Kogemuslood

Iga õppeaasta viib ca 100 EKA tudengit Erasmus+ vahetusõpingutele erinevatesse Euroopa linnadesse. Siinkohal on välja toodud mõned kogemuslood tudengitelt, kes on õpirändel osalenud viimaste aastate jooksul.

Johann Ortin Õun ja vahetusõpingud Linzis

Partnerülikool: University of Art and Design Linz
Periood: Sügissemester 21/22

Johanni sõnad oma kogemuse kohta on: “Erasmus+ kogemus Austrias oli väga lahe. Alguses oli eriti lahe, sest Linzi kunstiülikoolis on tavapärane reedeti kogu kooliga pidu pidada ja koolihoones sees on baar/klubi, kus see reedeti toimus. Seal sai kohalike tudengitega suhelda ja pidutseda, samuti olid ka linnas mõned baarid/klubid kus oli ka üsna mõnus melu. Alguses oli ka kogu õppetöö koha peal ja see oli väga tore – õppejõud on sarnaselt ekale samal ajal sõbrad kui ka õpetajad ja aitavad võimalusel iga murega. Paljud ained on küll saksa keeles, aga õppejõud ja kaastudengid teevad mingi aja tagant ingliskeelseid kokkuvõtteid. Siis aga tuli üleriigiline lockdown, ja kogu õppetöö liikus veebi. Ma leian, et interneti vahendusel palju raskem loengust aktiivselt osa võtta ja eriti kui loeng pole eesti või inglise keeles. Siiski mingeid suuri muresid ei tekkinud ja tundub et saan kõik hindamised edukalt tehtud (kirjutamise hetkel on veel 2 hindamist ees). Lockdowni ajal lõppesid kahjuks ka kõik peod ja kokkusaamised, aga oma väikse erasmus+ tudengite grupiga saime siiski aeg-ajalt kellegi korteris kokku. Linzi kesklinn on üsna armas ja tore ning nüüdseks juba üsna kodune. Soovitaksin elamist otsides pigem vaadata kesklinna kanti ja väga populaarne on siin elada tudengitel WG-des, mis on n-ö tudengite ühiskorterid. Paljud erasmuse tudengid elasid ka ühikas, minul oli korter (ca 15min jala kooli). Ühistransport on siin väga hea ja kui end linna sisse kirjutada, siis ühistranspordi kuukaart on 14 eurot. Samuti käisin üsna palju ka teistes Austria linnades – Viinis, Slazburgis, Halstattis, Obertraunis, Steyris (rongipiletid on kallid, aga kui vara ette osta, siis on odav). Kõige parem osa minu arvates vahetusõpingute juures on uued tutvused nii paljudest erinevatest riikidest. Mina sain omale uued head sõbrad Türgist, Tšehhist, Hispaaniast ja ka Eestist.”

 

Kärt Heinvere ja vahetusõpingud Edinburghis

 

Partnerülikool: University of Edinburgh
Periood: Sügissemester 21/22

Kärt ja mälestused vahetusõpingutest UK-s: “Uskumatu mõelda, et ma elasin täiesti üksinda Edinburghis. Kuidagi tundus, nagu mul oleks keegi lähedane Eesti sõber kogu aeg kõrval. Et ma ei tundnud end üksinda. Tundsin end kuidagi hästi vabalt, et keegi ei tea, milline mu pere on või kus koolis käisin. Et olen nagu valge leht. Kohustusi polnud alguses üldse ja see tekitas segadust. Nagu oleks uuesti sündinud. Et mida ma teen näiteks teisipäeva õhtuti?

Ma sain aru, et igal pool on väga heade südametega inimesi ja mõistsin kui vähe ma praegu veel maailmast tean. Et ma ei ole piisavalt uurinud näiteks Lähis-Idas või Hiinas toimuva kohta. Hakkasin aru saama postkolonialismi teemadest. Enne ei puudutanud need mind üldse. 

