Fotograafia õppimine Peipsi ääres? EKA avatud akadeemia õppuri praktikapäevik


EKA avatud akadeemia läks sel sügisel traditsioonilisele Fotokunsti akadeemia kursuse raames toimunud Peipsi praktikale — fotograafia võlumaale, kuhu juhendajad Annika Haas ja Arvo Iho uksed avavasid. Milliseid väljakutseid esitab fotograafile dokumetalistika kingade täitmine ja kuidas on töötada väljaspool kodust mugavustsooni? Järgnevalt jagavad oma kogemusi meie kaks õppurit Jaanus Muruõis ja Nelli Pallo.


Jaanus Muruõie mõtteradadel

Reede möödus juhendaja Annika Haasa poolt erinevate dokumentalistika seeriate läbivaatamise ja mõtestamise rütmis. Sellele järgnes juhendaja Arvo Iho sissevaade kaadri ülesehitusest, järjekordne rikkalik söömaaeg ning seejärel sukeldusime erinevatesse tema valitud dokumentalistika seeriatesse. Saime ülesandeks valmistada dokumentaalse ja jutustava fotoseeria „Minu Peipsi”.


Algidee lahenduskäigu otsimiseks

Dokumentaalfilmi vaatamine Kasepää elust kinnitas, et minu sissevaade sellesse külasse saaks olema pealiskaudne. Selles kogukonnas on oma dünaamika, mida ühe päevaga ei taba. Küla on ülimalt fotogeeniline materjal, kuid tundus igav minna kajastama selle eripäraseid detaile nagu harilik koolivaheaja kirjeldus: „Sõin jäätist, nägin lõvi … ja magasin ning ’kardula’ võtsime ülesse!”

Siit ka esmane idee. Leida loodusest, arhitektuurist ja inimeste omavahelisest suhtlusest sarnase visuaalse mustriga kaadreid ja esitleda neid kui „Kasepää rütm”. Seeria pidi koosnema seitsmest fotost ehk harilik ulatus, mida koheselt ja korraga hoomata on võimalik. Panoraamkaadrit siin algselt kasutada ei plaaninud. Neid tahtsin niisama enda rõõmuks teha.


Varahommikused katsetused & fookuskauguse leidmine

Alustasin ülilainurgast ja liikusin sealt üha edasi inimsilmani ning alles kaugema 84mm (56mmF1.4) juures tundus asi õige ja usutav. Saad tabad neid pisut eemal olevaid kaadreid. Hiljem, kui Arvo tuli MK1 ülevaatamise puhul sisse kogu võõra pilgu käsitlusega, siis lõpuks mõistsin seda teoorias nii lihtsat printsiipi, mille olin alateadlikult valinud.


MK1 leidmine

Vähese valguse ja udu tõttu tuli mõte foto koheselt kaameras mustvalgena teha. Algaja piltnikuna väldin järeltöötlust, et halb kadreering või värvivalik jääks häirima ning oskaksin sellest edaspidi koheselt hoiduda. Muidu ilusad kaadrid, aga värvide eemaldamine muutis kõik nii „harilikuks” – nagu igas teises külas. See tundus mõnes kohas lausa vale või vägivaldne. Õnneks kirjeldasin esmalt, kui veider ja kohati väär tegelikku pildi suhtes tundus nii mõnegi kaadri mustvalgeks muutmine. Huh, napikas!

Hargnes mõte visualiseerida Kasepää küla kui iga teine suvaline küla. Esitleda seitse omast detaili nagu need võiks olla ülesse võetud ükskõik kus. Kõik ühe panoraami piires ja selle abil saaks need omavahel keskkonda paigutuda. Ega ma esmaselt „triptühhonist” ei mõelnudki, pigem panoraam pluss 7 detaili. Lihtsalt, lõhe detaili ja panoraami vahel tundus üüratu.

Esmalt tegin panoraami, 7 sisenemise ja 7 detaili võtet, mis sellisel kujul jäid ka endale ikka väga segaseks. Küsimusi oli rohkem, kui esitada oskasin, aga midagi tugevat oli justkui olemas. Et ennast mitte tulemist heidutada lasta, otsustasin enne selle ülevaatamist presenteerida ideed. Halb teostus on iga triloogia neljas fuuria. Ebaõiglane on lasta endal koheselt idee maha materdada.



