EKA üliõpilasesindus on tudengite esindaja ja mitte ainult pidudel

Hea õpetamise seminaris novembris 2017 küsisime, millised on praegused ja tulevased EKA tudengid. Nüüd võtsime ühendust EKA üliõpilasesindusega, et küsida nende tegemiste, plaanide ja hoiakute kohta. Kuna peamise kitsaskohana tuli vestlusest välja tudengite ja nende esinduse vähene suhtlus, püüamegi seda viga siinkohal parandada.

Arutelus osalesid Liisa-Helena Lumberg ning üliõpilasesinduse liikmed Tiiu Lausmaa, Kaspar Kuldkepp, Minni Tang, Heleri Koltšin ja Keidy Säinas.

 

Fotol ülalt vasakult päripäeva: Liisa-Helena Lumberg, Keidy Säinas, Tiiu Lausmaa, Minni Tang, Heleri Koltšin, Kaspar Kuldkepp.

Kuidas on EKA üliõpilasesinduse (ÜE) tegevus korraldatud?

ÜE valitakse igal kevadel üheks aastaks. Koosseisu kuulub seitse tudengit, kelle jaotus osakondade kaupa ei ole kindlaks määratud. Üks inimene võib esindusse kandideerida ka mitmel korral. Üks esinduse liikmetest on esimees (praeguses koosseisus Tiiu Lausmaa), kes vastutab ÜE eelarve eest ja on ÜE allkirjaõiguslik esindaja.

ÜE-le on eraldatud raha, mida kasutatakse ürituste korraldamiseks, seadmete rendiks, rebasekottide loomiseks, tudengite spordisoodustuste hüvitamiseks, kammerkoori toetuseks ja ÜE liikmete stipendiumiteks (igal liikmel 65 eurot kuus).

ÜE kohtub kord nädalas koosolekul, muul ajal on ÜE ruum avatud kokkuleppel. Koosoleku võib kokku kutsuda ja selleks päevakorrapunkte välja pakkuda iga liige. Samuti on ÜE liikmetel kui tudengite esindajatel võimalus tõstatada teemasid EKA koosolekutel.

 

Millega EKA üliõpilasesindus tegeleb? Paistab, et paljudele tudengitele on jäänud mulje, et üliõpilasesindus korraldab pidusid, aga see ei ole kahtlemata kogu teie tegevus.

Tiiu: Eks see on vist praegu põhiline, millega me pildis oleme. Need on kohustuslikud elemendid, millega me nagunii peame tegelema: lõpupidu, rebastepidu, rebastekottide organiseerimine, Kaspar pidas kõne avaaktusel. Aga lisaks pidudele me osaleme EKA nõukogudes: põhinõukogus, õppenõukogus ja teaduskondade koosolekutel. Me oleme seal tudengite hääl.

 

Kas te käite neis nõukogudes kõik kohal või on teil selle jaoks esindaja?

Tiiu: Meil on esindajad. Näiteks mina olen vabade kunstide esindaja ja käin vabade kunstide nõukogudes.

Kaspar: Mõni koosolek on veel, näiteks EKA maja nime valimise koosolek, kus me Minniga käisime. Ja kvaliteedinõukogu toimub kord paari kuu jooksul.

Tiiu: Ka näiteks koolipsühholoog kohtus meiega. Õppenõukogudes on meil võimalik esindada tudengite häält: mida võiks muuta, parandada. Küsitakse tudengite üldist arvamust, aga seda on raske teada saada – tuleks teha küsitlus, saata laiali meil. Oleme seda kohati ka teinud.

Kaspar: EKA nõukogus käime näiteks kahe-kolmekesi. Esimest korda, kui sinna läksime, tutvustas iga liige ennast. See oli minu jaoks üllatav. ÜE-ga liitudes olin skeptiline, sest arvasin, et meid ei kuulata. Lähenesin keskkooli õpilasesinduse vaatenurgast ja arvasin, et see on pigem poliitkorrektsuse huvides. Aga tegelikult oli vastupidi – oli lausa harjumatu, et kõik kuulavadki, kui tudeng sõna võtab.