Edinburgh College of Arts asub hästi kaunis hoones. Seal on sambad, lühtrid ja antiik-skulptuurid. Intermedia eriala oli hästi vaba- ühtegi teemat ega tehnikat ette ei antud. Aga samas arendas, sest sain mõelda, et mida ma ISE tegelikult teha tahan ja miks üldse. Minu personal tutor oli hästi inspireeriv, kuna ta on koreograafia taustaga ja pärit Kreekast. Kuna olin juba pikemalt tahtnud hakata tegelema performatiivsuse ja tantsu teemadega. Pandeemia mõjutas ainult seda, et koolis tuli maski kanda ja teoreetilised tunnid toimusid veebis, videotundidena. Elamist leida oli väga keeruline ja hinnad väga kõrged. Kuna Edinburgh on Šotimaa pealinn, seal on hiiglaslik ja tunnustatud ülikool ning selle tõttu tuleb sinna linna iga aasta palju tudengeid juurde ja kortereid hakatakse sügiseks otsima juba aasta alguses. Esimese kuu elasin ühe šoti perega linna ääres, siis kolisin kaunisse ühiselamusse. Erasmuse toetus ei katnud kulusid. 

Ma ehitasin endale põneva ja erinevates vanustes tutvusringkonna. Mu kaks lemmikut kohta, kus aega veeta olid Himalayan Cafes, kus sain omanikuga sõbraks ja kus alati mängiti kitarri ja lauldi.. Ning teine oli Salisbury Centre, kus käisin jooga-, meditasioonitunnis ja kogukonna lõunasöökidel.  Leidsin Brasiilia klubist endale uue elu armastuse- Forró tantsu. Ja hakkasin ühte Malaisiast pärit naist Bernadette aitama tema vabatahtlikus töös. Tema oma leiutatud ettevõtmine Gifting Art Space korraldas ühes suures pargis lastele võimaluse joonistada ja kunsti teha ning jagas inimestele tasuta India toitu. Tooraineks oli prügikastist päästetud toit.  

Šoti murre oli alguses natuke raskesti mõistetav, eriti inimestel, kes on mujalt kui Edinburghist.  Mulle jäi külge “yes” asemel “aye” ütlemine. Ning ma ei ütle mitte “little girl”, vaid hoopis “wee lassie”. 

Sain aru, et kui sa oled, lootusrikas, uudishimulik ja tunned end turvaliselt, siis võib kodu ükskõik kus olla. Eneseusku ja -kindlust tuli palju juurde! Usun, et see on alles mu välismaa seikluste algus :).”

Kristo Kraav ja vahetusõpingud Zagrebis

Partnerülikool: University of Zagreb
Periood: Sügissemester 21/22

Kristo vaatab oma kogemusele tagasi järgnevate mõtetega: “Horvaatia polnud mu esimene valik, aga tagantjärgi olen ma väga õnnelik selle üle, et Horvaatiasse tulin. Riiki, kus on toredad ja sõbralikud inimesed, mõnus kliima ja vapustav loodus. Läksime Horvaatiasse kahekesi ja see tegi asja palju lihtsamaks. Elukoha leidsime airbnb kaudu. Kohapeal on ka ühika kohti ja hinnaklass jääb 80 euro kanti kuu. Üleüldine hinnatase on soodsam, kui Eestis. 

 Õppetöö konkreetselt Graphic Faculty osakonnas oli väga kaootiline. Sama kursuse tudengitega meil tunde koos pm polnud ja kõik tekkinud tutvused tulid Erasmuse grupi kaudu. Kõik tundub seni tore, ja ongi AGA…tulles Horvaatiasse, pane ennast valmis meeletuks paberimajanduseks, kaootiliseks ja arusaamatuks õppekorralduseks ja siinse kooli poolsete koordinaatorite vapustavaks saamatuseks. On normaalne, kui su kirjale vastatakse 3 päeva hiljem, aga saime vastuseid oodata ka nädalaid. Suhteliselt samasugune pohhuism kehtib tegelikult kõigi kohalike bürokraatidega. Seega ole pidevalt ise valvel, tähelepanelik ja surgi ise asju tagant, kui tahad, et midagi tehtud saaks. 

