Näitused

Neljapäeval, 16. juulil kell 17 avatakse Kohtla-Järve keskväljakul välinäitus “Monumendi uued raamid: Minevik kui kunstimaterjal”, mis vaatleb kaasaegse kunsti võimet tegeleda Nõukogude pärandi ja sellega seostuvate mälukonfliktidega. Välinäitus on valminud Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli teadusprojekti „Monumendi uued raamid” raames. Välinäitus Kohtla-Järve keskväljakul jääb kõigile avatuks kuni suve lõpuni.

Kogu maailmas vaieldakse selle üle, kas ja kuidas vastuolulist pärandit avalikus ruumis näidata. Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas on toonud monumentaalsete konfliktide ühe keskme Ida-Euroopasse. 

Välinäitus annab ülevaate kolmest kunstiliste sekkumiste konkursist aastatel 2024-2025. Kunstikonkurssidel osales kokku 17 kunstnikku ning nende raames on pakutud välja 25 erinevat lahendust, kuidas mõtestada ümber eri tüüpi pärandit – Saaremaa Tehumardi memoriaali (autorid Riho Kuld, Mati Varik, Allan Murdmaa, 1967/1975), Tallinna Lennujaama vana reisiterminali monumentaalmaale (1955, autorid Viktor Karrus ja Richard Sagrits) ning Tartus asuvast mälestusmärgist „Vjatško ja Meelis Tartu kaitsel“ (autor Olav Männi, 1950/1956).

Avamisel tutvustavad välinäitust ja Nõukogude pärandi ümbermõtestamist kell 17 Eesti Kunstiakadeemia rektor Hilkka Hiiop, näituse kuraatorid Linda Kaljundi ja Kirke Kangro (Eesti Kunstiakadeemia) ning ajaloolane Kristo Nurmis (Tallinna Ülikool). Väljaku kõrval asuvast kaevurite monumendist “Au tööle!” (1967, autorid Olavi Männi ja Udo Ivask) räägib Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumi direktor Ainar Varinurm. 

Sellele järgneb kell 18 giidituur Stalkeri muuseumi näitusel „Väljasõit“ Kukruse stalinistlikus klubihoones, Lehe tn 10a. Grupinäitus ühendab tööstuspärandi, Ida-Virumaa ajaloo ja kaasaegse kunsti. Väljas on Peeter Lauritsa, Arne Maasiku, Raoul Kurvitza, Ernst Hallopi jt teosed ning kaasaegsete kunstnike Anna Škodenko, Hanna Piksarv, Jevgeni Zolotko, Kati Saarits ja Sigrid Viiri sekkumised Tallinna lennujaama sotsrealistlikesse monumentaalmaalidesse. Tuuri raames tutvustavad näitust Hilkka Hiiop, Linda Kaljundi, Kirke Kangro, Indrek Leht ja Ainar Varinurm. Näitus on avatud juuli-august 2026 etteteatamisel (helistades nr 5155365) ning 17.07.-29.08. reedeti ja laupäeviti kell  15-18. Välinäitus Kohtla-Järve keskväljakul jääb kõigile avatuks kuni suve lõpuni.

Näitused ja eksponeeritud tööd on osa Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli ühisest teadusprojektist „Monumendi uued raamid“ (2024–2026), mida rahastab Eesti Kultuuriministeerium. Projekti eesmärk on luua uusi lahendusi mälestusmärkide ja muu dissonantse pärandi ümbermõtestamiseks, tuues selleks kokku eri valdkondade teadmisi ja oskusi ning kaasates erinevaid huvigruppe ja kogukondi. 

Osalevad kunstnikud: Saaremaa Tehumardi memoriaali sekkumiste kavandite autorid olid Kirke Kangro, Neeme Külm, Anna Mari Liivrand, Johannes Säre, Kristina Norman ja Taavi Piibemann. Anna Škodenko, Hanna Piksarv, Jevgeni Zolotko, Kati Saarits ja Sigrid Viir pakkusid välja oma lahendused Tallinna lennujaama vana terminalihoone maalide ümberraamistamiseks. Trevor Kinna, Bob Bicknell-Knight, Hasso Krull, Camille Laurelli, Samuel Lehtikoinen, Ülo Pikkov ja Yiyang Sun lõid digikunstiteosed, mis tõukusid skulptuurist „Vjatško ja Meelis Tartu kaitsel“. 

