Foto: Joosep Kivimäe
Nele Tiidelepa ja Joel Väli ühisnäituse „This is WATER“ keskmes on vesi. Siin ei ole esile toodud vesi aga kui eluläte – teemaliin, mida viimastel aastatel paljude kaasaegse kunsti teoste puhul kohtab. „This is WATER“ on pigem koloriitne rännak veemaailmas. Romantiseeritud türkiissinine, mida näitusel palju kohtab, on veetoon, mille poole inimene ihkab, kui mõtleb soojas vees ligunemisele. Nii koonduvad mõtted lõõgastuse ja puhkuse ümber, mida vesi pakkuda võib.
Vent Space galeriisse sisenedes hakkavad esmalt silma eespool kirjeldatud sinine toon, aga ka veega täidetud klaasakvaarium ning kilekotid. Huvitav element on vasakul seinal – hüppelaud. Nele Tiidelepa teos imiteerib hüpet basseini, mis muuhulgas meenutab levinud motiivi Ameerika kommertslikest noortefilmidest. Tiidelepa inspiratsiooniks sobib David Foster Wallace’i lühijutu „Igavesti kõrgustes“[1] katkend, mida näituse tutvustusestki lugeda saab. Terve näituse pealkiri viitab ka Wallace’ile. Kuhu aga galeriiruumis hüpata saab? Vastu betoonpõrandat. Seal ei võta sind vastu isegi akvaarium. Kas see on lihtsalt esteetiline detail või pakub hüppelaud laiemat interpretatsiooniruumi? Vaataja otsustab. Näituse üpris pehmes kontekstis on ehk kohatu mõtiskleda, et hüppelaudade järgi on tänasel päeval suur nõudlus. See tähendab, et on vaja hüppelaudu karjääris ja üldises sotsiaalses elus. Kuid siis need hüppelauad võivad visata hüppaja otse vastu maad, aitamata edasi jõuda. „This is WATER“ raames on see hüppelaud pigem aga julguse sümbol.
Kui galerii suurem ruum on pigem abstraktne ja ei piira mõtisklusi, siis tagumises sopis on tekstid, helid ja sõnumid. Terviklikult mõjub see osa hubase ja koduse nurgakesena. Vaataja saab tekstidega kaasa rännata ja ta on nii-öelda juhendatud väljal. Liikudes tagasi ettepoole ja vaadates pooleldi veega täidetud akvaariumisse asetatud kilekotte, milles samuti vesi loksub, siis saab endale ise tähendusi luua. See võib olla sõltuv vaataja meeleolust ja tujust. Kas on sel installatsioonil mõtteliselt iseenda uputamise maik? Kilekotti võib mõista kui representatsiooni vaatajast endast, näiteks tema peast. Sellisel juhul on see pea täis vett. Aga ehk on see vesi hoopis saast, mis ajusopis ringi keerleb. Ning kuna akvaariumis on ka vesi, siis on see pea ümbritsetud veel ka igapäevaelu saastaga. Niiviisi leiab kontrasti kaunile türkiissinisele vee imitatsioonile näituseruumi seintel. Tekib idee kohati metafüüsilisest hulpimisest: saast saasta sees.
Akvaarium-teos on ülesehitatud läbipaistvusele, mis kannab üldiselt positiivset sõnumit, seda ühiskonna erinevates eluvaldkondades. Aga antud näituse kontekstis on interpreteerimine vaba ja mõte hakkab uitama, et ehk on läbipaistvus üldse midagi silmakirjalikku. Mingil põhjusel on neil akvaariumi imitatsioonidel nukrameelne noot. Ehk ei peaks ja ei olegi, kuid niiviisi tekib mõttelend läbipaistvuse tegelikust silmakirjalikkusest, mida ümbritsevas elus palju kohtab.
Ka vett kohtab igal pool, õnneks veel hulgaliselt. Viimastel päevadel näiteks lume kujul. See näitus ajendab veest mõtlema, aga teistmoodi. Kuna see ei kõnele ju otseselt veest, aga samas millestki muust ka mitte. Kunstnikud tegelevad veega justkui suvaliselt, aga tegelikult otse. Seda on meeldiv jälgida ja siis pärast ise oma mõtetes edasi arutleda. Ikka veest.
Autor: Grete Tiigiste
[1] Saab lugeda näiteks 2019. aastal ilmunud Loomingu Raamatukogu 4-5 numbrist. D. Foster Wallace, Teatavate piiride poorsusest. – Loomingu Raamatukogu, nr 4–5, 2019, lk 9–19.