Stsenograafia BA I, foto-ja videoprojekt

Kristel Zimmer

Vesi, sidrun ja taskunuga. Alguses on ruumis vaikus ja rahu. Miski on toimunud, keegi on ületanud mingi piiri, ent tagajärg on alles peidus. Ühel hetkel saab aga taskunoa mõõt täis ning ta viskub teravalt laiali, vigastades sidrunit. Tuleb välja, et konflikt oligi sidruni ja taskunoa vahel – ning vaidlusobjektiks vesi klaasis. Süütu pealtvaataja sibul on kogu olukorra tunnistamise õudusest ära mädanenud.

.

.

.

.

Anita Kremm

.

.

Sünnisurm. Surmasünd. Keegi kohtub, keegi lahkub. Keegi sünnib, keegi sureb. Ei üks ega teine ei muretse selle pärast.

.

.

.

.

Liisamari Viik

.

.

Alati ei lahkuta üksteisest. Mõnikord lahkneb üks teise sees.

.

.

.

.

Estookin (Milla-Mona Andres)
Kohtumine ja lahkumine

.

.

Mida nähakse stripiklubisse saabumisel ning mida mäletatakse sealt lahkudes? Esmalt on pilt tõmbav: ootuses ahvatlev punane valgus, sätitud laud kalliste kristallide, meelemürgiks liibuv siid, mis pehmelt silitab. Saladusi hoidev ja lubadusi andev ehavalgus. Justkui unenägu, millest lahkudes on viimane pilt uttu haihtunud mälestus ning ärgates meeletu pohmell.

.

.

.

.

Linda Mai Kari

.

.

Vahel tegelen ma maast prügi üles korjamisega, selline eriti masendav aardejaht. Kilekott saab alati täis, isegi üsna lühikese jalutuskäiguga. Siis hakkan mõtlema sellele, et küll ikka tarbitakse palju ja kellele kõik need sigaretid-kommid (mille jäägid praegu maas vedelevad) kunagi heaolu tekitasid. Tegin leitud sodist sätitud pildi, justkui altar mahakantud rõõmudele. Kohuke pakendatud hõbedasse ja kange alkoholi korgid kui vääriskivid. Või siis on kõik puhas rämps. Viskasin prügikasti.

.

.

.

Kristel Zimmer

Linnainimesega on kõikjal kaasas igapäevamured ja elumüra. Vaatamata viibimisele looduses, kontaktis maaga, mühiseb kõrvus autotee ja piiksuvad igasugused märguanded. Isegi jahedasse vette jõudmisega, kus küll enamus linnamüra kaob, ei saa ta lahti ärevusest, mille päev päeva järel kõrvukraapiv helimaastik on sügavale teadvusesse pununud.

.

.

.

Anita Kremm

Ma algusest peale tahtsin teha filmi oma päeva dokumenteerimise stiilis, aga huvitavama visuaaliga kui lihtsalt üksteise järel vahetuvad kaadrid. Minu jaoks kujunesid tähtsaks just kaadritevahelised üleminekud. Ma mõtlesin päris kaua, kuidas kujutada seda endale ette. Igalpool, kus ma käisin, filmisin 20-30 sekundit telefoniga seda, mis mulle parasjagu silma jäi. Videote sisu oli suhteliselt sarnane: sõidan autos, istun kodus või kõnnin kas metsas või mere ääres.
Iga päev tuli erinevatel hetkedel väikesed pisiideed. Näiteks siis kui Ene-Liisi videotunnis Kristel ja Liisa näitasid oma videoid ja me ei näinud neid nii nagu pidime, vaid aeglase läägamisega. Või siis näiteks see hetk, kui silmad korra tõmblevad ja pilt jookseb paar sekundit edasi-tagasi. Või siis kui ma ostsin rannakioskist Bounty kommi ja küsisin sõbrannalt, mis päev täna on, kas reede? Tegelikult oli juba esmaspäev. Kommimüüja hakkas naerma koos meiega.

.

.

.

Liisamari Viik

Õun, sammud, päev – need kõik saavad otsa.

.

.

.

