Ülo Pikkovi väitekirja “Anti-animatsioon, Ida-Euroopa animatsioonfilmi eripära” (“Anti-Animation: Textures of Eastern European Animated Film”) eesmärk on Ida-Euroopa animatsioonfilmi kui ühe ‘kultuuri tööstuse’ osa eripära määratlemine. Ida-Euroopa unikaalne kultuurikeskkond ning keeruline ajalugu on vorminud väga omanäolise animatsioonfilmitraditsiooni ja selle mõtestamisel oskame me paremini mõista ka Ida-Euroopa minevikku ning sealseid inimesi. Animatsioonfilmi kaudu saame uurida ja kirjeldada ühiskonda laiemalt.
Tegemist on loomepõhise uurimistööga (artistic research), mis sisaldas ka praktilist loometööd uuritavas valdkonnas. Praktilise loometööna valmis animatsioonfilm “Keha mälu” (“Body Memory”, https://vimeo.com/62741577), mis andis võimaluse läbi praktilise kogemuse suhestuda väitekirja teoreetilise osaga mitte pelgalt uurijana, vaid ka kunstnikuna. Uurida loomeprotseese animatsioonfilmi looja positsioonilt.
Animatsioonfilm on saanud osaks kaasaja inimese igapäevaelust ning on oluliselt mõjutanud meie maailmapildi kujunemist. Nii veedavad lapsed tänapäeval märgatava osa oma päevast animatsioonfilme vaadates ning võib oletuslikult väita, et nii nende mõtlemise, käitumise kui ka keelekasutuse mitmedki eeskujud pärinevad just animatsioonfilmidest. Animatsioonfilm kui meedium on oluline tööriist nii kommertsettevõtetele kui ka totalitaarsetele riikidele.
Ida-Euroopas tekkis Teise maailmasõja järgsel perioodil täiesti omalaadne animatsioonfilmitraditsioon, mis ühesküljest kasutas edukalt riiklike tootmisressursse, kuid samas oli ka pideva poliitilise surve all. Nii sai näiteks Ida-Euroopa animatsioonfilmitegijate hulgas populaarseks jutustamine läbi metaforide, nn Aisopose keele kasutamine, kus võimukriitika esines kaudsetes ning metafoorsetes elementides. Aisopose keelt on nimetatud ka topeltmõtlemiseks, tekstide asendamist alltekstidega. Samuti on on mitmed autorid toonud välja pessimismi kui ühe Ida-Euroopa animatsioonfilmi tunnusjoone. Pessimismi nõukogude animatsioonfilmis võib näha kui teatavat vastureaksiooni riiklikule optimismile.
Ida-Euroopa animatsioonfilmi üldistest tunnusjoontest rääkides, tuleb kindlasti välja tuua autorite keskendumise eelkõige filmi visuaalsusele ning dialoogi (teksti) vähesuse.
Väitekirja peateemaks ongi Ida-Euroopa animatsioonfilmi olemuse ja iseloomulike tunnusjoonte ning erinevate arengusuundade kaardistamine. Lisaks kultuurilis-poliitiliste seoste loomine kultuuri tööstuse erinevate aspektidega. Nõukogude animatsiooniperioodi uurimine annab uusi võimalusi praeguse, postsotsialistliku situatsiooni, paremaks mõistmiseks: kaasaegsed ühiskondlikud protsessid sõltuvad paljuski eelnenust ning animatsioonfilm on nende protsesside heaks peegeldajaks ja indikaatoriks.
Vaatamata erinevatele aegadele ja riigikordadele on loova kunstniku loomeambitsioonid üldjoontes suuresti samad, erinevad on olnud eelkõige võimalused nende realiseerimiseks. Nii nagu muinasjutud räägivad sellest, mida on iidsetel aegadel peetud oluliseks ning tahetud järgnevatele põlvedele edasi anda, nii saab ka animatsioonfilmi vaadata kui oma ajastu peegeldust. Animatsioonfilm annab võimaluse nii ajaloolis-poliitiliseks kui sotsiaal-kultuuriliseks analüüsiks. Animatsioonfilm on kaasajal üha enam hakanud ühiskonnas kandma varemalt suuresti just pärimusele kuulunud rolli – kultuurilise mälu, rahvusliku eneseteadvuse ja identiteedi edasikandmise ja säilitamise rolli.
———
Even though the origins and early formation of animated film in Eastern and Western Europe shared certain similarities and common ground, the face of the post-World War II animated film in Eastern Europe was shaped by planned economy, centralised industrial structure, political censorship and a number of other factors that stood in stark contrast to the principles of free market economy. Hence, in my view, Eastern European animated film of the Soviet period can be defined as anti-animation, that is, animated films produced under political pressure and in contradiction to capitalist industrial logic.
Anti-animation – animated films produced under the conditions of a totalitarian regime that, contrary to those made in the ‘free world’, were shaped by socialist command economy and political censorship.
The tradition of animated film that emerged in Eastern Europe after the end of World War II was completely unique in terms of enjoying access to ample, state-assigned resources of production, while being subjugated to constant political surveillance. At times, ‘parallel universes’ appeared to exist in studios – directors were relatively unconstrained in their artistic pursuits, while script editors assigned to them had to take care that only the politically ‘correct’ results of their work would reach the audiences. The animated film of a totalitarian society reflects the pressures of totalitarianism.
In order to overcome these constraints, Eastern European animation artists often relied on metaphors, employing the so-called Aesopian language that provided means for criticising the authorities indirectly, via metaphorical elements. Lev Loseff, a renown scholar of Aesopian language, emphasises that the use (i.e. decoding) of Aesopian language requires the efforts of not only a reader, but also those of an author and a censor. Decoding, searching for and producing of all kinds of interpretations and connections played a crucial role in Soviet animated film, as well as in Soviet culture in general.
Indeed, animated film was the ‘channel’ that introduced several manifestations of Western pop culture to Soviet audiences.
The unique cultural milieu and complex history of Eastern Europe has shaped an unparalleled tradition of animated film, the study of which will offer us a better understanding of the region’s past and its people.
Animated film continues to serve as a vehicle of cultural memory, national mentality and identity. Animated film provides useful insights into broader social processes.
Juhendaja / Supervisor: dr Raivo Kelomees (Estonian Academy of Arts)
Eelretsensendid / External Reviewers: prof dr Robert Sowa (Academy of Fine Arts in Krakow) and dr Michal Bobrowski (Jagiellonian University)
Oponent / Opponent: prof dr Robert Sowa (Academy of Fine Arts in Krakow)
Keeletoimetaja (inglise keel) / Copy editor (English): Eva Näripea, Richard Adang
Tõlge inglise keelde / English translation: Eva Näripea
Graafiline disain / Graphic design: Margus Tamm
Dissertationes Academiae Artium Estoniae 25
264 lk, inglise keeles
Eesti Kunstiakadeemia, 2018
ISBN 978-9949-594-61-0 (print)
ISBN 978-9949-594-62-7 (pdf)
ISSN 1736-2261