(EKAs) oli lausa harjumatu, et kõik kuulavadki, kui tudeng sõna võtab. Kaspar

Nii et üliõpilasesinduse kui sellise funktsioon on rääkida kaasa otsustavates organites ja koosolekutel – olla tudengite esindaja. Kas te peate seda ka ise ÜE põhifunktsiooniks?

Kõik: Kindlasti, see ilmselt ongi põhiline.

Kaspar: Pidude korraldamine paistab paremini välja lihtsalt. Ma ilmselt enne ÜE-sse astumist ka ei teadnud päris täpselt, mida nad teevad.

 

Seda silmas pidades – miks te siis arvasite, et võiksite üliõpilasesindusse kandideerida? Millest see soov tekkis?

Tiiu: Minu peamine põhjus oli soov kommenteerida õppekavu. Käisin just enne seda Erasmusega Berliinis ja seal oli üpris teistsugune õhkkond. Tundus, et minu kogemus võiks õppekavade planeerimisele kaasa aidata.

Minni: Mina tahtsin enda arvamust avaldada, sest näen alati, kuidas saaks midagi paremaks teha. Olen hästi palju ka õpilastega tegelenud, EKA-t promonud, käinud Teeviidal ja Tuleviku Kompassil. Õpilastel on eelarvamused, nagu „EKA on hästi kunstiline“ või et „Hästi raske on sisse saada“.

Keidy: Kui ma EKA-sse tulin, siis otsisin üles Maria, kes oli tollal esinduses, ja küsisin temalt, millega ÜE tegeleb. Nad kutsusid mind kaasa jõululaadale, pärast seda soovitas Maria mul ise kandideerida.

Tiiu: Mind vähemalt natuke motiveeris stipendium.

Kaspar: Mina ei teadnudki sellest varem midagi.

 

See on küllap ilmne, et väikegi stipendium motiveerib. Tunne kas või väikse tasu eest tehtava asja ja päris tasuta asja vahel on ikkagi erinev?

Kaspar: Jah, tasuta töö hinnast saad aru siis, kui seda teed. Meist keegi ei ole professionaalne ÜE liige, teeme seda ju kooli kõrvalt. Ise kipume vahel seda ehk ära unustama. Kui korraldada midagi hindamisteks valmistumise arvelt ja seda kritiseeritakse, siis unustatakse tihti, et meie oleme ka tudengid. Igapäevast tegevust arvestades on see [summa] ilmselt okei.

Tiiu: See summa ei ole muidugi suur, aga on siiski väike lisaväärtus.

 

See toob samas esile vastutuse, heas mõttes kohustuse. Aga kui rääkida varasematest kogemustest, siis kas keegi teist õpilasesindusse ka kuulus oma koolis? [Ad hoc-küsitlusest selgub, et kaks inimest viiest kohalolijast.] Mulle endale tundus koolis, et on olemas selline inimtüüp, kellele meeldibki organiseerida. Paistab, et teie ei kinnita seda hüpoteesi.

Tiiu: Minu jaoks toimus suur muutus – ma olin keskkoolis igasuguse aktivismi vastane. Ma poleks kunagi arvanud, et lähen üliõpilasesindusse. Kui aga siin olin, tekkis äkki mõte, et peaksin kandideerima, sest ehk saaksin tõesti midagi paremaks teha, oma visiooni ellu viia. TLÜ-s ma võib-olla ei oleks kandideerinud, sest organisatsioon on suurem, see võib-olla nõuab rohkem poliitilist mõtlemist. EKA on vabam, sobib ka inimesele, kes ei pea end selleks tüübiks. Me oleme siiski kunstiinimeste üliõpilasesindus.

Kaspar: Minu koolis oli just vastupidi: igast klassist lükati viieline ja vaikne tegelane tanki. Üleriigilistel üldkoosolekutel toimus palagan – tulid kokku toredad ja viisakad vaiksed viielised, kuid oli ka paar „poliitikut“, kes juhtisid kogu üritust. Ülejäänud mitusada inimest järgnesid neile nagu lambad. EKA-s aga kindlasti ei ole mingit inimtüüpi, kes esindusse kuuluks.