 Kui siia satud, siis KÄI IGAL POOL! Nagu mainisin, siis siinne loodus on fantastiline. Rannikulinnad nagu Rijeka ja Split on kohad, kuhu kindlasti soovitan minna. Kuna tulime siia oma autoga, siis sõitsime igale poole. Kõige põnevam reis oli kindlasti Bosnia Hertsegoviinasse. Kaks eestlast, prantslane ja koer läksid Bosniasse…kõlab nagu anekdoodi algus, kas pole? Lõbus oli kindlasti.

 Kokkuvõtteks siis niipalju, et kindlasti tasub tulla. Meile jättis Horvaatia nii sügava mulje, et tulevikus näeksime ennast hea meelega siin elamas. Küll aga arvesta suuuure hunniku paberimajanduse, ligadi-logadi suhtumisega kohaliku ülikooli poolt ja kohati lombaka õppekogemusega.”

Triin Kampus ja vahetusõpingud Gentis

Partnerülikool: LUCA School of Arts
Periood: Sügissemester 21/22

Triinu sõnad oma vahetusõpingute kohta: “Erasmuse kohta liigub tihti inimeste lugusid, kuidas see oli nende elu parim aeg. Minust selles mõttes erasmuse poster-childi ei saa. Mina tundsin oma erasmusel, et ma olen täpselt samasugune nagu olin kodus, lihtsalt iga päev pidi pidevalt uute kohtade, inimeste ja situatsioonidega kohanema. Enne minekut sain aru – ja see on üks parimaid õppetund siit – et kunagi ei saa kõike ette teada ega planeerida, vahel peab piisama sellest, et oled enda jaoks otsustanud minna ja ülejäänu langeb ise paika. Kartsin enne, et inimesed ei meeldi. Inimesed olid kõige toredam osa. Belgias on pandeemia praktiliselt seljataha jäetud (hoolimata numbritest, inimestel on lihtsalt siiber ja kõik kannavad maski+on vaktsineeritud) ja kooli see ei mõjutanud. Ainult oma viimase eksami tegin onlines, sest saime ka ise viimasel hetkel koroona kätte. Kodust eemal õpid kõike lõdvalt võtma. Tuleb, mis tuleb. 

Linn on super aga elamist on Gentis keeruline leida. Soovitan kindlalt esimesel võimalusel hakata fb gruppidest otsima, võin vajadusel nõu anda. Tudengkond on inimestena tore ja välistudengitesse suhtutakse sõbralikult, küll aga pandeemia ja online õppega on mentaliteet kannatada saanud ja EKAga võrreldes ollakse pigem loiud. Võibolla see nüüd taastub. 

Kuigi ma ei ütleks, et erasmus oli mingisugune maagiline parim aeg mu elus, ei vahetaks ma seda kogemust millegi vastu, ma sain siit täpselt mida ma otsima tulin ja ma arvan, et absoluutselt kõigile tuleb kasuks niimoodi välismaal käia.”

Vahetusõpingud Turkus

Partnerülikool: Turku AMK
Periood: Sügissemester 20/21

“Isegi pandeemiaolukorras oli vahetuskogemus suurepärane: eelkõige seetõttu, et ma ei läinudki sinna otsima elavat seltsielu – takistusi tavalisele pidudeküllasele Erasmuse elule oli ju ette aimata – vaid võtsin seda kui võimalust uues keskkonnas rahulikult iseenda ja oma loominguga tegeleda. Soomes möödus pandeemiasügis küll märksa rahulikumalt kui Eestis: kuigi nõuded olid kohati rangemad kui meil, olid nakkusenäitajad madalad ning koolis kohal sai käia terve semestri, nagu ka koolisööklas (väga hea soodne söök!), lihtsalt väiksemate rühmadena ja maske kandes. Mõnes ülikoolis oli küll nakkuspuhanguid ja need suleti ajutiselt, ent reageeriti alati kiiresti ja kool avati mõne aja pärast jälle. Turus õnnestus seda õnneks vältida. Palju käidi tudengitele peale, et ka vabal ajal mitte pidusid korralda jne ning kõik ringreisid ja suuremad üritused jäid muidugi ära, mis kindlasti valmistas paljudele meelehärmi, ent introverdina sobis mulle kenasti. Üldiselt oli vahetustudengeid kunstiakadeemias ainult kaks, ent teiste osakondadega kokku ikka piisavalt, et kaastudengid said sõprusi sobitada ja ühiselt aega veeta.”

