Kalender

22. märtsil kell 18.00 auditooriumis A-501 Helmut Völteri avatud loeng “Cloud Studies”.

Kolmapäeval, 8. märtsil kell 18.00 toimub OKAPI galeriis Elle Kannikese isiknäituse  „Keelenäitajad“ avamine.
Näitus jääb avatuks 25. märtsini.

Näitus „Keelenäitajad“ räägib kliimakriisis avalduvatest nähtustest, millest iga inimene on justkui teadlik, aga mida me tegelikult ei teadvusta. Need nähtused toimuvad liig suurel skaalal, on hoomamatud ning me lihtsalt ei suuda toimuvate muutuste suurust tajuda.

Teisest küljest on need nähtused ka väga ebamugavad, et neid näha või endale tunnistada. Eksponeeritud klaasist objektid, installatsioon ja video tõstavad kliimamuutuste seisukohalt fookusesse inimese ja vee vahelised suhted.
Näitus on meeldetuletus külastajale mõtisklema selle üle, kuidas taltsutada oma tahtmisi ja tarbimist. Kuidas jõuda äratundmiseni, et vesi, mis meid elus hoiab, on laenuks antud meile kõikide eelnevate ja tulevaste põlvede poolt.

Elle Kannike (s 1980) on Tallinnas elav ja töötav mosaiigi-, klaasi ja joonistuskunstnik. Tema tööd käsitlevad keskkonnamuresid ja räägivad inimese põhjustatud karjuvast kliimahäirest. Hetkel õpib Kannike Eesti Kunstiakadeemias klaasi erialal magistriastmes, kus tema praktika keskmes on klaasi agentsuse uurimine. Lisaks klaasile otsib ta koosloomise võimalusi loodusega ja liikuvate materjalidega nagu jää ja elavad mikroorganismid. Ta on
rahvusvahelise kaasaegsete mosaiigikunstnike assotsiatsiooni AIMC liige.

Kasulik kunst?! PAREM MAAILM

EKA kunstikonkurss gümnasistidele

Konkursil osalemise ANKEET SIIN 

Ootame osalema kunstist huvituvaid loomingulisi ja ärksaid keskkooliõpilasi, kes soovivad oma ideedega panustada kaasaegse kunsti tulevikku.

Osaleda võib mistahes meediumis kunstiteosega (maal, joonistus, graafika, skulptuur, installatsioon, foto, animatsioon, digitaalsed ja interdistsiplinaarsed teosed). Oodatakse terviklikke, korralikult vormistatud teoseid ja seeriaid.

Osaleda võivad ka kunstnike grupid!

GRAND PRIX – 1000 EUR
II koht – 200 EUR + EKA Eelakadeemia kursus
III koht – 100 EUR + EKA Eelakadeemia kursus
Lisaks antakse välja eripreemiad väljapaistvatele töödele. 

Kunstikonkursi võidutööd eksponeeritakse näitusel Eesti Kunstiakadeemias.

Kõik osalejad, kelle tööd on konkursile vastu võetud, on kutsutud 1. aprillil põneva eriprogrammiga sündmusele Eesti Kunstiakadeemias.

“Kasulik kunsti?! Jätkusuutlik teos” näitusevaade 2023  Photo: Keidi Jaakson

Konkursi märksõnaks sel aastal on “Parem maailm”. On selge, et selle poole tuleb pürgida. Kellest ja millest see maailm koosneb, kuidas seda üles ehitada või ette kujutada?

Un mondo migliore. A better world. Ένας καλύτερος κόσμος. En bättre värld. Eine bessere Welt. Кращий світ. ավելի լավ աշխարհ. Daha yaxşı bir dünya. Un monde meilleur. دنیای بهتر Un mundo mejor. Un món millor. עולם טוב יותר  Яхшырак дөнья.. एक बेहतर दुनिया। Parempi maailma. 더 나은 세상. Lepszy świat. Egy jobb világ.

Parem maailm, ütleb laps. Naine, mees, loom.

Üks laulutekst ütleb nii:
Parem maailm.
Pole lihtne mõelda, et peaks muutma
terve ajajärgu harjumusi
elust, mis möödus nagu välgatus.

Kuidas kujutleda paremat maailma, uskudes, et kõik on veel võimalik? Uskuda tarkusesse, inimlikkusesse, oskusesse toetada nii teiste kui enese vabadust. 

Kui teadet lugedes hakkas mõte tööle, tegutse – pane oma kunstiteos meie poole teele!

KONKURSIL OSALEMISE ANKEEDI LEIAD SIIT!

• Ootame konkursile lõpetatud ja vormistatud valmis kunstiteoseid.
• Palume teosed dokumenteerida ning edastada konkursile digitaalsel kujul. 
• Teose dokumentatsioon peab vastama osalemistingimustes toodud nõuetele. Tingimused leiad siit! (PS! Dokument avaneb parimalt arvutis ning ei ole telefonist hästi loetav!)
• Teosed palume lisada failina osavõtu ankeedile ning salvestada hiljemalt 26.03.23, kell 23:59.
• Küsimusi ootame aadressile kasulikkunst@artun.ee

19. septembril avatakse Prantsusmaal Clermont-Ferrandis näitus IMAGINE !, mis on tänavuse FITE (Festival International des Textiles Extraordinaires) peanäitus ja üldteema.

EKA tekstiiliosakonna dotsent Krista Leesi on kutsutud esinema installatsiooniga „Herringbone“ ehk versiooniga kunstniku 2019. aastal toimunud näitusest „Herringbone by Krista Leesi“.

Tänavu kümnendat tegutsemisaastat tähistav festival pakub ainulaadset võimalust, luues rahvusvahelise kohtumispaiga, et tutvustada tekstiile, millel on tugev kultuuriline või päranduslik tähendus. Festivali idee on kokku kutsuda kõik viis mandrit, et erinevatest riikidest loovisikud, kunstnikud, disainerid, käsitöömeistrid ja teised saaksid kohtuda. Üritus soovib näidata inimsusega seotud teemasid, keskkonnaalaseid ning majanduslikke teemasid, mis kõik on erakordsetest tekstiilidest lahutamatud.

Krista Leesi teose inspiratsiooniallikaks on nii traditsioonilise kangatüübi herringbone (eestikeelne vaste on ’kalasaba’) kujundusprintsiip kui ka selle ingliskeelne nimi (herring tõlkes ’heeringas’). Leesi herringbone versioon on fotorealistlik kangas, kus optilist efekti tekitav sakiline muster moodustub otseselt heeringatest (Clupea harengus). Parvekalale kohaselt masside kujundujumisest tekkiv muster kandub nii ülikonnale, mantlile kui ka mitmetele muudele rõivaesemetele ning erinevatele kangamaterjalidele, aga ka mujale.

IMAGINE ! näitus toimub Bargoin muuseumis, kus asub suurim väljaspoolt Euroopat pärit tekstiilide kollektsioon, mis teeb muuseumist ainulaadse säilituskeskuse maailmas.

