit Kütioru tammetsõõru, et sinna lähistele istutada Kadrioru pargis kasvanud tammeistik. Võim naaseb sümboolselt väe juurde, et sirguda väepaigas.

–

9. septembril kell 17.00 avatakse Haapsalu Linnagaleriis Madlen Hirtentreu näitus Hällilaulu tööriistakast

Hällilaulu tööriistakast on ühtaegu paik ja meetod. 

Hällilaulu tööriistakastis avaneb omalaadne aed ja emotsionaalne maailm. See on kunstniku käe all kultiveeritud maastik, kuhu on artefaktide kujul koondunud ideed ja murekohad, mida kunstnik inimtegevuse tõttu aina intensiivsemalt muutuvas maailmas tajub. Ühest küljest viitab Hirtentreu ökoloogilisele kriisile ja selle tagajärjel toimuvale hävingule, teisalt on tegu pigem unenäolise ja tunnetusliku nägemusega kui sihitud kriitikaga. Installatiivses keskkonnas esitatud artefaktid on pigem meditatiivsed objektid, millest igaüks kannab eraldi lugu, kusjuures mitmed neist on elanud kunstniku varasema loomingutee jooksul pika elu. Ühtlasi on loodud objektid vahendid ja kutse, tunnetamaks maailma empaatilisemalt teiste olendite suhtes. Nii võibki hällilaulu tööriistakastiks vormitud ruumi näha Hirtentreu praktika ajutise kristalliseeringuna, kust lähtuvalt kutsub kunstnik vaatajat avastama ja looma tänapäevaseid hällilaule. 

Hirtentreu tööriistakastist võib leida vahendeid uinutamaks kuhtumise maailma, et saata ta hellusega teele, ning romantilis-mehhaanilise tunnetuse kaudu leida õrnust ka olendite vastu, kes enam meie maailmas ei viibi. Siin on oluline nii mäletamine kui ka mälestamine, nii kummitused kui ka koletised ja nendes ilu leidmine. Vaimudele füüsiliste kuju andmise ja nende materiaalsuse taasloomise kaudu annab kunstnik vaatajale võimaluse tajuda neid meie sarnaste kehaliste olenditena, kes ei eksisteeri niivõrd suletud maailmas, aga justnimelt mälestamiseks üles seatud aias, kuhu külalised on oodatud.

Hirtentreu kunstis on olulisel kohal eklektika ja gootika, viimane just selle romantilisemais ilminguis. Materjali massiivsus kombineerituna peene ornamendiga avab tänapäevase tõlgenduse gootikast – viited tehislikule ja orgaanilisele põimuvad hübriidseina poolmetsiku maastikuna, mida on võimalik avastada nii salapaigana kui ka maailma tajumise viisina.

Näitus on avatud  10/09–01/10, K–P 12.00–18.00

Kaasamõtlejast konsultandini: Keiu Krikmann
Graafiline disainer: Johanna Ruukholm
Valguskujudnaja: Oliver Kulpsoo
Installeerimise abi: Rünno Mander
Instrumendi ehitus: Kalle Tikas
Angels: Karmo Järv, Joonas Timmi

Täname: Eesti Kultuurkapital, Hapsal Dietrich, Ellington Printing, Mart Hirtentreu, Ahto Härm.

Kolmapäeval, 6. septembril kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Keiu Maasiku näitus „Muutuste heinamaad, koht nimega kodu“. 

„Viimased paar aastat olin mattunud arvutimängude maailma ja eelistasin vaba aega veeta virtuaalsuses. Sealjuures tundus mulle ka vastuvõetav mõtteharjutus sellest, et inimelu kolib tulevikus virtuaalmaailma. Üks mängudest, kuhu ma mitmeks kuuks sukeldusin, oli Red Dead Redemption 2. Tundsin RDR2 maailmas, et pole kohta, kus ma hetkel parema meelega viibiksin. Mängu tegevustik leiab aset 1899. aasta Ameerikas. Lugu jälgib lindpriide gängi tegemisi ajal, kui metsik lääs on hääbumas ning tsivilisatsioon pressib peale. Nende aeg on läbi saamas ja õhus on hirm eesootavate muutuste ees. Taoline hirm tekkis mul eelmisel aastal pärast seda kui juhtusin looduses nägema metsikute hobuste karja. Eemalt oli kuulda mürinat ja maa jalge all värises õrnalt. Ühel hetkel tekkisid vaatevälja umbes kakskümmend hobust, kes kappasid täiel kiirusel läbi merevee. Mängus nähtud hobused ja võimsad loodusvaated tundusid nüüd õõnsad. Tahan, et maailm liiguks edasi, aga ei taha ilma jääda vabalt kappavatest hobustest.“ Keiu Maasik

Keiu Maasik on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia bakalaureuseõppe ja kaasaegse kunsti magistriõppe. 2019. aastal pälvis ta Eesti Kunstiakadeemia Noore Kunstniku Preemia, 2018. aastal Wiiralti stipendiumi ja Tartu Kunstimuuseumi konkursi „Noor Tartu” laureaadi tiitli.

Loomingus on ta käsitlenud dokumenteerimise mõju mälule, identiteeti ja inimeste vahelisi suhteid. Uusimates projektides on Maasik keskendunud virtuaalmaailmale, kasutades videoteostes ja -installatsioonides otseselt arvutimängude lindistusi või sellele sarnanevat esteetikat, et avada läbi nende inimeste isiklikke lugusid.

Kunstnik tänab: Madis Kurss, Kaisa Maasik.

Näitus jääb avatuks 2. oktoobrini 2023.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja
Liviko AS.

Reedel, 15. septembril kell 18.00 avab Holger Loodus oma isiknäituse „Hõbekuul / Õhtusöök neljale“ Vaal galeriis.

Näitus koondab kahte paralleelselt jutustust, mida esitletakse kokku sulandunud tervikuna läbi maali- ja videomeediumite.

Maaliseeria „Õhtusöök neljale“ tegelasteks oleme sina ja mina ning ühel õhtul meile kaugelt külla saabuvad tundmatud külalised. Külalised on tulnud selleks, et anda vastuseid meis ammu pakitsevatele küsimustele – kuidas lõpetada sõdu ning lahendada globaalseid probleeme; milline saab olema meie planeedi tulevik; kas inimene on veel jätkusuutlik või on aeg varsti pillid kokku panna. Ja lõpuks – nagu meil ehk kõigil meelel kripeldab – kuidas saada paremaks inimeseks? Küsida tahaks samas palju, aga äkki ei julge. Mis vastuseid nad toovad? Me pole sellistega varem koos istunudki, kellel pole ei nägu ega keha ning kes ei räägi sõnadega. Aga nad räägivad palju.

„Hõbekuul“ on videoessee kosmosesse eksinud püssikuulist, milles, nagu lähemal vaatlusel selgub, elab üks üksildane tegelane. Me ei tea, kuidas ta sinna sattus, kuhu ta teel on ega seda, millest ta mõtleb. Samal ajal leiavad aset vääramatud protsessid ja kummalised ilmingud. Kunstnik arutleb, kas sellised ilmingud toimuvad iga teel oleva kuuli sees.

Näitus jääb avatuks kuni 7. oktoobrini, T–R 12–18, L 12–16.

Holger Loodus (s 1970) on muusik, maali-, multimeedia- ja installatsioonikunstnik, Eesti Kunstiakadeemia õppejõud. Tema teostele on iseloomulik kummastava, kohati ulmataolise reaalsuse või alternatiivajaloo situatsioonide konstrueerimine. Selleks kasutab ta analüütilisi ja samas poeetilis-filosoofilisi visuaalseid vahendeid, hüperrealistlikest maalidest enda loodud mehhanismide, videote ja ruumilavastusteni. 2018. aastal osales Loodus auhinna Köler Prize nominentide näitusel Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis, kus pälvis publikupreemia. Alates 2010. aastast on ta esinenud isik- ja grupinäitustel Eestis, Leedus, Soomes ja Saksamaal, viimased isiknäitused toimusid Kai kunstikeskuses (2023), Kogo galeriis (2021), Turu Kunstimuuseumis (2019) ja Tallinna Kunstihoone galeriis (2017).

Näitusel tegid kaasa:
Sander Põldsaar – kaamera ja postproduktsioon
Katrin Enni – heli
Aaron Adam Bluds – reisija

Kunstnik tänab: Rein Loodus, Kristel Altmäe, Andreas Altmäe, Iris Vilu, Mihkel Ilus, Jane Muts, Hans Lillemets, Tanel Paliale, Irma Bluds, Johannes Säre

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Kumu uus näitus tegeleb rohepöördega Eesti kunsti ajaloos ja kaasajas. 

