A. Metsamärdi arvustus: Riin Maide “Lubage ma valetan teile”

Kunstnik Riin Maide installatsiooniga. Foto: K. Rannula.

Lubage ma valetan teile – R. Maide (Vent Space 8.09 – 12.09)

 

Oma esimese isikunäitusega pakub Riin Maide vaatajale mängulist kõrvalepõiget elu eripalgelistesse nägemisviisidesse.

Lubage ma valetan teile on näitusena fragmentaarne. Kunstnik on galeriipinnal toonud meie ette teatri, vabastatuna teatraalsest ülepaisutusest ja võimendusest. Tinglikult on kunstnik teile pealkirjas kahekordselt valetanud: Ta ei valeta, ta on täiesti siiras.

 

“Tinglikult on kunstnik teile pealkirjas kahekordselt valetanud: Ta ei valeta, ta on täiesti siiras.”

 

Valetamisena võib antud näitust mõista ainult positsioonilt, mis mõistab näitlemise valetamise valda. Näitlejad tulevad lavale, valetavad tund-kaks teile, et nad on see või too ja siis lähevad koju või kohvikusse. Brechtilikus vaimus tunnistab Maide oma kunstipraktikas sama. Olla teadlik pettuse toimumisest ja nautida mängu, mis ta endaga toob, on see osa kunstikogemusest, millele noor graafik oma näitusel rõhu on asetanud.

Graafika jääb antud näitusel küll tahaplaanile. Maide mõtteid väljendavad selgeimalt tema ruumiinstallatsioonid. Vaatajat vastuvõtvad, tuulest paratamatult liikuma löödud miniatuursed aksid, paksust paberist volditud kardinad (drapee), lambipirni kujulised küünlad seina löödud kandelaabrid – need on teosed, kus kunstnik suudab põimida tõsise, kohati romantikasse laskuva vormikeele mängulise ja elava vaimsusega. See on käik, mida väga hindan ja mida võib näha ka Maide varesemas loomingus.

Näituse võtmetööks võib pidada ruumiinstallatsiooni “Keegi mängis Kalamajas kell neli öösel klaverit”, mis koosneb antud lausest asetatuna valguskasti. Lausefragment on piisavalt laetud, et töötada otsekui kunagise armastaja lõhnaõli, heites meid mälestusse ja tundmusse, mida me küll ei pruugi olla tundnud aga mis on hetkeks päris. Minimaalsete vahenditega (tekst ja valgus) on kunstnik meile valetanud kokku terve mälestuse. Bravo maestro!

 

“Lausefragment on piisavalt laetud, et töötada otsekui kunagise armastaja lõhnaõli, heites meid mälestusse ja tundmusse, mida me küll ei pruugi olla tundnud aga mis on hetkeks päris.”

Ometi ei saa näitus ka ilma kriitikata. Nagu öeldud, jääb hing janunema graafika järele; esitatud kahest graafilisest teosest ainult üks (tuuba) lubab näha Maide tugevust graafikuna. Samuti on mõned teosed loodud liia kontekstiteadlikusega nii ruumi kui külastava publiku osas, mistõttu võivad mõned ideed libiseda mööda vaataja pilgust. Vihjena võin öelda, et nurgas olev metallist põõsake avab ennast täielikult vaid neile, kes julgevad tema all kükitada. Viimaks, annavad teosed tunda, et kuigi nad on toodud kokku lavalisuse egiidi all, on nad enamuses kantud siiski oma sisemisest ideest. See pole midagi halba, ennemini on see ainult kiiduväärt, kui töö seisab omal kahel jalal ka väljaspool näitust. Ometi ei saa endalt jätta küsimata, millise lavastuse pakuks meile Maide, kui ta mõtleks enne põhjalikult läbi ka stsenaariumi? Julgen arvata, et Eesti kunstimaastik saab järgnevatel aastatel seda veel teadma.

 

“Ometi ei saa endalt jätta küsimata, millise lavastuse pakuks meile Maide, kui ta mõtleks enne põhjalikult läbi ka stsenaariumi?”

 

Tekst: A. Metsamärt

Kunstiteadlane (allegedly)

Fotod: K. Rannula.

 

Jaga sõpradega:

Postitas Kerly Ritval
Viimati muudetud

Vent Space blogi