Laura Ruuder ja vahetusõpingud Bergenis

Partnerülikool: University of Bergen
Periood: Terve õppeaasta 20/21

Laura on oma kogemuse kohta kirjutanud järgnevalt: “Vahetus Bergenis on olnud piiritult avardav. Kogemus siinses koolis on andnud mulle hoopis uue arusaama iseseisvusest ja vastutusest oma kunstipraktikas. Vaatamata olukorrale maailmas, on minu kogemus Bergenis olnud nii seiklust täis ja külluslik, et otsustasin veel üheks semestriks siia jääda. Üht tean nüüd kindlalt – kõike võib, midagi ei pea.”

Villem Sarapuu ja vahetusõpingud Gentis

Partnerülikool: KASK & Conservatory, School of Arts Gent
Periood: Terve õppeaasta 20/21

Villemi mõtted KASKis veedetud perioodi kohta: “Kooli õppetöö on eraldatud koodidega – roheline, kollane, oranž, punane. Semestri alguses oli veel ”kollane” kood, mis tähendas et kogu õppetöö toimus kooliruumides. Mõne aja pärast sisenesime ”oranži” ning teooriaained ja ”minor subject” toimusid veebi kaudu. Kool oli suletud terve novembri ning kõik projektide ülevaatused ning tunnid toimusid veebi kaudu. Õnneks oli seda perioodi vaid kuu aega ja hetkel käitume punase koodi järgi, mis tähendab et teooria ja ”minor subject” on veebis, projektide ülevaatused on väiksemates gruppides. Koolis kohapeal viibimine on hetkel väga suur privileeg, kuna paljud mu tuttavad ei ole septembrist saadik koolis saanud käia. Tuttavate leidmine polnud probleem, kuna mul olid siin samas linnas juba mõned tuttavad, kes olid teinud oma Erasmuse välisõpingud Eestis. Lisaks leidsin kiiresti sõbrad enda osakonnast, kuna tunnid toimusid koolis. Veidi kurb oli see, et kooli poolt ei organiseeritud Erasmuse tudengitele ühiseid tegevusi. Vahetusõpingutele tasub minna igal juhul, kui tunnid toimuvad osaliselt kooliruumides. See oli ka suureks faktoriks, miks otsustasin pikendada oma Erasmuse välisõpingute perioodi.”

Laura-Maria Vahimets ja vahetusõpingud Linzis

Partnerülikool: University of Art and Design Linz
Periood: Terve õppeaasta 20/21

Laura-Maria mõtted on kogemusest: “Kui oktoobris Linzi saabusin oli olukord hea. Saime tutvuda teiste Erasmuse tudengitega- käisime tihti väljas koos aega veetmas ja saime üksteisega ruttu lähedasteks. Ka ülikoolis tekkisid ruttu uued tutvused- nii õppejõud kui tudengid olid väga sõbralikud ja soovisid kohe tutvust luua. Mõni õppejõud oli nii vaimustunud erasmuslastest, et muutis ühe, mitte saksakeelse kõneleja nimel terve kursuse inglise keelseks ja sama tegid ka teised kursusel osalejad. Teistel juhtudel viisid õppejõud tundi läbi saksa keeles ja vahepeale selgitasid mulle kõike uuesti üle inglise keeles. Seega oldi minuga, kui mitte kohalikku keelt rääkivaga, väga vastutulelik. Ülikool pakkus ka kõikidele erasmuslastele võimalust osa võtta saksa keele kursustest, millest kõik erasmuslased ka osa võtsid. See oli väga suureks abiks, et keskkonnas paremini toime tulla ja oli ka üks lõbusamaid tunde- pandeemia ajal oli see meile kui iganädalane erasmuslaste kokkusaamine, kus üksteist näha saab ja saksa või inglise keeles juttu rääkida. Seega olid keeletunnid ühed mu lemmikud ja raudkindel soovitus! Kui pandeemia pärast ülikool kinni pandi, läksid kõik kursused kaugõppeks üle ja ligipääs ülikooli suleti. Osa kursuseid ei saanud jätkata, sest nende nimel oli vaja füüsiliselt kohal olla, aga enamasti üritati kõike internetti kärpida (isegi aktimaal jätkus zoomi vahendusel). Algul oldi uue korraldusega veidi hädas, sest polnud aimu kui kaua nii jätkame, aga lõpuks muutusid online tunnid väga mugavaks ja saime kursusi ilusti jätkata. Osa projekte küll muudeti või lükati järgmisesse semestrisse, sest nende teostamiseks oli vaja ligipääsu töökodadesse, aga see ei heidutanud tudengite meelt. Peale selle tekkis pandeemia tõttu rohkem vaba aega, mis andis võimaluse rohkem iseseisvalt töötada ja oma projektidele keskenduda. Seega kokkuvõttes möödus pandeemiaaegne õpe väga rahulikult ja mugavalt, et võiksin vabalt õpet niiviisi jätkatagi.”