Kumu kunstimuuseumis 5. mail avatav näitus „Kunst antropotseeni ajastul“ uurib kunsti võimalusi keskkonnakriisi ajajärgul. Seni suurim kunsti ja keskkonna suhteid vaatlev näitus Eestis koondub kolme telje ümber: Eesti kunstiajaloo ümbermõtestamine ökokriitilisest vaatenurgast, nüüdiskunsti võimalused keskkonnakriisiga tegelemiseks ja muuseumi rohepööre.

Tere tulemast inimese ajastusse! Meie mõju planeedi keskkonnale on kasvanud nii kõikehõlmavaks, et seda saab juba võrrelda teiste geofüüsikaliste jõududega. Selle ulatust kinnitavad mitmesugused markerid radioaktiivsetest elementidest ja süsinikhappest kuni broileriluude ja mikroplastini. Teadlaste arvates oleme seeläbi astunud holotseenist uude geoloogilisse aegkonda – antropotseeni ehk inimese ajajärku. Igapäevakeeles on sõnast „antropotseen“ ühtlasi saanud omamoodi katusmõiste varem globaalseteks keskkonnaprobleemideks nimetatud nähtustele: kliima soojenemine, rahvastiku kasv, pinnase erosioon, liikide väljasuremine jne.

Aina kiirenevad keskkonna- ja kliimamuutused tekitavad pakilise vajaduse otsida ökoloogilisi ja tehnoloogilisi, ühiskondlikke ja poliitilisi lahendusi, esitades samas väljakutse kujutlusvõimele. Kuidas mõelda antropotseeni ajastul inimese ja keskkonna, looduse ja kultuuri, inimliku ja mitteinimliku piiride üle? Kuidas mõtestada üha suurenevat infohulka keskkonna ajaloo, oleviku ja tuleviku kohta ning kuidas planeedi tulevikku üldse ette kujutada? Just sealtsamast, kust probleemid on alguse saanud, võib aga otsida ka aeglast, ettevaatlikku lootust. Oma suhet keskkonda saab parandada vaid inimene ise.

Keskkond on tähtsal kohal ka kaasaegses kunstis ja muuseumis. Sama keskne on ka küsimus, kuidas sellega siis kunstis ja näitusesaalis ikkagi tegelda. Kuidas vältida lihtsalt veel ühe antropotseeniteemalise näituse koostamist? Kuidas mõelda kunsti võimalikkusest ja vajalikkusest keskkonnakriisi ajajärgul?

Kumu kunstimuuseumi antropotseeniprojekt koondub kolme telje ümber: Eesti 19. sajandi ja uuema kunstiajaloo ümbermõtestamine ökokriitilisest vaatenurgast; kaasaegsete kunstnike, muuseumi ja teadlaste koostöö; rohepöörde võimalikkus näituseloomes ja kunstimuuseumis.

Näitus „Kunst antropotseeni ajastul“

Näitust ette valmistades otsime vastuseid mitmesugustele küsimustele:

• Millist rolli on kunst ja visuaalkultuur mänginud siinse keskkonna kujutamisel, kujundamisel ja kontrollimisel?
• Milline on Eesti kunstiajaloo ökokriitiliste tõlgenduste laiem tähendus globaalses kunsti- ja keskkonnaajaloos?
• Milline on kaasaegse kunsti osakaal ja võimalused antropotseeni ajajärgul? Kuidas astub see dialoogi keskkonna ja teadusega, kunsti- ja keskkonnaajalooga?
• Kust jooksevad kunsti ja (kodaniku)teaduse, kunsti ja aktivismi piirid? Ja kas neid piire on üldse vaja tõmmata?
• Kui palju ja kuidas peaks muuseum ise antropotseeni ajastul muutuma? Kuidas rohepööret muuseumis läbi viia nii, et see ei piiraks liialt kunstnike loomevabadust?

Oleme algatanud antropotseeni näituseprojekti teadlikult pika ettevalmistusajaga, tehes algust juba 2020. aastal eesmärgiga otsida vastuseid küsimustele, tekitada arutelusid, leida uusi tegevus- ja koostöövorme, õppida üksteist tundma, töötada ühtaegu kunstiajalooga ja kaasaegsete kunstnikega. Selleks oleme moodustanud mitmekülgse töörühma, kuhu on kaasatud eri tausta, kogemuste, teadmiste ja oskustega inimesi.

Kuraatorid: kultuuri- ja keskkonnaajaloolased Linda Kaljundi (Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Ülikool) ja Ulrike Plath (Tallinna Ülikool) ning kunstiajaloolased ja kuraatorid Bart Pushaw ((Kopenhaageni Ülikool)), Eha Komissarov (Kumu) ja Tiiu Saadoja (Kumu).

Projekti hetkel kaasatud kaasaegsed kunstnikud:
Evy Jokhova, Edith Karlson, Mari-Leen Kiipli, Laura Põld ja Lou Sheppard, Ivar Veermäe

Ruumikujundajad: LLRRLLRR (Laura Linsi ja Roland Reemaa)
Graafiline kujundaja: Maria Muuk
Projekti koordinaator: Triin Tulgiste

Olete oodatud Eve Kase näitusele „Tee südamikuni“ galeriis Truus 14.09.‒14.10.2023

Avamine 14. septembril, kell 16.00

Armastusega on kummalised lood: seda on omajagu tuntud, sellest on omajagu mõeldud, räägitud ja kirjutatud, ent ometi ei paista armastus kunagi ammenduvat. Armastus ilmub küll alati konkreetselt, aga ei kaota üheski ilmumises oma lõputut jõudu, me näeme seda endi ja teiste eludes tõusmas ja taandumas, alati kordumatult, alati äratuntavalt. Armastus on nagu aeg: me teame, mis see on, aga kui tahame sellest kinni haarata, jääb kätte ainult armastatu keha – kui seegi –, umbes samamoodi tabavad meie aega otsivad pilgud vaid kellade numbrilaudu. Armastatu seest armastust ennast kätte ei saa, see jääb alati mingil määral saladusse. Armastus on nagu kaev, millesse mahuvad kõikide ookeanide veed. Armastust pole võimalik lõpuni mõista ja samas on paratamatu, et me seda ikka ja jälle proovime.

Kunstnik Eve Kase „Tee südamikuni“ on järjekordne katse armastust ava(lda)da, et armastus kunstniku loodud avaustest välja saaks valguda, võib-olla uued rajadki leida. Selleks liitis Kask jõud näituse kuraatori, kirjanik Jan Kausiga, et põimida omavahel armastuse visuaalseid ja sõnalisi kirjeldusi. Näitus koosneb kolmest mõttelisest osast. 2020. aastast pärit akvarellide sarja „Rändavad lilled“ jaoks maalis Kask sõprade ja lähikondlaste kingitud õistaimi, mistõttu võib tema kompositsioonides näha omamoodi portreesid, kuna iga kujutis tähendab kunstnikule isiklikku lähedussuhet.
Värsketest töödest on esindatud esiteks mahukas, segatehnikas abstraktsete maastike/valguste konstellatsioon, millele kandis Kask käsitsi peale luuletaja Kätlin Kaldmaa mõjusa poeemi „Armastus pimeduse südames“, kust on pärit ka näituse pealkirja motiiv. Suurvormi ümbritsevad vastukaaluks postkaardid, millele on kirjutatud erinevaid armastuse sõnastuskatseid.

Lausete autoriteks on lisaks Kasele ja Kausile inimesed, kelle poole nad vastava palvega pöördusid: Marika Agu, Johan Elm, Indrek Koff, Eha Komissarov, Marju Pearnberg ja Tiiu Sandrak.

Postkaartidele kirjutasid ja joonistasid Jan Kaus ja Anna Kaarma.

Miks aga on tekstid kantud pindadele käsitsi? Ent kuidas teisiti kujutada midagi, mis on ühtaegu võimalikest abstraktseim ja võimalikest isiklikem?

Jan Kaus,
Näituse kuraator

22. septembril 2023 avatakse Mexico Citys Casa Lü kunstikeskuses Kristi Kongi, Marit Mihklepa, Krista Mölderi ja Ann Mirjam Vaikla grupinäitus “Surm sai alguse sügisel” (“La muerte comenzó en otoño” / “The Death Began in Autumn”).