Festivaliga kaasneb kakskeelne kataloog.

Näitus jääb avatuks kuni 26. märtsini, 2023 ja liigub siis edasi Leetu.

Varasemate festivalidega on võimalik tutvuda kodulehel.

Lisainfo:
Krista Leesi
+372 522 1152
krista.leesi@artun.ee

http://www.kristaleesi.ee

Tartu Kunstimaja suures saalis Sirja-Liisa Eelma isikunäitus „Peegelduste pealispind“.

Näitusel saab näha kunstniku kõige uuemat, käesoleval ja möödunud aastal valminud maaliloomingut. Teosed lähtuvad maaliseeriast „Must peegel“, mis oli osaliselt eksponeeritud Sirja-Liisa Eelma ja Tiina Sarapu samanimelisel ühisel näitusel 2022. aasta suvel Draakoni galeriis.

Sirja-Liisa Eelma maalid valmivad suurte seeriatena, mille juures on oluline kujundi kordus ja aeglane muutumine. Esmapilgul küll korduv, kuid alati unikaalne kujund tekib maalimise protsessi käigus, kus kunstnik täidab lõuendipindu ruutsentimeeterhaaval just nii laia pintsliga töötades. Käesolevas maaliseeriaski ei kordu ainult n-ö mustrivälju moodustav kujund, vaid ka maalid oma hierarhiavabas kompositsioonis on üksteisega kohati sarnased. Ometi on siingi sarnasus vaid näiline ning nii on maal ja iga kujund sellel teisest erinev, nagu erineb iga hingetõmme ja südamelöök talle eelnevast.

Autor lisab: „Peegelduses oleme kahekesi. Mina ja peegelpilt. Nii olen mina maali loojana ja vaataja näitusesaalis maaliga silmitsi nagu peegliga. Maal on pind, värviga kaetud tükk lõuendit, mis võib, aga ei pea esitama väljakutse kolmandale, sügavuse dimensioonile. Sügavuse illusiooni kõrval veetleb mind mõte pealispinnast. Selles on valmisolekut ja potentsiaali enamaks, ometi ka pretensioonitust ja suuremeelsust olla see, mis ollakse.“

Sirja-Liisa Eelma (s 1973) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (EKA) maalikunsti eriala 1996. aastal. Alates 2018. aastast õpib EKA doktorikoolis ja töötab hetkel EKA maaliosakonna külalisdotsendina. 2016. aastal tunnustati tema loomingut Konrad Mägi preemiaga, aastal 2021. oli tema maaliseeria „Kirjutada oma / sinu nime“ nomineeritud AkzoNobeli kunstipreemiale. Tema viimane isikunäitus Tartu Kunstimajas toimus 2017. aastal.

Kunstnik tänab: Kaarel Eelma, Maris Karjatse.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näitus jääb avatuks 26. märtsini.

Tule ja külasta näitust “Sissejuhatus Eesti disaini”! Kas mõned esemed tunduvad sulle kuidagi tuttavad? Jaga oma lugu meiega.

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum (ETDM) kutsub kõiki osalema installatsiooni loomises, kus esitletakse külastajate isiklikke fotosid ja lugusid disainiobjektidest, mida võib leida nii kodus kui ka muuseumis. Muud disainiesemed, mis seostuvad näitusel olevate objektidega on samuti oodatud.

Publikuprogramm ja installatsioon „Kas sul on see kodus?” uurib disainiesemete laiemat konteksti. Algatusega püüame tõsta teadlikkust kohaliku ajaloomälu osas ning luua sügavamaid isiklikke seoseid materiaalse kultuuriga.

Näidates, kuidas tavalised majapidamises leiduvad esemed võivad ajapikku muutuda muuseumi eksponaadiks, toetab „Kas sul on see kodus?” muuseumi kogudega tutvumist ning innustab dialoogi, mille abil erinevad grupid saavad edastada oma nägemuse kultuuriloost.

Juhised osalemiseks:

1. Vaata kodus ringi. Uuri välja, kas seal võib olla mõningaid disainiesemeid.
2. Tee esemest pilt.
3. Mõtle mõnele isiklikule mälestusele, mis on selle objektiga seotud. Äkki meenuvad sulle traditsioonid, rituaalid, kuidas ese sinuni jõudis? See võib olla midagi nostalgilist või pragmaatilist! Võid koguda lugusid ka oma sõpradelt ja perelt. Kirjuta oma lugu
üles.
4. Saada meile oma foto ja lugu e-mailile publik@etdm.ee või too see muuseumi
piletikassasse aadressil Lai 17, Tallinn  

Valitud kaastöödest koostatakse püsinäituse projektialal installatsioon.

Publikuprogramm ning installatsioon valmivad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi (ETDM) ja Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi koostöös.

„Kas sul on see kodus?“ on loodud tudengite Ksenia Kovalenko, Maivi Kärginen-Kivi, Lilla Lukács, Paula Oberndorfer ja Johanna-Elisabeth Tärno poolt.

Erilised tänud: Agnes Aljas, Rebecca Duclos, Hanna-Liis Kont ja Sandra Nuut

Graafiline disain: Ott Kagovere
Näituse kujundus: Ulla Alla
Eesti Tarbekunsti- ja Disanimuuseumis (ETDM) on tegeletud on disaini kogumise ja kontekstualiseerimisega viimased kakskümmend aastat.

ETDMi kogudes on ligi 18 000 museaali, mille põhjal koostatakse näitusi, publiku- ja haridusprogramme.

8. märtsil 2023 kell 18.00 avaneb Draakoni galeriis Maria Izabella Lehtsaare & Sarah Nõmme ühisnäitus „Kaunitar koletise kõhus“.

Näituse kuraatorid on Anita Kodanik ja Brigit Arop.

Näitus jääb avatuks 1. aprillini 2023.

Maria Izabella Lehtsaare ja Sarah Nõmme näituse „Kaunitar koletise kõhus“ keskmes on sarnased huvid inimeste vahelise intiimsuse, seksuaalse eneseväljenduse ning armastuse ja vägivalla väljendusviiside vastu. Näitus lähtub magamistoast kui kohast kus puhata, unistada, tunda mõnu ja hirmu, kus loetakse tekste, mis vormivad meid inimeste ja loojatena ning kus on toimunud ka kohtumised selle koostöö raames. Magamistoas toimuv on ühiskondlikul foonil vastuolusid täis teema. See on ihule lähedal, näitab meist nüansse, mis on privaatsed ja teevad meid haavatavaks. See on täielikult oma, kuid ka täielikult jagatud kõige kallimatega. Samal ajal kõik magamistoad ei ole turvalised ning lisaks pehmusele võib seal kogeda armastuse katuse all toimuvat vägivalda.