 

Teile seega ei tundu, et üliõpilasesindusse kuulumine peaks eeldama mingeid kindlaid vaateid elule?

Kõik: Pigem peaks olema lihtsalt lai silmaring.

Kaspar: Kõige tähtsam on ärategemise soov. Kui on vaja midagi teha, saadakse ruttu aru sellest, kui keegi ei taha tegutseda. Stipendium on selles suhtes huvitav, et see on sümboolne summa, kuid näitab ka kohustusi.

 

Kas ÜE tegevus tundub siis pigem kohustus või privileeg? Kas te tunnete, et see on mingil määral ka auasi?

Tiiu: Ma arvan, et see on mõlemat. Oma hääle andmine on küll au – mina saan meie koolis nii olulisi otsuseid mõjutada. On muidugi asjad, mida me peame lihtsalt tegema. Muidugi võtab see ära kooliaega, samas on väga hea tunne, kui oled midagi ära teinud. Tagasivaates ei kahetse ma midagi.

Kaspar: See on kohustus, millest tulenevalt on ka privileegid. Lisaks saad väga hea korralduskogemuse ja mitte vaid ürituste mõttes, vaid organisatoorselt. Saad aru korraldamise vastutusest. Seda on väga raske panna rahasse või sõnadesse. Kui tudengid oleksid selle asjaga rohkem kursis, respekteeriks nad kooli ehk ka rohkem või oleksid aktiivsemad. Minul on see kindlasti muutnud vaateid koolile.

Heleri: ÜE-sse kuulumine iseenesest ei ole [auasi], aga kui midagi on hästi õnnestunud, siis küll.

Kaspar: ÜE tegeleb ka spordivõimaluste ja soodustuste otsimisega, mida kõik võib-olla ei tea.

 

Tundub, et tudengite seas on teadmised teie tegemistest ikkagi vähesed ja see on ka teie enda silmis probleem, et ei tajuta täpselt, milles teie tegevus seisneb – mitte ainult selles, et peol oli popkornimasin ja photobooth. Kas see on iseenesest vajakajäämine ja kui on, siis kuidas võiks seda lahendada? Kas tudengid peaksid teie vastu rohkem huvi tundma või peaksite ise rohkem neid oma tegevusest teavitama?

Tiiu: Kui me selles koosseisus kevadel alustasime, siis ühe oma põhimissioonina tahtsime küll parandada tudengite ja ÜE suhtlust. Paljud üritused ja oma kooliasjad tulid peale, nii et see on kahjuks jäänud teostamata plaaniks. Aga oma viimase kolme kuu jooksul püüame seda parandada. Tudengid võiksid muidugi ise ka rohkem huvi tunda. Siin ruumis oleme korra nädalas koosoleku ajal, mitte alaliselt. Paljud on arvanud, et viibime siin üheksast viieni nagu kontoritöötajad, aga me oleme ju ka tudengid.

Kaspar: Meil ei ole head platvormi tudengitega suhtlemiseks. Näiteks uudiskiri tundub oma olemuselt hea mõte, aga seda on keeruline teha, sest paljusid asju, mida me teeme, ongi raske edasi anda. Näiteks EKA nõukogu kohta me ei saa kogu infot jagada. Naljakas ja tobe on see, et me pole siiani suutnud välja selgitada osakondade liste. Ma olen isegi rektorilt ja IT-inimestelt küsinud, kelle käes need on. Kui tahan kirjutada klaasiosakonda, siis mis on nende ühislist? Väike asi, aga absurdne.

Tiiu: Uudiskiri on tudengite jaoks muidugi passiivne. Tuleb palju meile ja neid ei jõua ära vaadata. Mingi muu formaat oleks parem.

Minni: Veebruaris tahaksime igas osakonnas teha päeva, mis tutvustaks ka meie tegevust [praegu toimuv üritusesari „Piilu osakonda“].