Näituse kuraatori Leslie Moody Castro pikaaegne soov on olnud kokku tuua eesti naiskunstnike looming. Selle raames näidatakse nii uusi teoseid kui ka olemasolevate teoste edasiarendusi. Teoseid saadab kuraatoritekst, mis seob omavahel mehhiko ja eesti kultuuriruumidele omaseid lähenemisi tsüklilisusest – nii inimelude kui neid ümbritseva keskkonna perspektiivist:

“Surm sai alguse sügisel, millele eelnes kevadine uuestisünd. See oli üks paljudest väikestest surmadest – tuhandetest väikestest surmadest – kõikidest hääbumise ja taassünni eluringidest ning sellega kaasnevast haprusest ja haavatavusest uueks saamise teekonnal.”

Kristi Kongi eksponeerib näitusel detaile oma uurimistööst “Tunnetada taevast”, milles esinevad sümbolid nii Yeatsilt kui ka eesti ja mehhiko rahvakultuurist, räägivad lugusid taeva värvidest, valgusest ja piirideta vabadusest. Koostöös vulkaaniliste tezontle kividega loob Marit Mihklepp näitusele teise peatüki videoinstallatsioonist “mineraalsed igaühed”, mis vaatleb inim- ja geoloogiliste kehade vahelisi suhteid ning kujutlusvõime võimalikku mineraalset päritolu. Krista Mölder on uue teose loomisel inspireerunud mehhiko luuletaja Octavio Pazi ideestikust, kus olemise kese on pidevas muutumises. Seda haprat olukorda on kunstnik kujutanud linnu või lennuki tiiva ristlõikeid kujutavate luminogrammidena. Ann Mirjam Vaikla teos “Agua Mansa”, koostöös kunstnikuga Sebastian Moske, seob visuaalseks esseeks kahe autori omavahelise kirjavahetuse. Häiritud maastikele ja ökosüsteemidele lähenetakse nii kväärteooria kui ka esivanematest teada- / või puuduolevate lugude kaudu.

Näitus on avatud 23. september – 15. oktoober, 2023 aadressil Correggio 42, Ciudad de los Deportes, CDMX.

Kunstnikud: Kristi Kongi, Marit Mihklepp, Krista Mölder, Ann Mirjam Vaikla

Kuraator: Leslie Moody Castro

Projekti koordineerimine: Vaikla Stuudio

Graafiline disain: Ott Kagovere

Tõlkija: Paty Siller

Casa Lü direktor ja asutaja: Guadalupe Quesada ja Vicente Quesada

Näituse toetajad: Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Casa Lü

Casa Lü kunstikeskus loob näituste ja residentuuri programmide kaudu dialoogi rahvusvaheliste kunstnike ja Mexico City erinevate kogukondade vahel.

Neljapäeval, 21. septembril kell 18.00 avatakse Hop galeriis Taavi Teeveti näitus „Raamatukogu“. 

„Aga mulle tundub, et inimsugu — ainus omataoline — sureb välja ja et püsima jääb Raamatukogu: valgustatud, mahajäetud, lõpmatu, täielikult liikumatu, täis hinnalisi köiteid, kasutu, hävimatu, salapärane.” 

/Jorge Luis Borges „Paabeli raamatukogu” 1956/

Taavi Teeveti näitus loob ühtaegu vaadet ja kogemust. Galeriist saab Borgese ehk kuulsaimas novellis kirjeldatud raamatukogu kaugeim kamber, saal, kus lugejate ja raamatukoguhoidjate asemel valitseb aja kindlameelne juhuslikkus ja universumi ürgosa — kaos.

Borgese sõnades loodud mudelist saab tööriist, ehitub ruum ning vallandub võimaluste ahel. Taavi Teevet seiskab aja ning loob oma teosega võimaluse võtta ette jalutuskäik eksistentsi keskmesse, igaviku ja igavuse vahele, kus raamatute — lugude ja informatsiooni — avanemine ei juhtu mitte kerge ja harjunud käeliigutuse, vaid hulljulge kujutlushüppe läbi.

“Raamatukogu on täielik ja selle riiuleil on talletatud kõik kahekümne viie  kirjamärgi võimalikud kombinatsioonid(…).”  

Ruumis avaneb seisundipilt raamatukogu kaugematest nurkadest ühes teostega seeria “Pühendumine” kahest voolust:

1. Laserlõigatud piiblid ja lauluraamatud, mida on kasutatud pressvormidena. Neisse pressitud lehtmetall ja raamat moodustavad uue sõltumatu terviku.
2. Rauast valatud piiblid ja lauluraamatud.

Taavi Teevet on metallikunstnik, keda paeluvad materjalide ja tehnoloogiate sümbioos, klassikaliste tehnoloogiate eksperimentaalsed edasiarendused ja
mäng materjali mälu ning laetusega.Teevet on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (2023) sepakunsti eriala MA cum laude ning töötab alates 2021. aastast osakonna ehe ja sepis töökodade meistri
ja juhatajana.
2023. aastal pälvis Teevet Eesti Kunstiakadeemia noore tarbekunstniku preemia MA tasemel ja Marzee kaasaegse ehtekunsti galerii lõpetajate näituse preemia.
Teevet on osalenud näitustel Eestis, Saksamaal, Belgias, Ungaris, Itaalias, Ühendkuningriikides, Portugalis ja USA-s, olnud Bocuse d’Or rahvusvahelise gastronoomiavõistluse Eesti delegatsiooni serveerimiskomplektide autor 2021-2023 ning töötanud koos mitmete teatri- ja etenduskunstnikega, muuhulgas Paide Teatri, Ekspeditsiooni ning Kohtumiste ja Mitte-Kohtumiste
Instituudiga.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid HOP galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

EKA keraamika osakond saab käesoleval aastal 100 aastaseks. Käesolev näitus, mis avatakse 20. septembril kell 18 Viimsi Kunstikooli galeriis, on üks seda sündmust tähistav ettevõtmine. Näitusel eksponeeritud suuremõõtmelised keraamilised vormid on valminud EKA keraamikaosakonna esimese kursuse õppetööna.

Märtsi ja aprilli jooksul kavandatud ning ehitatud tööd on põletatud maikuu alguses Kohilas Tohisoo mõisapargis asuvas anagama-tüüpi põletusahjus. Ahju eripära seisneb selles, et köetakse puudega ning põletatavad esemed on vahetus kontaktis tuleleegiga, üks põletus kestab keskmiselt 50 tundi ja ahi jahtub seejärel 4–5 ööpäeva.

Näitusel osalevad oma töödega praegused ja endised tudengid: Anna-Liisa Villmann, Merilyn Kasemets, Keily Kerem, Lilian Maasik, Elisabeth Tõnne, Sanna Lova, Kristel Kärdi, Linda Viikant, Mari-Ann Maask, Maria Kim, Kätriin Reinart, Marta Vikentjeva, Gaida-Erica Pärn, Helen Griffiths, Ethel Ütsmüts, Triin Lehismets.

Aine juhendaja ja näituse koostaja: Karin Kalman

Näitus jääb avatuks 19. oktoobrini.

EKA keraamika osakond esitleb:
näitus „Transformatsioon“
Viimsi Kunstikooli galeriis
21.09.–19.10.2023

Avamine 20.09 kell 18.00

Eesti Kunstiakadeemia keraamika osakond saab käesoleval aastal 100 aastaseks. Näitus „Transformatsioon“ on üks seda sündmust tähistav ettevõtmine.

Näitusel eksponeeritud suuremõõtmelised keraamilised vormid on valminud EKA keraamikaosakonna esimese kursuse õppetööna. Märtsi ja aprilli jooksul kavandatud ning ehitatud tööd põletatakse maikuu alguses Kohilas Tohisoo mõisapargis asuvas anagama-tüüpi põletusahjus. Ahju eripära seisneb selles, et köetakse puudega ning põletatavad esemed on vahetus kontaktis tuleleegiga, üks põletus kestab keskmiselt 50 tundi ja ahi jahtub seejärel 4–5 ööpäeva. 

Keraamika töökojas nädalate jooksul pehmest ja plastilisest savist vaeva ja rõõmuga sündinud töödest saavad põletuse käigus kuumuse ning leegi poolt vormitud kivikõvad keraamilised taiesed. 

See maikuu alguses hooaega alustav põletus juhatab sisse kevadised ja suvised sündmused, mille keskmeks ahi on.