Näitusel eksponeeritavad teosed tegelevad magamistoa intiimsusesse puutuvate vastuoludega, kus põimuvad õrnuse ja karmuse väljendusvahendid. Näiteks Nõmme teos „Vitsake“ viitab haiget tegemiseks mõeldud objektile, mida saab lugeda eri viisidel. Esiti on tegu võimu ja vägivalla objektiga, millega karistatakse allumatuid kehasid, teisalt on piitsal oma koht seksuaalpraktikates, mis karmuse abil aitavad pakkuda hoolt ja mõnu. Lehtsaare uued linoollõiked „Pillow Princess“ ja „Tundmatud naudingud“ jätkavad tema visuaalse kväär-sõnavara täiendamist ning teos „Loveless V“ lõpetab tema loomingus poksi kui enesekaitse ja -armastuse käsitlemise, muuhulgas osutades kunstniku huvile panna proovile ekstreemsete või vägivaldsete spordialadega seotud soopõhised arusaamised. Nõmme installatsioon „Sõlmi lahti mu siidipaelad“ on inspireeritud mittenormatiivsetest romantilistest suhetest, mis kohustuslikuna tunduva monogaamiaga kaasa ei löö. Lehtsaare kaisurelvad seeriast „Kõige pehmem puudutus“ ja käsilaos trükitud pildid „Kväärid käärid I II III“ vaatleb lesbilisusega seotud märgimaailma, seda kord enda võimestamiseks kasutades, teinekord aga üheülbalisi stereotüüpe jaburuseni korrates.

Lood kaunitari ja koletise põimunud saatustest on vähemalt sama vanad kui tsivilisatsioon. Need algavad üldjuhul pantvangi võetud printsessiga ning lõppevad draakoni tapnud printsiga abieluranda seilamisega. Ehkki neid lugusid on jutustatud ka agentsema printsessi vaatepunktist, mille raames võib näiteks selguda, et prints on veel õudsam koletis kui draakon, et printsess suudab end ise päästa või valib endale partneriks hoopis kellegi teise, ei ütle need lood meile midagi uue paarikese argipäevast või sellest, millised koletised nende voodi all magavad. „Kaunitar koletise kõhus“ loodab pakkuda mitmekesisemaid narratiive lähedusest ning tähtsustades turvaliste kogemuste rolli inimeste heaolule, künda pinnast üksteise mõistmiseks.

Maria Izabella Lehtsaar on Tallinnas tegutsev kunstnik, kes kombineerib oma loomingus tekstiili, graafikat, joonistust, installatsiooni ja teksti. Tema teosed tegelevad põhiliselt kväärkogemuse ja vaimse tervise teemadega, mängides sageli reaalsuse ja fantaasia hapral piiril. Lehtsaar on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias bakalaureuseõppe graafika erialal ning õpib praegu kaasaegse kunsti magistriõppes. 2021. aastal pälvis ta Edmund Valtmani fondi stipendiumi ja oli 2022. aastal koos Sarah Nõmmega nomineeritud AkzoNobeli kunstipreemiale.

Sarah Nõmm on Tallinnas tegutsev kunstnik, kes töötab peamiselt skulptuuri, installatsiooni, video ja performance’i meediumides. Ta käsitleb oma loomingus naise keha ja seda ümbritsevaid ruume. Tema teosed põhinevad sageli isiklikel kogemustel ja vaatavad kehateemasid rahvausundite, müütide, tabude ja argielu rituaalide kaudu. Nõmm on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias bakalaureuseõppe skulptuuri ja installatsiooni erialal. 2021. aastal pälvis ta noore skulptori preemia, 2022. aastal oli ta koos Maria Izabella Lehtsaarega nomineeritud AkzoNobeli kunstipreemiale ja oli Eduard Wiiralti stipendiaat.

Anita Kodanik on Eesti-Ukraina päritolu vabakutseline kunstitöötaja, kes tegutseb Tallinnas. Tema uurija- ja kuraatoripraktika huviorbiiti jäävad regionaalse, kogukondliku ja isikliku identiteedipoliitika visuaalkultuurilised väljendused. Kodanik on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse erialal ning jätkab hetkel magistriõpinguid kuraatoriõppes. Tema viimased kuraatoriprojektid on Maardu dekennaali peanäitus „Kujutlused tühikutes“ ja koostöös roam Berlin residentuuriprogrammiga korraldatud rühmanäitus „Harjutused unistuste pidamiseks“.

Brigit Arop on Tallinnas tegutsev semiootika taustaga vabakutseline kunstitöötaja, kes peamiselt kureerib ja kirjutab. Teda huvitavad kunstilised praktikad, mis kasutavad poeesiat, materjalitundlikke lähenemisi ja huumorit, et nihestada kivistunud väärtushinnanguid. Arop on lõpetanud Tartu Ülikooli semiootika ja kultuuriteooria bakalaureuseõppe, hetkel õpib ta Eesti Kunstiakadeemia magistriõppes kureerimise erialal. Tema viimane kuraatoriprojekt oli rühmanäitus „Tervitused ja mis iganes taastaks meie katkema kippuva suhte“ Kogo galeriis Tartus (2023).

Graafiline disainer: Kertu Klementi

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, EKA Üliõpilasesindus
Eriline tänu: Anton Serdjukov, Karl-Christoph Rebane, Eesti Kunstiakadeemia graafika osakond, Eda Urmet, Kristi Kongi, Marge Monko

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Alates 21. jaanuarist näeb Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi galeriis Raili Keivi näitust „Tuba“, kus Keiv on muuseumi kogust välja valinud Eesti keraamikute peamiselt 1960.–1980. aastatest pärinevad ja disainiklassikaks saanud nõud ning liitnud need koos enda loominguga uueks ja ajatuks koosluseks. 

“KONTAKT—JOON” EKA kunstnike grupinäitus Stockmanni 5. korruse galeriis
16.02–16.04.2023
Näituse avamine 16. veebruaril, kell 18.00

“KONTAKT—JOON” on grupinäitus, mis ühendab endas Eesti Kunstiakadeemia maali, keraamika, moe ja sepise tudengite värskemaid töid, nende kunstipraktikaid ja tehnikaid. Stockmanni viiendal korrusel asuvas galeriis astuvad visuaalselt üksteisega kontakti tudengite teosed, mida varasemalt ei ole laialdaselt eksponeeritud. Näitusel kohtab töid, mis on inspireeritud nii loodusest, linnakeskkonnast kui ka iga kunstniku mälestustest ja tunnetest.

Maal, värv ja lõuend on materjalid, mille abil tegeletakse enda sisemaailma ning end ümbritseva maailma tunnetamise ja lahti mõtestamisega. Maalidele ainest andnud isiklikud narratiivid, emotsionaalsed läbielamised ja meeleseisundid jätavad vaatajale küllalt tõlgendamisruumi. Loomult rahulikud keraamika teosed ja tarbenõud annavad näitusel ühele vanimale kunstivormile kaasaegse esitlemisvõimaluse. Stockmanni Galerii südamikust leiab loodusega paralleele loova moetudengi erinevatest kollektsioonidest kokku pandud komplektid ning näitusele lisavad jõulisust kahe metallikunstniku tööd.