Vastuvõtva ülikooli kohta on Laura-Marial öelda vaid positiivset:

Kokkuhoidev ja sõbralik. Täielikult vaba ja kõiki stiile toetav multikulti atmosfäär.

 

Kelli Puusepp ja vahetusõpingud Andaluusias

Partnerülikool: ESADA  (Escuela Superior de Arte y Diseño de Andalucía)
Periood: Sügissemester 19/20

Kelli kirjutab oma kogemusest järgnevalt: “Ma ei seadnud endale kõrgeid ootusi. Kõik läks täpselt nii plaanipäraselt, et ma olen elus ja terve, tänulik ning suure kogemuse võrra rikkam. Hirm ajalises plaanis,,kaotatud’’ semestri ees, mille võrra kooli lõpetamine tervelt aasta jagu edasi lükkub, on muutunud õnnetundeks, et mulle on antud võimalus sellisel viisil kasvada. Astuda sedavõrd suur samm enese arendamiseks, hüpates pea ees võõrasse keskkonda igasuguste ootusteta, on miski, mille eest jään endale arvatavasti pikaks ajaks tänu võlgu.

Kõige rohkem tunnen, et 5 kuud välismaal oli aeg iseenda tundma õppimiseks. Võõras keelekeskkonnas ,,uppumishirmuga’’ võideldes sattusin nii naljakatesse olukordadesse, et siiamaani paneb muigama. Puhtalt juhuse tahtel õigel ajal õiges kohas olles komistasin inimeste otsa, kellelt väga palju õppisin. Kõige enam jäävad mu südamesse Erasmuse-aegsed kursusekaaslased ning usun senini, et neis voolab tavapärasest kuumem veri!

Peamised tähelepanekud, millele 5 kuu jooksul kinnitust sain:

– Räägi sellest isegi siis, kui see tundub ebaoluline.
– Ma olen eestlane! Kõik, mis puudutab täpsust, reegleid või kokkulepetest kinni pidamist – Raske olla teistmoodi, kui eestlasele kombeks.
– Selleks, et pakkuda teistele parimat, tuleb esmalt endaga hästi läbi saada.
– Keel ei ole suhtlusbarjäär. Kuid tahtejõud sealjuures on individuaalne.”

Granadas asuva partnerülikooli, Escuela Superior De Arte y Diseño De Andalucía kohta on Kellil samuti ainult häid sõnu:

Kursusekaaslasi, kellega ühiseid õppeaineid läbisime, iseloomustab suur ühtehoidmine. Esikohale on seatud omavaheline läbisaamine, mis kajastus tugeva pinnana ka nende õppeprotsessis. Kuna partnerülikoolis õpib piisavalt väike arv tudengeid, siis teineteist enamasti tuntakse ning ka professoritega ollakse pidevas suhtluses. Tore oli näiteks see, et kui viimane tund lõppes kell 21:30, siis otsustati tihti üheskoos professoritega baari ,,pingeid maandama’’ minna. Kursusekaaslased ei konkureeri, vaid teevad tihedat koostööd. Neljal erialal õpib ligi 300 tudengit, kes on asjast siiralt huvitatud ja näevad parimate teadmiste nimel vaeva. Üheks põhjuseks on nende sõnul see, et kõrghariduse eest tuleb head summat raha välja käia ning seetõttu on ka eriala valik põhjalikult läbimõeldud.