Kuna põletus on pikk, siis hästi sujuv meeskonnatöö ja kõigi osalejate panus on väga oluline. Sama oluline kui põletus ise ja tööd, mis seal sünnivad, on üliõpilaste ning keraamikute omavaheline suhtlemine ahju ümber. Tohisoo ahi ja põletus toob keraamikuid kokku, on õppebaasiks  Eesti Kunstiakadeemia keraamika ja skulptuuri erialade üliõpilastele ning koostöö ja kohtumiskohaks rahvusvahelisele kunstnikkonnale.

Näitusel osalevad oma töödega praegused ja endised tudengid: Anna-Liisa Villmann, Merilyn Kasemets, Keily Kerem, Lilian Maasik, Elisabeth Tõnne, Sanna Lova, Kristel Kärdi, Linda Viikant, Mari-Ann Maask, Maria Kim, Kätriin Reinart, Marta Vikentjeva, Gaida-Erica Pärn, Helen Griffiths, Ethel Ütsmüts, Triin Lehismets. 

Aine juhendaja ja näituse koostaja: Karin Kalman 

(Vene keeles allpool)

HOIDES ASJU HÄMARUSES, JÄLLE
Anna Škodenko, Darja Popolitova, Viktor Gurov ja Francisco Martínez
22.09—25.10.2023
Avamine: 22.09 kell 17.00

Olete oodatud näituse „Hoides asju hämaruses, jälle“ avamisele 22. septembril kell 17.00 EKA Galeriis!
„Hoides asju hämaruses, jälle“ on kollektiivselt kureeritud kunstiprojekt, mis põhineb etnograafilisel uurimistööl. Näitus EKA Galeriis on viimane osa triloogiast, mis peegeldab avalike saladuste ning Ida-Virumaa varjatud ruumide seoste üle.  Viimase kolme aasta jooksul oleme väisanud 37 erinevat keldrit uurides põrandaalust materiaalkultuuri, selles postindustriaalses, venekeelses ja ökoloogiliselt rikutud regioonis.
Nelja kunstniku installatsioon oli esimene väljund meie kollektiivsest tööst, mis oli eksponeeritud Riia Kunstiruumis (Riga Art Space, 2022) ja Sillamäe Muuseumis (2023). Vahepeal oleme oma installatsiooni ka edasi arendanud ning jätkanud uurimistöö ning ideedevahetusega. Selle tulemusel on valminud neli individuaalset tööd:

TULEVIKU MINEVIK lavastab rea kohtumisi ajakapsliga, mis pandi 1971. aastal Kohtla-Järves asuva monumendi „Au tööle“ sisse ning pidi avatama aastal 2046, kuid võeti kogemata välja 1996. aastal. 

KRATT© VALMISTATUD IDA-VIRUMAAL on 3D-prinditud riiulitel eksponeeritud seinainstallatisoon, mis on skulptuurivormi saanud põlevkivi fragmentidest. Kratt on tööfriigist mütoloogiline tegelane, kes hävitab ennast, kui tema looja annab talle täitmatuid ülesandeid. 

KOOPAKUMMITUSED, installatsioon sisaldab suitsuga maalimise tehnikat ja katab sissepääsu galeriisse kinni, taasluues kogemuse, mille annab tunneli kaevamine või trepist alla minek ja sisenemine keldrisse.

VEDELAD VARJUD PIIRIL on seeria Bütsantsi stiilis kollaaže, mis on inspireeritud sõbrunemise žestidest Kulgu piirkonna (ehk Narva Veneetsia) garaažiomanike vahel. See on mehelik, amfiibne territoorium tegemaks asju teisiti kui neid linnas tehakse ja pakub kohta  lõõgastumiseks.

Asjad, mis on olnud ära pandud ning hoitud pimeduses, omavad erilist mõju kui nad välja tuua ning eksponeerida. Näitus presenteerib selle efekti erinevaid külgi, reflekteerides materiaalsete asjade ülekogumise, tuleviku jaoks mõeldud sõnumite, eksistentsiaalse esteetika ja paikade üle, kus inimesed saavad katsetada oma olemuse erinevate külgedega. Inimesed vajavad varjupaiku ning kohti kuhu saaks asju ära peita. Põhiinstallatsioon tegeleb just antud teemaga ning koosneb neljast osast: videointallatsioon “Keldriuks”, milles Jelena juhib meid läbi oma keldri Kohtla-Järvel; audiovisuaalsest skulptuurist nimega “Баю-бай“, mis koosneb videost ja 3D-prinditud lapsevankrist; visuaalist nimega “Sartre allkorrusel”, mis sisaldab kohalikest keldritest leitud eksistentsiaalseid sõnumeid; “Maaalustest elulugudest”, mis esilteb uurimistöö käigus kogutud objekte koos sinna juurde kuuluvate personaalsete lugudega.s

Anna Škodenko (s. 1986) on multidistsiplinaarne kunstnik ja Eesti Kunstiakadeemia külalislektor. Tema loomingut iseloomustab lüüriline ning analüütiline lähenemine oma meediumile ja visuaalsele kujutisele. 

Darja Popolitova (s. 1989) on multidistsiplinaarne kunstnik, külalislektor ja Eesti Kunstiakadeemia doktorant. Darja loob ehteid ja videoinstallatsioone, mille teemaks on digitaalkultuur, lisades juurde ka pseudomaagilist esteetikat.

Viktor Gurov (s. 1989) on kunstnik ja graafiline disainer, kes on huvitatud linnamaastikest ning kasutuseta jäetud hoonetest. Ta töötab Eesti Rahvusraamatukogu kunstilise juhina.

Francisco Martínez (s. 1982) on antropoloog Tampere ülikoolist, kes tegeleb kaasaegse materiaalse kultuuri teemadega läbi etnograafiliste eksperimentide. 2018. aastal pälvis ta Euroopa Sotsiaalantropoloogide varase karjääri preemia. 

Täname: Pire Sova, Svetlana Ivanova, Ekaterina Grafova, Jelena Mutonen, Andrei Mitkovets, Nadežda Popolitova, Jakob Tulve, Andres Nõlvak, Allar Rebane, Madis Kaasik, Mari Kivipõld, Riina Varol, Taavi Teevet, Dmitri Fedotkin, Enas Amerkhanov, Ehte- ja sepakunstinosakond, WasteMatters ERC projekt, ning kõik teised, kes on näituse valmimisele kaasa aidanud.

____________________________

И СНОВА ВЕЩИ В ТЕМНОТЕ?
Анна Шкоденко, Дарья Пополитова, Виктор Гуров и Франсиско Мартинес 
Галерея EKA, 22.09—25.10.2023
Открытие: 22.09 в 17.00

И СНОВА ВЕЩИ В ТЕМНОТЕ? – это коллективный художественный проект, основанный на этнографических исследованиях. Выставка в галерее EKA является заключительной частью трилогии, которая размышляет о том, как хранимые обществом тайны соотносятся со скрытыми пространствами в Восточной Эстонии. За последние три года мы посетили 37 подвалов, исследуя подземную материальную культуру этого постиндустриального, русскоязычного, экологически разоренного региона. Инсталляция, созданная четырьмя художниками стала первым результатом нашей коллективной работы, которая была выставлена в Рижском городском выставочном зале (2022) и в музее Силламяэ (2023). Тем временем мы дополняли нашу инсталляцию, продолжали наши исследования и обмен идеями. В результате мы создали 4 новые индивидуальные работы: 

ПРОШЛОЕ БУДУЩЕГО—эта инсталляция представляет собой серию встреч с капсулой времени, замурованной в 1971 году в монументе «Слава Труду», возведенном в Кохтла-Ярве. Капсулу предполагалось открыть в 2046 году, но ее случайно обнаружили в 1996.

ДОМОВИК© MADE IN IDA-VIRUMAA—настенная инсталляция, состоящая из скульптурных фрагментов горючего сланца, выставленных на полках, напечатанных на 3D-принтере. Kratt (домовик) – мифологическое существо-трудоголик, которое уничтожает себя, когда его создатель поручает ему невыполнимые задачи.

ПЕЩЕРНЫЕ ПРИЗРАКИ—инсталляция, сочетающая эстетику фьюмажа с пространственным дизайном. Закрывая вход в галерею, инсталляция воспроизводит ощущение спуска по лестнице в подвал. Или в шахтный туннель.