Näituse kuraatorid:

Cristopher Siniväli, Santa Zukker

Näitusel osalevad EKA kunstnikud:

Karola Ainsar, Margus Elizarov, Maria Hindreko, Sander Karjus, Paavo Kuldkepp, Daria Kylm, Lilian Maasik, Rebecca Norman, Visa Eino Eduard Nurmi, Valerija Oja, Valeria Poljakova, Karl-Christoph Rebane, Maria Elise Remme, Marion Saarik, Siret Schutting, Cristopher Siniväli, Helena Tääker, Marta Vikentjeva, Anna-Liisa Villmann, Elisa Margot Winters, Santa Zukker 

Tänud:

Stockmann, Eesti Kunstiakadeemia keraamika osakond, maaliosakond ja tekstiilidisaini osakond, Põhjala Pruulikoda

Näitusel olevaid töid on ka võimalik soovi korral osta. Täpsemat info saab küsida, kirjutades e-mailie: taakerhelena@gmail.com

22. jaanuarist kuni 23. aprillini on Kai kunstikeskuses võimalik külastada Holger Looduse isikunäitust „18 kevadist hetke“, mis on mitmekülgse kunstniku uute teoste esmaesitlus. 

Maali- ja meediakunsti valdkonnas tegutsev EKA maali õppejõud ja vilistlane Holger Loodus eksponeerib kaht videoinstallatsiooni, millega tutvumine on vormitud terviklikuks ruumikogemuseks. Väljapanek on üles ehitatud spiraalina: vaataja saab seda avastada nagu teokarpi ja leida selle südamest väikese pärli. Vastupidi tänapäeva pidevalt kiirustavale ja hakitud elule püüdleb Loodus aeglustumise poole ning jagab selle kohta ideid ja võtteid ka vaatajaga.

Näituse pealkiri, viide nõukogudeaegsele teleseriaalile „Seitseteist kevadist hetke“ (1973, režissöör Tatjana Lioznova) pole juhuslik. Seriaali omapärane visuaalne filosoofia on lähedane selle ajastu „aeglase kino“ pioneeride Andrei Tarkovski ja Ingmar Bergmani loomekreedodele ning kui mitte otseselt sellest kunstipärandist, siis kindlasti tuleks Holger Looduse loomingu juuri otsida sellega seotud ideestikust – veendumusest, et visuaalne kunst on omaette keel, milles võib kõneleda ka kõige keerulisematel teemadel, ja soovist liikuda tegelikkuse aeglasema mõtestamise poole, kus ühes veetilgas võib peituda terve maailm.

Holger Loodus (1970) on muusik, maali-, multimeedia- ja installatsioonikunstnik, Eesti Kunstiakadeemia õppejõud. Tema teostele on iseloomulik kummastava, kohati ulmataolise reaalsuse või alternatiivajaloo situatsioonide konstrueerimine. Selleks kasutab ta analüütilisi ja samas poeetilis-filosoofilisi visuaalseid vahendeid, hüperrealistlikust maalist enda loodud mehhanismide ja videotest ruumilavastusteni. 2018. aastal osales Loodus auhinna Köler Prize nominentide näitusel Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis, kus pälvis publikupreemia. Alates 2010. aastast on ta esinenud isiku- ja grupinäitustel Eestis, Leedus, Soomes ja Saksamaal, viimased isikunäitused toimusid Tartus Kogo galeriis (2021), Turu Kunstimuuseumis (2019) ja Tallinna Kunstihoone galeriis (2017).

Näitus on avatud K—P kell 12.99–18.99
Pilet 10€/6€

Näitus tulevikuutoopiate, ennustuste ning arhitektuuri- ja kunstifantaasiate kohtumispunktidest.

Reedest, 20. jaanuarist on Rotermanni soolalaos avatud suurnäitus “Prognoos ja fantaasia: piirideta arhitektuur 1960.–1980. aastatel”, mis uurib tulevikuutoopiate, ennustuste ning arhitektuuri- ja kunstifantaasiate kohtumispunkti 1960.–1980. aastatel.

Mitmeid taasavastatud Ida Euroopa ja lääne autoreid koondaval näitusel on väljas tööd, mis tõukusid uuest sõjajärgsest tehnilisest reaalsusest, ent viisid seda edasi ootamatutesse suundadesse.

Näiteks ennustati arvutiseerunud ühiskonnas töö asendumist mängude ja kollektiivsete lõbudega, pöörduti masina loogikast lahti öeldes müütide ja romantilise inimesekujutuse juurde või otsiti kosmose vallutamise asemel jälgi sealsetest tsivilisatsioonidest. Mõõdetavuse ja teadusliku planeerimise, elu ja töö lahutamise utoopia vahetas välja terviklikkuse taotlus masina ja looduse, mõistuse ja keha vahel. Need projektid on tehnoloogiakeskse maailma edasiarendused, iroonilised ja absurdini viidud olukorrad, mis kritiseerivad ratsionaalset maailma ja kõnelevad hilismodernse ühiskonna vastuoludest, näidates samas selle ideelist horisonti – millest üldse saab fantaseerida.

Näitusel on teiste seas esindatud arhitektid, kunstnikud ja rühmitused: Archizoom, Yuri Avvakumov, Alexander Brodsky & Ilya Utkin, Igor Dřevíkovský & David Vávra, Dviženie, Stano Filko, István B. Gellér, Anna Halprin Jozef Jankovič, NER, Tiit Kaljundi, Jevgeni Klimov, Mari Kurismaa, Kai Koppel, Vilen Künnapu, Leonhard Lapin, Hardijs Lediņš, Avo-Himm Looveer, Kirmo Mikkola, Stefan Müller, Jüri Okas, OHO, Ain Padrik, Alessandro Poli, László Rajk, Toomas Rein, Sirje Runge, Superstudio, Tõnis Vint jt.

Pressipildid leiate siit.

Eesti Arhitektuurimuuseumi direktori Triin Ojari sõnul asetab näitus Eesti 1970.-1980. aastate arhitektuuri esmakordselt rahvusvahelisse konteksti ja teeb seda visuaalselt väga mõjusalt, kõrvutades meie kunstnike ja arhitektide töid lisaks Vene paberarhitektidele ka Poola, Tšehhi, Itaalia, Läti ja mitme teise maa autoritega. Näitusel hajub piir kunsti ja arhitektuuri vahel, sest mõlemad panustavad tuleviku kujutamisse võrdsel moel.

