Eve Kaareti (stuudio juhataja), Sirle Rohusaare (meister) ja Kelian Luiskiga (endine meister, praegune lektor) ajas juttu Kristiina Krabi-Klanberg.
Fotol vasakult Kelian Luisk, Eve Kaaret ja Sirle Rohusaar.
Istume seda intervuud tehes kahe stuudio ruumi vahel, mõlemal pool meid, klaasseinte taga teevad üliõpilased aktiivselt tööd – üks arhitektuuri Erasmus üliõpilane liimib juba kolmandaid raamatukaasi kokku, teisel pool toimub sandaalikursus, kus samuti on palju Erasmus üliõpilasi. Siin on hea õhkkond.
Mida me teist inimestena teada võiksime?
Eve: Mina alustasin siin osakonna juhataja abina juba 20 aastat tagasi, olles ise veel EKA tudeng. Köitetöökoja meistriks sain kui vanad meistrid jäid pensionile 10 a tagasi (sügisel oli väike tööjuubel). Võibolla see, et laulan segakooris?
Sirle ja Kelian toovad välja, et Eve on stuudiote päike-süda, kes rõõmsalt kõiki vastu võtab, positiivset leiab ja kunagi ei torise.
Kelian: Õpingutega alustasin EKA-s 2011, tööle tulin 2020. aastal.
Uue aasta alguses tegin leppe, et loen iga päev vähemalt pool tundi raamatut, olen sellest peaaegu ka kinni pidanud. Loen ilukirjandust Joonas Hellerma meetodil: kõik ühe autori teosed järjest – praegu on mul käsil Dostojevski.
Teised toovad välja, et Kelian on otsiv erialaselt, rändab selleks ringi, on tundlik ja väga töökas.
Sirle: Kui ma EKA-sse astusin, siis tulin raamatu köitmist õppima, arvates, et minust saab raamaturestauraator (seda polnud Eve kuulnud!). Kui 2017 lõpetasin, kutsuti siia tööle. Ahjaa – vaimustun igasugustest asjadest – aknalauad stuudios on kaetud minu istutatud taimedega, mulle meeldib peenraid teha ja vanu aknaid korrastada.
Ka teised kinnitavad, et Sirle on looduslähedane ning eelkõige avatud, siiras ja hea õhkkonna looja.
Kes siin stuudios kõige rohkem käivad?
Eve: Kuna meil on siin kaks erinevat stuudio poolt – aksessuaar ja köide, siis neis käib erinev seltskond.
Köitestuudio on viimasel ajal üles leidnud graafilise disaini magistriõppe üliõpilased, Erasmused võtavad ka suure innuga köite aineid. Siin toimuvad tunnid moe-, tekstiili- ja aksessuaaridisaini bakalaureuseõppe üliõpilastel, graafika esimese kursuse üliõpilased osalevad raamatutehnoloogia kursusel ja hiljem käivad nad meie juures kunstnikuraamatuid köitmas. Köitestuudiosse tulevad ka need, kes tahavad nõu naha ja paberiga töötamisel ning abi portfoolio köitmisel. Seega pooled köitestuudio kasutajad on osakonna välised.
Aksessuaaristuudios käivad põhiliselt BMAT üliõpilased, ka disain ja rakenduskunst magistrõppe üliõpilased, kes võtavad sageli bakalaureuseõppe aineid. Üha rohkem on avatud akadeemia kursusi. Tihti tullakse ka abi ja nõu küsima, kuidas nahkesemeid hooldada või parandada.
Mis on olnud teie stuudios kõige üllatavam asi/üliõpilastöö, mis on valminud? Palun siia mõnd fotot
Kelian: Minu jaoks on selleks Dina Alleri (II kursuse magistrant) ja Teele Kummi (tootedisaini magistrant) loodud laste turvaiste lennukisse koostöös ettevõttega Magnetic MRO. Selline lennundusettevõttega seotud tootedisaini projekt oli meie stuudios täiesti ootamatu, sest see on seotud rangete valdkondlike piirangutega, aga läbi projekti avanes meie tudengile uus rakendusvaldkond. Dina sai sellega ülihästi hakkama, kuid selle aine lõppedes järgnes veel pool aastat pingsat tööd (tehnilised joonised patenditaotluse koostamiseks). Nüüd on neil patent, mida EKA aitas vormistada. Selle projekti tulemus näitab osakonna tudengite taset ja võimekust.
Dina Alleri disainitud laste turvaiste lennukisse.
Eve: Mina tooksin esile Mirell Vinnali I kursuse töö kursuselt “Album iseendale”, kus tuli kasutada naha erinevaid töötlemise tehnikaid. Töö oli koti vormiga, aga unikaalne, sest on tegelikult album. Minu arvates sobiks see näiteks aksessuaaridisaineri tööde portfoolioks.