ЖИДКИЕ ТЕНИ НА КРАЮ—серия коллажей в византийском стиле, вдохновленная тем, как вяжут узлы пользователи лодочных причалов в районе Кулгу (также известном как «Нарвская Венеция»). Это, так сказать, земноводная, мужская территория, где можно отдохнуть от городской рутины и отлично провести время. 

То, что было скрыто и хранилось во тьме, приобретает особое очарование, когда извлекается на поверхность. И выставка позволяет нам в этом неоднократно убедиться, размышляя о накоплении материалов, посланиях в будущее, экзистенциалистской эстетике и убежищах, где можно узнать разные стороны собственного «я». Людям нужны укрытия и пространства, чтобы хранить вещи в темноте. Основная инсталляция посвящена этой теме и состоит из 4 частей: видеоинсталляция «Дверь в подвал», в которой Елена проводит нас по своему подвалу в Кохтла-Ярве; аудиовизуальная скульптура «Баю-бай» знакомит с сюрреалистичным видео, располагающимся в скульптуре в форме коляски; визуальное представление «Сартр внизу» из различных экзистенциальных посланий, найденных в местных подвалах; и «Подземные биографии», в которых рядом с личными историями представлен ряд извлеченных объектов.

Anna Škodenko (1986)—мультидисциплинарная художница и гостевая преподавательница в Эстонской академии художеств. Ее творчество характеризуется лиризмом и аналитическим подходом к медиуму и визуальному образу.

Darja Popolitova (1989)—мультидисциплинарная художница, гостевая преподавательница и докторант в Эстонской академии художеств. Дарья создает украшения, а таже видео-инсталляции на тему дигитальной культуры, смешивая это с псевдо-магической эстетикой.

Viktor Gurov (1989)—художник и графический дизайнер, которого интересуют темы оформления текстов, а также городских пейзажей и заброшенных, урбанистических мест. Виктор работает креативным директором Эстонской национальной библиотеки.

Francisco Martínez (1982)—антрополог Университета Тампере, занимающийся современными проблемами материальной культуры через этнографические эксперименты. В 2018 году он был награжден премией за раннюю карьеру Европейской ассоциации социальных антропологов.

Выражаем благодарность Пире Сова, Светлане Ивановой, Екатерине Графовой, Елене Мутонен, Андрею Митковцу, Надежде Пополитовой, Якобу Тульве, Андресу Нылваку, Аллар Ребане, Мадис Каасик, Рийна Варол, Мари Кивипылд, Таави Тивет, Энас Амерханов, Дмитрий Федоткин, Кафедра ювелирного и кузнечного дела, ERC проект WasteMatters, и всем, кто так или иначе внес свой вклад в инсталляцию.

Tanja Muravskaja näitus „Hingelähedane sõna“ Narva kunstiresidentuuris kujutab endast vene keelt kõnelevate Eesti inimeste sõnade atlast, mis peegeldab mitmeid kohalikus ühiskonnas toimunud ja toimuvaid protsesse.

See ainulaadne ajastu ja kultuuri jälg on jäädvustatud Eesti vene kogukonna emakeeles ja on väga ilmekaks eestivene identiteedi väljundiks. Sõnade kollektsioon on kogutud tihedas koostöös ülalmainitud kogukonna ja Tallinna Linnamuuseumi vene muuseumiga.

Tanja Muravskaja kasutab oma loomingus analüütilist lähenemisviisi ja psühholoogilist vaatlemist – olgu käsitluse objektiks üksikisiku, ühiskonna või paiga psühholoogia. Tema teosed tegelevad identiteedi ja mälu, samuti ühiskonna ja selle liikmete omavaheliste suhetega. Tema tööd kuuluvad Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi püsikogusse. 2018. aastal pälvis Muravskaja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi Köler Prize’i peapreemia. 2019. aastal sai Valgetähe V klassi teenetemärgi.

„Hingelähedane sõna“ oli osa Tallinna Vene Muuseumi projektist „Muuseumi laboratoorium“. Narva kunstiresidentuuris areneb teos edasi ja koos külastajatega täiendatakse sõnade kogu veelgi.

Näituse kujunduse kontseptsioon: Raul Kalvo
Graafiline kujundus: Vladimir Loginov
Tehniline teostus: Johannes Säre ja Denes Farkas
Tõlkija: Ilona Martson
Tänusõnad: Eesti Kultuurkapital, Tallinna Linnamuuseumi Vene Muuseum

Näitus on avatud kuni 29. oktoobrini

N-R 15-19, L-P 13-19

Santa Zukkeri isikunäitus

“Nihutades piire”

24.08–01.11.2023

Kohtu 8, Tallinn

“Elus toimub pidev piiride nihutamine ja erinevate kulgemiste manipulatsioon. Autori tunnetus annab võimaluse luua lõuendile erinevate vormide, kujutluste, märkide koosmõjus abstraktsiooni, mis pole piiratud klassikalise ja kindla kompositsiooni põhimõttega.”

Autor on üritanud eemalduda abstraktsiooni rangest kompostitsioonist ning liikuda piiriüleselt, kuid sujuvalt, ilma visuaalselt häiriva narratiiviga vaataja jaoks. Kunstnik katsetab läbi lüüriliste ja muutuvate üleminekute ning soovib ellu äratada täiesti uue tõlgenduse erinevate meediumite ja stiilide vahel.

Maalikunstinäituse pidulik avamine toimub 24.08 kell 15.30 (eelregistreerimisega) aadressil Kohtu8, Tallinn.

Registreerumine toimub, kirjutades santa.zukker@gmail.com aadressile “osalen”.

Reedel, 1. septembril kell 18.00 avatakse Tallinna Linnagaleriis Erki Kasemetsa ja Camille Laurelli paarisnäitus „Brikollaaž“, kus materjalist saab kunst ja kunstist materjal ning kus teineteisele püstitatakse tühje ülesandeid ja antakse eksitavaid juhiseid. Näituse kuraator on Siim Preiman.

Erki Kasemets ja Camille Laurelli on kunstnikud, kelle elu ja looming on ühtviisi põhjalikult läbi põimunud. Kummagi jaoks ei ole määravad kindlad võtted või peensuseni lihvitud tehnika, vaid pigem üldiselt avatud ja hübriidne suhtumine kunsti ning oma rolli selles. Mõlemat paeluvad mängud, mõlemad on pühendunud kollektsionäärid, mõlemad naudivad võrdselt nii leiutamist kui ka äpardumist.

Ideede kolmepoolne pingpongitamine on viinud labürintja näituseni, mis tugineb taaskasutusele ja mängulisusele. Näeme näitusel valgust, kineetikat, interaktiivsust, readymade’i ja tekstiili. Näpuga viibutamise ja moraalilugemise asemel tegeleb näitus küll pigem kujundlike küsimustega, aga on siiski omamoodi etenduslik ja aktiivne, mitte staatiline või passiivne.

„Erki Kasemetsa ja Camille Laurelli kutsumine koos näitust tegema on üks neist ideedest, mis tagantjärele tundub niivõrd loomulik, et ei oskagi näppu peale panna hetkele, millal see sündis. Kumbagi neist ei saaks käsitleda just kultuuritõkestajana, aga mõlema tegevuses leidub kindlasti annus vastuhakku või keeldumist. Kuidas küll polnud need kaks varem kohtunud?“ mõtiskleb näituse kuraator Siim Preiman.

Olete oodatud näituse avamisele 1. septembril kell 18.00. Näitus „Brikollaaž“ jääb avatuks 5. novembrini 2023.

Erki Kasemets (1969) on installatsiooni-, maali-, performance’i- ja teatrikunstnik, kelle looming hõlmab prügikunsti, polügoonteatrit, isikliku elu süstemaatilist dokumenteerimist, materjalikultuuri, kineetilist kunsti, keskkonna- ja lavakujundusi jpm. Tema viimase aja ülesastumised on osalemine rühmanäitusel „Metsikud“ Tartu kunstimuuseumis (2021), isikunäitus „Karl Marx loomariigis“ Draakoni galeriis (2020) ja isikunäitus Audru muuseumis (2019).

Camille Laurelli (1981) on intermeediakunstnik, kelle segadusseajav, läbikukkuv ja möödarääkiv looming hõlmab nii videot, fotograafiat, performance’it ja skulptuuri kui ka kureerimist. Laurelli on pühendunud kaastööline, algataja ja kollektsionäär, kes peab 2018. aastast Tallinnas videomängude muuseumi LVLup!. Tema viimase aja esinemiste hulgas on osalemine rühmanäitusel „Crawl Out Through the Fallout“ Eesti kaasaegse kunsti muuseumis (2022), isikunäitus „Kaudze“ Low Gallerys Riias (2021) ja isikunäitus „News Feed“ ARS Showroomis (2019).