„Arhitektuurimuuseumi jaoks on olnud tegu erakordselt laenutusterikka protsessiga, sest eksponeeritavad tööd pärinevad ligi 30 erinevast nii riiklikust kui ka erakollektsioonist Euroopas ja Kanadas ning kõigi niitide kokku viimine on kuraatoritele olnud tõeline detektiivitöö,“ ütleb Ojari. „Hea meel on tõdeda, et meie arhitektuurimuuseum on usaldusväärne partner mitmele maailma tippmuuseumile nagu Tate, Nürnbergi Neues Museum, Canadian Centre for Architecture, Drawing Matter Collection Ühendkuningriigis ja Museum Folkwang Essenis.“

Näituse kuraatorid on Andres Kurg ja Mari Laanemets ning assistent Kristina Papstel. Kujunduse lõi Kaisa Sööt ning graafilise kujunduse Indrek Sirkel. Näitus valmib koostöös Eesti Kunstiakadeemiaga, sellele eelnenud uurimistööd on rahastanud Eesti Teadusagentuur (PRG530). Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Laanemets ja Kurg on varem koos kureerinud näitused “Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid: Tallinna kooli arhitektid 1972-1985” (Eesti Arhitektuurimuuseum, 2008) ja “Me metamorfne tulevik: Disain, tehniline esteetika ja eksperimentaalne arhitektuur Nõukogude Liidus” (Vilniuse rahvusgalerii ja Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseum, 2011-2012).

Andres Kurg on Eesti Kunstiakadeemia vanemteadur ja arhitektuuriteooria professor. Tema uurimistöö fookuses on 1960.-1980. aastate Nõukogude Liidu arhitektuur ja disain, selle seosed tehnoloogia ja igapäevaelu muutuste ning alternatiivsete kunstivooludega.

Mari Laanemets on Eesti Kunstiakadeemia vanemteadur. Tema uurimisteemad on 1960. ja 1970. aastate alternatiivne kunst Nõukogude Liidus ja selle lõikumine arhitektuuri ja disainipraktikatega, sõjajärgne abstraktsionism ja moderniseerumise esteetika Ida-Euroopas.

Näitus Rotermanni soolalaos on avatud 30. aprillini ning näitusele toimuvad ka kuraatorituurid 28. jaanuaril, 11. märtsil ja 29. aprillil, algusega kell 14.00

Info
Facebook

7. maini on Võru muuseumis, galerii suures saalis avatud Maria Kapajeva „Üksikud fotod ja muu tühi-tähi“. 

Näitus käsitleb Võrumaa inimeste lugusid ja peegeldavad seeläbi kogukonna ajalugu. Kunstnikku ühendab ka soov teemadega sügavuti minna, sestap on pealtnäha juhuslikest fotoleidudest rullunud välja üllatavad avastused. Millised täpsemalt, sellest juba näitusel.

Maria Kapajeva näituse puhul on tegemist kunstilise eksperimendiga, kus uurimisprotsessi esitletakse installatsioonina. Näituse idee hakkas idanema, kui Kapajeva sattus internetis portsu vanade fotode peale, mida müüs ameeriklasest kollektsionäär, kes arvas, et need fotod võivad olla seotud Eestiga. Kollektsioon seisis kaheksa aastat unustatuna ning kui Kapajeva püüdis talle fotosid müünud inimesega ühendust võtta, polnud see kahjuks enam võimalik. Edasi tuli hakata ise harutama ning näitus ongi selle uurimuse tulem. Uurimisel saladuseks jäänud osi on võimalik külastajatel endil tuvastada ja paljastada.

Eesti Kunstiakadeemia vanim järjepidevalt toimunud täiendkoolitus alustab 14.oktoobril oma 28. hooaega. Kursusele on eelkõige oodatud arhitektid, ehitusinsenerid, kunstiajaloolased, restauraatorid-konservaatorid ja muinsuskaitsetöötajad, kes soovivad tegeleda arhitektuuripärandi uurimise, projekteerimise ja restaureerimisega.

Kursuse põhiteemad:

• Eesti arhitektuuriajalugu
• Muinsuskaitse alused
• Ajaloolised materjalid ja tehnoloogiad
• Allikad ja uurimine
• Projekteerimine ja planeerimine
• Interjöör ajaloolises hoones
• Ajaloolise hoone restaureerimine
• Muinsuskaitseline järelevalve
• Mälestis ja keskkond
• Seminarid, töötoad ja õppekäigud

Kursuse põhirõhk on loengutel, lisaks toimuvad seminarid ja töötoad praktiliste töövõtetega tutvumiseks ning õppekäigud äsja restaureeritud või töös olevatele objektidele. Loenguid ja õppekäike viivad läbi oma ala asjatundjad, kelle seas on nii õppejõude Eesti Kunstiakadeemiast, Tallinna Tehnikaülikoolist ja Tartu Ülikoolist kui ka muinsuskaitseametnikke ning kogenud praktikuid.

Õpe toimub kaks korda kuus reedeti-laupäeviti-pühapäeviti, kokku 11 korda.

Lisainfo ja registreerimine

22. veebruaril taasavatakse Ülemiste City Öpiku majas pop-up näitus “REKrulli: rekonstrueerides ruumikultuuri”, mis avati esimest korda eelmisel aastal Uus Euroopa Bauhaus’i festivali satelliitüritusena, Krulli kvartalis, Tallinnas. 

REKrulli superstuudio eesmärgiks oli Eesti Kunstiakadeemia tudengitega arendada jätkusuutlikest materjalidest paindlikku arhitektuuri, mis põhineb digitaalsel disainil ja -valmistamisviisil. Stuudio raames uuriti tavapärasest korteriühistu omandimudelist erinevaid kooselamise viise. Sihiks on seatud välja töötada kaasaegsed, kohandatavad ja tõhusad hoonekonstruktsioonid, kvaliteetsete ja hea keskkonnamõjuga ruumide loomiseks.

EKA arhitektuuriteaduskonna värske dekaani Sille Pihlaku sõnul on “Rekrulli näitus oluline näidisprojekt, sellest kuidas suured arendused saaksid innovatsiooni ja teadust veel enne detailprojekti planeeringut kaasata. Lihtsamalt öeldes, meie erksad tudengid küsivad õigel ajal õigeid küsimusi ja saavad läbi selle suunata arendusplaanide kulgu. ReKrulli on üks nendest lahendustest, mille abil uurisime, kuidas soovime koos elada? Küsisime endalt, kas saaksime jagada kaugelt rohkem ruume, kas saaksime kütta ja jahutada tervet kvartalit 100m ujumisbasseiniga? Seda kõike tehes, kas ka õpetajad ja tuletõrjujad saaaksid endale sellises eluruumis endale korterit lubada? Nii pragmaatiliselt kui poeetiliselt teemale lähenedes, jõuame tuleviku kooselu ruumini, millest on igal linnajao esindajal, ärksal kogukonnaliikmel ning arendajal midagi kaasa võtta.”

REKrulli superstuudio toetab EKA Puitarhitektuuri Kompetentsikeskuse PAKK käimasolevat uurimisprojekti “sLender”, mis uurib, millist tüüp-kortermaja Tallinn täna vajab ning kuidas lahendada uus kortermaja Eesti puidutööstuse ning arhitektide kõige paremaid teadmisi rakendades.