Juulia Aleksandra Mikson ja vahetusõpingud Küprosel

Partnerülikool: Frederick University
Periood: Sügissemester 19/20

Juulia on oma kogumuse kohta kirjutanud nii: “Käisin vahetusõpingul Küprosel Frederick University’s ja õppisin seal Department of Fine and Applied Arts-Fashion Design and Image. Ülikool on väga mitmekesine seal leidub kõike, alustades meditsiinist ja inseneerikast ja lõpetades ärinduse, sotsiaal alade ja kultuursete õpingutega. Kuid võib öelda, et see ei ole päris kunstiülikool vaid pigem on ülikooli tugevamad küljed inseneerika ja sellega seotud teemad. Rõhutan, et minu vaade ülikoolist on väga subjektiivne kuna õppisin ainult ühel erialal(Fashion Design and Image) ja ei puutunud väga kokku teiste eriala esindajatega. Sellegipoolest jäi silma, et tegu on pigem teaduslikkude suunitlustega ülikooliga. 

Minu perspektiivist vaadates ja võrreldes Fredericku moeeriala EKA moeerialaga oli sealne õpe pigem rahulik ( tasa sõuad kaugele jõuad). Sellegipoolest ei saa ma võrrelda täielikult seda eriala EKA moeerialaga kuna ise olen tekstiiliosakonnast ja võrdlus toimus minu kokkupuutest sõpradega kes käivad praegu EKAs moeosakonnas. Näiteks kestab moeeriala seal neli aastat ja selle käigus peaksid nad omandama kõik vajaliku, nagu lõigete tegemine, kleidid, mantlid, aksessuaar jms. Sellel hetkel kui viibisin seal sain ma valida erinevate kursuste õppeaineid mis mind huvitasid. Ja see oli väga arendav minule kui tekstiili teise kursuse tudengile. Õppisin seal tegema kleiti ja selle lõike tegemist ja samuti koti otsast lõpuni valmistamist. See oli arendav kuna EKAs kahjuks minu osakond sellist võimalust ei paku.

Tunnid olid ülesse ehitatud nii, et kõigepealt on õpilasel kõvasti aega oma kontseptsiooni loomisele ja siis tuleb see valmis teha. See oli hea, et kõvasti aega on aga samas muutus see ka natuke heietamiseks kus sa muudkui arendad teoreetiliselt oma asja aga lõpptulemuse tegemiseks ei olnud enam nii palju aega. Samas saan ma aru kuna tegu on siiski lõunamaaga ja eks see olegi pigem nii, et kui tund kestab kolm tundi siis selle vahepeal on kohustuslikud pausid umbes 15-25 minutit ja neid on kaks korda. Töö käis seal enamasti tunni ajal ja kui sa said kõigega tunni ajal valmis siis järgmisel päeval jätkati seda tunnis. Kodutöid ja peale tunde koolis istumist ja meeleheitlikult millegi kiirelt valmis saamist ei olnud. Teinekord olin ainuke kes jäi natukene kauemaks kooli, et mõned asjad kiiremini valmis saada. Muidugi teoreetilistes ainetes pidi tegema ka kodus asju. Samuti oli nende jaoks oluline, et moodboard on tehtud käsitsi ja et sellega on vaeva nähtud kasutades erinevaid materjale aga mitte kasutades arvutit ja erinevaid arvuti võimalusi nagu photoshop.

Kuna pöörati rõhku, et sul on ilus käsitsi tehtud sketchbook ja moodboard siis tegelikult tudengid ei osanud väga värve kokku segada ja joonistada kuna neile on kõikide nende aastate peale määratud umbes üks kursus joonistamist ja maali. Sellegipoolest jäin mina oma õppeainetega vägagi rahule kuna sain EKAst hea pagasi nende ainete eelduseks.

Mis mind vaimustas oli võimalus mitu korda nädalas kasutada kooli jõusaali kus oli väga tore treener. Samuti võtsin osa aktiivselt kooli spordiosakonna poolt korraldatud väljasõitudest.