Tallinna Linnagalerii (Harju 13) on avatud kolmapäevast pühapäevani 11–18. Galeriis toimuvad igal laupäeval kell 13.00 pooletunnised eestikeelsed ringkäigud. Sissepääs on tasuta.

SA Tallinna Kunstihoone on 1934. aastal loodud kaasaegse kunsti asutus, mille näituseprogrammi saab praegu kogeda kahel näitusepinnal: Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis ja Tallinna Linnagaleriis. Kunstihoone näitusi installeerib stuudio Valge Kuup.

Näitus „Keraamika kannab“ tutvustab Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna 3DL ja keraamika osakonna rahvusvahelise lühiresidentuuri tulemusi, mis sünteesivad kriitilist ruumimõtet materjali ning parameetrilise kihtlisandustehnoloogiaga.

Selle ettevõtmise fookus on koondatud koostööroboti abil savi 3D printimisele, et ümber- ja taasmõtestada arhitektuuri „tugisammas”– selle kandeelemendi pikk ajalooline muutumine on ehitatud keskkonnas jälgitav nii otseselt füüsilisel kujul kui ka kultuuriliselt koostöös teiste erialade ning tehnoloogiate arenguga. Lihtsustatud kujul võib selle kokku võtta minimeerimise ja maksimeerimise probleemina – kuidas on võimalik olukorras, kus kaasaegsed ehitised eeldavad võimalikult vähese materjalikuluga ja lihtsasti valmistatavate tugikonstruktsioonide olemasolu, jõuda selle elemendi terviklahenduses kõiki kaasatud erialasid uudse tulemuseni viivate mõtete sümbioosini? Eesmärk on (taas)avastada (ositi unustatud) kandesüsteemi varjatud potentsiaalid kaasaja kontekstis läbi eksperimentaalsete keraamiliste postide ja sammaste.

Näitus avamisega kaasneb osalevate arhitektide, disainerite ja kunstnike töödele pühendatud temaatiline sümpoosion. Tutvustatakse Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna 3DL  ja keraamika osakonna rahvusvahelise lühiresidentuuri tulemusi, mis sünteesivad kriitilist ruumimõtet materjali ning parameetrilise kihtlisandustehnoloogiaga. Seminari juhatab Andres Kurg.

Sümpoosion on inglise keeles.

Sümpoosion „Keraamika kannab | Loading Ceramics“ toimub teisipäeval, 12. septembril kell 14.00, Eesti Arhitektuurimuuseumi 1. korrusel ja sellele järgnev näituse avamine kell 16.00 hoone 3. korrusel.

Kuraatorid: Martin Melioranski, Lauri Kilusk

Kaaskuraator: Varvara Guljajeva

Osalejad: Varvara Guljajeva ja Mar Canet Solà, Raul Kalvo, Lauri Kilusk, Kaiko Kivi, Martin Melioranski, Sasha Serber, Paco-Ernest Ulman, Markus Wikar

Näitust ja sümpoosioni toetavad: Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Kultuurkapital

Näitus “Taska töökojast tänapäeva” EKA raamatukogus.
18. september – 15.november 2023

Alates 18. septembrist, saab EKA raamatukogus tutvuda loovuurimuse ” Ajaloolise reljeeftrüki rekonstrueerimine ja loovarendamine” tulemustega.

Uurimuse lähtepunktiks on praeguseks unustatud 1924. aastal nahakunstniku ja raamatuköitja Eduard Taska töökojas leiutatud reljeeftrüki tehnika, mida tuntud klišee- ja linooltrükist eristab kahetasapindne tulemus ja peente graafiliste joonte puudumine.

Näitus annab ülevaate katsetustest, mille eesmärgiks oli rekonstrueerida reljeeftrüki tööprotsess võimalikult ajastutruult ja arendada taastatud ajaloolise tehnika põhjal kaasaja materjalidele ja töövõtetele sobivad tiražeerimist võimaldavad trükilahendused.

Katsete tulemusena taasleiutatud tagurpiditrükk võimaldab trükiplaadina kasutada laia valikut korduvkasutatavaid ja ümbertöödeldavaid materjale. Selles tehnikas saab trükkida erinevatele materjalidele nii pimetrükis kui foolioga. Loovuurimuse katsed näitavad, et tagurpiditrükk sobib nii prototüüpimiseks kui ka unikaalesemete ja väikesetiraažiliste toodete valmistamiseks.

Näitus jääb avatuks kuni 15.11. 2023

Lisateave Jaana Päeva:
jaana.paeva@artun.ee

Projekti „Ajaloolise reljeeftrüki rekonstrueerimine ja loovarendamine“ meeskond:
Jaana Päeva, Eve Kaaret, Lennart Mänd, Riina Samelselg

Näituse kujundus: Ran-Re Reimann

Projekti rahastaja: Kultuuriministeerium, kultuuri- ja loomevaldkondades loovuurimuse toetamise programm

Täname: Eesti Ajaloomuuseum, EKA köitestuudio ja IKIGI 

E-R 10.00–18.00
L 11.00–15.00

EKA raamatukogus saab vaadata õppeaasta algust tähistavat näitust „Kohtumine kukeaabitsaga“. EKA muuseumi koostatud väljapanekul särab akvarellitehnika kirkuses Ülle Meisteri tõeliselt meisterlik diplomitöö, aabitsa illustratsioonid aastast 1973.  

27. augustil oli Ülle Meisteri (1948–2021) 75. sünniaastapäev ning seda tähtpäeva märgib ära ka käesolev näitus. Akvarell sai 2 aastat tagasi lahkunud raamatuillustraatori meelistehnikaks juba ülikooli ajal ja ta jäi selle juurde kogu eluks. Ülle Meisteri piltidega Kukeaabits (1974, tekst L. Eisen) oli koolides kasutusel palju aastaid – kuni 1980ndateni ning tekitab elevust ja äratundmist veel tänaselgi päeval. Meisteri töö ei hiilga mitte ainuüksi erakordsetes tehnilistes finessides, vaid ka toonase eluolu isikupärases käekirjas jäädvustamises. Pilku püüavad uudse stilisatsiooniga lapsekujude moekad riided, nende keskkondade kaasaegsed interjöörid, mida ilmestavad moodsad suuremustrilised tekstiilid. Ja muidugi toonane koolivorm ning ajastutüüpilised mänguasjad, eesotsas plekkämbri ja -kühvli ning kõigile tuttava sinitriibulise Sipsikuga. Meisterliku akvarellisti pintslist tulnud erksatoonilised pildilised jutustused voogavad värvide sulandudes vaatajani otsekohese rõõmuga.

Ülle Meister töötas pärast EKA lõpetamist aastaid kirjastuses Valgus.

Ta on kujundanud heliplaadiümbriseid ja akvarelltehnikas postkaarte, tegelenud vabaloominguga ja illustreerinud hulgaliselt kooliõpikuid. Lõpetamisel autorile cum laude toonud aabits ei jäänud Meisteril ainukeseks – 1987. aasta L. Kivi ja M. Roosilehe aabitsa kujundamise ja illustratsioonide eest sai ta ENSV riikliku preemia. Tema töid on korduvalt valitud 25 kaunima Eesti raamatu ja 5 kaunima Eesti lasteraamatu hulka.

Näitusel on võimalik trükitud raamatut ka sirvida ning klaasi taga eksponeeritud originaalidega võrrelda. 

EKA muuseum soovib näitusega head uut õppeaastat kõigile tudengitele ja töötajatele!
Olgu see sama värvikas kui kaanekuke sabasuled!

Reeli Kõiv,
näituse kuraator

Näituse „Kohanemise kunst“ Kadrioru kunstimuuseumis avamine neljapäeval, 14. septembril kell 18.30.  

Näitusel osalevad kunstnikud Sophie Durand, Elo-Reet Järv, Sandra Kosorotova, Kärt Ojavee, Uku Sepsivart, Denisa Štefanigová, Paco Ulman, Kristina Õllek.

Näituse avamise raames esitab Johhan Rosenberg kell 19.30 kohaspetsiifilise performance’i „Kohanemine 360°le“.  Rosenbergi skulpturaalne etteaste kasvab välja otse müüdi südamest. Publiku silme ees elustuvad Kadrioru lossi laemaalil olevad legendid Ovidiuse „Metamorfoosidest“.  