Täname: Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Kohtla-Järve Linnavalitsus, Kohtla-Järve Põlevkivimuuseum, Õiglase Ülemineku Fond. 

04.07–26.07 @ Keskpuur

LMEO kunstnikeduo Lili Maud Dobell & Éric-Olivier Thériault esimese rahvusvahelise näituse  „Kõik on Lihtsalt Miski, Millest Tuleb Läbi Saada” avamine toimub 04. juulil kell 13:00. Avamisel pakub jooke Tuletorn ja Vaat.

Keskpuuril on hea meel esitleda näitust „Kõik on lihtsalt miski, millest tuleb läbi saada” (Everything is Just Something to Get Through) – kunstnikeduo LMEO esimest rahvusvahelist näitust. Algselt Montréalist pärit ning nüüd Tallinnas tegutsev LMEO ühendab oma individuaalsed praktikad koostööpõhises lähenemises, mille keskmes on skulptuur, installatsioon ja performance-kunst.

Eestis ajutiste elanikena on kunstnikud arendanud näitust uustulnukate tähelepaneliku pilgu kaudu. Näitus seab küsimuse alla vaataja positsiooni ja selle suhte linnaliste süsteemidega, juhtides tähelepanu viisidele, kuidas avalik infrastruktuur võib toimida [või olla mõistetav] koreograafiana.

Näitus kutsub esile paigast nihestatuse tunde, sulandudes samal ajal avaliku ruumi anonüümsusesse. Vilkuvate tulede, industriaalsete koosluste ja argipäevaste kujutiste kaudu mõtiskleb „Kõik on lihtsalt miski, millest tuleb läbi saada” banaalsete struktuuride üle, mis kujundavad kaasaegset elu, ning kujutab neid ümber teatraalsete lavastustena. LMEO kutsub vaatajaid kogema neid keskkondi külalise või kõrvalseisja teravdatud tähelepanuga ning mõtisklema selle üle, kuidas vaimne kohalolu ja emotsionaalne side võivad asustada argiseid ruume, võimaldades suhtlust üle vahemaade ning pakkudes viise leina ja kaotusega toime tulemiseks.

…

Lili Maud Dobell ja Éric-Olivier Thériault on teinud koostööd alates 2022. aasta oktoobrist, mil nad kohtusid NSCAD Ülikoolis bakalaureuseõpinguid lõpetades. Pärast alternatiivse galeriiruumi loomist Kanadas Halifaxis kolisid kunstnikud Eestisse, et jätkata magistriõpinguid Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriprogrammis. Duo käsitleb koostööd ühise kunstilise visiooni kohtumispaigana, seistes vastu üheainsa autori ideele.

Lühend LMEO tähendab väljendit Laughing My Ears Off („naeran kõrvad peast”), viidates samal ajal ka kunstnike eesnimede initsiaalidele.

Mõlemad kunstnikud keskenduvad skulpturaalsetele praktikatele, mis kutsuvad esile kehalist suhestumist materjalidega ja uurivad selle võimalusi. Nende koostööpraktikat iseloomustab kunstnike endi sõnul „paatilise luule” toon. Oma kestvuslike tööde kaudu on nad loonud mõiste Proof of Performance, millega kirjeldavad olemise kaudu loomist kui skulpturaalset akti.

Kunstnikepaari ühise praktika keskmes on leitud objektide kogumine ja kokku seadmine. See peegeldab pühendumust jätkusuutlikule kunstikeelele, mis arvestab ready-made’i tähenduse ja kasutusväärtusega kliima- ning sotsiaal-poliitilise kriisi kontekstis. Selle tulemusel saavad teose enda aineks näiliselt argised ruumid, kus aktiveeruvad skulpturaalse praktika mõtisklevad ja mittetegemisega seotud aspektid.

Lili Maud ja Éric-Olivier arendavad praegu performance-teost Cycles, mida esitletakse 61. Veneetsia biennaalil Merike Estna projekti House of Leaking Sky paviljoni programmi raames.

7. juulil kell 18:00 avaneb Artrovert Galeriis Lisette Lepiku isikunäitus „Lahustumine’’.

7.07 – 7.08.2026

T – L 12:00 – 18:00, P – E suletud

Näituse avamine teisipäeval, 7. juulil kell 18.00.