 

Kuidas te oma missiooni tajute? Üks asi puudutab tegelikke ülesandeid, kuid mille eest te üldse seisate? Selgus, et suhtlust võiks parandada. Aga idealistlikus plaanis – mida veel?

Kaspar: Parem olukord EKA tudengitele.

Tiiu: Ma arvan, et meie missioon ongi olla vahendaja tudengite ja juhtkonna vahel.

Minni: Kui kõik majad on eraldi, on tähtis tudengeid kokku tuua.

Heleri: Seda saab teha ka üritustega – ja võimalikult hästi.

Minni: Uues majas veedame ilmselt esinduse ruumis rohkem aega ja suhtleme omavahel rohkem.

 

Nii et põhiline missioon võiks olla edendada tudengite elu EKA-s. On teil selleks konkreetsemaid ajendeid peale selle, et parem saaks alati olla?

Kaspar: Iga asjaga on nii, et mida lähemalt vaadata, seda rohkem hakkad pragusid nägema. Mina nägin küll järjest rohkem vajakajäämisi lähemalt EKA-s olles. Parem olukord tundub väga üldine, aga kindlasti on kõigil tudengitel mõtteid selle kohta, mis töötab hästi, mis mitte nii väga. Me ei pea ootama probleeme, need on nagunii olemas.

 

Mis radu pidi need probleemid teieni jõuavad? Kas tudengid saadavad meili?

Minni: Osa kirjutab Facebookis.

Kaspar: Suuliselt pöördutakse ka.

Kõik: Pöördutakse pigem harva, kuus paar korda, enne üritusi muidugi rohkem.

Tiiu: Osa tudengeid ei tule võib-olla selle pealegi, et ÜE poole saab pöörduda.

Kaspar: Pigem pöördutakse reklaamiinfoga, väljastpoolt kooli, palutakse saata info edasi.

 

Kas saadate ka?

Kõik: Oleneb olukorrast. Kui on tähtis asi, siis saadame, näiteks üliõpilasvahetuse programmide info. Kolmandik infot läheb foorumi gruppi.

Heleri: Tudengid võiks ka ise pöörduda meie poole, näiteks kui nad tahaksid korraldada mõnda üritust või näitust, teha installatsiooni. Koos meiega saaksid nad seda teha. Ma ise ka varem ei mõelnud sellele, et pöörduda neis asjades ÜE poole.

Tiiu: Kui on soov ürituste korraldamisel kaasa aidata, siis saaks tudeng tegutseda ka siis, kui ta ei tahaks kuuluda ÜE-sse täiskohaga.

Kaspar: Tudengite algatus on väga teretulnud. Ilmselt saaksime organiseerimisel aidata ka rahaliselt.

 

Nii et kõige suurem kitsaskoht on ikkagi kommunikatsioon.

Minni: Kõik ettepanekud ja mõtted on oodatud. Paljud ei jõua selleni, et reaalselt ühendust võtta.

Kaspar: Paljud vist arvavad ka, et mida ÜE ikka teeb.

Minni: Sellise suhtumisega ei lähe olukord palju paremaks. Peaksime jagama tudengitega rohkem infot, aga kindlasti võivad nad ka ise arvamust avaldada.

 

Mis on olnud teile kõige suuremad väljakutsed?

Kaspar: Alustamine.

Tiiu: Infohulk oli algul väga suur. Esimene suurim väljakutse oli ilmselt lõpupidu. See oli esimene üritus. Sisemise struktuuri ja suhtluse ülesehitamine ka. Asjad võtavad aega, et end sisse seada. Nüüd, umbes märtsiks, oleme väga head süsteemid sisse seadnud, siis tuleb aga uus esindus peale.

Kaspar: Samas annab see mõnusat loomingulist ängi, inspiratsiooni. Mul on tekkinud huvitavaid ideid animatsioonide jaoks, tahaksin vahendada, mida tudeng teeb jne.