Estookin (Milla-Mona Andres)
Meid meie jälgedes sõitjaid

Väiksena käisin eralasteaias ühes Mustamäe korteris, kus mu hoidja isal oli komme vaadata tunde aknast välja ja jälgida tänaval toimuvat. Inimesed pidevalt tormavad teadmata kohtadesse- tulevad ja lähevad, ootavad bussi 20 minutit, puhuvad suitsu, päevadest saavad aastad… Kuniks üks hetk neid inimesi enam pole. Päeva sammudest moodustub eluring, mis on nii tavaline kui ka eriline.

.

.

.

Aga kas te olete kunagi mõelnud milline näeb välja ühe plastikanuma argipäev? Aga puhkepäev või pidupäev? Kuhu tema sammud teda viivad? Aga need pole ju tema sammud, tuul ja igasugused kallakud suunavad teda.

.

.

.

Kristel Zimmer

Ühe kena puumaja kenas korteris neljandal korrusel elab üks kena mees. Ta on üksik, ilma laste, naise ja koduloomadeta. Aeg-ajalt toob ta oma koju külalisi, aga neid ei pea ta seal enamasti üle 12 tunni. Mees on suure sisemaailmaga, ega osale ja ei tahagi osaleda temast väljaspool olevas. Temas eksisteerib depressiivsus ja nostalgia käsikäes isekuse ning uhkusega, seega leiab ta end sageli iseenesega pahuksis olevat ning võib tundide kaupa näiliselt lihtsalt seina vahtida, kuigi tegelikult tuulab temas tõekspidamiste ja kahtluste tornaado. Sisemised vastuolud – suurim puudus ja rikkus. Mehele meeldib pildistada. Enamus filmilinte on pärit ammustest aegadest, kui ta palju väljas käis ja kõigiga suhtles. Talle meeldib vanu rulle lahti kerida, vaadata vastu aknavalgust unustustes kummitustena näivaid nägusid, lint taas kokku kerida ning sedasama kordi ja kordi korrata. On vaikne ja tolmune selle mehe korter, just nagu tema elu, mälu ja mõtted.

.

.

.

Anita Kremm

Esimese ideena tuli soov filmida erinevate inimeste erinevad kehaosad ja pärast panna kokku üheks inimeseks, nagu üks Lev Kuleshovi montaažireeglitest oleks viltu läinud. Läksin ja filmisin oma lähedaste inimeste kõik kehaosad ära, istusin neid kõiki kokku panema ja juhtus hoopiski see, et ei tekkinud ühtse inimese pilti. Tekkis aga pildirida inimese muutumisest nooremast vanaks ja uuesti nooreks, kuni saabub tuhk.

.

.

.

Liisamari Viik

See on lugu ühe isiksuse avanemisest. Ta tirib endalt eest maske, mida iga päev kannab. Kiht kihi haaval koorib ta kookonit lahti, kuni jõuab kõige alumise maskini, mis on oma juured tugevalt omaniku külge ajanud. Eest tirimine ei õnnestu ning isiksus poeb tagasi kõige välimise maski taha.

.

.

.

Estookin (Milla-Mona Andres)
Devour

Võtsin portree teema eesmärgiks kahestunud isiksuse kujutamise ja selle, kuidas inimene on iseenda kõige suurem vaenlane. Lõin paralleeli emaste ritsikatega, kes on tuntud selle poolest, et nad hävitavad oma partneri keset paaritumist. Üks sööb ära teise. Mis siis kui “ühe” ja “teise” definitisoon on jäetud määratlemata… Mis siis kui üks on ka parasjagu teine? Mis siis kui sa oled iseenda kannibal?

Video stilistika on inspireeritud moemaailma reklaamidest ja muusikavideotest.

.

.

.

Linda Mai Kari

Portree perekonnast, minu omast. Vana video minu teise aasta sünnipäeva õhtust (umbestäpselt 18 aastat tagasi), ema keerutab mind ja isa filmib. Kolm südant, mis ei ole jahtunud. Kodune 2000 aastate alguse esteet ka! Inspiratsiooniallikana võib ära märkida Michelle Gurevichi muusikavideod, sest vanade koduvideote kasutamise mõtet olen juba pikemat aega mõlgutanud.

