EKKM, Põhja pst 35, Tallinn
Algus k.p.:
04.03.2016
Algusaeg:
14-18
Lõpp k.p.:
20.03.2016
Olete lahkesti oodatud EKA tudengite ja endiste tudengite Mikk Jägeri, Art Nõukase, Helena Keskküla, Siim Preimani ja Johannes Valdma soolaleivapeole aadressil Põhja pst 35 (EKKM, II korrus).
Ootame teid 20. märtsini neljapäevast pühapäevani kella kahe ja kuue vahel.
Pakume seltsi ja sooja teed!
Näitusest:
“Kohtusime juhuslikult Kelmis ühel külmal novembriõhtul. Johannes ja Mikk olid just koolist välja heidetud, Siim ei olnud rahul oma kunstiteadlase kuvandiga, Art mõtiskles oma mehelikkuse (või mitte-mehelikkuse) üle ja Helena muretses oma näiliselt sootundliku imidži pärast. Tookordsest vestlusest kasvas välja lõputu kohtumiste seeria. Täiesti ootamatult leidsime end erinevates koosseisudes ikka ja jälle teineteise köökides hängimas; pärast tööpäeva baarileti taga lobisemas või mingil põhjusel Siimu autoga mööda linna tiirutamas.
Isegi Mikk, kes vahepeal kaks kuud UK-s elas, oli mõtteis meiega ning saatis iga paari nädala tagant lakoonilise sõnumi: „Olen elus.“
Ei jäänud muud üle kui kokku kolida.
Koduotsingud ei kestnud kaua. Ühel päeval EKKMi Kohvikus istudes kohtas Siim Martenit ja sai teada, et muuseumi ruumid on vahetult enne Kölerit vabad. Pakkumine oli hea.
Arutasime sõpradega asja omavahel. Ruumid olid külmad, puudusid sisustus, köök, pesemisvõimalus ja tualett. Positiivsed olid soodne hind, asukoht ja võimalus kohe kokku kolida. Võtsime pakkumise vastu.
Ruum tervitas meid oma kunstist läbi imbunud härmatunud seintega. Igaüks leidis endale oma nurga ja hakkas seda sisustama. Maja pakkus üksteise järel lahendusi probleemidele, mis meid kokku olid toonud. Paari nädala jooksul olime end lõplikult sisse kolinud.
Asjad olid muutunud.
Esialgne ühtsustunne vaibus. Igaüks meist oli maja lummuses ning töötas süvenenult oma taasmõtestatud praktika kallal. Igaüks tuli ja läks millal tahtis, vahel ei näinud me teineteist nädalaid. Sõpradest olid saanud tüütud korterikaaslased, kes teineteisele tüütute olmeprobleemidega pinda käisid.
Kes oli kellelegi võlgu. Kes jättis võtme jälle enda kätte. Kes ei koristanud enda järelt. Kes ei ilmunud kohale (kuigi lubas!). Argistest muredest põhjustatud pinged olid õhus. Nagu kommuunides või telerist nähtud sitcomides ikka.
Nädal tagasi sattusime ootamatult üle tüki aja samal ajal kodus olema. Kellelgi ei olnud kuskile kiire, keegi ei olnud millestki väsinud. Ajasime köögis juttu ja kuulasime muusikat. Leppisime lõpuks kokku soolaleivapeo kuupäeva ja muud tähtsad asjad. Lõpetuseks vaatasime koos telekat ja olime jälle sõbrad.”
Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, EKKM, Mistra