Vent Space’i uue hooaja avamine -7.11.2019- Märkmeid rindelt

Arvestades, et viimase nädala jooksul polnud enamik pealinlasi suutnud vestlustes konstanteerimata jätta tohutut tuult, lõikavat külma ja saabuvat talve, oli Vent Space’i avapeole sisenemine nagu ajamasinaga oktoobrisse tagasi hüppamine. Kuivanud lehevaibaga kaetud galeriipõrand kinkis nii sahiseva helifooni lärmakatele REKA plaadikeerutajatele, kui ka sensoorse tagasiheite lähiminevikku, kus linnaparkide lehekoristustiimid oma tegevusega veel lõpuni polnud jõudnud ja kolletumislõhn täitis ninasõõrmeid. Miljoni pruuni tooniga oli harmooniasse asetatud termotekkidest ruumiinstallatsioon, mis muutis kiiskav kuldseks peolisele kõige olulisemad  objektid: baarinurga ja Vent Space’i projektiloosi.

Ruum asetas end võluvasse kontakti oma ainsa põrandavaibana mittefunktsioneeriva, neljast lehest koosneva ja galerii naturalistlikule glamuurile puhtuse ning kargusega vastanduva  teosega, milleks oli Misa Asanuma “Leftovers“. Knopkadega seinale langemismomenti kinnitatud trükilehed kujutasid aastaaegade vahetumist, tuues skeenesisesele publikule mõttesse Vent Space’i tiimide aastase vaheldumistsükli ja selle, kuidas mõnes mõttes algab EKAs novembrikuus üks pisike kevad. Kunstikaugemale publikule mõjus teos isegi konnotatsioonidest vabana kui värskendav laimiviilakas galeriiruumi suitsuses ja lehepuruses kokteilis. Vähemalt paari juhuküsimuse põhjal otsustades.

Suitsune pole tõepoolest ruumi kohta vähe öeldud. Vent Space’i galerii on kaunis pisike ja üks suitsumasin suudab seal korda saata imesid missuguseid. Luua romatnilist udu, manada suitsuandurist välja valjut tirinat. Head ilma heata vast ei saa…

Õnneks jõuti uus hooaeg enne esimesi tuletõrjealarme avada. Uus ja roheline meeskond esitas kohale saabunud, küllaltki mitmepealisele publikule nii oma ootusi ja lootusi tulevikule, kui tänusõnu eelmise aasta Vent Space’i meeskonnale. “Ja kindlasti tulge kõik! Me tahame, et siin saaksid erinevad erialad kokku! See on vaba ruum ja siin saab teha kõike, tõesti kõike! Tulge tehke pidu, tulge tehke performance, saage kokku kellegagi, kellega te pole midagi varem koos teinud! Pange ainult aeg kirja!”

Avakõnede ajal oli õhus tunda õhinat, mida kiviviske kaugusel, tiba vanemas kunstihoonemaailmas tihti naljalt tunda ei ole. Ja pidu käivitus täie hooga (mõne minuti pärast ka esimene tuletõrjealarm, kuid see on pigem ebatähtis). Kiitused kuraatoritele ja austusavaldused moosekantidele. Kes ei muljunud oma saabaste all lehti, oli astunud õue, et osaleda suitsunurgavestlustes. Olgugi, et kunstitudeng on omaette stereotüüp, tundus, et praeguseks on moodustunud juba eripalgelisem kollaaž rahvast ja loomingust. Erilise pärlina jääb kõrva probleemistik: “Kuidas luua koogikaunistusi, mis oleks esteetilised, vegan ja samas merealuste avastajate teemalised?” Kes ütleb, et kunst on jäänud rahvast ja inimestest kaugeks?

Vestluseid ja teemasi jagus seinast seina. Misa teoste alla oli kogunenud istuma pisike sõprade ring. Pikkade rastapatsidega DJ kaalus mõtlikult, kas panna oma nimi kirja kunstike pimekohtingu loosisedelile. Üks eelmise aasta kuraatoritest sisenes natuke hilinenult ja naeratas selle peale, et tuletõrjealarm läks peale (jälle…) või hoopis selle peale, et uus kamp suutis normaalse peo püsti panna. Arvatavasti natuke üht ja natuke teist. Tantsupõrandal, kus lehed aina kaotasid oma vormi, toimus diskussioon karjudes (MIDA?), õues tasemini. Mitmed olid vaatamas käinud Marju Lepajõest rääkivat dokfilmi. Ülistades teadmise, tõlkimise ja elu ilu jutustati kui vaimustav oli Marju ning kui tore on see, et filmist oli surm pagendatud ja et esilinastusele ei mahtunud inimesed saali äragi. Kamp noori leidis lohutust oma segamini tubadele, sest ka Marju tuba oli kole sassis. Seda kõike ahelsuitsetades. Kusagil taevases raamatukogus keegi naeratas.

Äkki kutsuti õuerahvas tuppa (vahepeal käis ära ka kolmas tuletõrjealarm), sest seal kuulutati välja projektiloosi võitjad. Autor peab tunnistama, et võitjate nimede kuulamise asemel oli ta tähelepanu jäädavalt pühendatud rastapatsidega DJ-le, kes otustas suitsumasina ohjeldamise asemel suitsuanduri maalriteibiga mumifitseerida.

Aplausid olid aga valjud. Oodata on paljut. Eelmainitud pimekohtingust (kaks esmaskordselt koostööd tegevat  kunstnikepaari loomas ühist näitust) kuni sooja residentuurikohani külmas talves.

Vent Space’i avamine oli läinud täie ette.

Koju minnes jäi mind saatma neljas tuletõrjealarm (maalriteip ei aidanud ikka üldse), muusika, mida keegi keel põses Norman Orro biidiks kutsus ja lubadus ühele tuttavale legosid laenata. Õues oli juba talv ja viimane sügis tuhastati Vent Space’i keldris saapataldade all. Järgmiseks õhtuks pidi ruum juba korras olema. Karges hommikus ongi hea tööga alustada.

 

Autor: Aleksander Metsamärt

Jaga sõpradega:

Postitas Sidney Lepp
Viimati muudetud

Vent Space blogi