.

.

.

Kristel Zimmer
.

.

Ühe kaadri taaslavastus esimesest muusikavideost, mida näidati MTV kanalil.

The Buggles – Video Killed The Radio Star (1979)

Pildi loomisel kasutasin nii digitaalset kui ka tavalist kollaaži. Esimene kihi kuu, veelained ja televiisori kujutis on paberist välja lõigatud. See žabloon on pandud lambi ette nii, et seinale tekivad pildid.Tegelane punases on samal kihil valguslaikude vahel seismas. Must-valged laulja tegelased on teiselt fotolt välja lõigatud, peegeldatud ning esimesele peale paigutatud.

.

.

.

.

Anita Kremm
.

.

“Video” oma olemuselt on nähtav ainult mingil pinnal, nt ekraanil. Mu esimene mõte oli kuidagi personifitseerida, kes on “video”. Järgmine mõte oli muuta “video” objektiks, mis on käega katsutav, mis lõhnab, mis kulub. Selle teostuseni ma isegi ei jõudnud, sest mul polnud ideid, mida kaamera ette panna. Viimaks ja rahuldavaks lõpptulemuseks tuli mul välja foto, mis näitab, milline on “video” kui võtta see ekraanist välja ja tuua reaalsusesse.

.

.

.

.

Liisamari Viik
.

.

Naabrist parem

.

Netflix

.

Maahommik

.

Portaaliteater

.

Radar

.

YouTube

.

Rannamaja

.

Aktuaalne Kaamera

.

Pealtnägija

.

Cледствие вели

.

Üks eriline loomakliinik

.

Õhtu

.

Terevisioon

.

Reporter

.

Hommik Anuga

.

Prillitoos

.

.

Ma soovisin jäädvustada “maastikke”, mis jäävad inimestest alles pärast seda, kui nad on televiisorit vaadanud. Mõtlesin, et sellised detailid ütlevad palju huvitavat kellegi harjumuste ja eelistuste kohta, kuigi teda ennast pildil pole. Seeria tegemiseks käisin külas erinevates kodudes.

.

.

.

.

Estookin (Milla-Mona Andres)
Film kui inimene

Filmilinti võib kahjustada füüsiline kulumine, näiteks kriimustamine, bioloogilised kahjustused, kuna želatiin on valk ja on heaks toitaineallikaks erinevatele bioloogilistele vektoritele, nagu hallitusseened, bakterid ja putukad.

Filmilindi käsitsemisel olge ettevaatlik ja veenduge, et mehaanilised seadmed on õigesti reguleeritud, et vältida kahjustusi!

.

.

.

.

Linda Mai Kari
.

.

Nägin sotsiaalmeedias, et karantiini puhul teevad mõned välismaa fotograafid modellidega veebikaamera-fotoshoote. Osapooled on mõnel videokõne platvormil omavahel ühenduses, fotograaf palub modellil näidata ruume, valgustusvõimalusi, riietust ja valib sobiva/ põneva välja. Samuti juhendab kaadri/ kompaga ning loomulikult ka poseerimisega. Siis vajutabki vaid oma kodus arvutil pilditegemise nupule (või salvestab kogu sessiooni, et siis hiljem häid hetki välja noppida).

.

.

.

Kristel Zimmer
.

.

Mini ruut-seeria eriolukorra tõttu haigutavatest lahtise toidu lettidest. Mis on kaubariiul ilma kaubata?

.

.

.

.

Anita Kremm
.

.

Esialgul tahtsin pildistada ruumi, mis on justkui täis aga tegelikkuses on see tühi. Proovimise käigus tekkis mul siis uuem mõte, kus ma olen justkui minemas kuskile ruumi, ma ei tea mida see ruum endast kujutab, aga samas olen ma eksinud ja asun nagu tühjal kohal.

.

.

.

.

Liisamari Viik
.

.