Näitus vaatleb kaasaegsete kunstnike lähenemisviise looduse väärtustamisel ning ökoesteetikast ja ökofeminismist tärganud looduse de-estetiseerimist. Kaasatud on nii kriitilised kaasaegsed kunstnikud kui ka teosed Eesti Kunstimuuseumi kogudest. 

Kuraatorid: Madli Ehasalu, Triin Metsla
Näituse kujundaja: Siim Karro
Graafiline disainer: Tuuli Aule
Koordinaatorid: Kerttu Männiste, Aleksandra Murre, Laura Tahk 
Haridusprogrammid: Ilona Kroon, Eneli Raal, Berta Vahtra

Näitus on avatud 3. märtsini 2024.

Cecilia Alemani

“Ulmade piim: Tagasivaade 59. Veneetsia biennaalile”

Cecilia Alemani on hetkel üks mõjukamaid kuraatorid maailmas. Ta kureeris 59. Veneetsia biennaali peanäituse, mis oli mitmes mõttes ajalooline ja pälvis palju kõneainet. Biennaali pealkiri “Ulmade piim” on laenatud sürrealistliku kunstniku Leonora Carringtoni raamatult, kus ta kirjeldab võlumaailma, kus kõigil on võime muutuda, saada millekski või kellekski teiseks, maailm, kus pole piiranguid, vaid mis pulbitseb võimalustest. 

Loengus kõneleb Alemani oma kogemustest Veneetsia biennaali kui maailma kõige prestiižsema kunstinäituse korraldamisel. Ta räägib sellest, kuidas ta töötas välja näituse teema ja ehitas väljapaneku üles nn ajakapslitele, kuidas ta valis kunstnikud, kuidas kulges töö uute tellimuste, näituse installatsiooni ja lugematute teiste üksikasjadega, mis sellise ulatusliku näituse korraldamisega seonduvad. 

Cecilia Alemani on Itaalia kuraator, kes elab New Yorgis. Alates 2011. aastast on ta New Yorgi High Line’i avaliku kunstiprogrammi High Line Art direktor ja peakuraator. 2018. aastal oli Alemani Art Basel Cities: Buenos Aires kunstiline juht. 2017. aastal kureeris ta Itaalia paviljoni Veneetsia biennaalil ja 2022. aastal  59. Veneetsia biennaali peanäituse “Ulmade piim”. Hetkel valmistab ta ette Anu Põdra isikunäitust, mis avatakse Suschi muuseumis Šveitsis jaanuaris 2024.

Loengu korraldab Eesti Kunstiakadeemia kunstikultuuri teaduskond koostöös Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusega.

Loeng toimub inglise keeles.  

Registreerumine ei ole vajalik.

Info: Annika Toots (annika.toots@artun.ee)

Avatud arhitektuuriloengute sari toimub 2023. sügisel pealkirja all “Mobiilsed meistrid” (“Mobile Masters”). Teema toob Tallinnase arhitekte ning teoreetikuid, kes lahkavad arhitektuuri nõtkust ning ruumiloojate mobiilset praktikat.

Sügisloengute kuraator Gregor Taul tutvustab programmi järgmiste sõnadega: “(Sise)arhitektuur seisab teelahkmel. Kümne aasta vanuseid hooned lammutatakse ja viiakse prügimäele. Sisearhitektuurse projekti elueaks on heal juhul viis aastat, kui sedagi. Need kõledad faktid ei tekita usaldust distsipliini vastu, mis nii lühikese ajalise perspektiivi valguses nõnda palju ressursse nõuab. Mida tähendab “pigem jäta tegemata” ruumiloome jaoks? Millele võiks viidata “teisaldatav arhitektuur” või kes on “mobiilne disainer”? Kas ja kuidas saab inimeste või asjade liikuma suunamine olla positiivne ruumipraktika?”

28. septembril kl 18.00 alustab EKA aulas loengusarja Keith Murray loenguga “Mobiilsus: Abstraktne/Tegelik/Mõju”.

Keith Murray on Zimbabwes sündinud arhitekt, disainer, skulptor ja ehtekunstnik, kes on alates 1988. aastast elanud Ühendkuningriigis. Murray on õppinud arhitektiks Kaplinnas Lõuna-Aafrika vabariigis ning on töötanud arhitekti ja õppejõuna nii LAVis, Sambias, Ugandas kui Londonis ja Brightonis. Kümmekond aastat tagasi kolis ta Briti saarte idarannikule Suffolkisse, kus ehitas endale ja oma kaaslasele ökomaja ning on keskendunud naturaalsetest- ja leidmaterjalidest skulptuuride ja ehete tegemisele.

Keith Murray tutvustab oma loengut: “Ettekanne toetub viimase 50 aasta isiklikule kogemusele, huvidele ja mõtetele. Esitlus on struktureeritud kolmeks teemaks, kuid need on omavahel läbipõimunud ja kohati ka kattuvad, nii nagu päris elus. 

ABSTRAKTNE – tööstusrevolutsioonist tehnilise revolutsioonini on viimase 150 aasta jooksul kõik muutunud üha kiiremaks. Kiirendus on puudutanud elu kõiki valdkondi. See käib ka kunsti, eriti skulptuuri kohta (Calder on kõige esimene pähe tulev näide, aga see puudutav ka Carot ja Smithi). Sama on ka kirjanduse ja luulega.

TEGELIK – Lahkan arhitektuuri mobiilsust läbi mõne näite. Asjad, mida praegu tehakse, materjalid ja tehnikad, mida kasutatakse, muutunud vajadused, nii paremuse kui halvemuse poole. See, kui halvasti olukord tegelikult on, muutub üha nähtavamaks, seega on vastutustundlik teadlikkus ja tegutsemine üliolulised. 

MÕJU – Sisse- ja väljaränne, teadmiste liikumine, aga ka kadunud asjade teadvustamine, maha jäetud, kuid võimatu unustada. 

Avatud loengud on mõeldud kõikide erialade – mitte sugugi ainult arhitektuurivaldkonna – tudengitele ning professionaalidele. Kõik loengud toimuvad EKA suures auditooriumis, on inglise keeles ja tasuta ning avatud kõikidele huvilistele. Tule kohale!

EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakond toob avatud loengute sarja raames igal akadeemilisel aastal Tallinnas publiku ette kümmekond valdkonna omanäolist praktikut ja hinnatud teoreetikut. Eelmiste aastate loenguid saad järelvaadata YouTube-is ja www.avatudloengud.ee

SÜGISLOENGUTE AJAKAVA

– 28. septembril kl 18 Keith Murray (https://www.instagram.com/keithmurray5199/)

– 26. oktoobril kl 18 Alexander Roemer (https://constructlab.net/)

– 23. novembril kl 18 Laurens Bekemans (https://bc-as.org/)

– 7. detsembril kl 18 Katarina Bonnevier (https://mycket.org/)

Loengusarja toetab Eesti Kultuurkapital.

Kuraator: Gregor Taul

Teadus- ja arendusprojekti Life IP BuildEST raames korraldab Eesti Ringmajandusettevõtete Liit 27.–28. septembril konveretsi Ringmajanduspäev.

Seekordne konverents tegeleb ehitusmaterjalide korduskasutuse teemadega – vanade materjalide kasutamine uusehitistes ja maastikuarhitektuuris, hoonete ja ruumide kasutus uues funktsioonis, lammuatavatest hoonetest saadavate materjalide kaardistamine ning materjalipankade haldamine. Oma vaatenurka avavad arhitektid, projekteerijad, vabaühenduste ja kohaliku omavalitsuste esindajad ning ehitajad. Konverentsi teine päev viib osalejad ringsõidule Patarei Merekindlusesse, Veerenni kvartalisse ning TalTechi materjaliuuringute töökotta. 

Perioodil 2022–2028 läbiviidava projekti Life IP BuildEST erinevate tööpakettide tegevustes osalevad mitmed Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna ning arhitektuuriteaduskonna doktorandid, teadurid ning õppejõud. 

Lähemalt Life IP BuildEST-ist 

Konverentsi kava 

Neljapäeval, 28. septembril kell 17.30 peab New Yorgis tegutsev nahadisainer ja ettevõtja Anthony Luciano inspireeriva loengu vintage käekottidest ja väike-ettevõtte loomisest New Yorgis.