Mirell Vinnali köitekunsti töö “Raamat või käekott”.
Sirle: Olen uhke, et nahk on meie teekonna alguspunkt. Kui tudeng ütleb, et ta ei kasuta loomanahka, siis proovime leida diskussioonikohti. Nahk on lihatööstuse jääk ning valik on, kas võtta see kasutusse või visata ära. Me räägime enda teadmiste põhjal, kui jätkusuutlik materjal on nahk, see kestab (vastavalt tootele muidugi) kuni nt 30 aastat. Samas uued alternatiivsed materjalid kestavad heal juhul mõne hooaja. See on meie teavituskoht. Nahka ei saa asendada, nt sadulates ratsutaja ja hobuse tervise pärast. Nahk on tugev, hügieeniline. Õpime ka uusi võimalusi. Kaks aastat tagasi tegime uute materjalide uuringu koos TTÜga, et testida naha alternatiivide omadusi jalatsite tegemiseks. Sest tootmisel on kindlad nõuded- kriteeriumid, millele peab vastama.
Mida siin teha saab ja kuidas stuudiot kasutada?
Eve: Köitestuudios saab teha paberi-, naha- ja köitmistööd (sh karbid, voltimine, pakendid, kunstnikuraamatud, portfooliod), nii üksikeksemplare, prototüüpe kui väikest tiraaži, samuti saab trükkida nahale, paberile täheladudega ja klišeedega (reljeeftrükid). On hea, kui on teadmised paberi liimisest, tunned vajalikke tööriistu ja oled läbinud ohutusjuhendamise kasutamaks masinaid-lõikureid.
Sirle: Aksessuaaristuudios saab teha kõikvõimalikke nahatööd, kuid stuudio kasutamiseks peaks olema läbinud eelneva tööohutuskoolituse koos meistriga.
Soovitus on, et kui Sul ei ole kursust, kus stuudiot kasutatakse, tuleb stuudiosse tulla varakult rääkima (seda esmakordse külastuse puhul). Iga hetk ei saa sisse tulla, alati tuleb stuudio meistriga eelnevalt kokku leppida. Lisasime käesoleva õppeaasta alguses masinatele ka instruktsioonivideod. Need peaks olema abiks nii teadmiste kinnitamiseks kui ka esmakordseks kasutamiseks, videod leiab masinal oleva QR-koodi abil.
Stuudio tulevik
Kelian: Tudengid tahavad rakendada aksessuaaridisainis 3D disaini ja ka -printimise võimalusi ning soovime seda pakkuda koostöös prototüüpimise laboriga. Võimalus on printida originaalseid jalatsitaldu, signatuur-furnituure jpm. Tulevikus tahaksime jõuda ka mh keha-jala skanneerimise võimalusteni. Meil pole veel nii palju juhendamise-õpetamise kompetentsi, et jõuaks kõiki tudengeid selles osas juhendada.
Piret Pupparti algatusel veame hetkel suuremat projekti FashionTex, mille eesmärk on EL ülikoolide õppesse lisada juurde digivahendeid, masinaid ning tõsta õppejõudude kompetentsi. Digioskused ja tehniline baas on omaette valdkond, mis vajab arendamist.
Teisalt tahame hoida ka traditsioone, käelisi oskusi. Oleme käinud koos tudengitega Euroopa suurimate ja hinnatumate Itaalia, Portugali, Hispaania tehastes-tootmises õppereisidel. Seni on seal läbivalt kõlanud mure tööjõupuuduse üle, on vaja inimesi, kellel on käelised oskused tooteid valmistada. Luksusbrändid ei lase nüüd ega ka tulevikus oma toodete valmimiseks masinaid ligi, kõik olgu käsitsi tehtud. Osakonna lõpetanud tudengite käelisi oskusi on jätkuvalt väga hinnatud. Me proovime nende nö tööriista komplekti tasakaalus hoida, et neil oleks võimalik valida, mis suunas pärast õpinguid jätkata.
Eve: Köitestuudio poolt tahaks, et meil oleks kasvõi väikese koormusega akadeemiline töötaja, kes näeks valdkondlikku suurt pilti ja arendaks-suunaks stuudiot sisuliselt, aitaks täita tunnikoormust, mida tellivad graafika, foto ja graafilise disaini erialad. Kutsume praegu tunniandjaid sisse, aga vaja oleks kedagi, kes tegeleks arendus- ja koostööga ka väljaspool tunni aega, oleks köitemeistrile professionaalseks toeks.
Väga konkreetselt tahaks lõikurit, mis suudaks faili alusel lõigata erinevaid materjale, siis tekiks meil nii raamatu- kui pakendidisaini toetav võimekus. Unistame ka elektrilisest stantsijast ja nahatükkide üle pinna õhendajast, sest praeguste masinatega saame šärfida ainult naha ääri.
Aitäh ja jõudu!