Tahtsin kujutada seda, kuidas minu lähedaste inimeste asemel on tühi ruum, sest eriolukorra tõttu ei ole nendega võimalik kohtuda. Lõpuks tuligi välja väike seeria tülpinud ja tühjadest inimestest, kes on sunnitud kodus vedelema.

.

.

.

.

Estookin (Milla-Mona Andres)
Maagiline 5:45
.

.

Kell 5.45 rabas mind hommikuvalgus, millist pole mu silmad varem kohanud. Olles olnud terve öö sinivalguses ekraani taga, oli ühtäkki lummavalt oranž valgus nagu kutse peatada oma tegevused ja vaadata, mis see valgus hoopis mu magamistoaga teeb. Märkasin, et seinale joonistus siluett varjudena minu toast. Nagu oleks tekkinud teine ruum juba olemasolevasse ruumi. Tõusin püsti ja märkasin, kui soe valgus tabas mu selga, et olen ka nüüd osa sellest hetkest. Ruum, mis ei eksisteeri, tekitas minu tunnet, nagu oleksin teises reaalsuses.

Kui see valgus lõpuks möödus ja maagiline moment sai läbi, tundsin end sama tühjalt ja tavaliselt nagu oli seda ka mu magamistuba algusest peale.

Esimene foto on tehtud maagilises valguses ja teine foto sellest, milline see ruum tavapäraselt välja näeb.

.

.

.

.

Linda Mai Kari
.

.

Minu “tühi ruum” asub seekord kellegi teise kingades, mis mulle suureks kipuvad jääma. Proovi siis neid täita nii, et keegi valelt ei tabaks.

.

.

.

Kristel Zimmer

Pikendada momenti, mis tekkib juurselleri pesemisel ja muusika kuulamisel. Juurvili lõhnas väga hästi, päike paistis tuppa ning laul läks liikumisega rütmi. Selle hetke tabanud, lõin ta destileeritud kujul.

.

.

.

Kristel Zimmer & Liisamari Viik

Eesti keele õpetaja Meesika. Loeb salaja Agatha Christie romaane, aga ametlikult on tema lemmikraamat Lennart Meri “Hõbevalge”. Tal on kass August. Elab koos 97-aastase emaga, kelle eest ta hoolitseb. Laual on kristallvaagnas suhkruga kaetud marmelaadid ja soolased kalaküpsised.

Natalja. Leedu. Tekitehas. Unistus moemaailmast. Kauge Pariis. Depressiivne. Elab oma unistuste täitumatuses, kurval vahealal.

Aristo. Sindist. 180 cm pikk. Harrastussportlane. Suvel jookseb, talvel suusatab. Karsklane. Talle meeldib hapukurk, kartulid ja maksakaste. Lemmikõun on Valge Klaar.

Žanna. Alati rõõmus, alati igal peol kohal, alati igale poole oodatud. Keegi ei tea temast midagi. Levib jutte, kellega elab… Ilmselt varjab midagi traagilist, lähedase inimese surm. Longero.

Kariina. Keskklass. Kahekümnendad. Elab perega. Tore, tubli, armas, meeldib muusika. Pärismaailmaga kuidagi kontakti ei saa, keegi ei julge temaga suhelda, sest tal on õudne kehamoonutus.

.

.

.

Anita Kremm

Я маленькая мушка. Я всегда считала себя одной из ярких звёзд в небе и любила каждый вечер лежать и смотреть на них. Я никогда не задумывалась что таких как я в мире очень много, прям уйма. Никогда не смотрела на них, как смотрю на себя в зеркале. Никогда не думала, что завтра их не увижу. Я любила думать, что я быстрее и силнее всех, но на самом деле я очень хрупкая. Я всегда могла быстро сдохнуть от кого-то или от чего-то. Не любила об этом думать. Я не люблю теперь смотреть в зеркало. Я не люблю вспоминать что я маленькая мушка.

I am a small fly. I always considered myself to be one of the brightest stars in the sky and loved to lie down and look at them every night. I never thought that there are a lot of like me in the world, just a lot. I never looked at them as I look at myself in the mirror. I never thought that I wouldn’t see them tomorrow. I loved to think that I am faster and stronger than everyone, but in fact I am very fragile. I could always die quickly from someone or from something. I don’t like to think about it. I don’t like to look in the mirror anymore. I don’t like remembering that I am a small fly.