Artrovert Galerii, Ristiku tn 10, 10612 Tallinn

Lisette Lepiku isikunäitus „Lahustumine’’ keskendub maali kui mitteajalise meediumi ja tantsu kui ajas kulgeva meediumi vahelisele dialoogile. Näitus lähtub küsimusest: kuidas saab ajas kaduv liikumine muutuda kujutiseks ning kas maal suudab edasi kanda liikumise kogemust?

Maalikunst meediumina on traditsiooniliselt staatiline ning tasapinnaline. Tants seevastu avaneb ajas, läbi liikumise. Kuigi need kaks meediumit suhestuvad ajaga erinevalt, kooruvad mõlemad lahti läbi žesti ja kehalise liikumise. Tantsus kogetakse liikumist selle toimumise hetkel, maal aga näib peatavat aja, salvestades lõuendile jälje liikumise protsessist.

Mõlemas protsessis esineb hetki, mil tegevus neelab kogu tähelepanu endasse, teadlikkus ümbritsevast keskkonnast kaob, piir kavatsuse ja tegevuse vahel hägustub ning keha sulandub liikumise rütmiga üheks. „Lahustumine’’ lähtub maali ja tantsu ühisest seisundist, uurides võimalusi, kuidas salvestada liikumisest tekkinud jälgi, et need püsiksid ka peale hetke möödumist.

Näitusel väljub maalikunst oma piiridest, muutudes osaks hoolikalt loodud ruumikogemusest. Heli, valgus ja näitusearhitektuur toimivad maaliseeria aktiivsetete osalistena, hägustades järk-järgult piire kujutise ja atmosfääri ning vaatlemise ja kogemusliku kohalolu vahel. Üheskoos loovad need elemendid ruumi, kus näituse keskseid küsimusi kogetakse nii vaataja liikumise ja taju kui ka maalide endi kaudu.

Lisette Lepik (snd 1999, Tallinn) on kunstnik, kes kombineerib oma loomingus peamiselt maali ja installatsiooni meediumeid. Oma loomingus uurib ta keha kui paika, kus põimuvad intiimsus, mälu, perekondlikud struktuurid ja sotsiaalsed rollid. 

Praegu õpib Lepik Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppes. 2022. aastal lõpetas ta samas ülikoolis maalikunsti bakalaureuseõppe ning 2019. aastal täiendas end installatsiooni ja skulptuuri erialal Islandi Kunstiülikoolis. Ta on osalenud näitustel Eestis, Islandil, Austrias ja Leedus, sealhulgas koos Brenda Purtsakuga toimunud duonäitustel Tartu Kunstimajas ja Hobusepea galeriis (2024) ning Kristina Kuzemkoga Tallinna striptiisiklubis Club Virgin (2025). Tema värskeim isikunäitus leidis aset Haapsalu Linnagaleriis (2025). 2024. aastal pälvis ta Eesti Kunstiakadeemia „Õpi ja sära” stipendiumi ning 2025. aastal Helju Rossmanni stipendiumi.

Avatud: 7.07 – 7.08.2026

T – L 12:00 – 18:00, P – E suletud

Artrovert Galerii, Ristiku tn 10, 10612 Tallinn

Kuraator: Nora Schmelter

Heli: Gregor Sirendi

Graafiline disain: Villem Sarapuu

Tehniline tugi: Siim Raie, Nora Schmelter, Mats Johan Soosaar

Kunstnik soovib tänada: Artrovert Galerii, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia Uusmeedia osakond, Punch Club, Bob Bicknell-Knight, Gerda Hansen, Mats Johan Soosaar

Sonya Isupova
„Vesi, enamasti jõe kujul. Hüdroelektrilised kujutluspildid Lõuna-Ukraina maastikust“
EKA Galeriis 4.07.–16.08.2026 (NB! Suletud 20.07.–2.08.)
Avatud T–L 12–18 P 12–16
Avamine: R 3.07. kell 18.00

„Vesi enamasti jõe kujul“ on Ukraina kunstniku ja uurija Sonya Isupova esimene isikunäitus. Näitus uurib Nõukogude taristuprojekte ja nende kujutamisviise, keskendudes Lõuna-Ukrainas Dnipro jõe äärde ehitatud hüdroelektrijaamade tammidele, eriti Kahhovka ja Dnipro hüdroelektrijaamadele. Isupova näitlikustab filmi ja arhiivi uuringute kaudu, kuidas need projektid kujundasid ümber nii maastikku kui ka kollektiivset mälu.