Rauno Mätas, Mainor Ülemiste juhatuse liige ja arendusjuht, lisab: “On äärmiselt tänuväärne, et EKA tudengid on REKrulli stuudio raames läbi puitarhitektuuri tegelenud niivõrd oluliste teemadega nagu ringmajandus, modulaarsus, privaatne ja jagatud ruum ning vaimne tervise.  Nimetatud teemad kattuvad Ülemiste City väärtustega ning loodetavasti leiame nii mõnegi idee käesolevatest projektidest, et neid Ülemiste City elukondliku hoonestuse planeerimisel silmas pidada ja ellu viia.“
Seekordne puitarhitektuuri võimalusi presenteeriv näitus on loogiline jätk Ülemiste linnaku püüdlustele – luua põnevat ja jätkusuutlikku linnaruumi.
Mainor ASi juhatuse esimees Kadi Pärnits lisab: “Aasta tagasi käsitleti Ülo Pärnitsa nimelise stipendiumifondi raames puidust korrusmajadega seonduvaid väljakutseid koostöös TalTechiga. Oleme väga rõõmsad, et EKA-ga sõlmitud koostööleping leiab linnakus rakendamist nii erinevatel ja viljakatel viisidel.”

Avamisel võtavad sõna, lisaks Kadi Pärnitsale, Sille Pihlakule, Rauno Mätasele ka Eesti Puitmajaliidu tegevjuht, Annika Kadaja ja näituse kuraatorid Helin Kuldkepp ja Mattias Ots.

REKrulli 2022. aasta näitusest EKA veebis

pakk.artun.ee

Ära ületa teise piire!
17.03-25.08.2023
EKA väligalerii, Kotzebue 1
Avamine: 17.03 kell 16.00 EKA fuajees 

Osalevad kunstnikud:
Kristiina Aarna, Karola Ainsar, Katharina Grepp, Kärt Heinvere, Annika Hint & Irmeli Terras, Maria Kapajeva, Sanna Kartau, Hanna Eliise Kask, Karis Kivi, Maria Izabella Lehtsaar, Annemarie Maasik, Marlene, Susanna Mildeberg, Katariin Mudist, Enn Nazarov, Liisa Niit, Katerina Rothberg, Pamela Samel, Tiina Sööt, Daria Titova, Kadi Viik, Laura Vilbiks

Feministeerium ja EKA Galerii kutsuvad: näituse „Ära ületa teise piire” avamine 17. märtsil kell 16.00 EKA fuajees!

72 protsenti tudengitest on vähemalt korra kogenud seksuaalset või soolist ahistamist ülikoolis, mis väljendub tavaliselt stereotüpiseerivates märkustes, seksuaalse alatooniga jutus, kahemõttelistes naljades või kohatult vahtimises.*

Igal inimesel on õigus otsustada oma keha puutumatuse üle ise. Kuidas enda piire kehtestatakse, sõltub palju kultuurilistest normidest ja seadustest. Seksuaalsuhted peavad põhinema kõikide osapoolte selgel nõusolekul. Vaba nõusolek tähendab seda, et seksuaalsuhtes olevad osapooled võivad igal hetkel otsustada, kas nad soovivad jätkata või tegevus peatada ja olla kindlad, et nende piire arvestatakse. Üksteisega arvestamine trotsib vägivalda ja ebavõrdsust loovaid stereotüüpe ja loob emotsionaalselt turvalise õhkkonna.

2017. aasta Istanbuli naistevastase vägivalla konventsioon, mille on teiste seas ratifitseerinud Eesti, näeb ette vägistamise definitsiooni muutmise karistusseadustikus selliseks, mis lähtuks nõusolekupõhisest seksuaalsuhtest kui normist, millest kõrvale kaldumine on vägistamine. Seaduse kõrval on oluline ühiskonnas ühiselt aru saada, et kõigil on õigus kehalisele ja vaimsele enesemääramisele. 

Näitusele valisime konkursile esitatud pildid, mis käsitlevad seksuaalse nõusoleku kultuuri põhitõdesid ja astuvad vastu stereotüüpse suhtumisega tekitatud probleemidele.

* 2020. aasta Eesti Üliõpilaskondade Liidu uuring „Sooline ja seksuaalne ahistamine Eesti kõrgkoolides“

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Active citizens fund

22. märtsil kell 18.00 auditooriumis A-501 Helmut Völteri avatud loeng “Cloud Studies”.

25. märtsil kell 12.00 toimub EKA kunsti ja disaini eriala doktorandi Sirja-Liisa Eelma doktoritöö „Tühjuse paradoks. Maalipraktika, (näituse)ruumist ümbritseva oleku muutmiseni“ juurde kuuluva kolmanda näituseprojekti „Peegelduste pealispind“ eelretsenseerimine Tartu Kunstimaja suures saalis.

Näituse eelretsensendid on dr Elnara Taidre ja Peeter Talvistu.

Doktoritöö juhendaja on dr Alari Allik.

Näitus on avatud kuni 26.03.2023.

Sirja-Liisa Eelma autoetnograafiline loovuurimus uurib tühjuse (tunde) tekkimist läbi maalikunsti. Tühjust käsitleb autor kui loovat potentsiaali, mille paradoksaalsus väljendub mõiste hõlmamatuses, tühjuse ja täidetuse omavahelises dünaamikas ja seotuses, üleminekus ühest olekust teise.

Uurimisobjektiks on autori enda maalipraktika, mille vaatlemisel jälgib ta tühjuse ilmnemist maalimise protsessis, maali tajumisel ja ruumis, milles ta töötab. Kesksete metafoorsete märksõnadena kasutab Eelma karusselli, peegli ja isolaatori kujundit. Enesereflektsiooni najal tehtud tähelepanekuid raamistab filosoofiline dialoog erinevate autorite ja mõttevooludega.

Sirja-Liisa Eelma maalid valmivad seeriatena, nende loomisel on oluliseks kujundi kordus ja aeglane muutumine. Kordust käsitleb ta kui võimalust tühistada tähendusi ja tekitada hierarhiavabu maalipindu: „Peegelduses oleme kahekesi. Mina ja peegelpilt. Nii olen mina maali loojana ja vaataja näitusesaalis maaliga silmitsi nagu peegliga. Maal on pind, värviga kaetud tükk lõuendit, mis võib, aga ei pea esitama väljakutse kolmandale, sügavuse dimensioonile. Sügavuse illusiooni kõrval veetleb mind mõte pealispinnast. Selles on valmisolekut ja potentsiaali enamaks, ometi ka pretensioonitust ja suuremeelsust olla see, mis ollakse.“

Sirja-Liisa Eelma (s 1973) on kontseptuaalne maalikunstnik, kelle pildikeelt iseloomustavad visuaalselt minimalistlikud struktuurid. Korduva kujundi aeglasel muutumisel põhinevad maaliseeriad keskenduvad tühjuse, tähenduste hõreduse, nähtava ja nähtamatu piiritlemise teemadele. Eelma praktika toetub maalimise ajalise ja füüsilise faktori ning ruumikonteksti koosmõjule, tema teostele on omane sisekaemus ja meditatiivne rahu. Sirja-Liisa Eelma on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti erialal (MA 1996). Alates 2018. aastast õpib EKA doktorikoolis ja töötab hetkel EKA maaliosakonna külalisdotsendina. 2016. aastal tunnustati tema loomingut Konrad Mägi preemiaga, aastal 2021. oli tema maaliseeria „Kirjutada oma / sinu nime“ nomineeritud AkzoNobel kunstipreemiale.