.

.

.

Estookin (Milla-Mona Andres)
Virtuaalne stoppkaader

Leidsin “Stoppkaadri” teemale lahenduse ulme maailmast ning püstitasin endale ülesandeks ehitada tehislik/virtuaalne stoppkaader erinevatest foto-ja videomaterjalidest. Kasutasin selle video tekitamiseks sarnast meetodit nagu kasutan oma digitaalmaalidel: kihtidena ehitada erinevatest materjalidest visuaal (digitaalmaalidest kombinatsioon fotodest, tekstuuridest ja maalidest, video puhul videomaterjalid, tekstuurid ja fotod), mis lõpuks loob uue teose.

Olles siin nelja seina vahel keset Tallinna kesklinna, igatsen tohutult oma maakohta Lõuna-Eestis, kus talu ümbritseb mets ja varahommikune linnulaul. Eriti kummitavad mind jalutuskäigud järve äärde ja seda, kuidas samal ajal sääsed mind söövad. Teades, et ma ei saa sinna minna (ega ka seal filmida), püüdsin jäljendada taolist vaatepilti, millest tunnen hetkel kõige rohkem puudust.

.

.

.

Linda Mai Kari

Aga tänapäeval käivad inimesed kontserdil ja filmivad kõik parimad laulud peale, sest siis on hea pärast kodus ka vaadata. Ja ma olen ise kõrvalt näinud kuidas nad filmimise ajal kaasa elavad ja ei pane tähele, et see vaadatavust mõjutab. Meeleolu ongi peamine.

Pärast korralikumat reisi, sünnipäeva või kontserti jääb sisse mingisugune naljakas tühi tunne, stoppkaader.

.

.

.

Kristel Zimmer & Liisamari Viik

.

.
Selle teose eesmärk on näidata üht igapäevast lihtlabast sündmust väga piduliku, lausa ülepaisutatult uhkena. Ühendame otseselt roojase ja pühaliku. Uurisime sõna sanitaarruum päritolu kohta, ning leidsime, et see tulebki sõnadest nagu puhtus, tervis, püha. Tualettruum kui majapidamise läikivaim ja kõige pühalikum osa, samuti tehniliselt kõige keerulisem ning kallim (lisaks köögile). Seda teada saanud, tundus isegi igati loogiline end just kempsu minemiseks lille lüüa… Kutsusime ellu Suurejoonelisuse enda ja filmisimegi tema pissimist.

.

.

.

.

Anita Kremm
.

.
Anita lebab. 21-aastane noor neiu, geelküüsi pole, on värskes uues ilmas, et valmistuda uueks sünnituseks.

.

.

.

.

Estookin (Milla-Mona Andres)
Ülestõus

.

.
Mitte millegi tegemine ja ajaraisk. Lõpeta lollitamine, kasutu olemine päevast päeva. Kõnni minuga, parem muudame maailma. Me oleme see, milleks sa saad: nagu siirdatud geenid ühiseks jõuks. Ma usun vendlusesse, võrdsusse ja vabadusse. Ma usun paremasse maailma ja usun paremasse kohta. Usun kõigi õnne. Lõpeta vastu võitlemine uuele liikumisele, ühine minuga! Marsime muusika saatel, mil meid saadavad lehvivad lipud. Kutsume välja oma kangelased, me oleme miljon, kellest saab üks. Me marsime, tantsime hüppame ja komistame- see on igapäevane võitlus. See on ülestõus.

.

.

.

.

Kristel Zimmer & Liisamari Viik

Selle teose eesmärk on näidata üht igapäevast lihtlabast sündmust väga piduliku, lausa ülepaisutatult uhkena. Ühendame otseselt roojase ja pühaliku. Uurisime sõna sanitaarruum päritolu kohta, ning leidsime, et see tulebki sõnadest nagu puhtus, tervis, püha. Tualettruum kui majapidamise läikivaim ja kõige pühalikum osa, samuti tehniliselt kõige keerulisem ning kallim (lisaks köögile). Seda teada saanud, tundus isegi igati loogiline end just kempsu minemiseks lille lüüa… Kutsusime ellu Suurejoonelisuse enda ja filmisimegi tema pissimist.