Tiiu: Ei taha kogu aeg ka vanalt esinduselt küsida, mis see on või kuidas too käib. Aga see väljakutse on kindlasti edasiviiv.

 

Ilmselt ei anna paljud endale aru, et igal aastal on peaaegu 100% erinev ÜE – seega ei ole läbiv, milline on ÜE maitse või mis bänd esineb.

Kaspar: Ei olegi niivõrd probleem, et keegi teeks kriitikat, lihtsalt inimesed ei ole kohal. See on kõige kurvem, et investeerid oma aega, aga inimesed ei tule. Kui rääkida veel väljakutsetest, siis üks väga suur pluss ÜE-s olemisel on silmajäämine. Loominguliste inimestena on see väga tähtis. Mulle on juba praegu tulnud pakkumisi vaid sellepärast, et inimesed nägid mind rebastepeol rääkimas. Siin õpid ka ennast hästi tundma. Ja pingeolukordi on ikka ka.

Keidy: Siin saad ennast proovile panna, teha plakateid, graafilist disaini.

Tiiu: Ja saad tiimis töötamise kogemuse.

 

Teie ÜE-s olemise ajale ei ole vist suuri kriisiolukordi sattunud?

Kaspar: Professorite atesteerimise protsess oli üsna pingeline. Peaaegu üle päeva küsiti, mis on tudengite arvamus.

 

Kas on juhtunud, et keegi tudengitest tunneb, et te ei esindanud teda piisavalt hästi? Kas te saate oma tegevusele tagasisidet ja mis kanaleid pidi see tuleb?

Heleri: Kas öeldakse otse silmast silma, läbi Facebooki on ka ikka tagasisidet tulnud.

Minni: Tudengid väga ei näe, mida me otsustame: koosolekutel käimine on nii siseasi, et tudengiteni see ei jõua.

Kaspar: Samas – mina olengi ju tudeng. Disainiteaduskonna dekaan ütles ka, et tudengid ongi ju mind esindajaks valinud.

 

Tagasiside andmiseks ei ole seega eraldi platvormi – kui keegi tunneb, et tahab miskit öelda, siis astub ligi ja ütleb. Kas keegi sel juhul üldse ütleb, kui midagi halvasti oli?

Tiiu: Vahel ikka tuleb tagasisidet, aga jõululaada kohta tegime tagasisidevormi. See tagasiside on väga väärtuslik, kui öeldakse ka, et üldse ei meeldinud. Oleme püüdnud silmas pidada EKA tudengite maitset, mis on üldiselt meeldinud. Meie eesmärk on ju korraldada tudengitele selliseid pidusid, nagu neile meeldiks.

Kaspar: Ikka öeldakse ka seda, kui ei meeldinud. Näiteks jõulupeo muusika kohta öeldi, aga tolles juhtumis oli selgelt näha, et oli teistsuguse taustaga inimene. Kommertsi ja mittekommertsi küsimus on meil ka. Peame peent joont ajama, et muusika ei läheks peale mitte päris kõigile, vaid kõigile EKA tudengitele.

 

Kas te teiste ülikoolide üliõpilasesindustega suhtlete? Kas see on kuidagi reglementeeritud?

Tiiu: On olemas EÜL ehk Eesti Üliõpilaskondade liit. Meie hulgast osaleb seal Keidy, kes käib EÜL-i koosolekutel.

Heleri: Oleme kohtunud EÜL-i esindajatega, kuulanud nende mõtteid, olnud avatud pakkumistele.

Kaspar: Kogu meie valdkond, ülesehitus ja õppeprotsess on teistsugune kui teistes ülikoolides. Stress on ka erinev. Reaalainetes õpitakse mitmeks eksamiks sessil, elu jääb selleks ajaks kõrvale. Meil on vastupidi – väga harva on äraõpitavaid aineid. Me näiteks ei vaja stressi väljalaskmiseks korporatsioone. Häkatonidel on ka näha, et inimestel väljaspool loomevaldkonda on hoopis teistsugune arusaam loomingulisusest. Või minna tudengipäevadel avalikku ruumi ja teha mänge – see on EKA jaoks argipäev, me teeme esimesel kursusel avalikus ruumis performance’i.