Juhendaja Annika Haasa tagasiside

Algselt oli suunis, et nii värviliste ja mustvalgete kaadrite vaheldumisi kasutamine oleks halb praktika — arusaadavatel põhjustel! Siiski tõi Annika välja, et huvitav võrdlus oleks samast kohast võetud nii värviline, kui mustvalge panoraam. Üldine idee Kasepää kajastamisest kui iga teine küla teda just väga ei sümpatiseerinud.

Juhendaja Arvo Iho tagasiside

Ma ei tabanud Arvole kogu eelnevat tekkelugu uuesti rääkida, vaid hakkasin otse jutuga „igast teisest külast” kohe peale. Kontsept „Nagu iga teine küla” oli talle üle keskmise vastukarva. Ta lasi fotoloo oskuslikult sõelapõhjaks ning sellele järgnes soovitus lisada kogu seeriasse lähikaader kellegi silmadest – võõra silmad – mis selgitaks sellist vaadet Kasepääle. Huvitav, aga mu enda kompamisega vastuolus olev lahendus.

Ilmselt oleksin võinud koheselt täpsustada, et minu vaates on Küla ja Kogukond ehk inimesed täiesti eraldi nähtused. „Anonüümse” pildi saavutamiseks inimeste sattumist kaadrisse vältisin – v.a. üks, ka seeriast eemaldatud eksimus, mida Arvo koheselt märkas.



Lähteülesande mõtestamine

Otsisin korduvalt ka uut teemat või vaadet, kuid justnimelt see vastumeelsus mõttele „Nagu iga teine..” oli just see, mis veenis, et siin ikkagi on midagi. See, mis materialiseeris selle – kohati Italo Calvino teosest pärineva – „linna”, olid inimesed, keda fotol pole. Kaadrite valik muidugi võttis pikalt aega ja ohverdusi.

Teadsin, millises piirkonnas värviline kaader teha, kuid asi hakkas hargnema alles siis, kui leidsin „värvilises” lukust lahti oleva garaaži ukse. Sarnane visuaalne muster nagu „mustvalge” puhul kinnine, keelatud ja „lukus” aed – ise vaatasin seda väravat ka kui tänapäeva pealetungi.

Töö ise midagi fenomenaalset pole, aga koos pealkirjaga töötab. Pealkiri „Nagu iga teine küla, kui võtta ära värvid või inimesed” ütleb kõik ning muud loba otseselt juurde pole vaja.

Varasemalt polnud sellisel viisil fotoseeriaid teinud ning nende omavahelist koosmõju proovinud luua. Huvitav kogemus, mida ilma sellise välipraktikata kindlasti saanud poleks. Soovitusindeksina pakuks, et neljateistkümnel juhul kümnest soovitan.


Avatud akadeemia õppuri Nelli Pallo muljed

Nende ridade kirjutamise ajal olen käinud EKA avatud akadeemia fotokursusel umbes kuu aega ja võin täiesti kindlalt öelda, et olen nautinud igat tundi. Dokumentaalfoto välipraktika Peipsi ääres Annika Haasi ja Arvo Iho juhendamisel oli aga täiesti klass omaette. Olla terve nädalavahetus argirutiinist väljas ja tegeleda hommikust õhtuni ainult õppimisega on täielik luksus. 

Minu jaoks oli kõige väärtuslikum õppejõudude vahetu tagasiside. Pidime pildistama kuni 12 pildiga fotoseeria, millel on kindel fookus, aga teema võisime ise valida. Olin valinud välja portsu fotosid, ent jäin lõpliku valiku tegemisega toppama. Arvo Iho nägi kõrvalt minu kimbatust ja andis soovitusi, milline kaader jätta ja milline võtta. See oli super võimalus õppida otse vanameistrilt ja näha, kuidas näeb tema minu fotosid. Väga põnev oli ka jälgida, millised teemad olid teised bakalaureuse ja avatud akadeemia õpilased oma fotolugudele valinud ning kuidas õppejõud neid analüüsisid.

Praktika toimumise koht – loomemaja ja galerii AmbulARToorium ning seda ümbritsevad vanausuliste külad andsid mulle rohkelt inspiratsiooni. Iga nurga taga oli avastamisrõõmu kas põneva persooni, ilusa looduse, huvitava kompositsiooni või julge värvivaliku näol. Pildistamise seisukohalt rohkem kui ideaalne!

Postitas Avatud Akadeemia
Viimati muudetud

Avatud akadeemia