Näitus on osa tema doktoritööst, mis keskendub koloniaaltaristu mõjule maastikes. Ta käsitleb Nõukogude filme taristust kui „kujuteldavaid kaarte“, mis aitasid luua ühtset Nõukogude ruumi, säilitades samal ajal visuaalseid andmeid territooriumidest enne nende ümberkujundamist. Nende filmide kaudu on võimalik jälgida hävingu algust ja rekonstrueerida killustatud mälestusi maastikest, mis olid uppunud Kahhovka ja Dnipro veehoidlate tehismere alla.

Monumentaalsuse ja kasulikkuse vahele asetatud Nõukogude hüdroelektriprojektid lõid erilise visuaalse keele, mis esitles loodust poliitilise võimu poolt muudetuna. Arhiiviesemete ja spekulatiivse rekonstrueerimise kaudu külastab näitus neid uppunud maastikke ja neisse põimitud ajalugu.

Graafiline disain: Simon Janson
Tehniline tugi: Ats Kruusing
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Sadolin Eesti.
Avamisjookidega varustab mirai™.

Ronja Siitonen, Maria Wrang-Rasmussen, Martina Zito
„Charge, Jaw, Babble, Faucet“
EKA Galeriis 4.07.–16.08.2026 (NB! Suletud 20.07.–2.08.)
Avatud T–L 12–18 P 12–16
Avamine: R 3.07. kell 18.00

Näitus „Charge, Jaw, Babble, Faucet“ (eesti keelde tõlgituna „Laeng, lõug, pomin, segisti“) kasutab pudikeelt (inglise keeles gibberish) ühtaegu nii kilbi kui tööriistana, et uurida keele alternatiivseid loogikaid. Kommunikatsioon ulatub siin sõnadest kaugemale, laienedes vormideks ja varjatud tähendusteks. Pudikeel kui privaatne mõistmise ruum kutsub vaatajat osa võtma peitusemängust keele, keha, huumori ja seletamatu vahel.

Ronja Siitonen, Maria Wrang-Rasmussen ja Martina Zito töötavad video, installatsiooni, skulptuuri ja želeemaali tehnikates, tuues näitusele kokku nüüdisaegseid loitse ja rütmilisi keeli. Alkeemilised muundumised podisevad. Hambad sügelevad. Käpad ootavad kannatlikult. Nahk kortsub ja venib siis magusasse pingesse. Trapetsikiik ripub, oodates tõuget.

Graafiline disain: Simon Janson
Tehniline tugi: Ats Kruusing
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Sadolin Eesti.
Avamisjookidega varustab mirai™.

Pööriöö kohvikus ootab külastajaid nüüd EKA eksperimentaalvormide mininäitus „Tuba nr. Sinine“. 

Maailmas visatakse hinnanguliselt iga sekundi kohta ära ühe veoauto jagu tekstiile, millest vaid umbes 1% jõuab tagasi uute tekstiilipõhiste toodete tootmisse. Eestis on tekstiilijäätmete hulk märkimisväärne – igal aastal visatakse ära ligikaudu 18 000 tonni tekstiile, millest suur osa jõuab endiselt põletusse või prügilasse.

„Tuba nr. Sinine“ annab uue elu Tallinki hotellides ja laevadel kasutusest välja võetud voodilinadele. Näitus viib külastajad une ja ärkveloleku vahepealsesse seisundisse – sinisesse hotellituppa, kus miski pole päris, kuid on ometi kummastavalt tuttav.

Näitus oli esmakordselt väljas Viru Keskuse aatriumis.