Neljapäeval, 30. märtsil 2023 kell 11.00–15.30 toimub ruumis C204 KVI magistrikonverents.

Ettekanded:

Mailis Timmi, “Galerii – ärimaailma mõjuagent kunstiväljal või kunstniku loomekarjääri tugisammas?” Juhendaja Kaarin Kivirähk

Esitletava magistritöö põhiosa seisneb uue kaasaegse kunsti esindusgalerii loomises. Töö juurde kuuluvad ka teoreetiline raamistik galerii kui nähtuse paiknemise ja rolli kohta kunstiväljal ning põgus uurimus Eesti kunstnike seniste kogemuste kohta koostöödest galeriidega ja ootustest seoses tulevaste koostööstsenaariumidega. Kuigi galerii kui koht, kus kunstimaailm puutub kokku ärimaailmaga, on aja jooksul rohkelt kriitikat saanud, püüan oma töös välja selgitada, kas galerii võib olla ka positiivsete muutuste katalüsaatoriks kunstiväljal.

Saskia Lillepuu, “Tähelepanu ja kohalolu. Antropotseenist grupinäituse abil”. Juhendaja Anders Härm.

Minu magistritöö praktiline osa oli näitus “Taganemisteeta. Kohaoluharjutus”, mis oli avatud 2021. aasta kevadel Narva Kunstiresidentuuris. Näitusel osales 17 kunstnikku Eestist ja välismaalt ning kompas küsimusi inimeseks olemisest ökoloogilises rahutuses. Ettekandes keskendun näituse tegemise keskseks mõisteks kujunenud terminile “pühendunud tähelepanu”, mis oli oluline kriteerium kunstnike ja teoste valikul. Selle mõiste juured ulatuvad posthumanistlikest teooriatest kunstnike loome- ja uurimispraktikatesse. Avan termini teoreetilisi tagamaid, toetudes eelkõige Donna Haraway, Rosi Braidotti, T.J. Demose ja Deborah Bird Rose’i kirjutistele ning vaatlen, kuidas “pühendunud tähelepanu” suunas kuratoorseid otsuseid näituse ettevalmistuse ajal.

Reigo Kuivjõgi, “Kes on emerging artist?” Juhendajad Kristina Jõekalda, Triin Metsla.

Magistriprojekt keskendub enda teoreetilises osas rahvusvahelisel kunstiväljal sissejuurdunud terminile emerging artist sobiva vaste leidmisele eesti keeles ning segadusest termini ajaliste piiride seadmisel, mille järgi suudaks looja positsioneerida enda kohta kunstniku karjääri skaalal. Emerging artist’i mõiste kaudu määratletakse tavaliselt kunstnikku, kes on oma karjääri algfaasis ehk kes on haridusest või vanusest olenemata tegutsenud kunstnikuna vähem kui 10 aastat. Termini probleem seisneb selles, et mis hetke loetakse kunstniku alguseks? Teose praktilises osas vaadeldakse alustavate kunstnike teoste eksponeerimisele keskenduva galerii Art&Tonic näitusetegevuse kureerimist ning uusi algatusi kunstiväljal.

Mae Variksoo, “Kunstikogu arheoloogia: Näitust “Armistunud pale” ettevalmistavast uurimistööst”. Juhendaja Anu Allas.

Minu magistritöö keskseks ja praktiliseks osaks on näitus pealkirjaga “Armistunud pale”, mis kõnetab küll teadlikult praegust hetke ja Ukrainas kestvat sõda, kuid keskendub sellele osale Tartu Kunstimuuseumi ajaloolisest kunstikogust, mis asus 1943. aasta pommitamise ajal Lai tänav 17 majas, mis kokku varises ning kogu enda alla mattis. Magistrikonverentsi ettekanne avab näitust ettevalmistava uurimistöö käigus ilmnenud problemaatikat.

Ulla Väljaste, “Kas raamat peaks olema kaunis? Küsitledes ilu hindamiskriteeriumina raamatukujunduse kontekstis”. Juhendaja Mari Laanemets.

Uurin kauni raamatu diskursust, toetudes peamiselt selle globaalse nähtuse kohalikule väljendusele raamatukonkursi “25 kauneimat Eesti raamatut” ja ürituse kriitilise retseptsiooni näitel. Ettekandes käsitlen mõiste kaunis raamat kasutamist raamatukujundust kirjeldava väärtushinnanguna Eestis, toetudes kunstiajaloolase Rein Looduse tööle ning 20. sajandil avaldatud kauni raamatu kontseptsiooniga tegelevatele tekstidele.

Aleksander Zahharov, “Solovjov, Kojève ja situatsionism: spiritualismi roll sekulaarse ühiskonna kunstis”. Juhendaja kinnitamisel.

Uurin spiritualismi rolli kaasaegse kunsti kriitilise sotsiaalse ja poliitilise diskursuse tekkimisel. Keskendun Vladimir Solovjovi ideede pärandile Alexandre Kojève’i filosoofias, Vene avangardkunstis ning sürrealismis. Soovin näidata, kuidas spiritualism mõjutas nii II maailmasõja järgset prantsuse filosoofiat kui kunstilist väljendust. Tõlgendan Guy Debord’i teost “Vaatemänguühiskond” sekulaarse spiritualismi kriitikana.

Tallinna ettevõtluskeskus koostöös Eesti Kunstiakadeemiaaga kutsub osalema tasuta Loovakadeemia veebiseminaril „Teekond unikaalse väärtuspakkumiseni“ 

Edu saavutamiseks peame ristama kaks mõõdet – väärtust loova pakkumise ja unikaalsuse. Seminaril uuritakse kuidas jõuda tõhusalt tulemusteni, hoides samal ajal pilku teravana ja loovust elavana?

Lektorid on on Ants Lusti (Creative Union) ja Ionel Lehari (EKA Visuaalse kommunikatsiooni erialajuht, külalisdotsent ja Creative Union)

Loeng on tasuta, kuid palume registreeruda

Sündmus Facebookis

Lisainfo:
Krista Kink, Tallinna ettevõtluskeskus
krista.kink@tallinnlv.ee
640 4225

„Entroopia kadalipp”
Zody Burke, Taylor “Tex” Tehan, Joonas Timmi, Lauri Raus
06.—28.04.2023
Avamine: 06.04, kell 18.00

Pole midagi müstilisemat televiisorist, mis mängib tühjas toas … äkitselt paljastab televisioon oma tõelise olemuse: ta on video teisest maailmast ega ole otseselt kellelegi suunatud, näidates ükskõikselt oma pilte, olles samas ükskõikne enda edastatud sõnumite vastu (väga hästi võib kujutleda teda töötamas ka pärast inimese kadumist siit maailmast).