Minni: Me oleme siiski vaid ühe aasta siin ja suurema liiduga on raske suhestuda. Me ei jõua hoomata nii palju.

Tiiu: Meil on selle kontakti üle väga hea meel, sest me ei pea end ülearu eriliseks. Aega on aga tõesti nii vähe, et sellega ei jõua palju tegeleda.

 

Milline on teie arvates ideaalne ÜE?

Kaspar: Rohkem kontaktis tudengitega, kajastab rohkem toimuvat. Peaksime tudengitele näitama, kui tõsiselt juhtkond neid tegelikult kuulda võtab. Kas peaks tegema dokfilmi nõukogus osalemisest?

Minni: Facebookis saaksime rohkem näidata, mida teeme. Teadvustamine on kindlasti oluline. EKA kodulehel on viimane postitus uue esinduse valimisest ja kõik. Kodulehel ei ole esinduse kohta isegi nupukest.

Kaspar: Ka siin on kommertsi ja mittekommertsi spekter näha – kust algab see, et jagame piisavalt infot, ja kust see, et jälle spämmime meili. Nii et oleme püüdnud jagada inimestele vaid äärmiselt kriitilist infot. See on ilmselt nii hea kui ka halb.

 

Teistpidi on infotulv niigi suur, võib-olla peaks seda ikkagi rohkem tegema?

Kaspar: Kui me tahaksime, et näiteks Facebookis oleks meie üritus rohkem nähtaval, peaksime Facebookile maksma. See tekitab aga küsimusi, kui palju peaks kooli raha sellise asja alla panema. Alguses on ikka idealistlik tunne – mina, esinduse ideaalne liige, püüan teha maailma paremaks –, aga tegelikult tuleb energiat jagada.

 

Nii et peamised piirid teie tegevusele ongi praktilis-rahalis-ajalised?

Tiiu: Rahalised isegi ei ole. Peamised probleemid on, jah, praktilis-ajalised. Me oleme siiski täiskohaga tudengid – ma pean valima oma õppetöö ja ÜE tegevuse vahel. Mul oli isegi hirm, et ei saa eksamist läbi, sest tegelen jõululaadaga.

Kaspar: Kunstitudengil polegi sellist asja, et panen kooliukse selja taga kinni ja nüüd tegelen vaid oma asjadega. Koolist välja minnes õppetöö alles algab. Sellest tulenevalt on ürituste korraldamine väga keeruline. Inimesed ei pruugi saada kohale tulla ja seda ei saa pahaks panna.

Tiiu: See on tõsi, et meie õppimisstiil on erinev. Kogu aeg elad selle sees.

Kaspar: Rahalised võimalused on isegi meeldiv üllatus. Me ei kuluta ega raiska raha niisama, aga võimalusi üht-teist teha on.

 

Mul on teile küsimus ka ühelt tudengilt: „Mida te teete, et niigi katkine Eesti Kunstiakadeemia ühtsustunne kuidagigi kokku tuua ja taastada EKA müütiline kuvand?“

Tiiu: See paneb meie õlule küll väga suure vastutuse.

Kaspar: Me oleme püüdnud seda teha, aga kõige realistlikum ja ausam vastus on, et ootame uut maja.

Tiiu: Teine realistlik ja aus vastus on, et see sõltub igast tudengist. Pakume võimalusi suhtlust parandada, aga iga tudeng peab ka ise mõtlema enda jaoks, mis see kuvand on. Me ei anna teile valmis kuvandit. Müütilist EKA kuvandit loob iga tudeng, meie oleme abivahend selle saavutamisel.

 

Artikkel ilmub “EKA LOOVKÄRG – Eesti visuaal- ja ruumikultuuri õppe- ja teaduskeskus” projekti raames. Projekti rahastab Euroopa Regionaalarengu Fond.

Postitas Kristiina Krabi
Viimati muudetud

Avatud akadeemiaÜli­õpilas­esindus