Meeskond

Kunstnikud: Annabel Mustasaar, Eelia Laasma, Getlin Tammoja, Helen Saarik, Janina Lõhmus, Katriin Tammoja, Lee Mikkin, Maigi Teino, Marcus Eier, Maria Lisanne Arumäe, Mia Uustal, Nataly Järvik, Rasmus Linde

Sisearhitektid: Aleksandra Saar, Diana Alliksaar, Henri Kats, Julius Heinlo, Kaur-Markus Jenas, Kaur Rõõmussaar, Kertu Aljas, Ketlin Kõiv, Krisette Juur, Lisell Oja, Sander Etverk

Sisearhitektide juhendaja: Annika Kaldoja

Vormide juhendajad: Liisi Eesmaa, Flo Kasearu

Produktsioon: Piret Puppart, Cärol Ott

18.06-19.07.2026
HOP Galerii

Valged laelambid Estonia puiesteelt, EKA hoonest, mida enam ei ole. Viimased Līvāni klaasitehase piimjad kuplid ja kupad puhutud joogiklaasidelt, mis rändasid kurat teab kuhu. Ning vahuvein, mis sai joodud esimesel septembril, taaraklaas jõulupeo laualt, veinipudel, mis sai tühjendatud uute magistrantide auks, šampus TASE avamise õhtult. Katkine Tarbeklaasi vaas kolimiskastist ning põrandale müksatud piimakann.

Ma mäletan just nagu seda kõike mäletavad need klaasesemed — meie elu vaikivad tunnistajad. Tühised, argised, väärtustamata objektid, mis klaasvitriinide asemel leiavad end enamasti keldriboksidest, garaaži nurkadest või prügikastidest.

Mul on vaja see kõik kokku võtta. Sulatada kontsentraadiks, lihvida arhivaari kombel mõistetavateks tükkideks, süstematiseerida ja hoida, mäletada. Need vaikivad tunnistajad on asitõendiks, et ma olen olemas olnud. Et meie oleme olemas olnud.

Võtan kõik tükid kokku ja lihvin nad autahvliks või hauaplaadiks.
Ons siis seal väga vahet.

Andra Jõgis (s 1989) on klaasikunstnik, kes töötab Eesti Kunstiakadeemia klaasi osakonna juhataja ja dotsendina. Tema looming on enamasti narratiivne ning esile kerkivad elu argisust ja haprust käsitlevad teemad. Lisaks on Jõgis üks kolmest disainerist brändis MSK Glass, mis tegeleb kaasaegsete klaasist tarbevormide loomega. 

Tänud: Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kultuurkapital, HOP Galerii, EKA klaas, Eve Koha, Alyona Movko-Mägi, Hanna Brit ja Andres Jõgis.

Reedel 19.06 kell 18:00 avatakse grupinäitus “Ükskõik mis, omab tähtsust” Uus Rada galeriis. Näitus jääb avatuks 28. juunini.

Näitus on avatud iga päev 20.-28. juunini kell 12:00-18:00.

Grupinäitus „Ükskõik mis, omab tähtsust” uurib antropotseeni paganistliku ja posthumanistliku vaatenurga kaudu, pakkudes alternatiivseid viise teadmiste ja kogemuste mõtestamiseks. Näitus asetab inimese kõrvale teisi toimijaid – materjale, tehnoloogilisi süsteeme, virtuaalseid tegelaseid ja muid mitte-inimlikuid entiteete –, mis kujundavad meie maailma sama aktiivselt kui meie ise. Olles nende toimijatega pidevas suhtes, jõuab näitus hierarhiatest vabastatud vaatepunktini, mis avab uusi võimalusi informatsiooni tajumiseks ning kutsub mõtlema identiteedi, teadmise ja koosolemise mitmekesistele vormidele.

Näitus toob kokku Eesti ja rahvusvahelisi kunstnike, kelle looming hõlmab skulptuuri, installatsiooni, videot ja maalikunsti. Uurides kaasaegsete maastike reaalsusi, pre-apokalüptilist tulevikku, võimustruktuure, eneseuurimist, pärandit ja suhtelisust, lähenevad kunstnikud erineval viisil küsimustele, mis puudutavad vastastikmõjude tagajärgi, materjalie kaudu avalduvat ontoloogiat ning omavahelist arutelu posthumanistlikust ja paganistlikust vaatenurgast.

Osalevad kunstnikud: Éric-Olivier Thériault, Lili Maud Dobell, Yuko Kinouchi, Bob Bicknell-Knight, Ats Anton Varustin, Piia Bianka Pere ja Daniil Musesovs.
Näituse kuraator on Daniil Musesovs.
Graafiline kujundus – Georg Ander Sild.

Näitust toetab Uus Rada galerii, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kultuurkapital.