— Jean Baudrillard, Ameerika

“Entroopia kadalipp” kutsub vaatajaid sisenema transmuteerunud ruumi. Näitust inspireerisid lapsepõlvega seotud, nostalgiast koormatud mälestused: suveõhtused seiklused lõbustusparkides ja maanteeäärsetes motellides.

Mängides selliste ruumide psühhogeograafiast tulenevate ootustega, juhatab näitus vaatajaid mõtisklema vastuolu üle, mis valitseb meie päritud maailma fantaasiate ja soojeneva planeedi tegelikkuse vahel.

Solastalgia on mõiste, mis kirjeldab keskkonnamuutustest põhjustatud emotsionaalset või eksistentsiaalset ärevust. Näitusel materialiseerub solastalgia narratiivi põimitud teoste ja artefaktidega. “Entroopia kadalipp” on meie kaasaegne apoloogia, mis kasutab arhitektuuri kui arhetüüpi ja uurib läänelikustumise järgseid arusaamisi rahvuslikust identiteedist ja selle kummitusliku ajaloo poorsust. Siin selgub, et antropotseeni tingimustes hägustuvad varasemalt tunnetatud piirid utoopia ja düstoopia kategooriate vahel.

Jätkates keskkonna ja arhitektuuriga transformatiivselt tegelevate teoste traditsiooni, nagu näiteks Gregori Schneideri “Totes Haus u r” ja Jonah Freemani “Hello Meth Lab in the Sun”, aga kuulatades ka Robert Ashley hiliskapitalistlikust melanhooliast kannustatud ooperikompositsioone, rullub “Entroopia kadalipp” lahti lineaarse arheoloogiliste väljakaevamiste rajana. See on narratiiv liikumisest ja kohatusest, mis lähtub arusaamisest, et nähtamatud ja emotsionaalsed kujutelmad saab tuua nähtavasse sfääri ja tekitada igatsuse, hirmu ja isegi kohutava õuduse tunnet.

Kommentaar kunstnikelt…

Maanteeäärne motell on Ameerika Ühendriikide mandrialal korduv tunnusjoon, mis on aga täiesti puudu Eestist. Seda nähakse kui iseenesestmõistetavat kohta, kus väikesed tragöödiad võivad aset leida. See on paik, mis hoolimata arvukusest mandri osariikides paistab nähtamatu välismaailmale ning tänu millele allasurutud emotsioonid kerkivad kergelt pinnale. Näitusega “Entroopia kadalipp” on meie eesmärk ebatavalises asupaigas tegeleda sürreaalsusega, mis hägustab mälu ja ajaloo kokkupuutepunkte ning luua kummituslik simulaakrum ruumist, mis eksisteerib erinevate kohtade vahel. Meie koostöö jaoks on oluline kultuuri poeetiline muundumine, mis leiab aset, kui maailma erinevates kohtades asuvad riigid peegeldavad ja mõjutavad üksteist.

Meie kontseptsioonile on omane arusaam, et Ameerika Ühendriigid eksisteerivad osaliselt meedia poolt alalhoitud fantaasiana. Kaks kunstnikku meie tiimist on pärit Ameerikast, kuid hoolimata sellest on meie kogemus oma koduriigist teistsugune, kui see Ameerika, mis asetseb kultuurilise status quo kujutelmades. Teised kaks kunstnikku meie tiimist on pärit Eestist ja on märkimisväärse osa oma ajast pühendanud Ameerika üle fantaseerimisele ning nende fantaasiate võrdelmisele faktidega. USA-ga ausalt tegelemine tähendab, et tuleb rinda pista kõikjal varitsevate varjudega, mis korraga seisavad vastu tõele ja domineerivad riigi emotsionaalses kartograafias, aga ka lõputu hulga populaarsete fantaasiatega, mis pakuvad alternatiivseid pilte sellele USA-le, nagu ta päriselt olemas on.

Zody Burke on Ameerika multidistsiplinaarne kunstnik, kes kritiseerib oma töödes hiliskapitalismi absurdsust ning sellest võrsuvaid mütoloogiaid ja arhetüüpe, jättes samal ajal ruumi ka vahepealsustele, et soodustada erinevaid koosolemise viise. Ta töötab muuhulgas skulptuuri, illustratsiooni ja heliga ning soovib oma loominguga näidata, et ühiskondlikud arusaamised identiteedist, sümboolikast, jõhkrusest ja hierarhiast võivad olla haprad ja meie enda kujundada, ent ometi vormivad need paradoksaalselt peaaegu kõiki meie elu tahke.

Taylor “Tex” Tehan on Ameerika Ühendriikidest pärit interdistsiplinaarne loomeinimene ja Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini magistriprogrammi üliõpilane. Ta töötab tekstiili, heli, metalli, puutöö ja filmiga ning tema loomingut kannustab Lääne-Ameerikaga seotud maastik, nostalgia, spekulatiivne tulevik, mütoloogia ja romantika. Tehan on varasemalt tegutsenud moevaldkonnas, töötades disainerina erinevate brändide jaoks ja teinud oma viimase praktika Louis Vuittoni meesteriiete disainitiimis Pariisis. Tema huvid kohtuvad moe, muusika, kaasaegse kunsti, filmi ja graafilise disaini kokkupuutepunktis, panustades neis rõhku just keskkonna-kogemuslikele teemadele.

Joonas Timmi on Eesti kunstnik ja disainer, kes uurib kaasaegse käsitöö identiteeti, kombineerides traditsioonilise puutöö tehnikaid VR-modelleerimise, 3d-printimise ja CNC-freesimisega. Üks tema viimastest teostes “Tõmme” oli 2022. aasta jaanuaris eksponeeritud Hobusepea galeriis näitusel “Teostamata olevik”. See installatsioon kombineeris looklevaid vineerist vorme tekstiiliga, luues alternatiiv-reaalsustest inspireeritud trooniliku struktuuri.

Lauri Raus on Eesti laulukirjutaja ja kitarrist, kes on enim tuntud oma töödega kaasaegse kantri ja shoegaze’i bändis Holy Motors. Ta tegeleb oma loomingus läänelike muusikatroopidega distantsilt, muutes oma tõlgenduse Americanast millekski peenetundeliselt erinevaks ja täiesti ainulaadseks. Rausi bändi esindab New Yorgi indie-plaadifirma Wharf Cat, mis on võimaldanud tal tuuritada USA-s ning lõhkuda, laiendada ja muuta oma suhet muusikalise traditsiooniga, mida ta kasutab oma loomingu alusena. Raus õpib Tallinna Ülikoolis antropoloogiat.