Teiseks räägiksin sealsest Erasmuse tudengite kultuurist ja kohast kus elasin. Esiteks läksin elama Erasmus house’i, mis oli Nicosias ja väga lähedal mu ülikoolile ja see oli üks põhjustest miks ma selle üldse valisin. Pärast esimest nädalat selles majas elades sain ma aru, et see oli mu üks suuremaid vigu mis ma tegin. Maja oli suur ja seal elas minuga koos veel seitse inimest. Algul lepingut tehes mõtlesin, et on tore kui mu ümber on veel erinevaid tudengeid ja elu käib aga kuna minu tuba sattus olevat esimesel korrusel ja kõige keskel siis see oli pigem kohutav. NB: kui sa mõtled kunagi maja teiste tudengitega jagada ja sa ei tunne neid siis alati vali tuba, mis on kõige kaugemas otsas elutoast, köögist ja rõdust. Sest sellel hetkel kui valisin tuba ei arvanud, et see nii suurt rolli võiks mängida. Kui oleksin elanud mujal, vähemate inimestega või kasvõi teises toas kuhu poleks kõike kostnud, siis oleks mu kogemus kindlasti teistsugune. Aga sai tehtud valik kuna jäin otsustamisega hilja peale, siis tundus see siiski parim variant sellel hetkel. (Järgmisel korral tean, et alati on rohkem variante ja lihtsalt see on mu enda laiskuse taga kinni kas võtta esimene pakutav või uurida edasi). Sellegipoolest sain ma hea ülevaate tudengite mentaliteedist ja nende valikust,miks just sinna kanti sai õppima mindud. Nimelt olid enamus Erasmuse tudengeid seal selle tõttu, et tegu on sooja maaga, alkohol on odav ja pidu käib 24/7. Ma ei arvanud, et midagi sellist ees ootab. Kuna minu majas oli veel seitse tudengit peale minu ja nende kõigi ühine tegevus oli alkoholi tarbimine ja pidude korraldamine meie majas, siis kahjuks ei võetud mind väga kuulda sest olin vähemuses. Minu olukorras oli kõige raskem see, et kui mindi peole olgu see siis nädala keskel või mitte, siis öösiti tuldi alati tagasi majja suurema seltskonnaga ja pidu jätkus meie majas kuni hommikuni. Aga kuna ma ennist mainisin, siis minu tuba oli kõikide kohtade keskel ( köök ja elutuba olid minu ukse taga ja samuti rõdu, kus peeti pidusid hiliste hommikutundideni) siis ei olnud mul seal väga võimalust magada. Ning kuna nendel purjus inimestel puudub empaatia siis minu palveid võtta vaiksemalt, või minna oma tuppa pidutsema eirati. Ja kuna ma olin üks ainukestest, kellel olid iga päev tunnid kella 8.30 siis ei suudetud samastuda. Samuti kuna minu prioriteediks ei olnud pidutsemine ja alkoholi tarbimine siis ei saanud teised majakaaslased aru, et magamine on üks olulisi aluseid kvaliteetsele elule. Peale selle, et mul tekkisid ärevushäired ja raskus uinuda sest iga hetk võivad nad peolt koju tagasi laekuda ja  jälle ei ole võimalik magada, siis üldjoontes ma armastasin Küprost kui väga ilusat oaasi Vahemere keskel. 

Minu otsus sinna minna oli teistsugune. Mind huvitas sealne kultuur, poliitiline olukord, loodus ja võimalus õppida pool aastat teist eriala. Küpros on üks väga ilus maa, mis inspireerib nii vaimselt kui ka füüsiliselt asju ette võtma. Ma käisin paljudes kohtades ja iga korraga ma armusin aina rohkem. Sügise poole olid ilmad veel väga soojad ja sai käidud palju kordi merd nautimas (samuti ma hakkasin seal taaskord tegelema purjelauatamisega, mis oli vapustav). Teisalt on sealne loodus tõesti vastupandamatult ilus. Mäed ja rannad, ilusad vaated, mida joonistada ja nautida ka ilma jäädvustamata. Ilusad kuid rasked matkarajad mägede keskelt. Vaated mis matavad hinge ja teevad elu täisväärtuslikuks. 