18. juunil kell 18.30 avaneb Draakoni galeriis kaasaegse kunstniku Riina Varoli isikunäitus „Ülemvool“, mis vaatleb loovprotsessi kui elu loomist.
Näitus käsitleb inimese bioloogilise ja mittebioloogilise eneseteostuse küsimusi, kõrvutades neid looduse ja loomise protsessidega.

Väljapanek on üheksa kuud kestnud palverännaku tulemus, milles ruum toimib tajusid, emotsioone ja kehalist kogemust aktiveeriva keskkonnana. Näha saab värskelt valminud nähtamatuid pilte, pisiskulptuure ja ruumilisi fotokollaaže, mille süvised ja sisselõiked avavad reaalsust kihilise kogemusena. Näituseruum on kujundatud vaatajale mänguliseks ja interaktiivseks pühapaigaks, mida saadab Helen Västriku atmosfääriline helimaastik.

Varoli loomingus on olulisel kohal looduse rütmid ning loomingulised praktikad, mis aitavad suhestuda määramatuse ja eksistentsiaalsete küsimustega. Tema teostes on identiteet muutuv nähtus, mis kujuneb pidevas vastastikuses suhtes ümbritseva keskkonnaga. Sellele viitavad ka teostes kasutatud materjalid ja töövõtted – krohv, kihistused, kividega mängimine, pimetrükk ning sisselõiketehnikad.

Viidates Johan Huizingale, kuulub kunstiteos sakraalsesse sfääri, milles mäng ja pühadus on rituaalsuse kaudu omavahel seotud nähtused. Kaasaegses kunstis peituv esoteeriline mõõde avaneb sageli läbi sümbolite ning häälestatuse. Varoli loomingut läbivad varba motiivid tähistavad maandatust ning tänutunnet Maa vastu, mis meid kannab ja toidab. Neid loodusesse ja sümboolselt tähenduslikesse paikadesse poetades võib juhtuda, et ühel päeval saavad neist arheoloogilised leiud, mille ümber hakkab kujunema isiklik mütoloogia. Näitusel muutub varba motiiv inimliku kogemuse jalajäljeks – märgiks puudutusest, kohalolust ja pühendumisest.

RV: „Minu enda jaoks on üks peamisi loomise põhimõtteid ja kvaliteete see, et annan endast parima, et luua keskkondi, kus loomus saab oma täielikkuses avalduda. Taktiilne töö materjalidega on minu viis äratada keha ja sisemine kompass. See, mis tahab avalduda, teab mind paremini, kui mina teda.“

Riina Varol on Eestis tegutsev kunstnik ja fotograaf. Ta keskendub oma loomingulises lähenemises sensoorse taju ja alateadvuse funktsioonide, aga ka animismi ja idamaise filosoofia küsimustele. Varoli praktika hõlmab mitmesuguseid meediume, sealhulgas kohaspetsiifilisi multimeediainstallatsioone, fotograafiat, graafikat, keraamikat, videot, heli, taktiilsust ja lõhna. Ta on õppinud fotograafiat Pallase Kõrgemas Kunstikoolis ja Napoli Kaunite Kunstide Akadeemias. Varol on Eesti Kunstnike Liidu ning Tartu Kunstnike Liidu liige, ta on osalenud näitustel Eestis, Soomes, Hollandis, Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias, Saksamaal, Leedus, Ukrainas ja Austraalias. Alates 2017. aastast on Varol olnud külalislektor Eesti Kunstiakadeemias ja alates 2022. aastast Kõrgemas Kunstikoolis Pallas.

Asukoht: Draakoni galerii, Pikk tn 18, Tallinn

Avatud külastamiseks: 19.06.–19.07.2026, K, R–P 12.00–18.00, N 12.00–19.00

Kuraator: Liisi Kõuhkna

Graafiline disain: Helmi Arrak

Helikujundus: Helen Västrik

Näituse installeerimine: Hans-Otto Ojaste

Erilised tänud: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstnike Liit, Draakoni galerii, Mari Volens, Gunnar Kalmet, Valerio Sarnataro, Helen Tago, Caroliine Pajusaar, Lauri Kilusk, Anne Eelmere, Jaan August Viirand, Hedvig and Ian, Hubert and Hilda, Christin Taul, ema, Craftrag, Punchclub, Nudist Drinks