Esimese põlvkonna itaalia päritolu newyorklane, Anthony Luciano ühendab kunsti ja perekonna pärandi. Luciano päris kätega meisterdamise kire oma perelt, sest kasvas üles oskuslike käsitööliste peres, kus tema ema ja vanaema olid õmblejad ning isa puusepp. Algselt omandas ta moekraadi Moetehnoloogia Instituudis (Fashion Institute of Technology), kuid läks hiljem üle aksessuaaridisainile.

2000. aastal tõi ta turule oma kollektsiooni, ammutades inspiratsiooni vintage käekotiklambritest. Tema eesmärk oli luua erakordse kvaliteediga luksuslikke päeva- ja õhtukotte, mis saavutasid kiiresti tunnustuse selliste tippjaemüüjate seas nagu Bergdorf Goodman, Neiman Marcus ja Stanley Korshak. Tema kotte on kajastatud juhtivates moeajakirjades ja need on kogunud kuulsaid lojaalseid kliente, kelle hulgas sellised staarid nagu Judith Light, Meryl Streep, Debra Messing, Cameron Diaz ja Megan Mullally.

See loeng on võimalik tänu Baltic-American Freedom Foundationi (BAFF) rahastusele.

Koduleht: anthonyluciano.com

Anthony Luciano on külas EKA-s, et anda üliõpilastele raamidega käekottide valmistamise kursust.

Loeng on inglise keeles.

Eesti teaduste akadeemia kutsub kõiki huvilisi 29. septembril 2023 kell 17 akadeemia majja (Kohtu 6, Tallinn) Teadlaste Öö teaduspärastlõunale (XXVI): „Ungern-Sternbergide linnapalee – Berliini viimane mood Toompea arhitektuuris“.

Teadlaste Öö fookuses on Tallinna arhitektuuripildis haruldane akadeemia maja.

Hoone arhitektuuri käsitletakse kahes kontekstis. Esiteks selle koht võrdluses Tallinna ja Toompea teiste hoonete arhitektuuriga ning teiseks maja looja Martin Gropiuse teiste teoste ja tema kaasaja kontekstis.

Peakülaline on arhitekt Martin Gropiuse lapselapselaps, emeriitprofessor Arnold Körte Saksamaalt, kes on samuti arhitekt, aga ka arhitektuuriajaloolane ja uurinud oma esiisa loomingut. Arnold Körte loeng toimub inglise keeles.

Pärast loengut saavad huvilised akadeemia majaga tutvuda Eesti Kunstiakadeemia rektori, akadeemik Mart Kalmu juhtimisel.

Teaduste akadeemia 1865. aastal ehitatud maja on Toompea viimane suursugune aadlipalee. Krahv Ewald von Ungern-Sternberg ei leppinud Tsaari-Venemaa arhitektidega ja tellis palee projekti Berliini staararhitekt Martin Gropiuselt. Romantiline kahe võrdse fassaadiga paeehitis, kus on säilinud uhked interjöörid, esindab Tallinnas haruldast prantsuse neorenessansi.

Ootame üritusest osa saama kooliõpilasi ja -õpetajaid, tudengeid ning kõiki teisi arhitektuuri- ja ajaloohuvilisi.

Registreerumine: Palume tulijatel ette registreeruda hiljemalt 27. septembriks siin.

Üritus Facebookis

Teadlaste Öö veebileht

Anname ülevaate Benini traditsioonilise muusika projekti hetkeseisust. Tutvustame Beninis (Lääne-Aafrika) asuva Grand-Popo traditsioonilist muusikat.

Kaastegevad helilooja ja laulja Steve Abeni (Benin) ning Benini traditsioonilise muusika ansambel koosseisus
Hans-Gunter Lock
Andrus Haugas
Janek Samberg
Asja Dorofejeva
Andrus Kallastu

Kuna Grand-Popo on lisaks äärmiselt põnevatele muusikatraditsioonidele ka üks olulisemaid voodoo vaimseid keskusi, siis lisaks muusikutele on oodatud mõtteid vahetama antropoloogid, usundiuurijad, tantsuuurijad, visuaalkunstnikud, filmitegijad, kultuuriloolased, filosoofid ja muude valdkondade asjatundjad.

Sündmus Facebookis

Töötuba “Kestlikkus kunstimaailmas ja muuseumides”

3.–5. oktoober 2023, Tallinn

Korraldajad: Kumu kunstimuuseum, Eesti Kunstiakadeemia ja Läti Kaasaegse Kunsti Keskus

Toetaja: Nordic Culture Point

Toimumispaigad: EKA, Kumu, kunsti- ja näituseasutuste külastused

Tänase maailma nägu kujundab kliimakriis, mis on tihedalt seotud järjest sagenevate sõjaliste ja poliitiliste konfliktide, humanitaarkatastroofide ning kasvava globaalse ebavõrdsusega. Antropotseeni ajastul peab ka kunstimaailm paratamatult prioriteedid ümber hindama ja võtma kasutusele kestlikumad praktikad. Globaalse loodusressursside kahanemise taustal peavad ka kunstitöötajaid mõtlema ringmajanduse, jätkusuutlikkuse ja keskkonnaõigluse küsimustele ning võimalusele luua tulevik, kus inimkond ei sõltu enam loodusvarade armutust hävitamisest.

Töötuba kutsub arutlema kunstimaailma rohepöörde võimalikkuse ja võimaluste üle loovalt, kriitiliselt ja valdkonnaüleselt, tuues kokku kunsti ja disaini, konserveerimise, kureerimise, museoloogia jt valdkondades õppejõud, praktikud ja üliõpilased.

Kuidas muuta kunstiasutused, muuseumid ning kunsti ja näituste loomine jätkusuutlikumaks? Millisel muul moel saavad kunst ja kultuur ekstraktivistlikku mõtteviisi murendada? Milline on kunstnike, disainerite ja teiste kunstitöötajate roll valitsuste ja poliitikute seatud kliimaeesmärkide täitmisel? Kas kunstiteoste süsinikujälge on vaja mõõta? Kuidas vältida rohepesu? Kuidas toetada kunstitöötajaid suuremate ja ajamahukamate pingutuste tegemisel, mis kuluvad säästvamate tavade katsetamiseks, ning kuidas vältida läbipõlemist?

Töötoa õppejõududeks on eri valdkondade eksperdid, kes jagavad erinevaid vaatenurki, oskusi ja teadmisi. Üritus on mõeldud nii kunsti- ja muuseumitöötajatele kui ka üliõpilastele (ennekõike magistrantidele ja doktorantidele, aga ka teemast huvituvatele bakalaureuseõppe üliõpilastele).

Programm hõlmab loenguid, töötubasid, õppekäike muuseumifondidesse ja näitusekülastusi. Õppejõududeks on Margit Keller (Tartu Ülikool), Laura Linsi ja Roland Reemaa (LLRRLLRR), Arnita Melzoba ja Kārlis Melzobs (GAISS), Darja Jefimova (Eesti Kunstimuuseum), Varje Õunapuu (Eesti Kunstiakadeemia), Hilkka Hiiop (Eesti Kunstiakadeemia), Maria Muuk jt.

Kolmepäevane töötuba toimub inglise keeles, osalemine on tasuta. Registreeruda saab siin.

Registreerumise tähtaeg: 15. september

Lisainfo:

Linda Kaljundi (linda.kaljundi@artun.ee)

Karin Vicente (karin.vicente@ekm.ee)

Eesti Kunstiakadeemia vanim järjepidevalt toimunud täienduskoolitus alustab 8. oktoobril oma 29. hooaega. Kursusele on eelkõige oodatud arhitektid, ehitusinsenerid, muinsuskaitsetöötajad, mälestiste omanikud jt asjahuvilised, kes soovivad tegeleda arhitektuuripärandi uurimise, projekteerimise ja restaureerimisega.

Kursuse põhiteemad:

• Eesti arhitektuuriajalugu
• Muinsuskaitse alused
• Allikad ja uurimine
• Projekteerimine ja planeerimine
• Ajaloolised materjalid ja tehnoloogiad
• Ajaloolise hoone restaureerimisküsimused
• Interjöör ajaloolises hoones
• Muinsuskaitseline järelevalve
• Mälestis ja keskkond

Lisaks loengutele toimuvad seminarid, töötoad ning õppekäigud põnevatele objektidele. Kursust viivad läbi EKA, TTÜ ja TÜ õppejõud, muinsuskaitsjad ning konserveerimise ja restaureerimise ala spetsialistid.

Õpe toimub kaks korda kuus reedeti-laupäeviti-pühapäeviti, kokku 11 korda.

Lisainfo ja registreerimine