Samuti on sealsed linnad väga ilusad. Kuna mina elasin Nicosias siis seda avastasin ma kõige rohkem. 1974 aasta konflikti tulemusena okupeerisid türklased pool saarest ja selle tulemusena jäi pool Nicosiast samuti okupeeritud alasse. Õhtuti jooksmas käies oli naljakas kokku puutuda olukorraga, kus sul ei olnud lihtsalt võimalik edasi minna, sest ette tuli okastraatidega ääristatud aed ja sealt edasi hakkas eikellegimaa. Jalutades Euroopa Liidu poolel oli tunda vana Kreeka hõngu segunenud erinevate kultuuridega, kes on Küprost läbi ajaloo vallutanud. Kuid minnes üle piiri okupeeritud poolele (Põhja-Küprosele) siis oli tunda kohest keskkonna muutust, sest sinna enam Euroopa Liidu jõud ei ulatu ja Türgi mõjutus sellele alale on ilmselgelt suurem. Sellegipoolest oli see üks huvitavamaid kogemusi, kui sa näed sama linna aga täiesti teises valguses.”

Katariina Mustasaar ja vahetusõpingud Aarhusis

Partnerülikool: Aarhus School of Architecture
Periood: Sügissemester 19/20

Katariina jagab oma kogemust järgmiselt: “Avastasin endas omadusi, millest mul polnud aimu. Muutusin paremaks suhtlejaks, seda nii keeleliselt kui emotsionaalselt. Iseseisvusin, sest pidin teises riigis ajama asju, mida polnud isegi kodus teinud (see kasvatas enesekindlust). Sain ülihäid sõpru igast maailma otsast, kellele saab alati külla minna. Veetsin huvitavaid nädalalõppe reisides ja pidutsedes. Õppisin uusi keeli. Minu arusaam arhitektuurist muutus. Sain teistelt uusi teadmisi ja oskusi ning õppisin enda teadmisi edasi andma. Sain oma keelt ja kultuuri tutvustada inimestele, kes polnud kunagi eestlast kohanud. Mu lemmikhetked olid ilmselt need, kui avastasin, et kohalikud on mind täielikult omaks võtnud ja maailm on väike.”

Ingrid-Helena Pajo ja vahetusõpingud Itaalias

Partnerülikoolid: ISIA Urbino; Accademia di belle arti di Roma
Perioodid: Terve õppeaasta 19/20; Sügissemester 16/17

Ingridi mälestused oma perioodist Itaalias: “Erasmus viis mind mõned aastad tagasi Rooma graafikat õppima, sealne elu võlus ja inspireeris, poetas minusse igavese igatsuse Itaalia järgi. Nii leian end siit ka praegu – käesoleval aastal õpin Urbinos, väikeses mäepealses ülikoolilinnas illustratsiooni. Nii huvitav on olnud nendesse kohtadesse sisse elada – erinevused saavad millekski tuttavaks, võõrad näod kodusteks. Maailm mahub peopessa. Ning peas on nii palju mõtteid, mida luua, ja kuidas elada. Igaljuhul on mujal olemine igatpidi seda väärt.”

Lisaks iseloomustab mõlemat partnerülikooli eraldi veel järgnevalt: “Accademia di belle arti di Roma õpetas kannatlikkust, töötama iseseisvalt ning rohkelt kohvi jooma; ISIA Urbino on väga kogukondlik, ning kõik on südamega asja juures.”

Eleri Paatsi ja vahetusõpingud Kaunases

Partnerülikool: Vytautas Magnus University
Periood: Kevadsemester 18/19

Eleri vaatab oma vahetusõpingutele tagasi järgnevate sõnadega: “Jään oma Erasmus perioodile alati tagasi mõtlema naeratus näol. Leidsin palju sõpru, keda olen juba mööda Euroopat külastamas käinud. Samuti leiavad paljud minu ülikoolikaaslased tee Eestisse. Kogu periood andis suurel määral vabadust mu ellu. Õppisin palju erinevatest kultuuridest ja saavutasin palju eesmärke just isiklikus plaanis.”

Lisaks tutvu Eleri blogiga, mida ta pidas Erasmus+ õpirände ajal:
https://eleribaci.weebly.com/vahetusotildepingud