.

.

.

Anita Kremm

Kätlin sünnib. 22-aastane noor neiu, geelküüned juba valmis, astub värskena uude ilma, et valmistude uuteks sünnitusteks.

.

.

.

Estookin (Milla-Mona Andres)
Limited Time Offer

Lääne ühiskonna olemus võimaldab olla meelepärane tarbijaühiskonnale. Meid ümbritsevad reklaamifantaasiad uutest huulepulkadest kuni kinnisvarani, mis manipuleerivad inimese meelega. Sellega on loodud ühiskonnad, mis põhinevad tarbimisviisil, mitte tööpõhistel ühiskondadel nagu oli varem. Kuid ühiskonnas, mis on täis egotsentrilisust, nihilismi, petlikku reklaami ja mis väärtustab akadeemiliste eesmärkide subjektiivsust, ongi hõlpsalt liikuda tarbijalikkuse teele. Väärtused on muutunud. Kas kuulume iseendale või materialismile? Sellises ühiskonnas, kus majanduskasv on iga inimese jaoks ainus oluline osa elus ning kellel on võimu moraalseid väärtusi sürjutada või degradeerida, nagu me neid traditsiooniliselt teadsime, on eneseväärtuse mõõtepuuks pea alati ostujõud. Neil, kes saavad külluslikult osta ja omada, on tarbimisvõimet toetavas ühiskonnas rohkem väärtust. Ka meedia mängib siin suurt rolli, kuna see loob jätkuvalt nn “ideaalkuvandit”, mida kõik lääne ühiskonnas proovivad saavutada, moonutades sellega iga inimese eneseväärikust ja eneseteadlikkust. Meil puudub vabadus elada sõltumata tarbimispõhimõtetest… Võidab see, kellel surres kõige rohkem asju on. Millise tulevikuni me sellega jõuame?

.

.

.

Linda Mai Kari

Ma rääkisin surnuaias ühe vana mehega, tal oli kolm aastat tagasi insult ja pärast seda oli ta kolm nädalat kliinilises surmas. Enne sõitis iga päev rattaga kümme kilomeetrit aga praegu väntab kodus trenažööri peal. ‘’Mis see inimese elu on – sünnid, elad ja sured.’’

.

.

.

Kristel Zimmer
.

.
“Praegusaja hääleseadmise teooria.” 1934

Kõrisõlm.
…
Kõrisõlm koosneb:

• sõrmus krõmpsluust (kõrisõlme alus),
• kahest kannkrõmpsluust,
• kilpkrõmpsluust ja
• kõrikaane krõmpsluust (epiglottis), mis katab kogu hingetoru.

Kõik need 5 krõmpsluud moodustavad kõrisõlme, või hääleaparaadi. Nad on ühendatud köidikute ja lihaksete abil.

Kõri ehk neelamiskoht.

Edasi jõuame kõrisse ehk neelamiskohta, mis asub hingetoru, söögitoru, suukoopa ja ninakoopa vahel. See koht on teelahkmeks, kust toit ja õhk end ühendavad või lahutavad. Sellest kohast oleneb, kas meie oskame ilusti laulda. Kes valitseb selle koha üle, see valitseb üldse hääle juhtimise üle.
Kõri on paha kõlakoda, sest tema ümber asub palju pehmeid kohti: pehme suulagi, keelekida, mandlid, keele juur ja epiglottis (kõrikaan), mis kõik mõjuvad pahasti hääle kõla peale. Et saada õiget pilti temast, kui kõlakojast, on tarvis laulda u, siis näeme kohe, kui inetu ja värvitu see on.

Ninakoobas ja peaõõnsused.

…
Ninakoopast lähevad kõik teed peasse, kõrvadesse, silmadesse jne. Kogu ninakoobas on nagu l a b ü r i n t, kust igale poole võib pääseda. Nimetame siin mõned tähtsamad nendest käikudest:

• aperatura pyrifornia juhib meid ninakoopast välja;
• choanae avavad neelamiskoha;
• foramen spheno-palatinum viib tiivsuulae auku;
• foramen ethmoidale posterius ühendab ninakoopa silmadega;
• infundibulum avab hiatus semilunarisi kaudu otsaesise ja Highmori koopad;
• canalis naso-lacrimalis avab pisarakanali ja
• canalis incisivi viib suukoopasse.

See fakt, et omab kõlakoja omaduse ja annab lauljate hääle tämbrile iseäralise ilusa kõla ja värvi, on tekitanud palju vaielusi. Peame aga siinkohal tähendama, et iga laulja tunneb neid raskusi, mis seisavad ühenduses ninahaigustega. Igaüks teab, et hääl kõlab palju halvemaltm, kui nohu on. Sellest siis ka järeldame, et ninakoopal on väga suur mõju laulja hääle peale.

Värvide ja kompa osas inspireeris alateadvuses foto Alla Pugatšovast. Tema viimase eluraamatu kaanepilt on seesama ning vaatab mulle juba paar kuud iga päev laualt vastu.

.

.

.

.

Anita Kremm
.

.
Mark: “Järgmine fototeema on Laul.”
Anita mõttes: “Dust in the wind, all we are is dust in the wind.”
Möödub nädal, möödub kaks.
Anita: “Ma ei tea veel millest teha see pilt, pole head mõtet veel tulnud.”
Mark: “Aga mõtle mõne oma lemmiklaulu peale.”
Anita mõttes: “Dust in the wind, all we are is dust in the wind.”
Anita: “Okei, ma proovin midagi toredat järgmiseks korraks teha.”

Lugu: https://www.youtube.com/watch?v=tH2w6Oxx0kQ

Pilt on sümboolselt tehtud Laulasmaa laulva liiva sees.

.

.

.

.

Liisamari Viik
.

.
Sirvisin 1934. aastal ilmunud “Praegusaja hääleseadmise teooriat” ning mulle jäid silma kirjeldused sellest, kust ja kuidas hääl tekib. Soovisin luua midagi, mis meenutaks anatoomilist eksponaati lahti rebitud hääleaparaadist, aga ei osanud seda kuidagi teha. Hakkasin mõtlema ooperilauljatele ja nende uhketele valgetele kraedele. Ühel hetkel märkasin külmikus midagi, mis tundusid olevat ühe suure soprani väga võimsad häälepaelad. Neid ma pildistasingi. Koos uhke valge kraega.

.

.

.

.

Estookin (Milla-Mona Andres)
Sisemus
.

.
Juurde kuulamiseks laul: UNKLE- Inside

Pildi ja laulu kombinatsioonil tabatud kahekõla, mis on tänavate vahel ja mis on hinge vahel. Fraktaalselt sisenetakse peidetud vahetänavatesse, hoovidesse, hoonetesse, tubadesse nii nagu inimestesse ja lõpmatult nende hingedesse. Kas sa soovid näha, mis on millegi tõeline sisemus? Kas oled valmis nõjatuma oma sooja nahaga vastu külma metalli?

.

.

.

.

Linda Mai Kari
.

.

Laul käib käsikäes tantsuga. Voolavalt, rütmiliselt, tunnetuslikult.
Soojemal ajal ei armasta ma kardinaid akende ette tõmmata, kõik on kuidagi vabam ja avatum. Igasugusel ajal armastan ma salaja muusikat kuulata ja end tantsima-laulma unustada.

Kuigi ühe kindla laulu sõnad olid need, mis minu jaoks piltidele sisulise loo andsid, juhtus visuaalne pool täiesti kogemata, kui ühel eelmainitud muusika kuulamise õhtul oma kahekordse peegelpildi aknalt avastasin.

Lugu võiks kõlada umbes nii, et keegi (naine) tantsib hilisel tunnil ennastunustavalt oma toas. Tema aknas on valgus ja tänaval seistes on vahel vilksamisi näha tema siluetti, tema juukseid lehvimas, tema liigutusi. Kas keegi ka märkab?

.

.

.

.